Kas ma olen kihlatud?

Olla täiskasvanu, olla vastutustundlik ei olene vanusest. See oleneb kogemusest, vigadest õppimisest ning arusaamisest. Kogemused ja nendest õppimine on see, mis meid täiskasvanuks teeb. Olla täiskasvanu ei tähenda elada igavat elu ning päevast päeva arveid maksta. Elu saab väga põnev ja seiklusterohke olla ka vastutustundlikult.

Ma teen hetkel omale suure suure pai, kuna ma oleks äärepealt murdunud ja jooma hakanud. Miks? Kuna nii palju toimus korraga ja ma ei leidnud seda vaikust, et korraks hingata. Kuid siis ma mõtlesin kõigele sellele, mis ma olen kirja pannud ja teile jaganud. Ei olegi lihtne, kuid lihtsalt peab ennast õigele teele sundima. Mis mind alati aitab, on oma mõtteid jagada. Kui ma tunnen, et hakkan alla andma, siis ma lihtsalt sunnin ennast seda kellelegi ütlema. See annab mulle aja teha paus. Olles väga impulsiivne inimene, on mul lihtne teha midagi hetke emotsioonil. Hiljem muidugi mõeldes: „Mis sul viga oli?! Miks sa enne rahulikult ei hinganud ega teinud pausi?”

Ma harjutan pausi igapäevaselt. Enne mõtle, siis ütle. Alkoholiga on see impulsiivsus veel tugevam. See klikk käib lihtsamini ja oledki kadunud. Jood muudkui peale ja kui lõpuks saabub kaine hetk, saad aru, et mida kuradit…

Seega ma olen õnnelik, et suutsin enne hingata ja tuua ennast tagasi positiivsete mõtete lainele, kuna elu on imeline ja ma olen metsikult õnnelik. Ühtlasi vaevan ma siin enda pead ja mõtlen – kas ma olen kihlatud? Meil oli imeline öö peale seda jubedat sündmust, millest veel pole soovinud blogis rääkida. Ärkasime hotellis üles ja mu mees ütles mulle, et ta soovib minuga abielluda. Ma ütlesin, et ma sooviksin sama, kuid selleks peaks ju sõrmuse hankima. Sinna paika see jäi, aga nüüd kutsub ta mind järjest rohkem „my future wife“. Mina pomisen tihti samuti vastu, „husband“. See tekitab nii hea tunde. Idee poolest olen ma talle ju „jah” juba öelnud.

See võib enamuse jaoks olla nii crazy, kuid see on lihtsalt maagiline, mis meie vahel toimub. Kui on raske, on minu esimene reaktsioon inimesi eemale tõugata. Isegi, kui ma ütlen talle „mine ära” ja „ma soovin hingata”, kuna stress on üle pea kaela, saab ta aru, et tegelikult on mul lihtsalt vaja, et keegi mind hoiaks. Kui ta oleks tol hetkel lahkunud, oleksin ma 90% tõenäosusega üksinda jooma hakanud. Kuid ta kannatas mu jonni ära ja oli lihtsalt olemas. Me ei karjunud ega tülitsenud, me jagasime rahulikult sõnadega oma tundeid. Rääkisime ausalt. Kuulsime mõlemad üksteise vaated ära ja tulemuseks on tunded meie vahel veel suuremad.

Seega sõrmus või mitte. Kihlatud või mitte. Mina näen ennast sinuga elu lõpuni koos, kuna niimoodi nagu Sina, pole veel mitte ükski hing mind mõistnud. Mu perele sa meeldid. Mu laps on sinust vaimustuses ja pööraselt õnnelik meie üle. Seda on lausa lust vaadata. Ta pole mind ühegi mehega niimoodi varem näinudki. Olime just nädalake kõik koos Hiiumaal ja see oli imeline. Kudrutasime kõik koos ja üle pika aja tundsin ma, et selline see pere tunne ongi. Ma olen õnnelik! Elu on imeline!

Leave a Reply