Ma ei ole parem, kui sina. Sa ei ole parem, kui mina.

Olla ignoreeritud inimese poolt, kelle käest sooviksid enim tähelepanu, on üks kõige hullemaid tundeid siin maailmas. Kuid kui sa vaatad piisavalt sügavale enda sisse, siis sa saad aru, et see inimene oled sina. Ma arvan, et kui me tunneme ennast nii haavatavana kellestki teisest, on see lihtsalt elu meile näitamas, et tegelikult ei anna me endale ise piisavalt tähelepanu. Tavaliselt kaasneb see häiretega, mis viib meid sellisesse tähelepanu vajavasse seisundisse. Tegelikult see inimene oli lihstalt viimane piisk karikasse, et sulle lõpuks jõuaks kohale, et sa ärkaksid ülesse ning leiaksid tee taas enesearmastuseni.

Ma mäletan nii hästi, kuidas mul oli kinnisidee meeldida oma eksile. Kui ma temaga koos ei olnud, oli lausa füüsiliselt valus. Ma klammerdusin täielikult ega andnud talle ruumi. Mul ei olnud enda elu ning see oli nii vale. Ebaõiglane minu suhtes, ebaõiglane tema suhtes. Ma soovisin teda omada. Kuid kedagi armastada tähendab lasta neil olla vaba ning jagada armastust. Mitte hoida kinni ning sundida armastust.

Ma olen täiesti ülepeakaela armunud. See on nii huvitav, kuidas kõik on täiesti teistmoodi. Nüüd, kus ma tean enda väärtust ning ma pole ebakindel. Mu peas pole kordagi olnud mõtet, et äkki ma pole piisavalt hea, äkki ma tegelikult ei meeldi talle, äkki talle ei meeldi see ja too. See idiootsus mu peas puudub. Eelmises suhtes olid need parakad koguaeg. Ma mäletan isegi, et kui me abiellusime, ma teadsin, et me ei jää kokku. Ma lausa ütlesin, et üle 5 aasta me nagunii koos pole. Kes abiellub sellise mõttega? Lubagem naerda. See suhe oli lihtsalt nii vale nii mitmes võtmes. Polnud teineteise hoidmist vaid pigem oli pidev võistlus, kes mida valesti rohkem teeb. Ma mäletan nii hästi, kui õnnetu ma olin ja kuidas ma väitsin endale, et selline see suhe ongi. See ongi armastus. Väga ebatervislik. Seega, kui ma ütlen, et mul on kurdima hea meel, et mind maha jäeti, siis ma ka mõtlen seda. Miks ma peale seda nii lolliks läksin, olin lihtsalt mina oma valuga tegelemas ja avastamas, kes ma tegelikult olen. Kuna varem ma tõesti ei teadnud seda.

Palun ära saa minust valesti aru. Ma ei süüdista enda eksi enda lollustes ja tegudes. Me ei olnud üksteisele head kaaslased. Ma kannatasime tükk aega koos, kuna me ei osanud kumbki teineteist tegelikult armastada. Noored ja lollid eksole. Me saime mõlemad metsikult suure elukogemuse sellest kõigest ning kõik, mis on peale seda mu elus aset võtnud, on toonud mind sellesse hetke. Mina usun siiralt ja tugevalt, et kõik mis juhtub siin elus, on põhjusega. Kõik negatiivne ja positiivne on toonud mind siiani. Ma olen õnnelik. Nii kuradima õnnelik. Ma olen valinud positiivse mõtlemise ja positiivse elu. Mu teele sattus imeline mees. Mu blogi on mu uus kirg. Mu lapsel läheb hästi. Ma töötan kohvikus juhatajana. Ma näen imelist tulevikku ja mu elu on ka praegu imeline.

Nii kaua olin ma kinni mõtetes, et miks läks küll niimoodi? Millega ma selle pasa ära teenisin? Miks elu nii ebaõiglane on? Kogu see pask ei olnud absoluutselt pask. Need olid õppetunnid, millest ma olen õppinud ning õpin tulevikus veel ka teistest. Minu suurim tugevus, ma arvan on see, et ma tunnistan endale oma vigu, ebaõnnestumisi ning muudan ennast. Ma ei süüdista teisi vaid vaatan enda sisse. Mida tegin mina valesti. Kuna see siin on minu elu ja mina vastutan enda tegude eest. Jah tõesti, kallid lugejad, ma olin nii kadunud, kui üldse olla sai. Kuid näed – selle asemel, et ennast edasi hävitada ja elu eest põgeneda, olen otsustanud selja sirgu lüüa. Ma ei ole parem, kui sina. Sa ei ole parem, kui mina. Me oleme inimesed. Me ei ole täiuslikud. Tunnista endale enda vigu, mitte ära näita näpuga teise inimese peale. Kõik see muutus, mida me elus soovime, saab alguse meie endi seest.

Üks mõte “Ma ei ole parem, kui sina. Sa ei ole parem, kui mina.” kohta

  1. Milleks peab iga elu elanud inimene yhel hetkellä Karjuma, ma ei soovinud seda elu. Oled SA rohkem? Elu vöidab sinusugused blokkarid.

Leave a Reply