Tee paus ning mõtle, kus sa sooviksid olla, kui limiite poleks?

Hirmud, millele me vastu ei vaata, saavad meie limiitideks. Selle tõttu jäävad meil enamus asjad tegemata. Me oleme omale seadnud piirid, kuna kardame. See hirm on tegelikult meil peas kinni. See tunne, kui sa ületad ennast ning teed midagi julgemat on imeline. See on tunne, et sa elad. Nii paljud meist lasevad lihtsalt oma elul mööda minna. Ei julge võtta riske. Ei julge proovida midagi uut. Mõnele võibolla meeldibki enda rahulik elu, kuni katus on pea kohal ning kõhud täis on ju tegelikult hästi. Kui see teeb sind õnnelikuks ning sa tunned, et see on sinu võimas elu, siis on mul hea meel sinu üle, kuid ära ela enda „vaikset“ elu, siis kui see sind õnnelikuks ei tee.

Sina ise sead omale piirid. Tegelikult ju piire polegi. Eriti praegusel ajal. Maailm on valla meie ees. Noored minge reisima peale kooli! Kes käsib sul kohe ülikooli minna? Kes väidab, et sa pead teadma, mida sa elult soovid? Me ei pea jooksma seda rada, mida väidetakse, et peame. Mine reisi! Mine tee vigu! Anna omale aega! Õpi ennast tundma. Vastused sinu küsimustele võivad tulla, kuid ei pruugi. Mine naudi elu ning võta riske. Tee paus ning mõtle, kus sa sooviksid olla, kui limiite poleks? Kui sa ise omale piire ei seaks, kus sa ennast näed 10 aasta pärast? Mida sa selleks tegema peaks, et sa sinna ka päriselt jõuaksid? See on nii okei, kui sa ei tea praegu, mis sa teha soovid. Sellepärast võtagi aeg, et mõelda ja olla.

Seal pole vahet, kui vana sa oled. Iga päev võid alustada uuesti. Mina olen tänaseks mõistnud, et piire pole. Piire pole, kui sa neid omale ise ei sea. Mitte miski ei muutu üleöö. Väiksed sammud tuleviku suunas on need õiged sammud. Kui sa midagi tõesti soovid, sa saavutad selle! Sul on õigus olla korraga meistriteos ning pooleli olev projekt. Sul on lihtsalt peale hakkamist tarvis.

Unista suurelt, unista ulmeliselt. Kui sinu unistus sind ei hirmuta pole see piisavalt suur unistus. Jäta palun meelde, et kõik on võimalik! Ära ole takistus iseendale. Usu endasse ning mine katseta, mine tee. See, mis sind ees ootab on võimas. Kui sa oled avatud, siis imelised asjad juhtuvad. Loo omale eesmärgid, kuid mitte piirid. Kõik on võimalik, kui sa usud endasse! Mis sind erutab ning hirmutab korraga? Mine tee seda.

 

 

Lülitan välja oma telefoni ning lihtsalt veedan 24h endaga

Mu pea on praegu igasugust pahna täis. Ma pole mitu ööd korralikult maganud kuna mõtted muudkui jooksevad igat pidi mu peas ringi. Olen käinud jalutamas, olen lihtsalt kuulanud muusikat, olen teinud tavalisi päevasi tegevusi. Eile käisime õega tantsimas ning proovisin ennast tühjaks tantsida. Täna lähen üheks päevaks omaette maamajja. Olen päeva vaikuses. Ilma interneti, ilma inimesteta. Telefoni lülitan samuti välja.

Mul on igasugused erinevad segased emotsioonid. Ma olen õnnelik, kuid midagi segast toimub mu sees ning, et aru saada ja ennast mõista, teen pausi ja kuulan. Tunne on täpselt selline, et pea on paks. Magama minnes muudkui mõtted jooksevad ja ei saa uinuda. Ärkvel olles oleks pea justkui tühi. Uus töökoht tekitab minus ärevust, väga head ärevust. Mul on selle kohaga nii palju värskeid ideid ning plaane. Selleks mind sinna kutsutigi. Sooviks juba peale hakata. Selleks aga laen oma patareid enne taas täis. Pean olema valmis korraga blogi kirjutama ja juhataja ning ema olema. Minu moodi elu, mis mulle nii väga meeldib.

Samas on praegu pühade aeg ja ma olen alati sel ajal ekstra emotsionaalne. Ma arvan, et see on sellepärast, et ikka on peas olemas see idee, millised oleksid ühed ideaalsed pühad. Tuleb igatsus oma kodu ning oma pere järgi. Kui ma mõtlen jõuludele, tuleb mul silme ette pilt, kuidas Lisanna jookseb ringi, minul on põll ümber ning teen muudkui süüa. Mees kallistab mind selja tagant mööda minnes ning suudleb põsele. Läheb edasi ust lahti tegema ning kõik tulevad meile külla. Armastus käib kõhu kaudu ja mina jagan seda edasi teistele oma roogadega. Ma armastan süüa teha ning mulle nii meeldib, kui kõik on koos laua taga istumas. Tuleb see koos olemise tunne peale. Selliseid jõule pole paraku aga juba aastaid olnud ning oma kodu ja sellist peret veel pole. Küll ta tuleb ja küll ma saan seda nautida, kuid selle fantaasia pärast poetan ma pühade ajal pisaraid, mis on minu enda jaoks natukene tobe. Ju siis ma salaja unistan olla perenaine ning luua kodusoojust. Õnneks ma tean, et see on vaid korraks ning saan elada hetkes ja olla õnnelik edasi. Kõik tuleb omal ajal, ma tean, et tuleb.

Meest otsida pole võimalik. Okei, on võimalik, kuid vaadake ise, kuidas mul nendega on läinud. Olen omale korduvalt väitnud, et ma saan üksinda hakkama ning mul pole vaja kedagi. Olen seda endale lausa tõestanud. Lõpuks ometi pole ma enam üksik. See tunne on nii kuradima hea kuna ma ei otsi enam omale meest, ei otsi ajutist lähedust. Selle asemel olen ma väärikas naine ning ma elan oma elu, mitte ei oota kedagi kusagilt tulemast. Mul on praegu hästi. Ma olen täiesti kindel, et ka mina saan oma muinasjutulise armastuse. Ma usun siiralt, et meile kõigile on kusagil keegi. Kuna lõpuks ometi ma tean oma väärtust, siis ma pole vähemaga nõus, kui just selle õigega. Need mitte-õiged pole mind väärt ning ma ei ole enam nõus oma energiat sellistele lollustele raiskama. Ma olen umbes kolm kuud kuival olnud. Usu mind – minu jaoks on see midagi suurt. Kuid mulle nii meeldib see, milline ürgne naiselikkus on minus ellu ärganud. Naiselik tugevus ning enesekindlus. Tänu sellele pole mul probleemi endale kindlaks jääda ning olla nõus vaid parimaga. Kuna me väärime vaid parimat! Me väärime just seda õiget! Kui sa ei tea, mida sa väärt oled, siis sa raiskadki ennast valedele.

Kuid kuna mu peas on praegu valitsemas mingi segadus, võtan ma pausi. Lähen ja kuulan ennast ning veedan endaga koos aega. Kui sa oled pidevalt ümbritsetud inimestest, oled sa samuti ümbritsetud nende arvamustest. Mitte üldse halvas mõttes, kuid selle lärmi käes on raske ennast kuulata. Seega ma võtan päeva omale ning olen vaikuses. Ei räägi mitte kellegagi sõnakestki. Lülitan välja oma telefoni ning lihtsalt veedan 24h vaid endaga. Ideaalne lõpp aastale. Saan vaadata taas tagasi ning teha restardi oma peas. Tulla tagasi värskena ning saata see aasta pauguga minema.

Peale haiglat jäi lausa ühine messengeri chat „Hullumaja stiilne nelik“

Minevik on sinu õppetund. Olevik on sinu elu. Tulevik on sinu motivatsioon. Haiglas elades seda rutiini, mis meil loodud oli, sain tuttavaks väga toredate inimestega. Nagu ka igal pool mujal tekivad enda ümber inimesed, kellega samastud kõige rohkem. Inimesed, kellega sul on mugav koos olla. Meie suurim mure oli üksik olemine, otsisime tuge teineteiselt. Meil oli vahva koos ning saime tuua rõõmu üksteisele.

Üks kord, kui me depressiooni ajal naersime, nähvas arst mööda minnes, et siin on ka inimesi, kes reaalselt abi vajavad. Me kõik vajasime reaalselt abi ning meil oli vaja ennast rohkem mõista. Meil oli vaja, et kuulaks meid ära. Palun, noored, kes te mõtlete arstiks saamise peale, psühholoogia õppimise peale, tehke seda ning lükake ümber see idiootne vanakooli viis. Lennake peale oma värskete ideede ning mõtetega. Mida iganes inimesed sulle väidavad, tea, et ideed ja sõnad saavad muuta maailma.

Igal juhul arstid arstideks. Nad on samamoodi inimesed ning teevad vigu. Lihtsalt selle aja sees ma ei näinud, kuidas nad kedagi seal üldse aitasid ning see teeb kurvaks. Kui teie juurde satuvad inimesed uuesti ja uuesti tagasi.. Kas te ei peaks äkki midagi muutma enda osakonnas?

Igal juhul ma lubasin rääkida meie armunelikust. Ma tegelikult ei tea, kas üks kuttidest oli minusse armunud, kuid see nägi täpselt niimoodi välja. Kui nüüd reaalselt mõelda, siis mitte keegi meist polnud päriselt armunud. Me tundisme lihtsalt suurt rõõmu ning lähedust, kuna me mõistsime teineteist.

Peale haiglat jäi lausa ühine messengeri chat „Hullumaja stiilne nelik“. Me kõik suutsime olla dramaatilised ning olime natukene üle võlli. Kutt, kes mulle meeldis, pani hoopis silma peale teisele tsikile. Seda teada saades olin šokeeritud, kuid sain peale paanikahoogu sellest üle. Suhtlesime edasi nagu sõbrad ning tema ja teine sõber tulid mulle Hiiumaale mõlemad külla. Kutt, kes mulle meeldis ööbis minu pool. Olime seal lihtsalt niisama ning järsku ta suudles mind. Ma olin taas šokeeritud. Tuli välja, et ta oli nüüd hoopis minusse armunud. Ma ei osanud midagi arvata sellest, kuna just olin leppinud selle mõttega, et ma ei meeldi talle, kuid nüüd oli see uks taas avatud. Enam ei olnud mingi armunelik, nüüd olime reaalselt meie kaks. See, et me hullumajas tuttavaks saime polnud väga oluline mulle too hetk.

Kõik oli väga tore ning ma käisin temal külas mandril, käisime koos väljas jne. Oli ehtne armumise tunne peal. Ma sain tuttavaks tema emaga ning tema minu vanematega. Kuid taas selgus, et ma polnud temasse armunud, vaid olin armunud sellesse ideesse, et olen armunud. Tema oli bipolaarne ja olukord muutus jube kiirelt. Armsad sõnumid, sa oled kallis mulle. Muutusid sõnumiteks, milline snoob ning võlts inimene ma olen. Millele järgnes ma armastan sind, anna andeks ning uuesti ma vihkan sind. See oli kõik liig minu jaoks. Mul oli tõsiselt vaja endaga tegeleda, lõpetasin selle, mis meie vahel oli. Ta jätkas mulle kirjutamast, saatis mulle postiga ikka ja jälle käsitsi kirju ning luuletusi. Viimase paki sain eelmistel jõuludel. Mul oli nii kahju, et talle haiget tegin, kuid see oli nii ebastabiilne. Ma olin isegi nii segaduses, mis minu endaga toimub. Kuid hetkeks mul tõesti oli temaga hea.

Ma tunnen, et ma otsisin alati kedagi, kes mind mõista suudaks. Kuna ma isegi ei mõistnud ennast. Nagu varem mainisin, olen maganud hulluga, olen maganud hulluarstiga. Mõned kuud tagasi käisin mehega kohtingul, kes mõistab inimese mõttemaailma täiesti teisel levelil. Mul piisas öelda üks lause ning ta luges sellest välja kõik minu ebakindlused ning probleemid juba varasemast. Ta tuli ekstra Hiiumaale minu pärast, et vaid lõunat süüa. Millele kaasnes mere ääres jalutamine ning massaaž kivi peal. Enam ma ei väida kiirelt, et olen armunud või mis iganes. Ma tean, kuidas mu emotsioonid võivad käia ülesse ja alla. Ma lihtsalt lubasin endal tema seltskonda nautida, kuid räägin temast teinekord pikemalt.

Väga tihti me proovime ennast paremini mõista teiste inimeste kaudu. Ma usun siiralt, et oleme teineteise peeglid. Me peegeldame ennast teise pealt. Me läheme närvi kõige rohkem, kui meil on sarnased vead inimesega. Meile meeldivad inimesed, kellel on sarnased iseloomujooned, mis meile ka enda juures meeldivad jne. Me oleme teineteise peeglid. Ka selle blogi pealt sa peegeldad endale just seda, mis sind kõnetab, mis sind häirib või just sulle meeldib. Meid puudutavad asjad, mis on meiega seotud.

 

 

Ükski „normaalne“ inimene ei soovi ennast rahustitega täis pumbata

Ma ei teadnud, mis saab edasi, kuhu liigun edasi, kuid teadsin, et enam niimoodi jätkata ei saa. Kui ma otsustasin ennast psühhiaatria haiglasse sisse kirjutada olin valmis kuulma, et mul on midagi vaimselt viga. Ma väga südamest lootsin, et minu käitumises oli süüdi mingi haigus mitte mina ise. Ma südamest lootsin, et saan midagi või kedagi teist süüdistada enda tegudes. Ma südamest lootsin leida põhjust, miks ma olen selline. Mulle oldi terve elu peale surutud ideed, kui väga teistsugune ma olen ning, et see ei ole hea. Ma ei ole mitte kunagi sobinud halli massi. Ma olen alati välja paistnud, kuid ma pole osanud sellega midagi peale hakata. Olla unikaalne, olla eriline oli hirmus. Mida ma too aeg ei mõistnud oli see, et me kõik oleme unikaalsed ning me ei sobigi halli massi. Sellist asja nagu hall mass ei peakski eksisteerima. Selle asemel peaks olema hoopis üks särav kuldne-hõbe-kirju segu.

Me elame ühiskonnas, kus olla eriline, olla teistsugune on keeruline. Keeruline, kui sa pole selleks valmis. Enam ma ei unista, et ma sobituks kokku teistega. Ma olen julgelt see, kes ma olen ning avastan ennast järjest rohkem iga päev. See on üks fantastiline teekond, mis meile on antud. See on nii imeline, et sa ei tea, mis järgmise nurga tagant võib välja hüpata. Me muudkui teeme plaane ning unistame, mis on samamoodi nii äge, kuid see mõte, et sa ei tea 100%, mis juhtub reaalselt hetke pärast on nii põnev. Ma liigun vooluga kaasa ja olen avatud kõigele, kuidas muudmoodi saakski?

Olles vaimuhaiglas poleks ma mitte kunagi uskunud, et saan tuttavaks „hulludega“ nagu mina. Neil kõigil oli pikem kogemus ravimitega ning seda oli juba näha. Ma ei ole arst, ma pole teinud uurimistöid selle kohta, kuid see,  mida ühed ravimid teevad, kuidas mõttemaailma muudavad, tuimestavad on hirmuäratav. Kõik need ravimid on ju alles katsetamine, kuidas see mõjub inimestele. Praegused paljud illegaalsed narkootikumid olid ju samuti kunagi legaalsed. Arvati samamoodi, et need aitavad. Mina arvan, et rahustid ja antidepressandid teevad asjad vaid hullemaks, eriti kui meie arstidel on selline suhtumine. Mina arvan, et sellised tabletid ajavad meie mõistuse veel rohkem segi. Eriti, kuna kuritarvitatakse ravimeid ning ei kasutada neid õigesti. Mitte meelega, lihtsalt ei osata ega olda teadlikud, kuidas reaalselt need mõjuvad. Neid kirjutatakse liiga kergelt ning tõesti igale ühele välja.

Võtad omale rahustid, kuna oled ärevil. Tõesti, kui tablett mõjub oled rahulik. Mis saab peale tableti mõju? See on ju ajutine lahendus. Tegelikult on vaja ju jõuda probleemi tuumani, et sinna jõuda, pead tunnistama enda probleeme, kuid ma nägin haiglas paraku palju inimesi, kes põgenesid oma „haiguse“ taha peitu. Kas need haigused on üldse reaalsed või oleme need endale ise välja mõelnud? Miks haigus läheb järjest hullemaks? Kas sa pole mõelnud, et asi võib olla nendes lisa ravimites, mida sulle kogu aeg juurde kirjutatakse?

Meil oli haiglas üks väga tore tädikene, kes jutustas väga palju, kuna arvatavasti oli üksik ning lihtsalt soovis suhelda. Ta laulis omaette ning oli rõõmsameelne. Igapäevaga ta nägu muutus kurvemaks ning ühel päeval ta polnud võimeline enam isegi mitte lauseid koostama. Ta muudkui kurtis kui väsinud ta on ning kuidas need uued ravimid, mida arstid katsetavad niimoodi mõjuvad. Kas see pole mitte kurb? Selle asemel, et kuulata ning otsida probleemi tuuma, topiti see naine tablette täis. Äkki ta, siis ei sega teisi.. Muidugi ma ei tea tema „diagnoosi“, tema probleeme, tema elu, kuid selline tablettide täis toppimine ei saa ju samuti aidata.

Meil olid seal ka paljud tableti sõltlased. Kes olid endale unehäired välja mõelnud või mis iganes asjad, et tasuta tablette saada, tasuta haiglas elada. Sellise käitumise tõttu ei uskunudki keegi, et võib reaalselt probleem olla, kuid see ju oligi probleem. Ükski „normaalne“ inimene ei soovi ennast rahustitega täis pumbata. See on ju taas soov põgeneda. Üks naine minu seal oldud ajast on tänaseks enesetapuga hakkama saanud, mis on nii jube kole kahju, kuna ta oli särav isiksus, kes lihtsalt oli üksik ning ta tundis, et tema koht pole enam siin maailmas. Kui sa ei armasta iseennast, kuidas saadki uskuda, et keegi teine sind armastab?

Kõige rohkem panin haiglas olles tähele seda, et inimesed lihtsalt soovisid, et neid kuulataks. Sooviti, et keegi annaks julgust, sa saad hakkama. Sa tuled välja sellest pasast. See tugevus on olemas sinu enda sees. Selle asemel materdasid arstid selle tähelepanu vajaduse alla. Pööritati silmi, et oled varsti tagasi, ei võetud tõsiselt ning ei hoolitud, mis sul on öelda. Isegi haiglas, kuhu sa oled läinud oma viimases lootuses, et abi saada, pandi sind tundma niimoodi, et oled ebavajalik ning sinu tunnetel pole tähtsust. Kui arstidel, kelle poole pöördud, kes peaksid teadma vastuseid, kes peaksid olema need, kes sind suunavad õigele poole, kui isegi need inimesed ei võta sinu mure tõsiselt, siis kuidas peaks üks katkine inimene sellele reageerima? Sa niigi arvad, et sind pole siia maailma tarvis ning oled üks suur õnnetus. Sellise käitumisega ju arst vaid kinnitab seda.

See on idiootne! Sa oled nii vajalik siia maailma. Sa oled nii eriline ning sind on samuti siia maailma tarvis. Mind ei huvita mitu tuhat korda sa oled pasaga hakkama saanud. Mind ei huvita, kui sa oled ka eeskujulikku elu elanud ja sa arvad, et see pole lihtsalt sulle. Mind ei huvita sinu idiootne arvamus, miks sind siia maailma tarvis pole. Sind on vaja! Just sind! Kui sa arvad, et sul on raske ning sa ei jaksa enam siis tee paus. Ole isekas. Mõtle endale. Keda kotib teiste arvamus. Sa pead ennast kokku võtma ise enda jaoks ning avastama, kui väärtuslik sa oled. Seda paraku tõesti ei tee mitte keegi teine sinu eest. Need arstid on ju ka kõigest inimesed ning ma absoluutselt ei väida, et kõik arstid on sellised. Ma tean kahjuks mitmeid inimesi, kes on endalt elu võtnud peale seda haiglat. Kindlasti on seal majas ka inimesi, kes soovivad aidata. Seal on ka inimesi, kes ei mõju neile katkistele inimestele hästi. Kui sa arvad arstina, et sinu ülesanne on lihtsalt tablette välja kirjutada, siis sa ei tohiks olla kellegi arst.

Palun ära usalda enda arsti pimesi. See, et ta peaks teadma, mida ta teeb, ei tähenda, et ta reaalselt ka teab, mida ta teeb. Igal probleemil on algus. Jõua oma probleemi tuumani ning tee sellega tööd. Mitte midagi ei muutu enne, kui sa ei tunnista omale enda vigu ning mälestusi, mis on mänginud suurt rolli sinu elus. Rahu. Lase lahti. Liigu edasi. Kui sina ei kontrolli enda mõtteid, nad kontrollivad sind. Kasuta enda pead. Kuula ennast, enda sisetunnet. Oma julgust, et ka mõelda ise. Ära lase ennast tuimestada kuna sa ei näe teist varianti. See on ajutine valu leevendus täpselt nagu muud mõnuained.

 

Ma kartsin, ma ei teadnud, mida oodata ühelt vaimuhaiglalt

Me arvame, et soovime kaduda, kuid tegelikult soovime, et meid leitaks. Peale enesetapukatset mõistsin, kui hulluks oli mu elu läinud. Midagi tuli ette võtta, kuna sain millegi sellisega hakkama arvasin, et mul peab midagi tõsiselt viga olema. Mitte üksi normaalne inimene ei tee midagi sellist. Mul on terve elu ülesse ja alla käinud, kahtlustasin, et võin olla bipolaarne. Mu nõbu, kes on õppinud psühholoogiat arvas sama, kuid mu tädi, kes on arst ei arvanud niimoodi. Tädi, aga tundis Eesti parimat psühhiaatrit, vähemalt niimoodi teda reklaamiti mulle. Tegi mulle saatelehe ning juba paari päeva pärast oodatigi mind vaimuhaiglas. Ma soovisin teada saada, mis mul viga on. Ma ei suutnud uskuda, et ma millekski selliseks valmis olin.

Õhtu enne ära minekut pidime ühe korraliku peo maha pidama. Soovisin kõigiga hüvasti jätta, kuna ma ei teadnud, kaua ära pean olema. Too aeg olin eriti dramaatiline ka muidugi. Baby daddy oli samuti saare peal ning saime päris hästi läbi. Eelmine suvi olid üldse asjad natukene teistmoodi meie vahel. Mu kunagine parim sõber oli samuti saare peal ning töökaaslased restoranist, kus ma töötasin. Pidu oli vägev ning mulle polnud veel kohale jõudnud, kuhu ma järgmine päev minema pidin. Olime taas Rannapaargu „klubis“ ning seal oli ka parasjagu mu eelmise suve silmarõõm. Täiesti omaette tegelane, kuid ta pakkus mulle pinget. Tirisin ta välja ning läksime mere äärde. Hõõrusime seal kiige peal ning suudlesime. Ta küsis mu käest, et kus kohast sa veel tulid ning „joppenpuhhen“ sa oled üks imeloom. Olin korralikult purjus ka, arvasin, et on mega geniaalne öelda, et ma tegelt lähen haiglasse ja ma ei tea, kui kauaks, kuna mul on ajukasvaja. Tundub, et ta jäi uskuma, kuna hiljem kuulsin linna pealt, kuidas ta oli selle kohta lausa uurinud. Hahahahaha, see on kurb, mida ma purjus peaga kõik teha ja rääkida võisin. Me igal juhul suudlesime kirglikult ning dramaatiliselt jätsin temaga hüvasti.

Pidu sai läbi. Mul oli kombeks purjus peaga ära joosta ning „seiklusi“ otsima minna. Ma jooskin oma sõbra ja baby daddy eest ära, kuna mäletan, et soovisin üksi olla. Mulle hakkas kohale jõudma, et ma tõesti lähen haiglasse. Ma olin läbi pargi kõndimas kodu poole, kui kuulsin, et nad mind hüüavad. Istusin kiriku ette maha ning toetasin selja kivile. Karjusin, et olen siin ning nad tulid minu juurde. Ma hakkasin metsikult nutma. „Kas te saate aru ka, et ma lähen homme vaimuhaiglasse? Kui fucked up see elu on…“ Enim ma olin mures, kuidas saan Lisanna maha jätta. Ma polnud temast varem rohkem kui 2 nädalat eemal olnud. Seda ka üks kord. Baby daddy rahustas mu maha ning lausus „Seni oled alati sina tema eest hoolitsenud, nüüd on minu kord. Sa mine ja puhka, ravi ennast terveks.“ Imekombel saime ajutiselt koha ka Kärdla lasteaeda, kuna varem oli meil koht ju Tallinnas. Tädi viis ta iga hommik ning läks ka järele. Teadsin, et lapsega on kõik hästi ning tõesti pidingi minema, kuna muudmoodi ma ei saaks ka tulevikus ema olla, kui ma ei ravi ennast terveks ega võta ennast kokku.

Tallinnas viis isa mind hommikul kohale. Ma kartsin, ma ei teadnud, mida oodata ühelt vaimuhaiglalt. Filmides oleme ju igasuguseid variante näinud ning mul on metsikult suur kujutusvõime. Kõik uksed käisid lukus ning valgetes kitlites arstid käisid ringi. Haiglal oli puur ümber ning maja oli kõle. Mitte midagi modernset. Õnneks olid haiglal erinevad osakonnad ning mind pandi osakonda, kus on inimesed võitlemas depressiooni ning sõltuvustega. Isa andis mind ukse pealt üle ning mind juhatati minu tuppa. Mul oli tore 40ndates naisterahvas toakaaslaseks. Minule üllatuseks nägi kogu see osakond välja nagu ühikas. Meil oli ühine tuba, kus me saime telekat vaadata, meil oli söögituba, meil oli tegevustuba jne. Enim võttis harjumiseks aega see, et dušširuumid ning wc-d ei käinud lukku. Keegi võis ju omale muidu liiga teha… Aias käimiseks oli iga tunni või paari tagant uks 10min lahti. Too aeg suitsetasin ning panin äratuse igaks korraks, et ruttu suitsu teha ning korraks õue saada. Söömiseks olid kindlad ajad. Samuti olid kuulamisteraapia, joonistamine, psühholoogi juures käimine, igast teste tehti ning eraldi käidi ka teises haiglas aju-uuringutel. Mu ajuga on kõik täitsa korras uuringute järgi, mingit kasvajat pole.

Igal juhul selles „haiglas“ midagi nagu tehti, kuid tegelikult nagu ei tehtud mitte midagi. Ma ei saanud endale seda psühhiaatrit, keda mulle lubati ning see naine, kes mulle arstiks määrati oli kohutavalt külm ja kõle. Kindlasti ei sobi ta töötama koos inimestega, kellel on depressioon. Mul ei ole mitte midagi ilusat tema kohta kahjuks öelda. Ta suutis mind vaid halvasti tundma panna. Korduvalt nutsin oma toas, peale temaga kokku puutumist. Samuti see teine arst, kelle juurde pidin minema.. Läksin tema juurde jutuga, et kas mul oleks võimalik arste vahetada, kuna mul on väga ebameeldiv selle teise arstiga. Ta küll lausus sõbraliku häälega, kuid ka tema suhtumine oli üllatav. Ta väitis mulle, et mis vahe seal on, kui me ju lihtsalt kirjutame teile rohte välja. Mida pekki!!??!! Kogu see aeg, mis ma seal olin jäigi mulje, et nemad lihtsalt arvavad, et on seal, et tablette välja kirjutada. Kõik, kes seal osakonnas olid pidid võtma unerohtu ning kõigil lisaks rahustid ning antidepressandid. Kuidas peaks keegi seal jalad alla saama kui meid topiti lihtsalt tablette täis? Diagnoos pandi mulle mingite testide järgi, et kuidas ma neile vastasin. ÜHE NÄDALA ALUSEL. Tegelikult kahe päeva alusel kuna kolmandal päeval juba määrati rohud nende testide järgi. Kuidas sa saad kellegile diagnoosi panna ühe nädala alusel? Ma võin sulle ju ükskõik mida suust välja ajada ning sa teed oma linnukesi. Näiteks, kui mulle alkohooliku testi tehti, too aeg absoluutselt ei tunnisatnud omale, et mul on probleem ning testis märkisin palju vähem oma igapäevaseks joomiseks. Ma nii hästi mäletan, kuidas arst vaatas mulle otsa ning ta nägi mind, kui taas mingit noort, kellel on tähelepanu vajadus. Kui psühholoog mulle teste tegi üritasin temaga väga aus olla, kuid ma ei julgenud ennast täielikult avada, ma kardsin, et ta mõistab mind hukka. Seega ka see test oli poolikute vastustega tehtud.

Nende paari testi alusel, kus ma ei olnud nendega täiesti aus, öeldi mulle, et ma ei ole bipolaarne. Millega ma olen ka nõus. Mul on kerge derpressioon. See ei ole kerge, kui ennast tappa üritad. Ma ei ole alkohoolik. Too aeg jõin iga jumala päev ning ma ei saanud magama minna, kui ma polnud joogine. Mind isutab alkohol iga päev, ma olen alkohoolik. Nende testide alusel tuli välja, et ma olen impulsiivne inimene ning selline on lihtsalt minu iseloom. Sellega olin nõus, anti ka paar nippi, kuidas harjutada pausi. Selle idee sain sealt. Arst ei keelanud alkoholi tarbida, ütles, et klaasike ei tee midagi halba. Mida pekki taas!!??!! Mu klaasike polnud kunagi klaasike, mul kontroll puudus, kuidas sa saad mulle seda lubada. Ühtlasi ta arvas, et mul ei lähe tarvis psühholoogi, kui koju naasen. Saan ise hakkama, kuna mul ei olegi nii hullusti. Mida pekki??? Nagu ausalt, ühe testi alusel saad midagi sellist väita? Kui pask arst sa oled? Mu elu oli tuhandest erinevast nurgast täiesti putsis, ma vihkasin ennast, ma olin ebastabiilne, ma proovisin endalt elu võtta, mul oli alkoholiga probleem, ma ei jaksanud enam, ma ei tulnud oma eluga toime. Mis kuradi arstid te olete? Minu psühholoog kellega ma kaks korda kohtusin tegi minuga esimene kord teste ning teine kord pidime lihtsalt rääkima. Ta ei osanud minult midagi küsida ning me lihtsalt istusime väga piinlikus vaikuses. Me jutu peale arvas ta, et rohkem pole mul psühholoogi tarvis. MIDA VITTU??? See haigla on täiesti mõttetu urgas. Täpselt nii kaunilt sellest kohast arvangi. Ma läksin abi otsima, kuna ma enam ise ei osanud ega jaksanud, see on see abi, mida Tallinna Psühhiaatria haigla pakub.

Ainuke positiivne asi selle kõige juures oli see, et ma sain aja korraks maha võtta ning hingata. Muidugi see, et mind ravimeid täis topiti polnud hea, kuid ma sain korraks olla. Seal olles aitasid mind teised inimesed. Me olime mehed ja naised segamini ning omavahel endasugustega suhtlemine mõjus hästi. Kuuldes teiste lugusi tekkis oma kuldne nelik lausa. Kuldne nelik, mis omakorda oli armu-nelik. Mina armusin ühte, tema teisse, kolmas järgmisesse ning neljas minusse. Ma olen maganud hulluga, olen maganud hulluarstiga. Ka vaimuhaiglas suutsin korraldada igasugust Lihtsalt Lindat. Sellest, kui toredad inimesed minu ümber olid, mitte arstid, räägin teinekord.

Täna tahan sulle lihtsalt öelda, et Tallinna Seewaldi haigla on minu kogemuse alusel kohutav. See, kuidas „patsientidesse“ suhtuti ning midagi tõsiselt ei võetud oli absurd. Mina ei näinud seal kedagi, keda see reaalselt oleks aidanud. Küll aga nägin nutvaid inimesi, keda arstid olid solvanud. Mina palun teil viisakalt perse minna, kuna niimoodi nagu te praegu teete ei aita te mitte kedagi. Inimesed tulevad teie juurde oma viimases lootuses ning teie teete nad maha. Kuidas peaks inimene, kellel on depressioon, sellest üldse välja tulema? Mu lemmik oli see, et kui lahkusin sooviti mulle edu ning visati nalja, et nagunii oled varsti tagasi. Kui üks kord siia satutakse, siis jäädaksegi siin käima. Mis oli tõsi. Enamus inimesed, keda seal nägin olid juba mitmendat korda seal. KUIDAS TE SAATE NALJA VISATA SELLE ÜLE???? Nad on tagasi, kuna te pole suutnud neid aidata. Te vaid katsetate uute tablettidega, kas niimoodi jääb vait ning niimoodi on tuimem. Mul pole mitte kunagi olnud nii suurt ärevushoogu, kui mul oli peale seda haiglat. Peale seda, kui mind oli harjutatud iga päev kolme erinevat tabletti sööma. Te olete sõltuvuse ning depressiooni osakond. SÕLTUVUSE. Kõik jäävad teil tablettidest ju sõltuvusse. Mitte ühtegi motsivatsiooni kõne polnud. Mitte ühtegi julgustavat inimest, kes lihtsalt kuulaks, annaks jõudu. Täiesti idiootne koht.

See oli nüüd kõige rahulikum variant, mis edasi suudan anda. See haigla on täis pask ning see on minu arvamus. Seega EI, ma ei soovita, kellegil sinna haiglasse ennast või mõnda lähedast sisse kirjutada. Mida mina õppisin sellest haiglast oli see, et ükski tablett sind terveks ei ravi. Kõik saab alguse sinu enda seest, tuleb tööd teha iseendaga. Muuta enda mõtlemist ning suhtumist ning see on võimalik! Tabletid teevad sul asja lihtsalt hullemaks, eriti kui neid niimoodi täiesti lampi välja kirjutatakse. Testi alusel, mis on tehtud esmamulje järgi. See on nii vale. Mitte midagi ei saa inimesest teada esmamulje alusel. Enne kui võtad vastu omale mingid rohud, tee palun uuring nende kohta, kuna mina Eesti arste ei usaldada. Mõtle ka oma peaga, kui soovid, et see pea sul alles jääks.

Puhtalt sellepärast, et ta ei soovinud mind, ei tähenda, et olen sobimatu

Enne kui saan kedagi uut armastada, pean ise kõigepealt terveks saama. Üle väga pika aja on mul sellised liblikad kõhus, et ei oska kohe mitte kuidagi olla. Midagi sellist ma ei mäleta, et oleks varem olnud. Mul on nii hea meel, et ma polegi kivist. Ma saan siiralt taas midagi tunda. See välja öeldud, siis ma kahjuks pole valmis ennast uuesti avama. Ma ei pane mitte millegile kätt ette, kuid ma lihtsalt kardan. Tunded teevad mind ebastabiilseks ning ma olen haavatav. Kui ta suudab mind panna turvaliselt tundma, siis kes teab. Kardan, et tegemist on järgmise naistemehega. Ma olen harjunud olema mäng ning kaasa mängima. Seega jätame selle sõbralikuks flirdiks.

Kui ma avastasin enda jaoks tinderi, siis esimene mees sealt tekitas minus esimest korda tundeid peale mu baby daddyt. Me rääkisime kogu aeg juttu. Ta oli samuti kokk nagu mu eks. Too aeg võrdlesin kõiki mehi enda eksiga, kuid enam mitte. Ma arvan, et see taas kinnitab mulle, et olen lõpuks üle saanud. See oli suvi, jaanipäeva paiku. Seega umbes 8 kuud peale seda, kui mu abikaasa mind maha jättis. 8 kuud läks aega, et ma julgeks taas proovida tunda midagi, mis oli siiras. Ma olen väga avameelne ja avatud inimene, kuid enda süda kellegile avada on midagi muud.

Me rääkisime iga jumala päev, kui olin tööl, kui olin kodus, kui koristasin, kui Lisannaga mängisin. Kogu aeg oli silm telefonil ning muudkui kirjutasime. Jagasime, kui väga me meeldime teineteisele ning kui uskumatu see on. Ta tegi lausa tööl süüa ühe käega, kuna teisega oli vaja mulle kirjutada. Lõpuks saabus võimalus temaga kokku saada. Lisanna oli oma daddy juures ning ma tegin pika päeva tööl. Ma lõpetasin öösel töö ning peale seda olin vaba. Ta kutsus mind enda poole. Tuli mulle veel vanalinna vastu ning kõndisime koos tema poole. Ta elas kohe vanalinna ääres.

Me avasime veini ning taas jutustasime kergelt edasi. Ta tegi meile süüa. Enne suitsetasime kanepit akna peal chillides. Tal oli väga ilus taim kapi peal kasvamas. Sõime mingit ägedat pastat, mida ta katsetas restorani jaoks, kus ta peakokk oli. See oli uskumatult hea. Edasi jõime veini ning üks asi viis teiseni ning voodis me olimegi. Hommikul tõi ta mulle kohvi voodisse ning tegi hommiku sööki. See oli ilus, see oli tore. Ma mäletan, kuidas ta suudles mu kannikat ning jäi oma peaga mu peale lebama. Ta oskas sõnu nii ilusasti seada. Ma polnud ammu sellist siirast flirti tundnud, kuidas mees mind jumaldas ning ma olin eriline. See ei olnud tavaline üheöösuhe. See oli minu esimene tinder date mehega, kellega olin kaua suhelnud ning ma arvasin, et ma olin armunud temasse. Ma arvasin, et ka tema oli armunud minusse. Oli lootus, et hakkan taas uskuma armastusse.

See on nii tobe, kuid ma muutun nii emotsinaalseks, kui mõtlen sellele. Ma olin nii katki, kuid ma proovisin taas enda südant avada. Kuid läks vaid pool päeva mööda, kui ta kirjutas, et samal ajal kui ta oli minuga, kirjutas talle tema eks ning nad proovivad taas enda suhet parandada. Mis kurat sa minuga jaurasid? Ta vabandas ette ja taha, et selline sitapea on ning väitis, et ta ei plaaninud mind vaid voodisse saada. Võibolla tõesti, kuna ma jäin kõike uskuma. Mulle jäi mulje, et minu seltskond oli nii ebameeldiv, et juba õhtul mindi eelmise naise juurde tagasi.

Puhtalt sellepärast, et ta ei soovinud mind, ei tähenda, et olen sobimatu. Täna tean seda, kuid too hetk oli see taas löök minu katkisesse südamesse ja ma otsustasin hakata käituma niimoodi meestega, nagu mul polekski südant. Ma soovisin alati enne ise asja lõpetada ning minema kõndida. Peale seksi panin ennast riidesse ning läksin minema. Kui keegi minu juurde tuli, saatsin ta samuti peale seksi minema. Tavaliselt kõndisin koju tundega, et sooviks nutta. Silmist pisarad välja ei tulnud. Valu oli vaid minu sees. Ma ei tahtnud minema kõndida, aga kõndisin, kuna ma ei tundnud tundeid ning see pani mind nii räpaselt tundma. Ma ei tunnistanud seda endale, lasin vaid hetkeks pea norgu ning siis tegin näo, et mul oli järjekordne lõbus õhtu. Valetasin endale, surusin alla selle pasa, kuid tegelikult sallisin ennast järjest vähem ja vähem. Mul puudus austus enda vastu.

Suhe endaga annab sulle aluse teistele suhetele. Täna armastan ennast ning odav käitumine on minevik. Ma ei tea, kas olen veel valmis kedagi uuesti usaldama. Kindlasti ühel päeval proovin aga millal eks seda näitab aeg. Seni võin särada ning inimest tundma õppida, sõbraliku flirdiga, mis paneb mind igalt poolt surisema, mis paneb mind kõige räpasemaid unenägusid öösiti nägema. Mahlaseid, intiimseid, pööraseid hetki täis und. Midagi nii erutavat, et hommikul ärgates peab hingamis harjutusi tegema, et mõtteid mujale saada. Kui ma oleksin mees, siis mul oleks kogu aeg kõva. Kui ta peaks mind juhuslikult kunagi suudlema, siis ma saaksin juba sealt ühe multiorgasmi. Hoidkem ennast naised. Avame ennast, siis kui oleme selleks valmis ning tunneme ennast turvaliselt.

Kõigel on olemas lahendus, ole julge, mine proovi, mine riski

Vägevad asjad pole mitte kunagi tulnud mugavustsoonist. Seega ma hüppasin sellest välja nagu sa tead. Soovitan seda kõigil teha, see tunne on imeline. Alguses ma väga täpselt ei teadnud, kuhu poole lähen. Otsustasin usaldada enda teekonda ning enda südant. Korraks hakkas väga hirmus, kuna juba jäid arved maksmata ning ma muretsesin nii väga jõulude pärast. Olen vegan ning ma ei saa süüa kõike, et kõik toitained kätte saada pean väga mitmekesiselt sööma. Tavaliselt on vegan toidu peale rohkem raha läinud, kuid avastasin, et saab ka teisiti ning polnudki probleemi.

See kogemus praegu, kus ma järsku pidin harjuma null rahaga on olnud imeline. Ma ei hakka sulle valetama, see oli alguses nii keeruline. Ma nutsin, stressasin. Ma hakkasin endas kahtlema. Ma hetkeks lausa kahetsesin enda otsuseid. Mul hakkas hirmus. Mul tuli taas peale eneses kahtlemine, mis on mega okei ja loomulik. Selle asemel, et pea norgu lasta, võtsin ennast kokku ning vaatasin, mis minu võimalused on.

Laenu ma ei võta, see on rumal. Pereliikmete käest raha küsida on alati see kõige viimane variant üldse. Minu elu, minu otsused, ma saan hakkama. Mida teha? Uurisin tuttavatelt, kas on pakkuda tööd. Alati on olnud kellegil midagi, järsku aga polnud. Ma olin täiesti ahastuses. Omadega nii läbi. Igal pool tundus olevat takistus ja takistus. Lisaks visati teele samal ajal teisi draamasi ning korraks tundsin, kuidas mu enesekindel hääl tahab ära vajuda. Mu hääl kirjutada seda blogi. See oli kõige hirmsam tunne, kuna see on viimane asi, mis võiks juhtuda.

Selle asemel, et vinguda, võtsin ennast kokku. Ma surusin enda ego alla ning hakkasin edasi tööotsi otsima. Ma avastasin sellise koha nagu goworkabit.com . Mul oli lausa mingi vana kasutaja seal olemas. Uurisin seda ühel õhtul ning uuendasin ja vaatasin, mis seal pakutakse. See oli täiesti uskumatu, kui palju valikuid. Esimene, mis silma jäi oli abiline riidepoes Bershka. Stiil on mul hea, shopata mulle meeldib. Miks mitte kandideerida? Muidugi null kogemust sellel alal, kuid ma olen väga töökas ning pole probleemi kuulata. Ma austan ausat tööd.

Minule üllatuseks reageeriti kohe ning mul oligi järgmiseks päevaks olemas töö. Täiesti uskumatu. Natukene hirmus muidugi, kuna varem polnud midagi sellist teinud. Olin nii õnnelik, et ma teadsin, kui selle ära teen on ühe arvega korras ning mul on üks asi vähem, mille pärast muretseda. Läksin hommikul kell 8 kohale, naeratasin ning olin valmis tööks. Ma olin nii meeldivalt üllatunud, kui sõbralikud kõik olid. Nii põnev oli näha, kuidas tegelikult kõik need riided poes lettidele jõuavad, et meie neid osta saaksime. Alguses olin laos imetoredal ja armsal tüdrukul abiks. Edasi olin  proovikabiinides numbreid andmas ning riideid korrastamas. Kokku olin tööl 9h. Mul oli selle sees lausa reaalne puhkepaus. Minu jaoks oli see midagi väga uut, kuna restorani businessis sellist asja ei eksisteeri. Sa sööd jooksu pealt. Mulle nii meeldis Bershka süsteem. Kõigil oli oma töö, kõik käis omal kohal ning oli tõesti imetore töötada. Tüdrukud olid nii vahvad ning ma olin tõsiselt õnnelik sellise kogemuse eest, seega aitäh sulle, Bershka ning aitäh sulle Goworkabit.

Mulle väga meeldib saada uusi kogemusi juurde ning uusi tutvusi. Silmad peab lahti hoidma ning enda pea samuti. Ma ei näinud seda, kui juhutööd, ma nägin seda, kui võimalust areneda. Näha, kuidas mujal asjad käivad. Näha, millist tööd teised inimesed teevad. Raha oli veel vaja teenida ning mul Tallinnas vaba päeva soovi pole, soovisin ruttu oma lapse juurde Hiiumaale tagasi joosta. Ma igatsen teda Tallinnas olled nii väga. Olime üle nädala juba lahus olnud, just sellepärast, et tulin tööd välja võluma. Kandideerisin veel mõnele kohale, kõigile ei saanud, kuid sain Viru Keskuse Reservedi riidepoodi abiks. Neil oli seal natukene halvem süsteem ning rohkem tuuseldamist. Korraks ehmusin, et wau, kuid ajasin selja sirgu ning olin enesekindel, et saan igas olukorras hakkama ning ma saingi. Tüdrukud olid taas mega toredad, oli veidi keerulisem tööpäev, kuid raha juures ning mured väiksemad. Ühe naisega pidime lausa kohvile minema. Kindlasti võtan selle pakkumise vastu, kuna inimesed on toredad ja head. Seega taas aitäh Goworkabit ja Reserved.

Kui sul ei ole raha, kui sul on keeruline, siis kusagil on alati lahendus sinu probleemile. Küsimus on vaid selles, kas sa oled valmis seda otsima ning vaeva nägema? Ma ei väsi kordamast, et asjad ei saa maagiliselt korda. Pakkumised lihtsalt ei kuku sulle sülle. Sa pead ise vaeva nägema ning pingutama. Goworkabit on fantastiline variant. Sul on igaks päevaks võimalus leida uus töö. Tööpakkumisi on seinast seina. Laotööd, toidupoes müüa, Circle-K, Jysk, riidepoed, trükikotta, catering teenused jne. Igale ühele on seal midagi. Sa pead lihtsalt valmis olema ning proovima. Mina väga soovitan, kuna minu kogemus oli fantastiline. Mulle just meeldis see, et ma sain enda silmaringi taas suurendada. Näha, kuidas mujal asjad on, kuidas süsteemid on, kuidas üldse asjad ühes riidepoes näiteks käivad. Ma ei viska mitte kunagi enam riideid tagasi riiulitele vaid panen need korralikult tagasi. Palun pane sina ka. Ma pidin terve päev koristama lohakate klientide järgi. Töö oli aus, kuid mind ärritas kui ebaviisakalt suhtusid kliendid. Ma arvan, et nad lihtsalt ei mõelnud selle peale.

Sain selle kogemusega omale ekstra raha juurde. Mul oli valida, kas maksan selle raha eest arved ära või ostan Lisannale jõuludeks paar kingitust rohkem. Ma otsustasin korraks teha pausi, hingata ja mõelda. Stressi oli juba vähem, kuid iga ema tahab oma lapsele parimaid kingitusi ju teha. Ma tean, et kingitused pole peamised ning need on vaid asjad, kuid kui sa oled ema, vast mõistad, mida ma mõtlen. Ma endiselt polnud nõus pead norgu laskma, kuna ma ei olnud enam kriisis. Magasin hästi halvasti ning ärkasin ülesse surina peale. Vaatasin telefoni ning oli tulnud teade, et mul on ülekanne Lisanna baby daddy ema poolt. Kui varem oli mu konto peal 4 eurot, siis nüüd oli seal peal 304 eurot. Ma olin täiesti šokeeritud. Ma polnud mitte midagi palunud ega talle isiklikult öelnudki, et mul on praegu rahaliselt rakse, kuid tema saatis mulle selle summa ning selgituseks oli lisanud juurde „Väike jõulukingitus“. Ma hakkasin südamest nutma, kuna see ei olnud väike kingitus. See oli metsikult suur summa minu jaoks. Ma olin nii hämmastunud, et keegi niimoodi võiks lihtsalt heast südamest mulle sellise kingituse teha. Ma olen nii tänulik ning mul on nii hea meel, et see rahaline kriis sai läbi. Ma pidasin vastu ilma alkoholi ning teiste asjadeta.

See kõik õpetas mulle rohkem raha hindama. Ma ei soovi osta omale mõttetuid asju, kulutada raha, kus tegelikult ei peaks. See kogemus on olnud fanatstiline. Ühtlasi sain omale stabiilse töö kohviku juhatajana, mis võimaldab mul olla nii Hiiumaal kui ka Tallinnas. Väiksem palk kui restorani juhatajana, kuid ma olen nii tänulik. Selle kõrvalt on mul väga ilusasti ka aega keskenduda sellele blogile ning edasi liikuda.

Ära anna alla, kui läheb raskeks! Ära poe peitu vaid pea püsti ja leia lahendus. Usu endasse ning enda teekonda. Vahel on vaja korraks samm tagasi astuda ning siis edasi. Tihti me ise oleme enda teel ees arvame, et kui teeme muutusi, siis läheb muudkui hästi. Ei lähe, vahest läheb hoopis raskemaks. Ma tean, kuhu poole liigun, ma ei anna alla. Ükskõik, kui palju ma ka ei feiliks, ma olen tugev iseseisev naine ning ma liigun edasi. Võim on sinu enda käes. Sa oled tugevam, kui sa arvad, et sa oled! Kõigel on olemas lahendus, ole julge, mine proovi, mine riski. Häid jõule sulle!

 

Ma olin alati purjus peaga „The ultimate slut“

Me saame ja peame valima enda ellu inimesed, kes meid ei tiri alla. Eemalda negatiivsed inimesed enda elust. Ära jää suhtlema inimestega, kes sulle tegelikult ei meeldi puhtalt sellepärast, et sa kardad olla üksinda. See negatiivsus on liiga suur koorem. See ei ole sinu ülesanne tuua tema ellu positiivsust. Ta peab selle ise ülesse leidma. Hoia enda energiat. Ära lase seda enda seest välja tirida. See ei ole isekas, kui sa hoiad ennast. See on vajalik!

Mul oli kaks toredat sõpra. Ühega sain tuttavaks juba teismelisena, käisin tema pool tihti pidudel ning ütlesin ta kohta parim sõber. Ei midagi romantilist. Teisega sain tuttavaks, kui mu baby daddy mind maha jättis ning hakkasin väljas käima. Meil sattus selline seltskond. Mu kunagine parim sõber, mu kunagine parim sõbranna, siis see autraallane, kellega magasin, neid oli seal seltskonnas veel. Uuuh, seal seltskonnas oli ja siiamaani on lihtsalt liiga hot kutt. Tal on sellised hurmuri silmad ning kogu ta olemusest kiirgab seksikust. See pole okei lihtsalt, sa näed teda ja sa oled koheselt märg.

Mu kaks „toredat“ sõpra panid mulle alati puid alla. Nende jaoks oli see nii hirmus naljaks, kuid mind see alati häiris. Kui tegin mingit nägu, siis alati lennati peale, et ööööh ära solvu. Tead, käi perse, nad panid lausa siis puid alla, kui olin just vaimuhaiglast välja saanud. Lihtsalt Cmon mehed. Tänaseks lõpetas üks minuga ise suhtlemise, räägib linna peal, et pole huvitatud minuga suhtlemisest. Palju õnne, ära suhtle. Miks pead kuulutama, et ei soovi suhelda? Ei tea. Teisega nägime just üle pika aja jälle ning oli tore. Tal läheb hästi ja mul on nii hea meel.

Igal juhul peale seda kui olin maganud selle austraallasega, liikusin edasi järgmise sõbra peale. Ta oli nii tore ja ta käis mul lausa külas. Muidugi me lõpetasime seksiga, kuid see oli selline mõnus. Ei olnud räpane, me jutustasime nagu sõbrad ning lihtsalt kaasnes ka seks. Mis oli muideks väga-väga hea, üks parimaid. Too aeg ma polnud absoluutselt avatud tunnetele ning ka tema on alati väitnud, et ei vaataks naist, kellel on juba laps olemas. Kupeldasin ta enda sõbrannale üle. Tegelikult rohkem nagu töökaaslane, sest ta hakkas minuga ainult sellepärast rohkem suhtlema, kuna talle hakkas mu sõber meeldima, kellega ma parasjagu ise magasin. Ma täiesti kogemata meelega jätsin nad kogu aeg kahekesi. Alguses mu sõber polnud vaimustuses. Oli isegi kord, kus ta magas temaga ning tuli tema poolt taksoga minu juurde, et minuga chillida ja magas ka minuga. No mees on osav, mis ma oskan öelda. Ei läinud kaua aega mööda, kui nad armusid üksteisse ning minu jaoks jäi ta lihtsalt väga heaks sõbraks. Tal on tõesti üks kõige suuremaid südameid üldse ning ta ei hoia tagasi enda arvamusega. Mis on väga hea, kuna ausust on ellu vaja.

Mina liikusin tema pealt edasi selle seltskonna järgmise sõbrani, selle eriti seksika mehe peale. Olime taas baaris ning kõik olid purjus. Läksime seksikaga ning veel ühe naisega tema poole. Ma olin nii valmis, et me alustame grupikaga, polnud seda varem teinud. Me flirtisime ning pakkusin talle kindlasti pinget. Tema poole jõudes tuli välja, et ta tiris kaks naist koju, et neile lihtsalt öömaja pakkuda. See teine tšikk solvus ja läks koju. Mina võtsin riidest lahti ja läksin tema voodisse, pesu jätsin selga. Tal oli korterikaaslane kõrval toas seega me ei tohtinud midagi teha, mega tobe. Samuti oli tal „Bro code“, kuna olin tema kahe sõbraga juba maganud ning ta arvas, et ma raudselt meeldin eelmisele sõbrale. Jälle mingi ettekääne. Me isegi mitte ei suudelnud, veits hõõrusime ning ma tundsin, kuidas olukord oli hea. See oli üks suur mäng ning lõpuks käisime mõlemad üksteiele lihtsalt pinda. Korduvalt jõudsin tema juurde, kuid mitte kunagi me mitte midagi ei teinud. Minu lapsik twisted ego sai löögi ning mind ajas närvi, et ei saanud meest, keda tahtsin. Ma ei mõelnud selgelt, eriti purjus peaga. Ma tegin igasuguseid vigureid, et tema poole jõuda. Kohati oli see pujrus Linda missioon, et ma ei anna enne alla, kui ta kätte saan. Tule taevas appi lihtsalt! Sa tead seda momenti, kui sa oled purjus ja tuleb see hetk „Fuck it let’s do this“. Mul oli neid hetki igakord. Võibolla on mul alkoholi allergia, et ma nii iditootselt käitusin seda tarvitades. Kes teab..

Helistasin talle mingi kord ning ta oli Mc Donaldsis vanalinnas. Ma olin purjus, töllerdasin kohale, ta ignoreeris mind ja, siis nägin teises lauas teist vana meessoost sõpra. Istusin talle sülle ning sõin ta friikaid. Ignoreerisin härra seksikat ning läksin hoopis selle seltskonnaga välja. Mitte mingit flirti seal polnud. Kunagi, kui ma tiinekas olin, siis see kutt meeldis mulle, kuid me polnud suhelnud mega ammu. Ma ei tahtnud taas üksinda koju minna, korter oli ju tühi, kutsusin ta kaasa. Ta tuligi, jutustasime, kõik oli chill ning, siis ta lausus järsku „Kuule, kas me teeme või üldse ei tee, ei viitsi nagu niisama jaurata“ Ma olin nagu wtf, mis seal ikka, muud ju nagunii ei taheta. Magasin temaga. Ma sõna otseses mõttes istusin ta endale sisse korraks, liigutasin ning tal juba tuli. Ausalt Linda? Milleks sul seda vaja oli? Ta jäi mulle ööseks. Hommikul läksin tööle, ta tuli minuga koos taksoga. Me surusime käppa ning läksime oma teed. See oli liiga imelik lihtsalt. Tulevikus magasime veel paar korda, need korrad olid nõks paremad. Selline käitumine ajas mind masendusse, käitusin odavalt ning lapsikult, selline olen purjus peaga. Taas masendus kasvas ja kasvas.

Kogu see käitumise muster kokku panna ja vaadata.. Ma olin alati purjus peaga „The ultimate slut“ ning mul oli alati kõigest pohhui. Ma lollitasin, tegin draamat. Lapsik käitumine, mis ei sobi mitte ühelegi naisele. Ometigi tegin seda kogu aeg. Tõesti tekib küsimus, miks ma üldse peaks kunagi uuesti alkoholi proovima? Ma ju tegelikult olen väga väärtuslik ning normaalne inimene. Mul ei ole vaja niimoodi enda marki täis teha ning odav olla. Sinul samuti mitte. Kui ma näeksin kedagi kõrvalt, kes käitub praegu niimoodi nagu mina käitusin, hakkaksin oksele. Ma ausalt saan aru, et too hetk on tõesti lõbus. Muidugi purjus peaga on neid mase hetki ka.. Ma saan aru, miks ma tegin seda, kuid siiski. Nii rumal, nii idiootne. Mul on nii hea meel, et ma sellest nüüd aru saan!

 

 

Ma ikkagi lõpetasin tema pool ning kedagi ei kottinud mu menstruatsioon

Väga tihti ajame segamini enesekindluse ning ülbuse. Ma mäletan nii hästi, kui kunagi julgesin väita midagi positiivset ning ilusat enda kohta, siis automaatselt olin „ego“. Kooli ajal pidevalt tehti maha ning koheselt materdati egoistiks. „Issand jumal, muudkui kiidab ennast ning arvab, et on eriline“. Enda kiitmine on tabu. Mille kuradi pärast? Enda üle peabki uhke olema, sa peadki arvama, et sa oled ilus ning hea.

Seega meid tehakse maha, kui oleme endaga rahul. Kui ma julgen arvata, et ma olen ilus, kui ma julgen väita, et ma tean midagi, kui ma julgen kasutada enda häält, mind üritatakse alla tirida. Miks? Ainuke põhjus, miks sa ei meeldi kellegile on sellepärast, et nad on kadedad. Nii ongi. Ise hakkan mõtlema, miks teatud inimesed mulle ei meeldi või miks teatud olukorrad mulle ei meeldi. Sellepärast, et ma olengi kade. Olen kade, kuna mulle meeldib, kui enesekindel keegi on. Mulle meeldib, kui palju ilusam keegi on. Mulle meeldib, kui palju julgem keegi on. Mulle meeldib, kui palju vabam keegi on. Täpselt samamoodi vaadatakse ka mind, lihtsalt kellegi teise poolt.

Proovige mitte. Kui sa soovid kade olla, siis pigem vaata enda sisse ning vaata, mis sa endas muuta saad. Teistega ennast võrrelda on vale, kuid kui sa näed tõesti midagi, mis sulle teise juures nii väga meeldib, siis proovi ka ise niimoodi. Muidugi me ei tohi mängida kedagi, kes me pole, kuid tihti me nagunii ei tea, kes me oleme. Kõnni rahus enda teed edasi ning avasta ennast. Liigu sinna poole ning varsti oled nii uhke enda üle, et ei panegi kadedust teiste vastu tähele.

Kui ma praegu proovin mõelda, kelle peale ma kade olen. Mina olen praegu nende peale kade, kellel on armastus elus, kellel on inimene, keda hoida ning kellel on inimene, kes teda hoiab. See on midagi väga erilist! Ma olen see lootusetu juhtum, kellele lihtsalt ei meeldi ükski mees ega naine. Mitte üldse halvas mõttes, kuid ma igatsen seda tunnet. Mu ümber on palju toredaid mehi, kuid nad on mu sõbrad. Ma ei tunne romantilisi tundeid. Mul on nii kahju sellest. Me kõik soovime ju tegelikult olla armastatud ning armastada kedagi teist. Minu sees on tühjus.

Mu elus on tähelepanu viisakate ning toredate meeste poolt, kuid mu sees ei tärka midagi. Üks mees on, kes paneb mind surisema niimoodi nagu ma pole varem surisenud, kuid ma arvan, et see on pigem keemia ning kuna ma pole ammu saanud, siis võibolla olen lihtsalt kiimas. Tugevad enesekindlad mehed on minu nõrkus ja see mees saab, mida iganes ta soovib. Tal piisab ruumi siseneda ning ma soovin teha, mida iganes ta vaid palub. Muidugi kavatsen sellele vastu võidelda, kuna ma pole siin, et kedagi rahuldada.

Me oleme kadedad asjade peale, mida me soovime, mida meil pole. Mul on lõpuks olemas enesekindlus. Ma ausalt arvan, et ma olen väga ilus naine. Minu jaoks midagi sellist välja öelda on lausa jahmatav. Alles mõni aeg tagasi vaatasin peeglisse ning mul hakkaks rõve. Ma alati tõmbasin kõhu elu seest sisse, kui peeglisse vaatasin ning varjasin enda keha. Ma võrdlesin ennast teiste naistega ning see tegi mind õnnetuks. Ma nägin kui ilusad ja unikaalsed kõik teised naised on. Seda, et ka mina ilus olen, ma ei näinud. Ma panin iga päev uue selfie instagrammi, et inimesed paneksid „like“, kuna ma olin ebakindel ning mul oli vaja, et keegi ütleks, et ma olen ilus. Kui „like“-e tuli vähe arvasin, et ma pole ilus. Väga tobe, kuid nii see oli. Ma ei pea otsima seda kõige paremat nurka ning tegema tuhat katset, enne kui ma midagi snapchatis teile jagan või kusagil mujal.

Ma olen nii ilus. Sul on seda kindlasti ebamugav lugeda, et üks naine väidab reaalselt ning arvab reaalselt, et ta on ilus. Ma olen „egoist“, kui ma midagi sellist väidan. See on lihtsalt rumal! Ma olen ilus! Sa oled ilus! Ma olen unikaalne! Sa oled unikaalne! Enesearmastus on kõige olulisem asi üldse. Sa ei saa kedagi teist tõeliselt armastada, kui sa ei armasta iseennast. Kui sa ei armasta ennast, sa ei tea, mida sa väärt oled. Kui keegi on kade sinu peale, ning teeb sind maha, siis tea, et ta on lihtsalt kade ning sa ei pea teda kuulama. Sa oled nii ilus ja vägev naine!

Varem mul polnudki standardeid. Iga mees, kes mulle tähelepanu avaldas, võtsin selle vastu. Ma ei läinud ise flirtimagi, ootasin kuni keegi tuleb ning läksin asjaga kaasa. Mehed ajavad mind endast välja. Kui täna keegi mind kohtingule kutsuks, siis ma ei oskaks käituda. Varem oli nii lihtne. Minnes kohtingule oli mul plaan näidelda, teeselda, kuid ma alati teadsin, et lõpetan nendega voodis. Täna ma enam ei oskaks minna kohtingule muudmoodi, kui lõpetaks kellegiga voodis. Ma olen proovinud. Samamoodi nagu ma proovisin juua vaid klaasi, proovisin ka käia normaalsel kohtingul. Viimane kord olid mul isegi päevad, kuid ma ikkagi lõpetasin tema pool ning kedagi ei kottinud mu menstruatsioon. Eks ma räägi sellest teinekord vast pikemalt. Ma olen igasuguseid nippe proovinud, et ma ei magaks kellegiga. Võime nendele nippidele terve peatüki pühendada.

Kas normaalne naine saadetakse koju? Millal normaalsel deidil toimub esimene suudlus? Mis ma selga peaks panema? Kuidas käituda niimoodi, et ma ei jõuaks sinna voodisse? Kuna mu peas on igasugused sellised tobedad küsimused, siis ilmselgelt ma pole valmis deitimiseks veel. Kui aus olla, siis tegelikult mõtlen sellele minimaalselt. Muidugi ma igatsen, et keegi mind hoiaks ning ma igatsen olla armastatud ning kedagi armastada. Ma pole kolm aastat päriselt suhtes olnud, kuid lõpuks ometi on mul alanud suhe iseendaga ning ma naudin seda praegu väga. Ma olen lõpuks olemas enda jaoks ning ma saan nii hästi endaga ise hakkama.

Ma usun, et meie kõigi jaoks on keegi kusagil olemas. Kõigel on oma aeg. Ma olen lõpuks ometi ennast armastama hakanud ning saan keskenduda enda kasvamisele, arenemisele. Ühel päeval astub ka minu ellu armastus. Seniks hoian ennast ning mingi mõttetu keemia ja mäng ei tõmba mind enam. Ma soovin austust ning ma soovin ennast hoida oma tulevasele baby daddyle. Ma väga soovin veel lapsi saada, kuid seekord minu valitud ajal, minu valitud mehega, kelles ma olen kindel ning kellega ma saan luua kodu. Mul on kannatust, et oodata ära just täpselt see õige, kuna ma pole üksik. Mul on olemas mina ise, kes ennast hindab ning hoiab.

Rikkus peitub meie sees

Mul on olnud tugevad pinged ning mured praegu. Mis on uutmoodi hetkel elus on see, et ma ei joo alkoholi ega suitseta ega harrasta muid lollusi, et neid pingeid leevendada. Keegi üritas mulle seletada, et kuna ma pole 2 kuud joonud, siis ma ENAM pole alkohoolik. See ajas mind korraga nutma ja naerma. Tema arvas, et mul lihtsalt peab iseloomu olema, et vaid normaalsuse piirides juua alkoholi… Mul on väga palju iseloomu, et ma kohe üldse ei tõsta klaasi ega pane suitsu põlema. Ma suitsetasin 8 aastat, see on mu esmane soov, kui tunnen pingeid. Ma ei tee seda enam ning ma ei tõsta ka ühte klaasi, sest et äkki ma suudan piirduda nüüd vaid ühega. Milleks? Milleks seda üldse tarvis on? Ma olen alkohoolik. See, et ma olen suutnud 2 kuud „EI“ öelda, ei tähenda, et ma peaks nüüd uuesti jooma hakkama.

Tema arvas, et ma ei oska enam lõdvestuda. Ta üritas mulle seletada, et ka tema suutis ühe nädala mitte suitsetada, kuna tal oli iseloomu. Vabandust väga, aga miks uuesti siis alustasid? Igatahaes täiesti idiootne loogika minu jaoks. See ajas mind kohutavalt närvi, kõige haigem selle juures on see, et tegemist on minu reaalse sõbrannaga. Põhimõtteliselt ta utsitas alkohoolikut jooma, väites, et see on mul peas kinni, et mul on probleem, võibolla olegi. Ma oskan ilma mingite fucking mürkideta väga edukalt lõõgastuda. Mul on tuhat lugu, miks alkohol on halb mõte. Miks ma peaks lisama sinna veel lugusid juurde? Ma olen oma õppetunnid kätte saanud.

Sul ei ole vaja alkoholi või mida iganes asja, et lõdvaks lasta. Ausalt ei ole. See on tobe, et eestlane peab ennast täis jooma, et tal lõbus oleks, et ta julgeks suhelda. Mul pole probleemi ka kainena olla seltskondlik. Ma käin endiselt väljas tantsimas, kuna see on mu stressi leevendaja. Ma käin pea iga päev jalutamas. Ma joonistan enda mandalaid. Ma kirjutan seda blogi. Ma kuulan lihtsalt muusikat ja vahin lage. Kõik see on väga suur lõõgastaja.

Ma mainisin teile enda Tallinna korterit ka varem ning kuidas vennaga olid meil arusaamatused. Me leppisime ära ning rääkisime asjad selgeks. Hetkel meie suhe on parem kui iial varem. Mega tore on siin korteris kahekesi koos olla.

Kui ma selle korteri enda üürilistele too kord üle andsin, tegin värske vannitoa remondi. Mitte midagi uhket, ma lihtsalt enda kätega pahteldasin ja värvisin kõik ära. Veekindlast pahtlist ning värvist ilmselgelt ei piisanud. Vannituba on koledam kui varem nüüd. Ma küürisin vanni taas puhtaks ning panin küünlad igale poole, kustutasin tule ning läksin vanni lõõgastuma peale neid pingelisi päevi, mis mul praegu olnud.

See vaatepilt oli nii ilus. See oli nii aus. Minu korter, minu ebatäiuslik korter. Ma olin üritanud teda parandada kiiruga, kuid parandasin vaid välise pinna. Nüüd on suured praod ja on näha, mis seal all peidus kõik on. Täpselt nagu mina praegu.

IMG_9757

Ma olin seal, kuum vanni vesi pani mu keha aurama, vannivaht lõhnas imeliselt, vanniõli tegi mu keha pehmeks. Mul oli nii hea olla ning ma lihtsalt vaatasin seda seina ja see oli nii ilus. See oli aus. See on reaalsus. Ma ei ole rikas, mul ei ole autot, mul ei ole cucci-mucci riideid, mul ei ole vaid ökotooted kodus jne. See on nii aus. Ei peagi olema 20ndates või isegi 30ndates selliseid asju. See on nii aus, et praegu on mul selline vann, kus käia. Minu jaoks oli see nii nii ilus. See vannis käik oli taas mingi click peas, kuidas ma kunagi teesklesin. Ma üritasin välja näidata, et olen keegi palju „uhkem“, kui reaalselt olin miinustes. Tegelikult olin seest poolt täiesti ribadeks. Milleks? See on nii ilus ja nii aus, milline mu elu nüüd on. Mul on plaan kaugele kaugele jõuda muidugi. Ma jõuan ka sinna, kuid praegu ma olen nii toredalt noor vaene naisterahvas, kes ei teeskle. Vaene on tobe sõna. Rikkus peitub meie sees ning see on tõsi. Mu hing on väga rikas.

Igal asjal tuleb oma aeg, kuid me peame elame hetkes. Tundma rõõmu juba praegu enda elust, kui me võibolla pole seal, kus olla soovime. Kes teab, võibolla me ei jõuagi sinna. Tulemuseks me ju muudkui ootasime midagi, et lõpuks olla õnnelikud, kuid me saame siin ja praegu samuti õnnelikud olla. Ilu on vaataja silmades. Minu meelest on elu üks vägev kunstiteos. See on nii segi, kuid see on fantastiline. Pea püsti ning liigu edasi enda unistuste suunas, olles juba praegu õnnelik enda teekonna üle!

Saavuta enda elus midagi enda jaoks

Head asjad võtavad aega, midagi ei juhtu üleöö. Vaid kaotajad annavad alla, kui kukuvad. Võitjad feilivad kuni õnnestuvad. Juba koolist saati on meile mõista antud, et me ei tohi ebaõnnestuda. Me peame kohe oskama. Meile on antud minimaalne aeg ning ainult paar katset, et õnnestuda. Peame kõiges head olema, muidu oleme rumalad ning meid tehakse maha. Kas see pole hoopis mitte rumal? Sul on tegelikult täpselt nii palju katseid, kui neid endale ise annad.

Kõige rohkem õpime enda ebaõnnestumistest. Tihti selle asemel, et proovida uuesti, arvame ja väidame koheselt, et ei, see pole mulle või ei oska seda. Kuidas sa saad väita, et sa ei oska? Sa pole veel päriselt proovinudki. Mõnikord on tarvis 1000 korda katsetada, et lõpuks õnnestuda. Mis sind erutab ning hirmutab korraga? Mine tee seda! Ma ei mõista, miks me vingume nii palju ja teeme endale ettekäändeid. Lõpuks võtad ennast kokku ning proovid ühe korra, kuid ei saagi kohe hakkama. Ülla Ülla.. Head asjad võtavad aega. Miks me anname nii kergelt alla? Kuidas sa saaksidki millegi uuega hakkama saada, kui sa ju tegelikult ei proovi. Meil on hirm ebaõnnestumise ees.

Ebaõnnestumine on ilus. Sealt annab nii palju õppida ning tarkust kõrva taha panna. Tihti on meil teiste inimeste arvamus nii palju olulisem, kui meie enda oma ning ebaõnnestudes on meil häbi. Rumal! See, et kitsa silmaringiga inimesed niimoodi mõtlevad, ei tähenda, et asjad niimoodi ongi. Mida rohkem sa teed seda, mida sa armastad, seda lähemal oled vabadusele. Mis siis kui sa selles kohe osav pole. Harjutamine teeb meistriks. Feilimine on sulle ainult kasulik. Vahest me oleme nii palju vaeva näinud ning tunneme, et oh nüüd ma saan hakkama, ma lõpuks oskan, kuid siis taas ebaõnnestusime. Väga hea! Järelikult said kogemuse juurde ning targemaks. Sa pead ennast uuesti püsti ajama ning proovima taas. See kord ära proovi täpselt samamoodi nagu proovisid enne, proovi midagi muuta. Katseta, katseta veel kord ning veel kord. Katseta ja proovi ja tõuse seni kuni lõpuks saavutad selle, mida oled soovinud terve see aeg saavutada.

Otsi enda heakskiitu. Saavuta enda elus midagi enda jaoks. Kõigepealt sina ning siis teised. Ära keskendu sellele, kui raske on. Keskendu sellele, mis sinust saab. Mis sa iseendast arvad on nii palju olulisem sellest, mis teised sinust arvavad. Mine riski. Tee proovi. Ole julge. Loo endale mälestused, mis on väärt mäletamist! Meile pole lubatud kunagi kiireid tulemusi. Meile pole kunagi lubatud kerget teekonda. Sinu edu võib saabuda alles 10 aasta pärast, aga kui sa juba praegu alla annad, ei saabugi edu ning sa jääd seda kahetsema. Liigu edasi, ära anna alla!

Ma tunnen, kuidas ma elan, mitte vaid ei ekisteeri

Mulle meeldib mõelda, et ma olen tõene. Ma vähemalt proovin olla. Mulle ei meeldi kui ollakse võlts ning teeseldakse. Ma elasin nii kaua niimoodi, et ma valetasin endale. Ma ei teadnud, mida ma tahan. Ma ei teadnud, kes ma olen. Hinges oli vaid tühjus. Kogu aeg oli soov, et juhtuks midagi suurt. Unistada on tore, kõik saab alguse ühest unistusest, kuid selle unistuse nimel peab ise vaeva nägema. Enamik peatükid on minu minevikust, kuna tegelikult on kergem rääkida asjadest, millest me oleme juba õppinud, mis on juba möödas. Hetkel tahan rääkida just sellest, mis praegu toimub.

Mul on praegu keerulised ajad. See pole muidugi midagi uut, selline on elu, kuid keeruline on ju ikka. Nimelt astusin välja enda mugavustsoonist, lausa hüppasin sellest välja. Ma teadsin, et kui ma jään enda vana töö peale, siis jäängi sinna. Mul oli väga hea palk ning mulle meeldis mu töö. Sa võid küsida, mis mul küll viga oli? Mul oli soov edasi areneda, mul on soov teha endaga veel rohkem tööd ning jõuda kuskile. Mu eesmärk on täita enda unistused. Ma ei soovi jääda palgatööliseks. Ma ei soovi olla tööriist kellegi teise unistuse jaoks. Mul on enda unistused ja plaanid. Seda ma praegu teengi, liigun sinna poole, teen endaga tööd. Kuid see on mega keeruline ning natuke lausa hirmus.

Ma ei ole olnud stabiilse palga peal kolm kuud nüüd. Ma olin harjunud saama miinimum 1500 eurot kuus. Ma olin kuu aega töötu, siis läksin kuuks ajaks Prantsusmaale. ning nüüd olen tagasi Tallinna kolimas. Paku, palju raha mul järgi jäi peale reisi.. 300€. Samuti oli vaja Tallinnas riidepoes käia, seal kulus 200€. Tagasi Hiiumaale jõudes käisin poes ning kulus 100€. Järsku olid mu rahad nullis. Ma olin nii harjunud kulutama ning ostma suuri asju. Mul polnud veel kohale jõudnud, et mul ei ole tulemas palgapäeva. Ma ei käi enam tööl. Minu „mugav“ elu on läbi saanud. Praeguseks. Teate kui tore oli vahelduseks mugavat elu elada. Enne Hiiumaale kolimist lugesin sente ning võtsin ka SMS laene. Esimese SMS laenu võtsin selleks, et Lisannale sünnipäev korraldada. Raskeid asju tuli palju tee peale ning laen tundus too hetk nii mugav lahendus. Ilmselgelt ikka leian neid ajutisi lahendusi. Tänaseks olen ma need kõik tagasi maksnud, täiesti omal jõul, kuid see võttis ikka iga kuu suure osa mu palgast ära.

Igaljuhul praegu loen taas sente, täitsa jube kohe. See on nii harjumatu, kuid see on elu. Minu praegune hüpe mugavustsoonist välja on olnud selline. Ma mäletan nii hästi, kuidas kunagi mul oli häbi, kuna mul raha polnud. Ma olin ju see tüdruk Mustamäelt, kes jagas tuba oma õe ja vennaga. Mis asi see taskuraha veel on? Teismelisena läksin varastamise teed, mingi hetk. Mul oli nii häbi ja ma nii väga tahtsin, et mul oleks ka taskuraha, et mul oleks võimalik endale osta neid ilusaid asju nagu teised said endale osta. Kasvõi kooli puhvetist osta endale tihedamalt midagi. Ma soovisin, et mul oleks võimalus endale kommi osta kui isu tuli. Muidugi varastamine oli idiootne lahendus ning õnneks kaua ma seda ei harrastanud, kuid piisavalt, et kodus ja koolis jamadesse sattuda.

Praegu olen vaene. Ausalt ütlen selle välja. Mul oli hea palk, mul on hea töökogemus. Hetkel tulen vaid ots otsaga kokku. Kõik on täpselt niimoodi olemas, et saab hakkama. Midagi endale lubada ja laiata ei saa. Ma ei saa käituda enam niimoodi nagu ma olin harjunud. Iga kuu mingid uued riided, restoranides söömine, tellimuse peale mööbel, Lisannale uus ratas, uus batuut jne. Enam ma ei saa niimoodi teha, kuid jõulud on kohe käes. 

 Samuti olin harjunud enda „tööastmega“, mind kutsuti tööl „EMA“-ks . Mul oli lausa selline nimesilt. Oma töötajaid kutsusin enda lasteks, me olimegi perekond. Nüüd, et raha teenida pean ma olema tavateenidaja. Ma teen juhu otsi, et teenida lisaraha kingituste jaoks. Ma ütlen sulle ausalt, et see käib „ego“ pihta. Varem andsin tööülesandeid ning minu vastu oli austus. Nüüd olen saba jalgevahel küsimas tööd ning olen nõus poole vähema tunni tasuga. Ma väärin nii palju rohkem, mu oskused on väga palju väärt, kuid ma surun enda ego alla. Mul on vaja seda raha ning ma võingi teha mida iganes. Aus töö on aus töö. Uus kogemus juures, need mulle väga meeldivad.

Kui me soovime edasi areneda ning teha muutusi enda elus, ei lähe alati niimoodi, et muudkui liigume ülesse ja ülesse. Minu jaoks on toimunud hetkel karjääriredelil alla minek. Ma tean, et see on ajutine. Ma olen enesekindel enda oskustes ja tean, et varsti saabub tõus. Endasse peab uskuma ja peab riskima. Ma riskin, kuna ma tean, et kui ma ei anna alla, ma jõuan veel kaugele. Asja võti ongi edasi liikuda ja endasse uskuda. Kuidas muudmoodi peaks kaugele jõudma, kui ei riski? Ma pole nõus elama poolikut elu enda mugavustsoonis. Praegu on keeruline ja on hirmus. Muidugi on hirmus, kuna teadmatus ju hirmutab. Ma usaldan enda teekonda ning näen ka ise vaeva. Ma olen valmis riskima. Ma olen nõus kannatama ära need rasked ajad ning ma olen valmis taas tõusma. Kui sa oled valmis ise vaeva nägema ning mööda vaatama enda uhkusest, siis sa saad alati hakkama. Ma pole veel päris kindel, mis saama hakkab, kuid põnev ja hirmus on mul korraga. Ma tunnen, kuidas ma elan, mitte vaid ei ekisteeri. Ma riskin ning teen ka midagi muud peale arvete maksmise.

See on kõigest halb päev, mitte halb elu

Ma olen kurb praegu. Taas on eriti rasked ajad, kuid see pole midagi uut. Kindlasti annab juurde see pime aeg, mis meil on. Iga aastane pimeperiood on minu jaoks kõige keerulisem, jaanuar veel eriti. Nimelt on minul jaanuaris sünnipäev ning seni olen alati pidanud selles päevas pettuma. See aasta proovin sellest päevast mitte välja teha. Veebruaris tavaliselt taastun jaanuari kurbusest ning kevadel tärkan taas õide.

Elu ei ole alati ihihi ja hahaha. Ma olen hetkel lausa väga kurb ning sooviks nutta. See ei tähenda, et mulle ei meeldiks mu elu. Ma olen metsikult õnnetu ning mul on metsikult raske praegu, kuid see ei tähenda, et ma poleks positiivne. Õpi vihma käes tantsima nagu nad ütlevad… See on okei, kui sa oled kurb. See on okei, kui sa oled õnnetu. Me peamegi neid emotsioone tundma, et saaksime ka õnnelikud olla. Me ei peagi kogu aeg naeratama ning rõõmsad olema. See on täiesti okei, kui sul on keeruline. Karmid ajad ei jää kestma, aga karmid inimesed jäävad.

Ma ütlen välja, et mul on raske ja ma ei tea, mis saab homme ning kuidas mu probleemid lahenevad. Praegu on käes lihtsalt üks keeruline periood. See on elu, käibki ülesse ja alla, kuid läheb alati taas ülesse. Tänu sellele teadmisele ei lase enda pead norgu. Ma tunnen enda emotsioonid lõpuni, kuna muudmoodi nad üle ei lähe. Kui sa teed vaid nägu, et kõik on hästi ei tähenda, et tegelikult ka on. Ära valeta endale. See on okei, kui kõik pole okei. Ilma kurbuseta poleks ka õnne.

Sa ei kujuta ette, kui väga ma sooviks, et keegi mind praegu kallistaks. Ka kõige tugevamal naisel on vahest vaja, et keegi tema kätt hoiaks. Vana Linda läheks praegu tinderisse või baari meest otsima. Teeks mida iganes, et tunda korraks seda tuge ning hoidmist. See Linda praegu on palju targem ja teab, et isegi kui tunne on selline, et seda tahaks, siis tegelikult ma seda ei soovi. See on ajutine haava lakkumine, vaid hetkeline valu leevendus. Homme tunneksin ennast vaid hullemini.

Seega ma lasen endal nutta need paar pisarat. Ma võtan täna endale padja kaissu ning hingan. Ma hingan sügavalt sisse ja välja. Ma lähen jalutama ning ma lihtsalt olen. See on nii okei, kui on raske ning kurbus tuleb peale. See on elu, kuid see kurbus ja valu läheb mööda nagu ta on alati läinud. Elu on tegelikult nii ilus ning meil on nii palju võimalusi. Ma ei tea, mis saab homme. Ma ei tea, millal mu mured lahenevad. Kuid hoian enda pea püsti ning olen valmis võitluseks. Ma olen nüüd targem, kui olin varem ning ei otsi ajutist leevendust mõnuainetest ega seksist. Ma toetun endale ning ma saan hakkama. Samamoodi saad ka sina hakkama! Hingame koos ning oleme üle sellest pasast. See on kõigest halb päev, mitte halb elu!

Kui sa pole valmis enda mõttemaailma muutma, enda elu muutma, siis sa pole valmis ka tablette sööma, mis „peaksid“ aitama.

Kui meil on raske, soovime, et keegi tuleks ja päästaks meid valu käest. Ma tean, et mina soovisin. Ma arvasin, et ma kannatan seni, kuni tuleb see inimene minu ellu ning võtab kõik valu ära. Niimoodi need asjad kahjuks ei käi. Sul on väga vedanud, kui sinu elus on keegi, kes muudab kõik ilusaks. Kuid tegelikult saad sa ka ise kõik ilusaks ja heaks muuta.

Mu ümber on praegu mitmel kallil inimesel eriti rasked ajad. Kolmed neist söövad antidepressante… Justkui tablett teeks meid maagiliselt korda. Kõigi kõrval pole võimalik kogu aeg olla. Ma leian ennast rääkimast taas ja taas neile sama juttu. Olen andnud nõu, olen pingutanud, kuid nad lihtsalt ei kuula. See teeb mind kurvaks ning ajab mind pehmelt öeldes närvi, räägi nagu seinaga. Mul on terve blogi loodud just selle jaoks, et puudutada inimesi, kellel on rasked ajad. Kas ma teen midagi valesti?

Jah, teen küll. Ma ei saa elada teiste inimeste elu. Ma ei saa päästa neid vigu tegemast, kui nad ei soovi, et neid päästetaks. Samuti pole ma nõus vingumist kuulama. Ma pole nõus pealt vaatama, kuidas sa isegi mitte ei proovi, kui olen andnud sulle mitmeid variante, kuidas sa enda elu saad muuta. Inimene kuuleb seda, mida ta kuulda tahab. Õpetaja avab sulle ukse, kuid sina pead sinna sisenema. Me peame laskma inimestel teha vigu, kuna see on nende elu mitte sinu elu. Kõigil on omad õppetunnid. Ma saan ainult rääkida ning jagada enda kogemusi, kuid mõni ei kuula enne kui on teinud midagi sarnast. Inimene, kellel on rasked ajad, ei mõtle sellele, et teistel on ka raskusi. Tihti unustame, et meil kõigil on probleemid ning mured.

Samal ajal, kui sina soovid tähelepanu ning soovid vinguda ja elu kurta, käib ka teisel inimesel elu. Mu sõbranna otsustas ennast täis juua ning hakata käituma nagu väike laps, telefoni otsas mind messengeris spämmides. Helistas, kuid ei vastanud talle, sest samal ajal minu laps jonnis, kuna oli üleväsinud. Käisime lasteaia kaaslase sünnipäeva peol ning laps sõi liiga palju kommi. Ma olin täiesti läbi omadega, kõrvad kumisesid peas. Lõpuks laps rahunes, võtsin ta kaissu ning üritasin magama panna. Samal ajal mu telefon surises ning muudkui keegi pommitas. Ma sain väga vihaseks. Kui vastasin, et mul oli tegemist ning panin last magama, hauguti vastu, et mul on kahju, et sa minu appihüüdest aru ei saanud. Palun vabandust, ma ei oska mõtteid lugeda. Ma saan aru, et sul on raske. Elu on raske ning ebaõiglane. Selline see elu ongi.

Ma saan aru, et sa pole enda eluga seal, kus sa olla sooviksid. Ma saan aru. Ma olin samuti depressioonis, kuid ma tulin sellest välja. Kuidas?

Kõigepealt lõpetasin teiste süüdistamise. Alati oli keegi süüdi selles, et ma kannatasin. Kas mu eksabikaasa, kas mingi suvaline mees, kas mu vanemad või kes iganes. Alati leidsin kellegi, keda enda valus süüdistada. See on elu ja sellised asjad jäävadki juhtuma. Muutub, kuidas sina reageerid asjadele. See on meie endi teha, kuidas end kõrvalistel asjadel mõjutada laseme.

Teiseks lõpetasin negatiivsete asjade tagaajamise. Negatiivne = negatiivne; positiivne = positiivne. Sa ei saa endale positiivset elu, kui sa keskendud negatiivsele. Kuidas kõik on ikka nii halb, kuidas minevikus oli kõik nii halb. Mitte midagi ei muutu, kui sa ise ei muutu. Tuleb muuta enda mõtlemist. Kui sina ei kontrolli enda mõtteid, kontrollivad mõtted sind. Ausalt! Mediteeri, anna enda ajule puhkust. Kui mediteerimine tundub tobe, siis ole lihtsalt vaikuses. Mine jalutama või lihtsalt ole voodis pikali, ilma telefonita, ilma telekata. Pane endale lõdvestav muusika peale ning ole. Lase enda ajul teha restart.

Kolmandaks, mis käib teise juurde, hakkasin kokku lugema positiivseid asju. Ma hakkasin kokku lugema asju, mille üle olin tänulik. Kui sa keskendud positiivsele, tõmbad seda ka rohkem enda ellu juurde. Kui alguses sundisin ennast headele asjadele mõtlema, siis varsti tuli see juba loomulikult. Anna energiat õigetele asjadele. See pool, millele sa jõudu annad, see pool kasvab.

Neljandaks muutsin enda elustiili. See oli kõige keerulisem. Elades vana viisi ei muutu ju tegelikult midagi. Kuidas sa saaksidki enda mõtlemist muuta, kui sa midagi muud ei muuda enda ümber. Ma vahetasin keskonda. Kõigepealt läks asi hullemaks, kuid siis lõpuks hakkas paranema. Asjad ei õnnestugi alati esimesel katsel, kuid ei tohi alla anda. Tuleb proovida nii kaua, kuni lõpuks õnnestub.

Viiendaks võtsin aja maha ning puhkasin. Kunagi ma arvasin, et see on isekas, kuid täna võin väita, et see on kõige olulisem tegevus üldse. Muidu kuumeneme üle ning plahvatame. Puhata ja relaxida on sama oluline kui kõik muu. Tõeliselt puhata ning tavaelust välja lülitada on raske.

Kuuendaks lõpetasin igasuguste mürkide tarvitamise. Ma ei lõpetanud kohe alkoholi tarvitamist, kuna peale 5-kuu pausi tegemist arvasin, et võib uuesti juua. Tegin seda küll tunduvalt vähem, kuid iga pidu oli enidselt hullumeelne ning nägin, kuidas asi hakkas taas veerema alla mäge. Alkohol on depressant. Ma tegin endale ettekäändeid, kuidas mul pole probleemi. Kui puudub kontoll, siis sul on probleem. Kui ma olin Prantsusmaal ja kuulsin jamadest, mis mind kodus ootasid oli mu esmane soov ennast täis juua ning peole minna. See ehmatas mind ära, kuna olin Prantsumaal, kus oli nii rahulik, vaikne ja hea. Olin künka otsas väikses külas. Seal olles mõistsin, et wauu.. Linda, kui sa taas ei lõpeta joomist jooksed kiirelt mäest alla. Sa oled nii palju vaeva näinud, et august välja tulla. Palun ära lange sinna uuesti lihtsalt mingi alkoholi pärast.  Jah, ma suutsin 5 kuud olla joomata, kuid kohe kui taas alustasin kadus mul kontroll. Mida rohkem aeg edasi seda tihedamaks mu joomingud taas läksid. Ma polnud küll enam depressioonis ning mul läks hästi, milleks riskida nende lollustega. Milleks oodata kuni taas kukun? Pigem lõpetada kohe. Pigem lõpetada praegu, kus mul veel on kontroll enda üle. Sul ei pruugi olla probleemi alkoholiga, kuid kui sa sööd tablette siis alkohol on keelatud sulle. Vahet pole, mida arst väidab. Sul pole vaja alkoholi, kui oled keset ravikuuri.

Seitsmendaks andsin andeks. Andestamine on nii oluline. Ma andsin endale andeks asjad, mis olin teinud. Ma andsin teistele andeks, kes mulle olid liiga teinud. Viha pidamine õõnestab vaid meie hinge. See on samamoodi negatiivus, mida hoiad tugevalt enda sees. Tuleb lahti lasta. Tuleb edasi liikuda. See ei pruugigi olla õiglane, kuid see on väga vajalik just sinu enda jaoks! Teine inimene ei tunne seda viha, mida sina tunned. See on sinu sees. Lase sellest lahti!

Ma teen endiselt endaga tööd. Me teeme elu lõpuni endaga tööd. Selline asi nagu maagiliselt kõik muutub pole olemas. Depressioonist välja tulek ongi töö iseendaga. Kogu see tugevus on sinu enda sees olemas. Mitte ükski tablett ei tee sind terveks, kui sa lisaks vanale elule nüüd ka lihtsalt tablette juurde sööd, teed asja hullemaks. Kui hakkad tablette sööma pead tugevalt endaga tööd tegema. Tabletid peaksid kaasa aitama, kuid kui sa ise kaasa ei aita läheb asi vaid hullemaks. Ole ettevaatlik igasuguste ravimetega. Mina isiklikult üldse ei soovitaks neid. Kui sa pole valmis enda mõttemaailma muutma, enda elu muutma, siis sa pole valmis ka tablette sööma, mis „peaksid“ aitama.

Lõpetuseks sellele soovin sulle öelda, et astu enda tee pealt ise eest. Sellist asja nagu ideaalne elu ei ole olemas. Meil kõigil on raske ning meil kõigil on enda mured. Kuidas sa nendega käitud on sinu teha. Kui sa soovid vinguda ning kõiki süüdistada, siis see valu ei lähegi mööda. Jah, sulle on haiget tehtud, jah sinuga on ebaõiglane oldud, jah sa pole seal enda eluga, kus sa olla sooviksid… Vingudes, haletsedes, mitte midagi tehes ei muutu mitte midagi. Enne, kui sa ei tee suurt sammu muutuse suunas ei muutugi midagi. Kui sa väidad, et oledki terve elu vaeva näinud ning ainult rüganud.. Järelikult oled vales suunas jooksnud. Pööra ümber ning muuda enda suhtumist. Mitte miski ei muutu, kui mitte miski ei muutu.

 

 

Mitte ükski „tavaline“ töötaja ei viitsi tööandjaga jamama hakata

Miks mul niimoodi putsi läks? See ei olnud sellepärast, et mulle liiga tehti. See ei olnud sellepärast, et elu viskas raskusi teele. Elu jääbki sulle asju teele ette viskama. See oli sellepärast, et ma ei osanud võtta aega endale ning relaxida. Asjad kuhjusid ülepea ning tulemuseks oli plahvatus. See on nii oluline, et me mõistaks, et oleme lihtsalt inimesed. Olla inimene on väga eriline. Mõtle, kui palju me teha suudame. Me muudkui teeme ja teeme kogu aeg, millest me võiks aru saada on see, et me ei ole siin maailmas üksinda. Me ei pea kõike tegema üksinda.

Ma kunagi arvasin, et peamegi kogu aeg valu tundma, kuna elu pole õiglane. Me peamegi kogu aeg kannatama, kuna selline on elu. Me peame kõigega hakkama saama, kes rohkem teeb ja jõuab on parim. Ma mäletan nii paljusid vestlusi, kus me arutame või lausa võistleme kumma elu on raskem. Mida kõike mina küll tegema pean… Ma töötasin see kuu 300h.. Ma koristasin selle ära.. Ma sain sellega üksi hakkama tehes samal ajal ka kõike muud.. Ma suutsin lapse kõrvalt teha seda.. Ma suutsin kahe lapse kõrvalt teha seda.. Ma ei saagi nüüd aru, kas otsime tunnustust? Soovime näidata, kui raske meie elu on ning kui tublid me ikka oleme?

Me olemegi tublid, kuid võistelda, kellel on raskem elu, on tobe. Selle asemel, et võistelda, kellel on rohkem raskusi või kes ise endale ulmelisi ülesandeid juurde võtab, peaksime üksteist aitama. Me ei ole siia maailma loodud üksinda. Inimesed on siin, et üksteist aidata. Me peaksime olema meeskond. Kui ühel on raske, peaksime teda aitama. Me ei pea midagi kellegi eest ära tegema. Me peaksime lihtsalt aitama ning vähendama koormat, kuid millegi pärast me ei taha abi vastu võtta. Meile on jäänud elust mulje, et peame ise kõigega hakkama saama. Samal ajal kurdame, miks me nii üksi oleme ning miks kedagi meie jaoks olemas ei ole. Üksinda kannatada on midagi nii tavalist.

Öelda välja, et ma ei saa hakkama. Öelda välja, et mul on raske. Öelda välja, et ma kannatan. See on midagi väga rasket. Meil on nii suur hirm ebaõnnetumise ees, samal ajal võtame enda peale rohkem, kui me peaks. Soov tõestada, et ma saan hakkama on nii tugev. Soov näidata, et ma olen parem.

Seaduse järgi on norm töötunde kuus umbes 160-180h. See on põhjusega niimoodi pandud. Meil on põhjusega määratud puhkused, vabad päevad. Kindlad tunnid päevas, palju võib töötada ning kindel aeg palju peaks päevas puhkama, normaalselt lõunat sööma jne. Väga paljudes asutustes selliseid seadusi ei järgita, lausa palka ei suudeta seaduslikult maksta. Eestis on see kahjuks nii tavaline ning siis leiadki ennast tegemas 200-300 töötundi kuus. Ilma normaalsete lõunapausideta ja puhkepäevadeta. Ilma seadusliku palgata. Tekib küsimus, miks me seda teeme? Miks me oleme nõus töötama kohas, kus meid ei austata ega ausalt öeldes koti, kuidas meil läheb või kuidas me vastu peame… Meil pole ju muud võimalust. Raha on tarvis, töökohta on tarvis. Mitte ükski „tavaline“ töötaja ei viitsi tööandjaga jamama hakata. Esiteks see võtaks liialt aega, teiseks oleks ju töökoht ohus. See, kuidas „tava“ töötajaid ära kasutatakse on ulme. Mulle võidakse head palka maksta, aga kui ma saan seda mustalt, siis mul polegi kunagi võimalus saada laenu ning võimaldada endale maja. Kusagil on see süsteem ikka päris untsus või me lihtsalt laseme endale pähe istuda? Ennast ära kasutada? Isegi kui teeksime enda suu lahti, siis jääme sellest tööst ilma. Valitakse keegi teine, kellele sobib saada mustalt palka ning on nõus ennast tapma ebainimlikkude töötundidega.

See on nii oluline, et me oskaksime aja maha võtta. Päriselt võtta mitte wuhuuuu alkohol ja pidu. See on vaid ajutine „lõdvestus“, mis omakorda väsitab meid rohkem. Ma mäletan, kui ma olin 17 päeva järjest tööl. 12-16h päevas, ehk umbes 220h järjest ilma vabade päevadeta. Üks töötaja oli just lahkunud ning teine oli puhkusel. Mis muu üle jääb, kui ise tööl olla? Tööandja ei luba ju maja kinni panna. Mäletan, kuidas ma olin nii läbi omadega, et mul hakkasid lihtsalt pisarad jooksma. Mul polnud otseselt mitte midagi viga, lihtsalt olin nii väsinud. Ma olin enda kehast võtnud maksimumi, ma lihtsalt hõljusin ringi, ei saanud aru, mis toimub, kuid töö sai kuidagi tehtud. Ma väga ei mäleta, kuna arvan, et ei jaksanud mõelda. Ma sõin kõiki võimalikke vitamiine, jõin smuutisid jne. Mille nimel? Mõni sada eurot rohkem palka. Mida tarka ma selle raha eest ikka ostsin? Kui see „pingutamine“ läbi sai oli vaja ju peole minna ning ennast „lõdvaks“ lasta. Kogu see lisaraha, mis tuli lisapingega oli vaja alkoholiga leevendada. Oli vaja pidutseda, ennast raputada, et sellest pingest lahti saada. Ma kiidan heaks tantsimise , kuna see on alati olnud minu stressi leevendaja, kuid see kogus alkoholi, mis sinna juurde käis ning need lollused.. Milleks? Peale seda tuli järgmine LSD tegemise kogemus, kuna pidutsemine ainult ei aidanud. Oli vaja midagi enamat. Midagi mürgisemat, mis mind lõdvestaks.

Enamasti kasutasin enda uneaega sellisteks asjadeks, sealt selline käitumine tuligi. Päevasel ajal olin emme. Ma arvasin, et mu ainuke vabadus ning aeg „lõdvaks“ lasta on öösel, kui laps magab. Ma tundsin ennast vähem süüdi, et keegi teda valvas, kui ta juba nagunii magas. Uneajal emmet ju ei igatse. Puhkamine ning lõdvaks laskmine, endale konkreetselt vaba päeva võtmine tundus isekas. Kuidas ma võtan endale päriselt terve päeva? Kuidas ma luban endale kaua magamist ning veel mitte midagi tegemist päeval? Ma olen ju ema…

Sina, kallis ema, väärid ühte korralikku vaba päeva. Sina kallis inimene, kes töötad teiste inimeste pärast ennast lõhki, väärid ühte korraliku vaba päeva. Me väärime seda „alone time´i“. Me peame välja lülitama enda tava rutiinist, kohustustest. Sul on õigus ennast lõdvaks lasta. Ma olin nii rumal, nii kuradima rumal, et reaalselt ei puhanud. Ennast mürkidega lõdvestamine pole puhkamine. See on endale karuteene tegemine. Sa oled hetkeks nii lõdvestunud, kui üldse olla saab ning järgmine hetk oleks sinu kehast justkui rong üle sõitnud. Sul pole seda vaba päeva, et taastuda. Sa „taastud“ tööpäeval või samal ajal, kui kodus on vaja teha tonn asja. Niimoodi tegelikult ju ei taastu. Sa jooksed lihtsalt edasi ning väsitad ennast. Lõpuks sa ei soovi enam ärgata. Sa ei soovi rääkida. Sa ei soovi ennast liigutada. Sa ei soovi naeratada. Sa ei soovi tööle minna. Sa ei soovi ema olla. Sa ei soovi naine olla. Sa ei soovi lõpuks enam mitte midagi. Miks? Kuna sa ei osanud aega maha võtta ja puhata. Sa ei osanud ennast hoida. Palun võta aeg maha ja puhka. Sa oled selle välja teeninud ning sul on selleks aega küll.