Sealt tuleb sulle enesekindlus ning kaob ära kartus

Need takistused, mis meile ette tulevad, ei ole tegelikult takistused. Need on astmed meie eduni. Fakt, et sa pole juba seal, kus sa olla sooviksid, peaks olema meile piisavaks motivatsiooniks. Edu ei saabu üleöö. Kes teab, kui kaua selleks aega läheb. Kuid, kui sa ei tee mitte midagi, siis see ei tulegi. Mulle hakkab juba meeldima see ebaõnnestumine. Järjest rohkem sa õpid ning saad kogemusi juurde. Elu ongi üks suur õppimine ning arenemine, kasvamine.

Endiselt saab kõik alguse enesearmastusest. Sealt tuleb sulle enesekindlus ning kaob ära kartus. Hirm ebaõnnestumise ning teiste arvamuste ees. Arvamusi on inimestel nii palju. Nii palju, kui on inimesi on ka arvamusi eksole. Oluline on kuulata inimeste arvamusi, kes sulle head soovivad. Mitte nende arvamusi, kes on lihtsalt kadedad või lihtsalt keelduvad enda silmi avamast millegile uuele ja suuremale.

Tihti inimesed, keda peame enda sõpradeks, teevad meid samuti maha. Mitte sellepärast, et see mida sa teed on vale, vaid sellepärast, et nad ei oska sinu üle õnnelikud olla. Selle asemel ollakse kadedad. Selline sõprus on mürgine. Kui teine õnnestub millegagi, peaksid sa tema üle õnnelik olema. See ei tähenda, et sinul on väiksem võimalus õnnestuda või see peaks sind kuidagi mõjutama. Pole põhjust võrrelda, me kõik oleme unikaalsed. Olla kade on taas olla negatiivne. Ole positiivne, ole õnnelik teise üle. Kuna taas teisi maha tehes sa ei muutu suuremaks, muutud vaid väiksemaks.

Meile pole lubatud kunagi kiireid tulemusi. Meile pole lubatud kerget teekonda. Sinu edu võib saabuda alles mitme aasta pärast, aga kui sa praegu alla annad, see ei saabugi ning sa jääd seda kahetsema. Liigu edasi ning ära anna alla! Kes teab, võib-olla su edu saabub juba homme.

Kui sa armastad ennast, vallutad sa maailma

Leia ennast taas üles. Sa ei ole kadunud, sa oled lihtsalt vales kohas. Kõik, mis sinuga juhtub, kasvatab sind. Sa ei pea mitte kellelegi peale enda midagi tõestma, jäta see meelde! Ära ole endaga nii karm. Sa annad endast parima! Ma tean, et mina annan. Ennast piitsudada ei tohi.

Kui ma blogiga alustasin, ei käinud ma tööl ja ma olin just tulnud Prantsusmaalt, kus ma käisin täiesti üksinda. See oli imeline kogemus. Reaalselt võtta paus ja tunda tundeid, emotsioone, mis aastatega olid kuhjunud minu sisse. Kindlasti kõigil meil seda luksust pole, kuid sa küsid, kuidas ma lõpuks leidsin tee enesearmastuseni?

Ma tuhnisin minevikus, ma avasin uksed mille olin enda sees kinni löönud ning ma lasin kogu valu välja. Ma nutsin südamest. Oli aeg, kus keelasin endale pisarad, kuna kui oleksin nad välja lasknud, oleksin ma kokku kukkunud. Ma lasin endal viimaks olla „nõrk“, mis tegelikult on metsik tugevus. Lasta endal tunda, mitte teha nägu nagu oleks kõik hästi. Ma lasin valla kõik selle, mis mu sees toimus, olles ise turvalises kohas.

Ma mõtisklesin omaette ja suur küsimus mu sees oli, mis nüüd edasi saab? Ma lahkusin töölt ning läksin üheks kuuks Prantsusmaale, sest mu elus läks kõik hästi. Ma teadsin, et soovin seda hoida, kuna iga sügis käivitub minus masendus ning iga talv olen ma pimedas augus ja varem ma ei osanud sellega toime tulla ning lihtsalt põgenesin enda elu eest.

Kuid nüüd otsustasin, et ei ma ei lange masendusse ega depressiooni, kuna kontroll on minu enda käes ning ma võtsin ette suured muudatused. Astusin teadmatusse, muutsin oma mustreid. Peamine küsimus minu jaoks oli, kuidas ma saan tagada endale ja oma lapsele parema tuleviku? Kui ma jätkan selles restoranis, siis ma jäängi siia kinni ning jään elulõpuni vaid arveid maksma ning elu raiskama. Ma väärin paremat, mu laps väärib paremat. Mul polnud plaanis alkoholi maha jätta ja isegi mitte muid mustreid muuta. Mul polnud otseselt mitte mingit plaani, kuid kaudselt oli mul suur plaan.

See oli plaan alustada uut peatükki enda elus, kuna võim teha muudatusi on meie enda kätes. Astuda välja enda mugavustsoonist ning teha midagi, mis on hirmus, kuid annab sulle võimaluse millelegi uuele. Otsustasin vooluga kaasa minna. Ma kuulasin ennast ning enda sisetunnet. Mul oli selleks imeline võimalus ning võtsin osa programmist, kus terve nädal ei räägita sõnagi, ei kasutata telefoni ega internetti.

Ma olin täielikus vaikuses. Aeg justkui lendas ja seisis korraga. Ma kuulasin ennast. Ma olin hetkes. Ma tegin ühe väga suure pausi. Ma veetsin aega iseendaga. Asjad, mille taha varem peitu pugesin, kadusid eest ning ma nägin oma minevikku ning mõistsin, kui niimoodi jätkan, mitte midagi ei muutu. Sa ei saa teha samu asju uuesti ja uuesti oodates teistsugust tulemust.

Ma mõistsin, et mul on probleem alkoholiga. Mul on sõltuvus ja mul oli vajadus põgeneda enda elu eest, kuna ma ei uskunud endasse ning ma ei uskunud, et mulle piisab vaid minust endast, et enda elu muuta. Ma avastasin olles vaikuses, et asjad mida ma kardan on vaid ettekäänded endale, miks mu elu selline on. Kõik mu teod ja lollused olid selleks, et joosta elu eest ära. See pole võimalik. Niimoodi jooksed sa elulõpuni ja jäädki peidus olema.

Ootad, et keegi tuleks ja päästaks sind sinu enda käest. Hirmus on teha midagi uut, midagi mida teised ei tee, ega varem proovinud pole. Mis seal ikka, kõigel on esimene kord. Tugevus, tarkus, võim. See kõik on meie endi sees. Ma suudan veel elus korduvalt ebaõnnestuda, kuid just sellest me õpime kõige rohkem. Õpime enda kohta uusi asju, õpime maailma kohta uusi asju. Tuleb tunnetada ning endasse uskuda. Kõige olulisem tarkus on teada, et sa oled just selline nagu sa oled põhjusega. Sa oled unikaalne, sa oled teistsugune, sa oled sina.

Ma viimaks mõistsin, et mulle olid teiste arvamused palju olulisemad, kui minu enda omad. Olles ainult iseendaga kadus see ümber olev arvamuste sumin ära. Mul oli võimalus vaid ennast kuulata ning tunnetada.

Minus tärkas metsik armastus viimaks ka iseenda vastu. Teistest ma olen alati tohutult hoolinud ning soovinud aidata. Kuid kuidas sa saad teisi armastada, kui sa ei armasta iseennast? Tõeliselt sa ei saagi. Absoluutselt kõik algab sinust endast. Kui sa armastad ennast, vallutad sa maailma. Kaob viha, kaob pettumus. Silmad avanevad positiivsusele ning heale.

Ma vaatasin enda sisse ning ma olin aus. Ma andestasin iseendale enda idiootsused ning otsustasin seda jagada ka teistele. Ma võtsin kaasa selle, mille ma avastasin ning nüüd olen siin, et seda sulle jagada ning samal ajal ka ise edasi areneda.

Absoluutselt kõik on võimalik. Piiranguid lood endale vaid sina ise. Unusta ära need vabandused, mis sa omale tood. Lase lahti kõigest negatiivsest. Enamus inimesed, kes loobivad negatiivsust, on selles lihtsalt nii kinni, et muud nad ei näegi. Ole sina valgus, mida pole võimalik kustutada. See maailm vajab headust, soojust ning mõistmist. Mis saab homme? Kes teab? Mul pole ka õrna aimugi, kuid kui sa annad võimu juurde positiivsele, siis kõik liigubki paremuse poole.  See on sinu enda valik kumma sa valid. Mina olen valinud positiivsuse. Vali sina ka!

Kas tõesti olen nii desperate for love, et teen selliseid asju?

Miks me teeme asju, mida me teeme? Keeruline küsimus. Väga tihti soovime me teisi süüdistada enda tegudes., kuid tegelikult oleme kõiges ise süüdi. Me keskendume rohkem sellele, mida teine teeb valesti, mitte sellele mida mina tegin valesti. Enda sisse on palju keerulisem vaadata, kuid tegelikult on kõik vastused meie endi sees.

Mäletate seda miljonäri peale keda ma enesetappu üritasin? Mis te arvate, et lasin temast peale seda lahti? Muidugi mitte. Rumal, rumal Linda… Ma lasin endaga ka hiljem odavalt käituda. Iga kord, kui ta meie restorani tuli, oli meil pilkude mäng. Ta küsis minult intrigeerivaid küsimusi ja andis mõista, kui väga ta mind endiselt tahab. Iga kord, kui nägin tema autot maja ees jättis mu süda ühe löögi vahele. Olin õnnelik, et näen teda, lootuses, et annab mulle tähelepanu. Lootuses, et soovib mind taas ning seekord olen ainus.

Kuid muidugi niimoodi ei läinud. Tuli kord, kus ta helistas mulle ja küsis, kas ma olen Hiiumaal. Uuris ega mul samuti ka sõbrannasid pole. Sõbrannasid mul pakkuda polnud, kuid ütlesin, et mina olen olemas. Ta oli koos oma lätlastest või venelastest sõpradega Hiiumaale kalale tulnud. Edasi oli plaan sauna teha, vaid naised olid puudu. Nad olid juba mitu päeva joonud ning kutsusid mind kampa. Muidugi ma läksin. Käisime poest läbi viina toomas ning läksime tema maamajja. Eesti keelt räägiti minimaalselt. Ainuke, millest aru sain oli, kui iga natukese aja tagant tõsteti klaas ja öeldi „krasiivaja devutška Linda!” Ma itsitasin ja nautisin seda tähelepanu nendelt vanadelt meestelt, kuna seal oli tema. Tal oli võim minu üle, kuna kord varem pani ta mind tundma, kui printsess. Ma lootsin, et see juhtub taas. Kuid ei.

Peale korralikku viina võtmist läksime me sauna ja ilmselgelt riideid meil seljas polnud. Lippasin seal juba tissid väljas ning nautisin tähelepanu. Purjus peaga sa väga ei mõtle, et selline käitumine on oioioioioiiii, kui odav. Läksin pesema ja ta tuli mulle järgi. Nautisin tema puudutusi ning sauna tagasi minnes soovis ka tema sõber mind puudutada. See ehmatas mind isegi purjus peaga ja laususin njet njet ning õnneks ta oli siiki väärikas mees ja ei läinud edasi. Naasesime elutuppa ning ma olin juba täiesti mälleris omadega. Jooksin lausa vetsu oksendama ning kustusin voodisse.

Olin taas pooleldi teadvuseta ning meie esimene kord juhtuski. Ma soovisin temaga lihtsalt koos aega veeta ning talle meeldida. Ta vajas lõbusat naist, kes teda ja tema sõpru lõbustaks. Seda ma tegin. Purjus peaga arvasin ma, et see oli nii lõbus. Tantsida ja näidata ennast miljonäridele. Võimsatele meestele. Kuid, mida ma sellest sain? Käitusin nagu täielik lits. Kogu see võlu ja maagia, mis meie kahe vahel oli, oli täielikult kadunud. Hommikul oleksin soovinud lausa nutma hakata. Vetsu minnes nägin enda korralikku oksehunnikut ja vaatasin peeglisse ning mul hakkas rõve. Kas tõesti olen nii desperate for love, et teen selliseid asju? Kus su väärikus oli, Linda? Kes läheb metsa kolme vanema mehega sauna ning viina jooma? Ma ju tegelikult teadsin, mis juhtub, kuid ta lõpuks kutsus mind taas kuskile ning ma nii väga soovisin uuesti seda tunnet tunda, mida temaga hetkeks tundsin.

Hommikul nägin välja nagu saast. Läksin restorani, kust ma võtsin korraks pausi, kuna tundsin, et soovin endaga tegeleda. Olin kaks kuud seal mitte töötanud. Tol ajal oli meil seal nii palju draamat, sest alkohol muudkui liitis meid kõiki kokku lollusi tegema. Mu ülemused olid seal ning just tol hetkel, kus mul oli tuumapohmell ja soovisin lihstalt endale kohvi teha, tegid nemad mulle ametikõrgenduse pakkumise. Ma ütlesin jah ning olin taas selle draama sees. See tööpakkumine viis mind depressiooni tuumani tagasi. Võib-olla ka härra miljonar. Seekord otsustasin pea püsti ajada ning hakkasin väga tugevalt võitlema, et sellest lõplikult välja tulla. 

Ma nägin rängalt vaeva ja restoranil läks hästi. Töötajad austasid mind ning ma olin õnnelik. Ma tulin välja enda depresioonist. Keskendudes endale ning sellele restoranile. Ma olin väga väga õnnelik. Mul oli austus, mul oli tööstaaž, ma ei jooksnud enam mingi mehe järgi. Lollustega sain ikka hakkama kuna alkohol oli veel mängus, kuid samm sammu haaval liikusin ma parema tuleviku poole. Keskendusin järjest rohkem positiivsele, kuigi oioi kui palju stressi alati kusagil olemas oli. Kuid ma lõpuks ometi hakkasin keskenduma olulisele – iseendale ning endiselt seda ma just teengi. Iga päevaga muutun ma järjest tugevamaks ning avastan uusi asju enda juures. Ma ei vaeva enda pead, miks niimoodi läks ja miks minuga halvasti käituti. Kahjuks või õnneks tean ma vastust. See oli minu enda süü. Meie tegudel on tagajärjed ja võim valikuid teha on meie endi käes.

Ma magasin taas suvalise mehega, kellega polnud varem isegi mitte kohtunud

Pole paremat tunnet, kui laps toetab oma pead sinu süles, nohiseb ja sina saad kirjutada. Tead, et su laps on turvaliselt hoitud ning tunned tema soojust enda vastas. Mul on parim tütar üldse. Üks imeline väike printsess. Ükskõik, kui raske poleks olla singlemom või üldse ema, see on seda väärt! Mitte sekundiks ka ma ei kahetse, et mul on laps. Ta on minu päike, minu soojus!

Täna ma tean ja luban endale puhkust nii tööst, kui ka emarollist. See on vajalik, kuna mõlemad rollid on keerulised. Mitte üldse halvas mõttes, kuid peab olema ka see aeg iseendale. Muidu leiad ennast punktist, kus soovid enda elu eest ära joosta, kuna pole osanud puhata. Muidugi soovime me kõike korraga teha ja olla mitmes kohas korraga, kuid see lihtsalt pole reaalne. Tulin üks päev hiljem Hiiumaale, kuna soovisin lihtsalt magada ja seda ma tegin ning nüüd olen oma kalli juures ja see tunne on imeline.

Esimene suvi, mil ma töötasin Tallinnas pubis, pidin ma midagi välja mõtlema, et tööl käia. Kuna ma olin vahetusevanem, sain ma ise graafikuid teha ja panin ennast järjest mitu päeva tööle ja laps oli samal ajal maal minu vanemate juures. Magasin minimaalselt ning vabadel päevadel olin vaid lapsega. Seal oli alati keegi ning laps oli hoitud. Vaba aeg oli taas vaid öösel või enne tööd paar tundi. Mäletan taas, kui üksik ma olin ning maagiline tinder oli mu meelelahutus. Sain seal tuttavaks ühe tüübiga. Tulin maalt otse tööle ning mul oli 2h vaba aega enne tööd. Kirjutasin talle ning ta ütles, et tule siis paariks tunniks minu juurde. Me polnud varem kohtunud, kuid miks mitte. Põnevust ja vaheldust ma ju otsisin.

Läksin tema poole. Mul oli seljas valge pluus, millest nibud läbi paistsid. Ta juhatas mind elutuppa ja, kui istusime diivanile, tõmbas ta mind  juba enda peale. Me suudlesime kirglikult ning ta tõstis mind üles ja viis magamistuppa. Ta imetles mu jalgu. Tuli välja, et mul on ilusad jalad. Me panime korralikult ning karmilt. Aeg läks ruttu ja hetkeks olime lihtsalt rahulikult voodis. Ta vaatas mulle otsa ja lausus: „Sa meeldid mulle päriselt”. Too aeg oli see, kus ma teesklesin, et mul pole südant. Vaatasin talle otsa ja ei tundnud midagi. Edasi läksin tööle nagu poleks midagi juhtunudki.

Kuid juhtus. Ma magasin taas suvalise mehega, kellega polnud varem isegi mitte kohtunud. See oli minu enda valik ning ma teadlikult käitusin odavalt. Ma isegi mitte ei andnud võimalust endal mitte odav olla. Ma arvasin, et ma soovin seda. Võibolla soovisingi. Ta tuli hiljem mõned korrad minu tööjuurde kohvi jooma ning suhtlesime ka messengeris edasi. Dirtytalk jne. Kuid see pani mind taas halvasti tundma. Ma käitusin teadlikult, kui seksobjekt, kuna arvasin, et see kaitseb mind tunnete eest. Kuid tulemuseks mu tunded kaugenesid minust järjest rohkem ja rohkem. Kui keegi arvab, et ma süüdistan mehi enda käitumises ja tundetus olekus, siis kohe kindlasti mitte. Ma tegin seda teadlikult, kuna ma vajasin põnevust. Ma soovisin omada kontrolli. Ma polnud nõus enam haiget saama. Ma isegi mitte ei saanud aru, et selline käitumine teeb mulle liiga.

Tulemuseks positiivsed emotsioonid muudkui kaugenesid minust ja iga korraga tuli aina rohkem ja rohkem minu sisse räpane tunne. Jah, hetkeks oli taas see lõbus ja vaba tunne. Ütlesin endale, et selline mu elu nüüd ongi ja, kui ma parasjagu lollusi ei teinud, tundsin ennast tuimana. Kogu see käitumine ja eluga mitte hakkama saamine tuimestas mind. Kuna, kui sa väidad endale, et selline sa nüüd oledki ja muud sinult ei taheta, siis sa usudki seda. Mul oli vaja, et kõik need mehed ütleksid mulle, et ma olen ilus. Seda nad mulle väitsidki, kuid ma ei uskunud neid. Mul oli vaja seda koguaeg kuulda, sest kui ei öeldud, tundsin ennast mitte kellegina. Ruttu liikusin järgmise juurde edasi ning hakkas otsast pihta see näitemäng. Kuid see pole ju püsiv. Ma ei otsinud seda positiivsust ja ilu enda seest. Otsisin seda väljast ja kõige ebaväärikamal viisil üldse. Taas olid peas küsimused: „Kuidas ta ei näe, kes ma olen selle maski taga? Kuidas ta ei näe, kui väärtuslik ma tegelikult olen?”

Ta ei saagi näha, kui sa seda ka ise ei näe. Kui sa ei lase enda maski eest võtta, siis polegi ju võimalik tõelist sind näha. Avasta kõigepealt ise, kes sa oled. Mida sa tegelikult tahad? Kõige olulisem päev on see päev, mil otsustad, et oled enda jaoks piisavalt hea. See on see päev, mil sa lased ennast vabaks.

 

Kui ma teda koju minnes googeldasin ei imestanud, miks.

Ma pole siin, et sobituda sinu maailma. Ma olen siin, et luua enda oma. Meil kõigil on enda elu ja seda ei tohi ära unustada. See, mis on sinu jaoks normaalne ei pruugi olla teise jaoks. See, mis teeb sind õnnelikuks, ei pruugi teha teist inimest. See on mega okei ning tuleb elada elu, mis teeb Sind õnnelikuks.

Sain tuttavaks ühe mehega. Taas maagilises tinderis. Tal oli võltskonto. See tähendab, mitte enda nime ega näo alt, kuna ta oli avaliku elu tegelane. Kuidas ma ta ära tundsin, kui pidime kokku saama? Ta sõitis mootorrattaga kohviku ette ilma kiivri ja motika riieteta. Teadsin kohe, et see on tema ja ta muidugi kõndis ka otsejoones minu juurde. Käisime restoranis söömas ning vanalinnas jalutamas. Jutu käigus tuli välja, et ta arvab, et ta on juba nii vana, et võiks perekonda looma hakata. Mõtlesin, et oi kui tore ja laususin et kõigepealt peab siis ju omale selle õige leidma. Tema sellepeale, et ega ei pea ainult ühe naisega. Minu vajadus temale meeldida pani mind reaalselt selle peale ka mõtlema. Miks mitte? Ta oli väga omamoodi kuju ning elus korduvalt pahandustesse sattunud. Lausa oma nime oli ta dokumendis ära muutnud. Kui ma teda koju minnes googeldasin ei imestanud, miks.

Kuid ma sain temaga veelkord kokku. Seekord läksin ma otse tema poole. Ma olin plaaninud alkoholiga esimest korda pausi teha, kuna teadsin, et olen siis „the ultimate slut“. Kuid ta oli meile vahuveini ostnud seega, kuidas ma oleksingi saanud keelduda? Soov meeldida oli ju nii tugev. Jõime klaasi ja otseloomulikult olin ma valmis kõigeks. Tantsisime tema juures, läksime voodisse, tegime värki-särki ning peale seda läksime restorani sööma. Edasi jõudsime tema sõbra poole jooma ning sealt läksin ma enda sõbra poole jooma ja sealt edasi jõudsin ma omadega linna. Piisas taas ühest klaasist, mis käivitas pöörase käitumise. Järgmisel hommikul ei soovinud ma temast midagi kuulda, ma ei soovinud endast midagi kuulda, ma ei soovinud mitte kellestki midagi kuulda. Taas tundsin ma vaid, kuidas ebaõnnestusin ning alkohol pani mind tegema asju, mida ma poleks soovinud. Kontroll puudus ning ma vihkan, kui mul pole enda üle kontrolli.

Sul on antud see elu siin ja praegu. Ära raiska seda palun. Ära raiska seda sellele ühele mõttetule klaasile, mis paneb sind tegema asju, mille üle sa pole uhke. Kui sul puudub kontroll, siis võta kontroll tagasi. Kui sa usud endasse, on kõik võimalik! Kui sellistes situatsioonides on raske ei öelda, siis ära riski. Hoia ennast eemale kiusatustest, mis sind hävitavad. Lase lahti sellest mõttest, et soovid seda. Keskendu enda tõelistele unistustele. Niimoodi on lihtsam olla tugev. Sa ju tegelikult tead, et ei soovi neid lollusi. Sa oled üks väike imeline tegelane, kes saab hakkama ja käitub endaga väärikalt.

 

Ma tunnen ennast nii halvasti, et mind ei ole kaks

Kui Sina teed mulle haiget, saan ma haiget. Kui Mina teen sulle haiget, saan ma haiget. Ma hetkeks unustasin taas ära, et mind on ainult üks. Ilge soov on alati teha rohkem, kui ma suudan. See on minu lollus ja just see on see, mis viib mind rumalusteni. Mind on üks. Ööpäevas on kakskümmend neli tundi. Mind ei ole mitu ja ööpäevas pole rohkem tunde. See, mis ma teen on palju ja see on vägagi piisav.

Varem oli otseloomulikult alkohol see, mida kasutasin oma stressi leevendamiseks. Nagu me juba teame, oli tulemuseks katastroof. Seda lollust ma enam ei kordaks.

Ma vajasin midagi ja ma magasin mehega. Väga palju. Ja see oli väga hea. Ma sain tol õhtul viis orgasmi. Tundub, et mul oli seda vaja. Ma ei tundnud ennast odavalt ja tegemist polnud üheöö suhtega, kuid friend with benefits teema laidan ma maha. Kumbki haiget selles antud situatsioonis ei saanud. Mul endiselt ei teki tundeid ükskõik, kui tore inimene ka poleks ning tema on samuti armunud enda eksi. Me olime korraks üksteisele olemas ja väga tore oli. Sai kaisus olla, mehe soojust tunda. Hellitusi sai nautida ja naerda kohutavalt palju. Kuid kas ta lahendas mu probleemid ja stressi? Paraku mitte.

Seks on meelelahutus. See on ajutine leevendus nagu teised mõnuained. Õnneks seekord muidugi olin targem ja ei lasknud endaga odavalt käituda. Mitte hetkeks ka ei tundnud ma ennast vaid seksuaalobjektina. Ma jõudsin omadega tema poole kuna saime sõpradeks ja me tõesti mõlemad oleme väga seksuaalsed inimesed ja nii see juhtus. Tema tahtis mind meeletult ning ka mina surisesin igatpidi. Kui ta kohvikus kohvi käis võtmas ja lahkus, jooksin ma vetsu kontrollima, ega mul päevad ei hakkanud, kuna mul oli miniseelik seljas. Kuid tuli välja, et läksin vaid meeletult märjaks. Ja kui mõelda selle surina ja tunde peale, siis kes teab – võib-olla sain miniorgasmi.

Edasi veetsime lihtsalt niisama paar päeva ja ööd koos ilma seksita. Väga imelik, kuid nii on ka varem juhtunud, et magan mehega ja hiljem saavad meist väga head sõbrad. Seksuaalne iha kaob. Seks oli imeline ja usun, et nii arvame me mõlemad. Kuid, mida sa mõtled seda sa tõmbad. Soovisin korraks lähedust, et saada omale jõudu juurde ja hetkeks lõõgastuda. Arvan, et see oli kindlasti tervislikum viis, kui teised mõnuained. Peale seksi, aga murdusin ka suitsu osas. Annad sõrme ja võetakse käsi, eksole. Ütlesin endale, et teen vaid temaga suitsu ja endale pakki ei osta. Tead, väga hea oli korraks lõdvaks lasta, kuid muidugi rumal olin ikka küll. Kuid olen endiselt vaid inimene ja eks ta ole muidugi raskem nüüd uuesti mitte suitsetada, kuid pakki ma ei osta ega alusta sellega uuesti.

Kas ma kahetsen, et magasin kellegagi? Absoluutselt mitte. Tegemist polnud minu jaoks selle odava käitumisega. Tundsin ennast vägagi hästi ja see oli hea tähelepanu kõrvale juhtija. Kuid paraku probleemide ja stressi eest ei saa eest ära joosta. Probleemiga tuleb siiski tegeleda ning seda ma teen. Tore oli korraks lollust teha, kuid see oli korraks. Sain hetkeks oma selja lõdvaks lasta ja kellelegi toetuda. Me olime mõlemad üdini ausad ja üleni meie ise. Kõigepealt oli meil kirglik öö ja edasi need paar päeva me lihtsalt kuulasime üksteist ja olime meie ise. See tunne, et sina jagad enda mõtteid ja, et  teine inimene sulle ka vastu jagab oli imeline. Vot see oli stressileevendus. Jagatud mure on pool muret, jagatud rõõm on kahekordne.

Tegelikult, mis probleemist ma räägin. Tegemist on lihtsalt eluga ja tavalised pinged nii nagu ikka. Lihtsalt Linda pinged ja mured. Ma olen endiselt väga rõõmus ja õnnelik. Kuid see ei tähenda, et poleks ka raske. Ma liigun endiselt vooluga kaasa, kuid väga oluline asi endale meelde tuletada on see, et sind on üks. Mind on üks. Ma tunnen süümepiinu, et mind pole rohkem. Kas see pole mitte tobe? Ma tahan olla korraga täiskohaga ema ja ma tahan korraga olla täiskohaga tööl. Kuid mind on üks. Ma igatsen enda tütart nii väga, kui ma olen tööl ning kui ma olen kodus, mõtlen vaid tööle. Mis asi see uni veel on? Olla singlemom on nii raske. Ma sooviksin hoida sind, mu kallis kakskümmend neli tundi ööpäevas enda kõrval. Ma ausalt sooviks. Ma tunnen ennast nii halvasti, et mind ei ole kaks. Kuid ma tean, et kui mind pole, on sul hästi. Ma tean, et sa igatsed mind. Ma igatsen sind samuti metsikult. Kuid paraku see on elu ja õnneks emme liigub meie parema tuleviku poole. Ma näen vaeva meie jaoks ja küll ühel päeval ei pea emme enam tegema hommikust õhtuni kohvi teistele inimestele ning me saame võtta asja natukene lihtsamalt.

Ma nutan täna ära enda pisarad, kuna on raske. See on okei, kui kõik pole koguaeg okei. Ma lasen need emotsioonid endast välja ning hingan. Õnneks ma tean ja usun positiivsesse ellu. Seda, et elu pole lihtne, tean ma juba ammu, kuid see ei anna mulle põhjust vingumiseks. On raske. Sitaks raske. Kuid ma tegelen asjadega, mitte ei põgene nende eest. Ma näen vaeva ja liigun parema tuleviku poole. Sel kuul on arved maksmata, järgmine kuu on taas kõik hästi. Lõpuks saabub esimene palgapäev üle pikema perioodi.

Mis ma tahan sulle öelda, on sama mis ma ütlen endale. Sa saad hakkama, selles ma ei kahtlegi. On okei olla lihtsalt inimene. Paraku ongi raske, kuid see on sinu valida, kas sa tegeled eluga või põgened selle eest. Võin sulle vihje anda, et ükskõik kui palju sa ka ei prooviks põgeneda, elu juhtub ikka. Võta parem kontroll enda elu üle ja liigu koos temaga rahulikult edasi. Tema eest joostes jääb ta sind vaid jahtima. See maagia elu muuta, on sinu sees olemas. Mina juba kasutan enda oma. Kasuta sina samuti.

Life begins at the end of your comfort zone – Neale Donald Walsch

Sa pole siin, et kopeerida teisi. Sa pole siin, et kannatada.

Ühel hetkel peab leppima sellega, et elus ei lähe alati niimoodi nagu tahame. Mitte kunagi ei tasu taga ajada armastust, tõmmet ega tähelepanu. Kui seda pole sulle antud niisama inimese poolt, siis see polegi väärt tema poolt saamist.

Kui sa oled noor, siis ole noor. Ära soovi olla juba teismelisena täiskasvanu. Usu mind, sul on selleks veel palju palju aega. Teismelisena ootad nii väga, et millal ometi saan ma iseseisev olla ja hakata oma elu elama. Kui see aeg aga lõpuks kätte jõuab, hoiad sa vaid peast kinni ja küsid endalt: “Mis mul viga oli? Miks ma ei nautinud lapsepõlve? Kuhu, mul kiire oli?” Ka teismelisena tuleb elada hetkes. Seda peaks alati tegema. Me unustame selle nii tihti ära.

Ma olin kohutav teismeline. Ehk pigem segaduses. Ma ei teadnud, kes ma olen ja ma võrdlesin ennast alati teistega. Tahtsin olla keegi, kes ma pole. Soovisin olla nagu need „lahedad“ koolis. Soovisin olla ja välja näha vanem, sest vanemate klasside õpilased koolis tundusid samuti alati lahedamad. Mingil hetkel olin ma nii kadunud enda peas. Raske oli koguaeg mitte sobida ja mitte olla piisavalt hea. Kuid see oli alati ja on ka siiani niimoodi, siis kui sa ei sobi ega kõlba iseendale. Ma arvasin, et ma pean teistele meeldima. Mitte hetkeks ka ei mõelnud, et tegelikult ma pean endale mõtlema ja endale meeldima, kuna automaatselt olles mina ise, tulevad mu ellu ka inimesed kellele mina meeldin. „Minu inimesed“. Suhe iseendaga annab aluse teistele suhetele.

Tol hetkel ei tulnud ma selle peale. Ma vaid ohkasin ja mõtlesin ja nutsin ja olin ja tundsin valu. Miks ma ei sobi? Miks mitte keegi mind ei mõista? Miks mind ei armastata? Mis mul viga on? Mida ma teen valesti? Ma andsin energiat juurde negatiivsele ja vaikselt hakkas see mu elu üle võimsust võtma. Nii valus ja raske oli ja mida ma vaid soovisin oli see kõik tuimestada ja mitte tunda. Seega ma hakkasin ennast välja elama. Väike rebel tõusis. Ma varastasin vanemate tagant raha, et omale ägedaid asju osta. Ma hakkasin suitsetama, et lahe olla ja teiste rebelitega kokku sobida. Ma hakkasin lollusi ja hullusi tegema, et tähelepanu saada. Ma ei soovinud enam olla igav. Ma soovisin midagi tunda. Ma ihkasin tähelepanu.

Mu parim sõbranna oli lastekodust. Väga äge isiksus ja imetore tüdruk. Meid ühendas see suur segadus enda sees, mida me ei osanud sõnadesse panna. Me kumbki väga ei rääkinud sellest, kuna me ei saanud aru, et segaduses olime, kuid teadsime, et see nii oli. Me hoopis tegime lollusi ja elasime ennast välja. Oli tavaline osta kuskilt Lasnamäelt lauaviina ja minna botaanikaaia taha vesipiipu tegema ja jooma. Ma väga seda aega ei mäletagi, kui aus olla. Ma ei mäleta, et me oleks mälleris olnud. Ma ei mäleta et me oleks midagi väga hullu teinud. Mäletan vaid seda täielikus segaudses olemist ja soovimist mitte midagi tunda. Me olime umbes 13. Väga noored, kuid nii tavaline on selles vanuses juba olla nii kadunud. Mulle hakkas see rebel olemine pähe ja õige varsti hakkasin ka kodust ära jooksma, sest mis kool? Mis kinni olemine kodus?

Ma ihkasin olla vaba. Ma ihkasin tunda ennast hästi. Ma ihkasin olla keegi teine. Ma soovisin lihtsalt olla õnnelik ja vaba. Ma otsisin koguaeg midagi, kedagi. Ma ei taibanud, et see, keda ma otsin olin mina. Selle asemel, et nautida oma lapsepõlve ja õppida ennast tundma, jooksin ma enda eest ära. Kõige olulisem armastuse lugu on suhe iseendaga. Mida varem sa selle avastad, seda kiiremini saad sa oma elu elama hakata. Sind on siin maailmas üks. Sa pole siin, et kopeerida teisi. Sa pole siin, et kannatada. Elu ei ole selleks sulle antud. Ela!

Sa oled siin, et käia oma teed, jälgida märke ja olla õnnelik. Teha head ja aidata teisi. Kohata oma teel erinevaid inimesi, puudutada neid, olla tükike nende elu pusles ning tunda ära, kes ja mis on sulle loodud. Vooluga kaasa minna ja kuulata. Olla hetkes, et tajuda õigeid asju. Kõik vastused, mida me otsime on siinsamas. Meie oleme need, kes pole hetkes vaid on oma mõtetega tulevikus või minevikus. Elu suurim ülesanne on tunda ennast, usaldada ennast ning olla see, kes sa oled. Usalda ennast. Sa tead rohkem kui arvad.

 

 

 

Lase lahti sellest pettumusest, sellest alandusest, sellest kurbusest

„Throughout life people will make you mad, disrespect you and treat you bad. Let God deal with the things they do, ’cause hate in your heart will consume you too.“ – Will Smith

Ma lugesin seda quote’i ja ma olen nii nõus. Korduvalt ja korduvalt juhtub elus halbu asju, ebaõiglasi asju. Ja need asjad teevad haiget, väga haiget. Tahaks lihtsalt karjuda ja raputada maailma ja küsida: „Mis teil viga on?!” Kuidas inimesed on nii isekad? Mida sa võidad sellisest asjast? Miks sa ei suuda arvestada teistega? Kuidas sul saab nii suva olla? Miks maailm on nii negatiivne? Miks me alandame üksteist? Mis võimuvõitlus meil käib?

Elu parimad õpetajad on südame murdumine, tühjad taskud ja ebaõnnestumised. Mida ma valu käest olen õppinud on see, et sellest peab lahti laskma. Tõesti, inimesed pidevalt valmistavad meile pettumust ja teevad haiget, kuid mida sa sinna parata saad? Olla vihane ja vihata kedagi vaid lõhub sind ennast. See negatiivsus on sinu sees. Sa hoiad sellest kümne küünega kinni kuna see on nii ebaõiglane ja sa üritad seda mõista ja sa mõtiskled selle üle. Tulemuseks sa lausa keed vihast kuna sa ise ei valinud seda endale. See juhtus sinuga ja see ongi ebaõiglane.

Lase lahti sellest pettumusest, sellest alandusest, sellest kurbusest. Oluline on see, mida sina endast arvad. Keskendu selle pettumuse ja valu asemel enda paremaks muutmisele enda jaoks. Karju see viha enda seest välja. Raputa ennast ja küll maailm tunneb ka seda raputust. Kui sa soovid maailma muuta, alusta iseendast. Kõik mis loeb on see, kuidas sa ennast ise näed. Lase lahti, mis on möödas. Ole tänulik selle eest, mis on alles. Vaata edasi tulevikku, mis on tulemas. Kui arvad, et mul on seda lihtne öelda, siis ei ole. Kuid ma teen seda ja arvan, et  juba olengi teinud.

 

 

Mida sa mõtled seda sa tõmbad

Mida sa mõtled, seda sa tõmbad. Nii positiivset, kui ka negatiivset. Mõttel on massiivne jõud. „Be careful what you wish for“ nagu nad ütlevad. Ja sellepärast ei väsi ma kordamast, et negatiivne mõtlemine ei too sulle positiivset elu. Mida sa mõtled, seda sa tõmbad.

Ma sildistasin ennast, kui naljanumber. Ütlesin seda korduvalt välja. Ma olen „see halb ameerika teismeliste film“. Noorelt emaks, kiirelt abiellunud, kiirelt lahutanud, singlemom’ist ettekandja, kes enam naiseks ei kõlba ja sobib ainult lõbutsemiseks. Eks ta natukene naljakas ikka ole, kui kunagi sai sellist filmi nähtud, siis mitte kunagi poleks arvanud, et nii võib ka minu endaga minna. Muidugi film lõppes alati õnnelikult ja no näed, minu film ju veel kestab.

Ma siiralt arvasin ja uskusin, et ma ei sobi enam kellelegi kuna mul on tütar. Eks ta kindlasti ole keerulisem, kui sul on teise mehega laps. Kuid seda enam pean hoopis mina valima, kelle ma enda kõrvale võtan. See on mehe ülesanne sulle meeldida ja sinu süda võita, mitte sinu ülesanne ennast väiksemaks teha ja leppida vähemaga. Ma kategooriliselt keeldun seda tegemast. Mu beib on number üks minu jaoks. See välja öeldud, siis uuelt mehelt ma nagunii ei oota kasuisaks hakkamist. Nalja teed või? Tal on isa olemas. Kuid nii ehk naa mu tulevane mees peab olema isa kandidaat kuna kavatsen veel lapsi saada ja sel juhul ta peab Lisannat samaväärselt kohtlema.

Tänu sellele, et ma olen ema on mul väga suur elukogemus ka sealt poolt kaasas ja mulle lihtsalt ei saagi pinget pakkuda noored poisikesed. Ka teie kõlbate mulle vaid lõbuks. Ma ei ole nõus enam „poisi“ kõrval toeks olema kuni jalad alla saab, et ta siis minema kõnniks. Iga mees keda ma vaatan, peab esiteks pükse ise jalas hoidma ja laskma mul olla naine. Nii nagu peab. Ma võin igalpool mujal olla sulle tugeva iseloomuga naine, kuid kodus ma soovin olla lihtsalt naine, kes hoolitseb enda pere ja kodu eest.

Jah, ma oskan haamrit ja naela kasutada. Jah, ma jaksan raskeid asju tõsta. Samuti oskan ma pliiti ja panni kasutada. Shopata oskan ning ennast meikida ja riietada samuti. Natukene hirmus, kui iseseisev ma olen. Kuid pigem on see siiski suur pluss, kui miinus. Te mehed olete väga armsad loomad, kuid ma kipun endiselt arvama, et naised on tegelikult see tugevam ja võimsam pool. Tõestage meile teisiti ja laske meil taas olla see hellam pool. Kuna, mida me ihkame kõige rohkem on turvatunne. Kui te meid hoida ei oska, siis seal kõik pekki lähebki. Ole sina mees ja las mina olen naine. Ma ei soovi kogu koormat enda peale.

Mina vajan roose ja hellust. Sina vajad respekti ja naise soojust. Ole mees, keda saab austada ja me teeme seda. See siin pole võistlus, kes teeb mida rohkem valesti või õigesti. See siin on maailm, kus on mehed ja naised kokku loodud. Täiesti erinevad tegelased, kuid vägagi olulised kaaslased. Milleks sellele vastu võidelda? Naudi seda! Kas pole mitte imeline, kui kaks hinge satuvad kokku ja nendest kiirgab välja nii palju energiat ja keemiat? Kui need kaks inimest kokku panna ja eemaldada klassikaline inimese ego jonn, sünniks tõeline partnerlus, kus kaks inimest saavad üksteist täiendada, mitte vähendada.

Ma olen korduvalt öelnud, et ma pole suhteks valmis. Kuid, mida sa mõtled seda sa tõmbad. Seega ma ei väida endale enam midagi sellist. Ma väidan endale, et vooluga tuleb kaasa minna ja ego jonn ei tohi ette jääda. Ma tean enda väärtust ja ma hoian oma väärtust. Ma olen see, kes ma olen. Natukene imelik, kuid vägagi tore tegelane. Ühtlasi imelik peaks olema uus kompliment, tavaline on ju nii igav olla.

Mu baby daddy ähvardab mind advokaatidega

Järgi oma südant. Kuula oma kõhutunnet. Lõpeta hoolimast, mida teised arvavad. Kui ma selle blogiga alustasin, ütlesin endale, et ükskõik kui palju ma ka ei sooviks, ei kirjuta ma seda selleks, et kedagi maha teha. See pole mina. Ainuke, keda maha teen on vana Linda. Ma olen sellisest käitumisest üle ning ma olen siin, et tuua juurde positiivsust. Maailmas on juba piisavalt kriitikuid. Ole sina julgustaja ja motiveerija.

Mu baby daddy ähvardab mind advokaatidega, kuna talle ei meeldi, et ma jagan meie minevikku. See on minu jaoks natukene väga naljakas kuna ta teab väga hästi, et siin võiks olla kirjas poole hullemad ja detailsemad asjad. See, et olen jaganud teile, et meil hea seks oli, pole nüüd küll põhjus, miks mind kohtusse peaks kaebama. See on pigem absurd. Ma ei ole Sind avalikult laimanud. Ma ei ole rääkinud detailselt palju „hullematest“ asjadest. Ma pole sind maha teinud. Mees, mul on terve list rämedaid ja negatiivseid asju, mida sa mulle korraldanud oled. See siin on minu jaoks vaid kirss tordi otsas. Et kui mina, sinu lapse ema ei taha sind avalikult maha teha, siis sina minu lapse isa soovid mind lausa kohtusse kaevata kuna olen jaganud ka teistele meie positiivseid mälestusi. See on sama hea, kui sa keelaksid mul oma sõbrannadega rääkimise ära.

Paraku ainuke kasulik asi, mis sa mulle jätsid peale lapse on minu mälestused ja elukogemus. Palun ära saa valesti aru, kui ma asju meenutan. Sinust, kui mehest ma ei arva enam ammu midagi. See, et sinu 18-aastane girlfriend on armukade mineviku pärast pole põhjus, et mind kohtusse kaevata. Mille alusel? Tõe rääkimise eest? Ma mõistan, miks see võib ebamugav olla, kuid sul on vabadus valida, kas sa loed seda või mitte. Samamoodi on minul sõnavabadus.

Ma ei võta postitusi maha lihtsalt sellepärast, et sul on ebamugav. See, et olen mälestused üles kirjutanud ei tähenda, et nad poleks seal ka varem olnud. Sul ei ole võimalik kustutada minevikku. Meie tegudel on tagajärjed ja ma olen niigi suurejooneline olnud sinu vastu. Ma olen sulle andeks andnud, kuigi sa pole vabandust palunud. Sa ei ole peategelane minu loos. Mina olen ja ma olen siin, et jagada enda lugu. Kahjuks ei saa ma eemaldada seda kolme aastat, mis me koos olime. Usu mind ma loobuksin suurima heameelega sellest valust, mida sina oled aastatega mulle korraldanud. Ning selle asemel, et mulle näost näkku öelda: „Palun vabandust, et sulle haiget tegin,” ähvardad sa mind messengeris advokaatidega. Loodan, et sul on nüüd piisavalt mehine tunne.

See on metsik vabadus, mis kaasneb, kui õpid asju mitte isklikult võtma. Muidugi ma mõistan, miks võib olla ebamugav, kuid kas sa tõesti arvad, et mul polnud ebamugav jääda üksinda korterisse esimest korda arveid maksma 2-aastasega? Endal null kogemust tööl ja alles harjutades last lasteaias käima. Kui Lisanna oli koguaeg haige ja mina olin hullumas. Samal ajal, kui sa emme juurde tagasi jooksid. Oli küll ja see oli palju negatiivsem kogemus. Mees ma olen käinud läbi depressiooni, enesetapukatse, enese hävitamise, alkoholisõltuvuse ja narkootikumid. See siin on minu lugu ja ma pole nõus ennast väiksemaks tegema. Teisele liiga tehes ei saavuta sa enda elus rahu ja harmooniat. Ma pole siin, et sulle liiga teha. Ma olen siin, et enda lugu rääkida. See, et reageerid meie headele mälestustele niimoodi on ausalt öeldes üllatav. See blogi on minul ankruks ja paraku pole võimalik mälestusi muuta. Sul on võimalik tulevikus olla parem mees ja ka mina proovin iga päev olla parem inimene. Negatiivne=negatiivne, positiivne=positiivne. Lõpeta ülemõtlemine. Sa lood endale niimoodi vaid probleeme, mida seal varem polnudki.

 Peamine ülesanne siin elus on aidata teisi. Kui sa ei saa aidata, siis vähemalt ära tee haiget. – Dalai Lama

 

 

 

 

 

Mul pole vaja ennast kaitsta kuna kõik ei saagi mõista minu mõttekäiku

Ära karda olla teistsugune. Pigem karda, et oled samasugune nagu kõik teised. Ma ei mõista, miks on keeruline olla unikaalne ja see, kes sa tegelikult oled. Mis seal vahet on, mida teised arvavad? Esiteks nende arvamus ei loe ja see kestab ka tegelikult vaid hetke, kui nad oma pead sinuga vaevavad. Saavad mingi kommentaari tehtud ja tunnevad ennast paremini. Hiljem lähevad ja elavad ju oma elu edasi. Samamoodi elad sina oma elu edasi ja mina oma.

Ma ei tea, kas olete tähele pannud, et ma ei vasta negatiivsetele kommentaaridele. Ma pole nõus tobedale negatiivsusele võimu juurde andma. Mul pole vaja ennast kaitsta kuna kõik ei saagi mõista minu mõttekäiku ning see on täiesti okei. Kuid loodan, et vähemalt proovite vaadata asju ka minu silmade läbi. Vahest harva puistan negatiivse kommentaari positiivsega üle, aga tavaliselt ei näe mõtet. Teie, kes te positiivsust jagate, aitäh teile!! Seda hindan ma väga! Mul läheb iga kord süda soojaks ja naeratus tuleb näole, kui minu poole saadetakse positiivsust. Aitäh sulle selle eest!

Vahel ime, mida vajame oma ellu on lihtsalt hea inimene lahke hingega. Ma loodan, et te kõik ikka teate, kui imelised ja toredad tegelased te olete! Minu noorem õde on kummalisel kombel minu väikseks kaitseingliks saanud. Mis noor ta enam on, tegelikult juba täitsa naine. Kuid kummaline on mõelda, et just temale saan ma toetuda. Meil kõigil on seda inimest tarvis. Omada õde on tõeline õnnistus. Meie vahel on tingimusteta armastus ja eks meil ole sarnased kiiksud ka. Noorema õega on see hea, et võid täiesti jabur olla, aga ta endiselt austab sind kuna sa oled vanem. Muhaha, ta on mul ekstreemselt nunnu lihtsalt.

Lisaks elu koos vennaga on väga suur üllatus. Pööraselt tore on. Lapsepõlves ta kiusas mind metsikult ja me ei saanud kohe üldse läbi. Kuid nüüd… Mis asja lihtsalt! Parim “elukaaslane” üldse. Me saame kõigest rääkida, ta viskab koguaeg ulmelisi kilde ja ma naeran niimoodi, et valus hakkab. Ühel päeval, kui mul halb tuju oli ja ma väsinud olin, tõi ta mulle vegan šokolaadipudingu. Mis asja lihtsalt! „Näe siin on puding, kaks pudingut tegelikult ja lusikas. Naudi, äkki läheb tuju paremaks.“ Buum! See oli nagu mingi kõige armsam asi üldse, mida üks vend saab oma õele teha. Ma olen alati arvanud, et ta on parim mees ja isa. Tänu temale ma usun, et neid häid mehi tehakse ka veel kusagil.

Suurim õnnistus on omada venda ja õdesid. Saadan veel kalli oma vanemale õele ja kõige väiksemale. Me oleme ühendatud vere kaudu ja me oleme koos üles kasvanud. See side, mis meie vahel on, on purunematu. Imeline, et nüüd kus me oleme suured, oleks justkui terveks eluks parimad sõbrad olemas kelle vahel on tingimusteta armastus. Meie lapsed saavad koos mängida ja alati on olemas keegi, kes tõeliselt kuulab ja hoolib.

Perekond on nii oluline ja ma olen nii tänulik, et mul on sellised imelised kolm õde ja vend. Ma armastan teid kuu peale ja tagasi! Ühtlasi me noorema õega arutasime, et meis on kindlasti Hiiumaa kaudu Vikingi verd ja Ida-Virumaalt nõks vene temperamenti samuti. Pole ime, et me kergelt pöörased oleme. Vähemalt meie kaks ületame selle keskmise normaalsuse piiri. Kuid olen julgelt see, kes ma olen kuna kõik teised on juba ju võetud.

Olla hea ema ei tähenda lapsel käest kinni hoida 24h

Teeme seda, mida me armastame ja teeme seda palju. Ma olen nii tänulik! Kõik läheb endiselt järjest rohkem ülesmäge. Ma olen nii uhke enda üle, et kui korraks oli taas jube-jube raske, ma siiski ei murdunud ja hoidsin oma pilgu parema tuleviku suunas. Töö, mis ma vastu võtsin on imeline. Ma saan kasutada oma oskusi ja omanikud on tänulikud. Asi liigub ka siin muudkui paremuse suunas. Kui sa oled nõus ja valmis nägema vaeva ja vingumise asemel andma endast rohkem, kui 100% siis asjad liiguvad edasi ja muutuvadki.

Mu tütrekesel on samuti mega hästi. Tuleb välja, et issi peab vähem tööl olema ja saab temaga rohkem aega veeta, mis on imeline! Just õigel ajal, kui minul on natukene rohkem vaja eemal olla ja tööd teha. Keegi viskas kommentaari, et kui ma muudkui tuuseldan Tallinnas ringi, millal ma siis oma lapsega koos olen. See on taas see koht, kus mina näen asju väga teisiti. Ma armastan oma tütart kuu peale ja tagasi ning ta teab seda. Kuid tõesti ma hetkel tuuseldan Tallinnas ringi, mis tähendab, et ma olen iga jumala päev tööl. Peale tööd kirjutan blogi ja siis kustun ära ning ärkan hommikul taas varakult ja möllan edasi. Kohe, kui mul on vaba päev ja ma ei pea siin kohal olema, lendan ma Hiiumaale tema juurde.

Ma olen singlemom. Mind on üks. Olla hea ema ei tähenda lapsel käest kinni hoida 24h. Olla hea ema tähendab hoolitseda selle eest, et su lapsel oleks kõik hästi. Mu laps on hoitud, selle eest olen ma hoolt kandnud. Enne selle Tallinna projektiga alustamist käisime me koos siin, näitasin tibule, kus emme tööle hakkab ja nüüd on tal pilt olemas, kus emme on, kui teda kodus pole. Tänapäeval on olemas nii mitu erinevat varianti kuidas suhelda. Videokõned, messenger. Kõige olulisem on see, et laps teaks, et teda armastatakse. Lisanna on armastusega ümbritsetud iga päev. Ma olen ka varem öelnud, et sa ei pea kõike tegema üksinda. Sa ei saagi. See pole lihtsalt võimalik. Seega ära muretse. Kõigega ei peagi ise hakkama saama. Mitmes kohas korraga kohal olla pole võimalik. Ma olen tänulik, et mul on inimesed, kes mind aitavad ja on toeks. Me pole siin maailmas üksinda, me saame ja peamegi üksteist aitama. See on meeskonnatöö ja ma olen nii väga tänulik oma meeskonna üle.

Lisaks olen mega õnnelik ja rõõmus, et saan anda enda esimese motiveeriva kõne. See on tegelikult see, mis ma teha soovin. Minu jaoks ei ole see blogi mingi „salapäevik“ nagu mõni arvab. Minu jaoks on see minu lugu, mida ma üritan anda võimalikult ausalt ja avatult edasi, et aidata teisi. Näidata, et on võimalik muuta enda elu ning jah tõesti, see ei ole alati kerge, kuid see on võimalik. Samal ajal muidugi see aitab ka mind. Ma soovin näidata ja jagada ideed, et sa ei ole siin maailmas üksinda kuid sind on siin maailmas üks. Me kõik oleme unikaalsed ning meil kõigil on omad oskused. Olla sina ise on suurim oskus üldse. Olla see, kes sa tõeliselt oled on sinu elu ülesanne. Mitte mängida kedagi teist – kõik ülejäänud on juba võetud. Ole originaalne kuna sa oled nii unikaalne. Mina olen. Sina oled. Oleme koos need, kes me oleme ning aitame teineteist siin pöörases maailmas.

Oh sa väike rumal 14-aastane Linda

Ma leidisn oma kunagise salapäeviku ja seda sirvides avastasin luuletuse, mille kirjutasin, kui olin neljateistkümne aastane ja veel süütu. See luuletus on võimas ja väga aus. Vaade ühe tüdruku poolt, kes on hirmul ja alles naiseks saamas.

Luuletus:

Ma tunnen kohustust,

et ma peaksin sinuga magama.

Mul pole seda muret kellegagi jagada,

aga mul on selles osas palju kartust

 

Kui mina ei maga sinuga,

siis sa enam ju ei taha mind,

aga kuna mina tahan sind,

siis tunnen, et pean sinuga magama.

 

Võid küll öelda, et pole vahet,

aga ma tean sinu iseloomu.

Sa tahad väga, et me magame,

sa ei jäta oma tahet…

 

Ja kui ma ütlen EI,

siis sa ei ole rahul.

Su mõtted on, siis väga vahul

Ja sa ütled meie suhtele EI.

 

Ma ei taha, et sa jätad mind.

Nii, et kui ma olen piisavalt julge,

siis ma ütlen seda sulle

ja siis sa saad mind ja mina sind

 

Ma kardan, et see on valus.

Mis siis kui sulle ei meeldi mu keha?

Mis siis kui sa jätad mu pärast maha?

See oleks mulle liiga valus!

 

Mul pole modelli keha.

Mul pole suuri rindu.

Ma ei oska seksi käiku.

Ma ei oska ega tea mida teha.

 

Aga ühte ma tean,

et MA ARMASTAN SIND.

Aga kas sina mind?

Seda teadma ma pean!

 

Ma tunnen survet.

See surve on liiga suur.

Nagu tugev kinnine puur.

Ma tunnen muret.

 

Oh sa väike rumal 14-aastane Linda. Kuidas sa küll juba nii noorelt endast nii vähe arvasid? Mitte kunagi ma ei soovi, et Lisanna arvaks 14-aastasena, et ta peab mingi poisiga magama kuna tema seda soovib. Selles vanuses ongi poisid ühed kiimas värdjad. Muust ei mõeldagi, kuid too noormees oli väga armas, kui aus olla. Ja ma imestan, et sellise luuletuse kirjutasin. Me läksime õige pea lahku ja ma ei kaotanud oma süütust temale. Kuid mitte kunagi ma ei soovi, et Lisanna peaks tundma ennast ebamugavalt enda kehas. Mitte kunagi ma ei soovi, et ta niimoodi arvaks. Jumal tänatud, et ma saan talle nüüd olla teistmoodi eeskuju. Ema, kes teab oma väärtust ja teab, mida kõike ta väärt on. Me oleme imelised ja väärtuslikud naised. Sinu keha on sinu tempel, mida peab hoidma! Palun ära tee ennast väiksemaks, mingi mehe pärast. Mingi poisi pärast. Ütle oma tütrele, kui imeline ta on ja kui väärtuslik ta on. Printsess torni otsas, kelleni võib vaid jõuda parim prints! Ei pea ega tohi ise keldrisse vastu minna. Õpetame oma tütardele, et olla naine on vägev! Olla naine on keeruline, kuid peab õppima ennast juba varakult hoidma. Me oleme lasknud ennast liiga kaua meestel mitte väärikalt kohelda. Pea püsti ja tea enda väärtust!

Kõige suurem kiusatus üldse minu jaoks on seks

Keskendu sellele, mida sa saad teha, mitte sellele mida sa ei saa. Kui sa proovid olla keegi, kes sa tegelikult pole, siis tulemuseks oled sa mitte keegi. Sa oled siin, et luua oma teekond ja seda järgida. Endale kindlaks jääda pole sugugi kerge. Ma arvan, et me kõik teame seda. Sinul ei pruugi olla neid pahesi, mis on minul. Kuid meil kõigil on omad. Arvan, et tuleb lihtsalt küsida endalt, mida sa soovid suures plaanis? Millist elu sa ihkad ja kas praegune eluviis tagab sulle selle tulevikus? Vaata, kui sa armastad ennast ja hoolid endast, siis sa pole nõus endale enam liiga tegema. Seega taas, kõik saab alguse enesearmastusest. Absoluutselt kõik.

Kõige suurem kiusatus üldse minu jaoks on seks. See on eriti keeruline teema, kuna ma olen vägagi seksuaalne inimene. Kui baby daddyga suhtesse läksime, tegime me miinimum 3x päevas. Ma veel mäletan, et kui olime vaid 2x teinud, siis juba meelega pidi ühe korra veel tegema. Me olime nagu jänesed. Koguaeg kargasime. Ükskord oli mu sõbranna juures pidu. Olime kergelt joogised ja kohe väga-väga oli vaja keppida. Tegemist oli aga väikse korteri peoga ja ainuke ruum, mis lukku käis oli vannituba. Eriti pisike ruum. Sinna ei mahtunud pikaligi, kuid mis seal ikka, meile sobis. Teine sõbranna tahtis hirmsasti teada, mida me seal teeme. Karjus ka veel, et teiste vannitoas ei tohi nikkuda. Murdis ukse lahti… arvas, et avasime selle ise, kuid noup. Riivlukk lihtsalt lendas eest.

Me ei suutnud käsi üksteisest eemale hoida. Kord olime minu toas, mida ma jagasin oma noorema õega. Õde mängis kõrval arvutimängu ja ma pugesin tekiga koos baby daddy peale, et teda „kallistada“. Väga sujuvalt ja märkamatult toimus ka seal midagi muud… Kord öösel häiris mu õde meie suudlemise matsutamine. Mis seal ikka, läksime kööki. See köögitool tundus täiesti piisav. Samuti ei häirinud, et vanemad magasid kõrval toas…

Kord, kui me bussiga Hiiumaale sõitsime, istusime kõige taga ja me amelesime terve tee. Ma veel kukkusin mingil hetkel toolide vahele maha. Kui pead lõpuks ülesse tõstsime olime juba sadamas. Seega poolteist tundi olime me suudpidi koos olnud. Tookord Hiiumaal saigi meist paar. Me olime ennem lihtsalt sõbrad, kes panid tatti ja amelesid pidudel. Hiiumaal vaatasime me öösel tähti teki peal minu sauna taga. Me kudrutasime ja olime koguaeg ümbert kinni. Mäletan, kui ta oma „spetsiaalseid“ pannkooke tegi ja kui ma keerasin ühte ümber, hoidis tema mind samal ajal seljatagant kinni. See tunne on endiselt mu lemmiktunne. Kui mees sind hoiab seljatagant ja kallistab. Ma igatsen seda tunnet nii väga, see oli kõige turvalisem tunne üldse. Mitte keegi ei saa sulle liiga teha, ma valvan su seljatagust. Lausa pisar tuleb selle mõtte peale.

Seda lähedust ja pöörast sekselu ma igatsen, mis on nii kurnav kuna ma pole suhteks valmis. Ma ei soovi ka üheöösuhteid. Kuidas leida kuldne kesktee? Ma ei ole nunn ega oota ka, et ma peaks kellegagi abielluma enne, kui voodisse lähen, kuid ma ei soovi ennast odavalt tunda. Ma mäletan väga hästi, kuidas see kõik mulle mõjus. Kuid ma ihkan lähedust. Üks asi on ennast ise hellitada, mis on endiselt suurepärane tunne, kuid suudelda kedagi ja olla kellegi kätevahel… Ma igatsen seda, kuid ma ka arvan, et seda ei saagi ilma tunneteteta tõeliselt nautida. Kuna, mis oli minu ja mu baby daddy vahel oli kirg koos tunnetega ja see on see, mida ma soovin ja ihkan kellegi uuega. Ma võin vaid arvata, et saan seda lähedust ka muudmoodi, kuid olen ju endale korduvalt tõestanud, et ei saa. Seega ma olen oma käega seal torni otsas edasi. Naudin ennast, hoian ennast. Võibolla ostan paar mänguasja juurde. Kuna, kui ma kellegagi isegi magaks, poleks see ju see. Ma soovin, et keegi näeks mind. Tõelist mind, mitte vaid seksuaalobjekti.

Seega ma siiski pean ootama. Kuna see, mida ma igatsen polegi võimalik niisama lampi saada. Ühtlasi mul on praegu „see aeg“ kuus. Mul on alati just sellel ajal metsik mehe vajadus, kuid see möödub juba paari päeva pärast ning saan uuesti tugev iseseisev naine edasi olla. Oh naisi ja nende tujusid küll… Ma liigun edasi. Kõik saabub õigel ajal.

Õpi enda üle naerma!

Tugevus ei väljendu asjades, mida sa suudad teha. See väljendub asjadest, mida sa kord arvasid, et ei suuda. Me areneme muudkui edasi. Kasvame vaimselt ning saame „elutarkust“ juurde. Mäletan nii hästi, kui arvasin 17-aastaselt, et olen hirmus täiskasvanu juba. Nüüd muigan ja naeran selle Linda üle. Arvatavasti 5 aasta pärast naeran praeguse Linda üle. Võibolla juba homme naeran tänase Linda üle. Kes teab?

Oskus enda üle naerda on väga oluline oskus. Pidevalt juhtub meie elus tobedaid asju. Milleks võtta elu nii tõsiselt? Selle asemel, et tunda häbi millegi üle, mis kogemata juhtus, pigem naera selle üle. Naera enda üle. See ju tegelikult ongi naljakas. Mina olen ekspert margi täis tegemises. No ma kohe oskan. See tuleb mul suurepäraselt välja ning see on okei. Ma ei oska muud teha, kui naerda enda üle. Lase ennast vabaks! Lase ennast lõdvaks! Ära ole koguaeg nii pinges. Mis sel vahet on, kuidas asjad välja kukuvad.

Ma mäletan nii hästi, kui ma olin umbes 15. Olime vabaduse väljakul „chillimas“ seal kuskil treppide üleval ning all mingid kutid rulatasid. Too aeg oli see nii cool. Mul olid mustad teksad, valge pluus, must jakk ning valged kontsad jalas. Tahtsin alla vetsu minna ning mõtlesin, et kõnnin mega seksikalt trepist alla. Vaatasin veel kuttide poole ning nemad minu poole. Naeratasin neile ning jäin oma kontsaga veerenni külge kinni ning käisin käbla. Klassikaline Lihtsalt Linda. Mis seal ikka. Juhtus!

Või näiteks, kui oled kirgliku üheöösuhtega hakkama saanud ning oled hommikul veel nunnult kaisus ja järsku avastad, et sul on päevad hakkanud. Kuidas sa seda veel varjata saaks? Kogu mehe voodi on mõnusalt verine. Mis seal ikka, teeme nägu nagu seda ei juhtunud. Tead võibolla ta ei pannud tähelegi. Korjasin need linad kokku ja viskasin tema vannitoa nurka. Seniks kuni tema selle avastas, olin mina juba nagunii läinud. Mis seal ikka. Juhtus!

Või näiteks, kui purjus peaga oma lolluseid olen korraldanud. Hooramine hooramiseks, see on nii ehk naa jube. Kuid see lapsik jauramine. Tule tavas appi! Kuid mis tehtud see tehtud. Sellepärast pole samuti mõtet muretseda, pigem naerda enda üle, kui idioot sai ikka oldud. Mäletan, et sel suvel oli baby daddyl mingi tšiki moodi asi ning minu meelest polnud see naine üldse iluski. Mida on mega inetu väita, nii pole ilus. Kuid purjus Lindat ei kottinud ilmselgelt. Mäletan, kuidas karjusin seal purjus peaga “KRÕÕÕÕÕT!”. Suutsin talle hüüdnime panna. Palun vabandust, see on inetu. Siis juurde see klassikaline hõõrutamine. Oli vaja näidata, et mul on lühikesed püksid jalas kleidi all, saan küll jalad üle pea panna. Taas hirmus hirmus vaatepilt, kuid milleks põdeda. Pigem, siis juba naerda enda üle, mida kõike tobedat on tehtud.

Õpi enda üle naerma! Pole mõtet stressata asjade üle, mis on juba tehtud. Asjade üle, mis kukkusid lihstalt tobedalt välja. Asjade üle, mis ongi jaburad. Naermine on tervislik, kui see on heatahtlik naermine. Proovime asja mitte nii tõsiselt võtta. Elu on mõeldud naeruks ja rõõmuks. Lase ennast vabaks! Lase ennast lõdvaks!