Ma kiidan ennast oma saavutuste eest ning ma olen nii põnevil, kuhu ma muudkui edasi liigun.

Ma pole kirjutanud õige kaua. Vähemalt endale tundub nii. Varem kirjutasin pea iga päev ja mõnikord lausa mitu peatükki päevas. Ma tegin pausi, kuna ma lihtsalt ei leidnud selleks aega ja hakkasin juba vinguma, et asju on nii palju, nii palju. Asju ongi palju, lausa kohutavalt palju, kuid see on ju tore. Ülesandeid ja väljakutseid tuleb elus järjest juurde ja juurde.

Nimekiri arvuti ekraanil, mida kõike ma tegema pean, muudkui suureneb. Tuleb lihtsalt asju järjest teha, mitte kõike korraga ja poolikult. Lisaks kõigele jäin ma just praegu, kus mul pole aega teha pausi, haigeks. Higistan nagu siga ja kõik kohad valutavad, kuid tänu sellele olen voodis kinni ja olen taas siin kirjutamas. Ma hakkasin mõtlema, kuidas on nii lihtne hakata vinguma, et on vaja teha seda ja toda ja ma ei jaksa ja ma ei taha. Tegelikult ma tahan. Mulle meeldib muudkui edasi areneda ja leida tarkus ja tugevus see kõik ära teha. See tugevus on meie endi sees ja kui sulle miskit ei meeldi, tee muutus! Kui sulle ei meeldi midagi, siis muuda seda. Vingudes ei jõua me kuhugi.

Mulle ei meeldinud mu palganumber. Küsisin juurde, sain juurde. Mulle ei meeldinud mustalt palka saada ja paljud muudki asjad tööl. Sündis ime! Meil on uus osanik kohvikus ja kõik on muutumas. Tuhat ülesannet mul endal juures, kuid tehti ka pakkumine saada osanikuks. Ehk ma ei tööta enam niisama, vaid ma saan tänu oma raksele tööle ka tunnustust ning see ongi ju järgmine samm kaheteistkümne aastase Linda unistuse jaoks. 12-aastasena ma otsustasin, et 40-aastaselt on mul oma restoran Prantsusmaal. Enne seda soovin samm sammu haaval käia teekond läbi, et jõuda tippu. Alustasin ettekandjana. Olin pool aastat ettekandja, edasi sain ma vahetuse vanemaks. Olin poolteist aastat vahetusevanem, kui sain võimaluse olla restorani teenindusjuht. Edasi sain olla järgmises restoranis teenidusjuht. Edasi juhataja kohvikus ja siis juhataja kahes kohvikus. Nüüd juhataja kohvikute ketis ning pakkumine saada osanikuks. Samm sammu haaval just nii nagu endale ette kujutasin. Mida sa mõtled, seda sa tõmbad. Keegi pole öelnud, et teekond saab olema kerge. Absoluutselt mitte, see on kuradima raske. Kuid kui sa töötad muudkui edasi ja pingutad, asjad ka liiguvad ja sa jõuad oma eesmärgini.

Vahepeal on nii keeruline ja raske. Väsimus tapab ja sa mõtled, miks sa seda üldse teed? Mina teen seda selleks, et edasi jõuda ning areneda. See on okei, kui sa tunned, et soovid alla anda. Sellised emotsioonid on lubatud, kuid ei tohi alla anda. Õpi puhkama, mitte alla andma! Kui sulle midagi ei sobi, siis võim seda muuta on sinu enda käes. Vingumise asemel tee muudatus, nõua juurde, tõsta häält ja hoia ennast. Enda eest tuleb seista ja tuleb liikuda muudkui oma eesmärkide suunas. Kui sa näed vaeva, tuleb ka tasu. Mitte midagi tehes ja virisedes asjad ei muutu. Tuleb võtta võim enda kätte. Sina oled see, kes kontrollib enda elu.

Lihtsalt Lindaga on mul samuti suured plaanid edasi liikuda. Kuna mind tugevalt häirib, et on paljud, kes arvavad, et kirjutan kohati ilukirjandust, olen ma palju mõelnud vlogimise peale. Võib-olla, kui ma räägin otse kaamerasse ja sa näed mu nägu ja kuuled mu häält, on sul lihtsam mind kuulda võtta. Kuna mu soov on jõuda blogimaailmast kõvasti kaugemale, tundub see hea mõte. Otseloomulikult pean ka selleks aja leidma. Hetkel jooksen ma liialt ringi. Ma ei piitsuta ennast, et ma kõike korraga ei jõua, kuid mu soov on tugev ja kõik omal ajal. Elus juhtub kõik põhjusega ning õigel ajal. Tuleb teha asja hea emotsiooniga, kuna ennekõike on ju just see, mida ma soovin jagada. Positiivne mõtlemine toob sulle positiivse elu. Nähes vaeva ja uskudes endasse on absoluutselt kõik võimalik!

Ühtlasi pole ma endiselt tilkagi alkoholi joonud ja selle eest teen omale suure aplausi! Isegi kõige stressirohkematel aegadel olen ma suutnud öelda EI ja teen seda ka edasi. Ma liigun muudkui edasi ning arenen ja kasvan inimesena pidevalt. Ma olen nii õnnelik, et olen avastanud enda sees selle tugevuse mitte alla anda, kuna see pole kerge. Ma kiidan ennast oma saavutuste eest ning ma olen nii põnevil, kuhu ma muudkui edasi liigun.

Ole uhke enda üle! Me oleme meistriteosed, kes muudkui arenevad ja kasvavad. Elu on imeline, elu on põnev, elu on rakse, kuid elu on seda väärt!

Leave a Reply