Samuti olen ma see idioot, kellel on kogemus SMS laenudega

Kunagi ma imetlesin inimesi, kellel oli palju raha ja luksusi. Täna ma imetlen inimesi, kes on leidnud sisemise rahu ning kellel on olemas enesearmastus. See on üllatav, kuidas mind absoluutselt raha ei huvita. Kõik, mis ma teen, on enese arendamiseks. Soovin inimesena kasvada ja areneda ja elada hetkes. Nautida elu kohe ja praegu.

Raha tekitab  otseloomulikult stressi. Paraku on ilma selleta pea võimatu elada. Arveid tuleb maksta, toitu tuleb osta. Kuid ma ei ole enam obsessed rahast ja sellest, mida ma endale lubada ei saa. Ma ei tee enam metsikult ületunde, et lihtsalt rohkem palka saada. Milleks? See kulus mul nagunii rumaluste peale. Õnnelikumaks ei teinud see mind absoluutselt. Samuti olen ma see idioot, kellel on kogemus SMS laenudega. Raha polnud mitte kunagi piisavalt. Mul oli alati vaja rohkem, kui mul oli. Mul oli alati vaja omale mõttetult palju asju osta, kuna ma arvasin, et asjad teevad mind õnnelikuks.

Nagu olen korduvalt öelnud, ma suudan kõigest sõltuvusse jääda. Samuti on mul probleem shoppamisega. Kui ma hakkan poes ringi käima ja asju ostma, käib mul samamoodi klikk, kus enam ei mõtle selgelt, mis mul reaalselt vaja on. Ma ostan, kuni raha on otsas. Tuleb peale eufooria ja ajutine metsik õnnetunne. Mäletan nii hästi, kuidas olid viimased kuuskümmend eurot kontol ja teadsin, et sellega kuu lõpuni niikuinii toime ei tule. Selle asemel, et sente lugeda, läksin ja kulutasin hoopis kõik ära uutele riietele või meigile. SMS laene võtsin, kui raha polnud, et süüa osta. Kuid miks polnud, oli sellepärast, et kulutasin olemas olevat raha täiesti idiootselt.

Mida rohkem ma palka sain, seda rohkem ma kulutasin. Küll oli vaja uut aiamööblit, küll oli vaja lapsele uhket ratast, küll oli vaja kappi, mis enam kinni ei lähe, veel rohkem riideid osta. Mitte kunagi ei lahkunud ma poest vaid ühe asjaga. Olen korduvalt ostnud aksessuaare ja riideid, mida olen heal juhul korra kandnud ja edasi need lihtsalt kellelegi edasi andnud.

Asjad ei tee meid õnnelikuks. Muidugi võib omale asju osta ja ilusaid asju lubada, kuid seda peab tegema mõistlikult ja siis, kui selleks reaalselt on ressursse. Hetkel, kui ma endale asju lubada ei saa, ei tee see mind kurvaks. Mulle on oluline, et mu lapsel oleks kõik olemas. Toit oleks laual ja riided seljas. Kõike seda on piisavalt ja nüüd, kus ma ei keskendu ja ei paanitse raha pärast, tuleb see ka loomulikult, kuna ma näen igapäevaselt vaeva parema tuleviku nimel.

Ma olen rõõmsalt üllatunud, et mu blogi toob samuti juba raha sisse. Iga päevaga järjest rohkem, mis minu jaoks tähendab lihtsalt seda, et jõuan järjest rohkem inimesteni, kellele saan abiks olla. Mind teeb rõõmsaks just see pool. Tööl sain samuti palgakõrgendust ja idee poolest ka ametikõrgendust. Kas ma selle võimaluse ka vastu võtan, ma veel ei tea. Kuid näen seda samuti, kui arenemise võimalust. Ma janunen arenemise ja uute kogemuste järgi. Rahaliselt halb seis on mulle õpetanud seda hoopis teisiti hindama ja selle eest olen ma tänulik.

Raha ei ole siin maailmas kõige olulisem asi. Armastus on. Õnn on. Tuleb küsida endalt, mis teeb sind õnnelikuks? Kui sul on piisavalt raha, et endale kõike seda lubada, mida sooviksid osta asjade kujul? Kui see kõik sul käes on, kas oled õnnelik? Ma arvan, et siis sa lihtsalt leiad järgmised asjad, mida nii väga omale soovid. Asjad ei tee meid õnnelikuks.

 

Minu auto jäi veoauto ette kinni ja nii me libisesime.

Tere Linda

Kirjutan sulle oma loo,
Mul läks üle pika aja väga hästi. Ma sain l.õpuks ülikooli sisse oma soovitud erialale (praegusel hetkel olen 23-aastane) ja augustis sain teada, et olen lõpuks rasedaks jäänud. Olime elukaaslasega väga pikalt seda proovinud, aga miski pärast ei tahtnud õnnestuda. Me ootasime seda pisikest Imet väga. Mul oli väga raske algus, oksendasin tihti. Ja käisin sellepärast isegi haiglas tilguti all, kuna lõpuks ei seisnud enam isegi päevane söök sees. Agakahjuks juhtus mul 28.september 2017 autoõnnetus. Tulime vennaga koolist ja hakkasime koju Hiiumaa poole liikuma. Mina käin Tartu ülikoolis ( kust on praegu võetud tervislikel põhjustel akadeemiline puhkus), vend käib Viljandi lähedal kutsekoolis ja kuna tema kool jäi mulle tee peale, siis miks mitte võtta oma vend kaasa ja ta ka koju tuua. Minu edasine jutt on enam-jaolt see, mis mulle on räägitud, sest ma ise ei mäleta ega saagi paljusid asju teada. Sellest neljapäevast ei ole minul ühtki mälestust. Minu aju kustutas kõik selle päeva mälestused ära. Tean vaid seda, et tekkis ilmselt pimenurk ja ei näinud ristuval teel liikuvat veoautot. Hea, et minu pisike auto üldse nii hästigi sellele suurele hoobile vastu pidas ja mina ja mu vend üldse elus oleme. Kuna löök tuli minu poolelt, siis läks minul palju kehvemini kui vennal. Minu auto jäi veoauto ette kinni ja nii me libisesime. Kui lõpuks seisma jäime, siis kutsus veoautojuht päästjad. Vend sai ise autost välja ja läks teepervele pikali. Mina olin aga autos minestanud ja mind pidid päästjad autost välja lõikama. Kui mind lõpuks kätte saadi viidi mind reaanimobiiliga Põhja-Tallinna Regionaalhaiglasse. Kuna mul oli tekkinud reaanimobiilis suur hulluse hoog (ilmselt šokk), siis viidi mind kunstlikusse koomasse. Ja nii kui haiglasse kohale jõudsin viidi mind uuringutele, kus selgusid kõik minu vigastused. Mul oli ajupõrutus ja turse, parema käe õlavarreluu killustunud murd, mu vaagnaluu oli katki ja lahti, mul oli aordi rebend ja veel paljupalju sisemisi rebendeid. Tol hetkel ütlesid arstid mu emale ja elukaaslasele, et lapse süda lööb ja tundub, et temaga on kõik korras. Pikalt ei saanud arstid mulle operatsioone teha, sest ajutursega inimest ei tobi panna pikali asendisse (olin pikalt haiglavoodis 45kraadise nurga all istunud, või noh maganud). Kui kahe nädala möödudes mu ajuturse oli taandunud, hakati järjest operatsioone tegema. Kõigepealt tegeleti mu südamega. Aorti viidi läbi aordisoonte üks metallist võrk. See operatsiooni tehti parema jala pusa lähedal. Järgmiseks tehti käeoperatsioon. Kätte pandi plaat. Lõpuks viimasena tehti vaagnaoperatsioon. Vaagen pandi selgroo külge kruviga kinni. Niiet nüüdseks olen ma üsna metalli täis. Ja peale kõiki neid operatsioone äratati mind lõpuks koomast ka üles. Kui ma lõpuks täiesti teadvusel olin ja juba asjadest aru sain, siis küsisin õdede käest, et kas ma olen veel rase. Ja kui õed ütlesid, et kahjuks see rasedus ise katkes, siis muutusin päris kurvaks. Niigi oli raske haiglas olla ja peale sellist traumat veel. Samas nüüüd mõeldes siis võib-olla see oli isegi hea. Turvavöö jookseb ju täpselt üle kõhu, seal haiglas sain ma üsna palju erinevaid valuvaigisteid ja ka rahusteid. Ja need ilmselt poleks sellele lootele hästi mõjunud. Hirmus kurb oli, aga kui ta otsustas ise lahkuda, siis ilmselt oligi niii kõige parem. Aga kui ma juba teadvusel olin, siis hakati minu taastumisega tegelema. Algul ei saanud ma üldse kuidagi aru, et miks ma ei tohi voodist välja minna ja kõndida. Aga siis arst seletas mulle ilusti, et mul oli vaagnaluuga murd ja et peale vaagna operatsiooni ei tohi kaks kuud jalgadele mingit raskust panna, peab laskma rahulikult taastuda.  See oli minu jaoks väga raske aeg. Aga õnneks mul on tädi Tallinnas, kes käis mul tihti külas ja ka mu elukaaslane üritas peaaegu iga nädalavahetus mind vaatamas käia.  Ja niimoodi ma seal Tallinnas siis vaikselt taastusin. Parim oli muidugi see, et peale seda ränka õnnetust ei jäänud ma halvatuks ja mu käed-jalad liikusid. Lõpuks novembri lõpus viidi mind Haapsalu taastusravisse kus hakkas pihta põhiline taastumine ja enese uuesti liigutamine. Seal veetsin ma kolm nädalat. Kui lõpuks koju sain küll oli hea oma kodus olla. Sain kodus veeta jõulud ja aastavahetuse. Nägin kõiki oma sõpru ja üldse väga mõnus oli. Jaanuari alguses pidin uuesti Haapsalusse minema. Ja kuna eelmine kord oldi minuga suhteliselt leebed (ei tohtinud ma siis ju veel ringi kõndida vaid pidin liikuma ratastooliga), siis seekord tehti füsioteraapias ikka väga kõvat tööd. Ka pandi mind tasakaalugruppi, sest kui sa oled ikka kolm kuud lamanud ja mitte ringi kõndinud, siis kaob ka tasakaal ära. Aga Haapsalus taastusin ma hästi ja sain oma liikumise tagasi. Ka Haapsalu arst ütles, et rokem pole neil mõtet mind sinna tagasi kutsuda. Jääb vaid kodus taastumine. Aga kogu selle haiglates oldud aja ootasin muudkui septembrit, et oma kooliteed jätkata. Nüüd puhkangi rahulikult kodus kuni septembrini ja teen oma harjutusi. Aga elu otsustas mind üllatada. Mul ja mu mehel oli veider tunne, et võib-olla peaks rasedustesti tegema. Tegin siis ja see näitaski kahte triipu. Korraks tekitas see ehmatuse ja erinevad mõtted, aga koos arutades otsustasime siiski, et kui ta nii väga soovis meie juurde tulla, siis meie vahele segama ei hakka ja las ta tuleb. Tuleb lihtsalt koolist uuesti akadeemiline võtta ja kui ei lasta, siis võtan paberid välja ja proovin mõne aja pärast uuesti. Veel pole ma rasedusest rääkinud vanematele ja lähedastemale sõpradele. Küll jõuab. Selline siis ongi minu lugu.
Mu loo mõte on see, et sa tegelikult ei tea kunagi mis võib juhtuda. Sa võid sõita enda arust ilusti ja rahulikult, aga õnnetused kahjuks ei hüüa tulles. Kogu see aeg on olnud minu jaoks üsna raske. Ja tegelikult saab kõigest kohekohe mööda alles viis kuuud. Niiet see et ma saan iseendaga ilusti hakkama, liigun ringi ja olen see sama inimene, kes vanasti on suur õnn ja tuleb osata kasutada, seda teist võimalust mis on antud 🙂

Kas ma olen kihlatud?

Olla täiskasvanu, olla vastutustundlik ei olene vanusest. See oleneb kogemusest, vigadest õppimisest ning arusaamisest. Kogemused ja nendest õppimine on see, mis meid täiskasvanuks teeb. Olla täiskasvanu ei tähenda elada igavat elu ning päevast päeva arveid maksta. Elu saab väga põnev ja seiklusterohke olla ka vastutustundlikult.

Ma teen hetkel omale suure suure pai, kuna ma oleks äärepealt murdunud ja jooma hakanud. Miks? Kuna nii palju toimus korraga ja ma ei leidnud seda vaikust, et korraks hingata. Kuid siis ma mõtlesin kõigele sellele, mis ma olen kirja pannud ja teile jaganud. Ei olegi lihtne, kuid lihtsalt peab ennast õigele teele sundima. Mis mind alati aitab, on oma mõtteid jagada. Kui ma tunnen, et hakkan alla andma, siis ma lihtsalt sunnin ennast seda kellelegi ütlema. See annab mulle aja teha paus. Olles väga impulsiivne inimene, on mul lihtne teha midagi hetke emotsioonil. Hiljem muidugi mõeldes: „Mis sul viga oli?! Miks sa enne rahulikult ei hinganud ega teinud pausi?”

Ma harjutan pausi igapäevaselt. Enne mõtle, siis ütle. Alkoholiga on see impulsiivsus veel tugevam. See klikk käib lihtsamini ja oledki kadunud. Jood muudkui peale ja kui lõpuks saabub kaine hetk, saad aru, et mida kuradit…

Seega ma olen õnnelik, et suutsin enne hingata ja tuua ennast tagasi positiivsete mõtete lainele, kuna elu on imeline ja ma olen metsikult õnnelik. Ühtlasi vaevan ma siin enda pead ja mõtlen – kas ma olen kihlatud? Meil oli imeline öö peale seda jubedat sündmust, millest veel pole soovinud blogis rääkida. Ärkasime hotellis üles ja mu mees ütles mulle, et ta soovib minuga abielluda. Ma ütlesin, et ma sooviksin sama, kuid selleks peaks ju sõrmuse hankima. Sinna paika see jäi, aga nüüd kutsub ta mind järjest rohkem „my future wife“. Mina pomisen tihti samuti vastu, „husband“. See tekitab nii hea tunde. Idee poolest olen ma talle ju „jah” juba öelnud.

See võib enamuse jaoks olla nii crazy, kuid see on lihtsalt maagiline, mis meie vahel toimub. Kui on raske, on minu esimene reaktsioon inimesi eemale tõugata. Isegi, kui ma ütlen talle „mine ära” ja „ma soovin hingata”, kuna stress on üle pea kaela, saab ta aru, et tegelikult on mul lihtsalt vaja, et keegi mind hoiaks. Kui ta oleks tol hetkel lahkunud, oleksin ma 90% tõenäosusega üksinda jooma hakanud. Kuid ta kannatas mu jonni ära ja oli lihtsalt olemas. Me ei karjunud ega tülitsenud, me jagasime rahulikult sõnadega oma tundeid. Rääkisime ausalt. Kuulsime mõlemad üksteise vaated ära ja tulemuseks on tunded meie vahel veel suuremad.

Seega sõrmus või mitte. Kihlatud või mitte. Mina näen ennast sinuga elu lõpuni koos, kuna niimoodi nagu Sina, pole veel mitte ükski hing mind mõistnud. Mu perele sa meeldid. Mu laps on sinust vaimustuses ja pööraselt õnnelik meie üle. Seda on lausa lust vaadata. Ta pole mind ühegi mehega niimoodi varem näinudki. Olime just nädalake kõik koos Hiiumaal ja see oli imeline. Kudrutasime kõik koos ja üle pika aja tundsin ma, et selline see pere tunne ongi. Ma olen õnnelik! Elu on imeline!

Ma tahan ka sinuga jagada enda lugu. Minu lugu sai alguse sisuliselt juba sündides.

Ma tahan ka sinuga jagada enda lugu. Minu lugu sai alguse sisuliselt juba sündides. Minu ema väärkohtles mind terve mu elu(ma ei räägi siin vitsast, vaid konkreetslt peksmisest, mõnitamisest ja näljas hoidmisest.) Teismelisena ma hakkasin end lõikuma, kuna füüsiline valu võttis vaimse korraks peast ära. Ilmselt otsisin ka tähelepanu(politsei, lastekaitse), aga seda ma ei saanud. Ok, ma valetan, tähelepanu sain(politsei käis ema peksmise pärast mitu korda nädalas ukse taga), abi ma ei saanud. Ükshetk sain vanemaks, leidsin endale kaaslase ja kolisime kokku. Kaaslase valisin ilmselgelt sama käitumismustri järgi mida ma kodus nägin, mu elukaaslane oli nagu minu ema, sain peksa. Talusin seda viis aastat, kuni üks hetk mul sai siiber(armastus oli ammu kadunud) ja ma võtsin oma asjad, rentisin korteri ja jätsin tema maha ja oma ema ka. Võiks ju arvata, et kõik läks heaks. Ei. Ma poleks elus arvanud milline ma tegelikult olen, milliseks inimeseks mu ema oli mind vorminud.
Vaba naisena, kes ei pidanud enam kunagi kellegile aru andma, tegin kõike mis pähe tuli. Jõin, jõin isegi siis kui pidin järgmine päev tööle minema. Ükskord ma lahkusin baarist ka mingi suva kutiga tema juurde.
Mu elu hakkas järjest alla minema. Kuna mu ema oli üksikema, siis mul peale tema, kedagi muud ei olnud ja ma hakkasin ennast süüdistama, et me ei suhtle. Mu kunagine elukaaslane ütles mulle: “Isegi sinu oma ema ei armasta sind, miks peaks keegi teine seda tegema.” See lause vasardas mu peas koguaeg, eriti kui ma täis olin. Mul tekkusid tagasi vanad kombed, ma hakkasin ennast uuesti lõikuma, salaja, keegi ei teadnud. See rahustas mind.
Kuni ükskord käisin sõbrannaga peol ja oli jälle täis ja siis enam lihtsalt lõikumisest ei piisanud, ma vajasin midagi karmimat. Ma lõin endale kööginoa kõhtu. Ma tänan jumalat, et tollel korral oli mu sõbranna teises toas ja ta leidis mu, ning kutsus kiirabi. Teel haiglasse ma nutsin, mitte valust, seda ma veel ei tundnud, vaid hirmust. Ma kartsin, et ma suren ja suren üksi. Hoop oli korralik, haava sügavus oli 15 cm ja lõin selle endale maksa. Õnneks olen ma väga, väga hea tervisega, keegi justkui hoidis mind, ei lasknud mul üksi surra.
Haiglast saadeti mind psühhiaatria haiglasse, kus mulle kirjutati välja ainult ravimeid ja see oli kõik, muud abi ma ei saanud. Küll aga politsei pakkus mulle kriisinõustamist. Ma seda abi vastu ei võtnud, pöördusin sõprade käsul ise psühholoogi juurde. See oli küll kallis, aga ma sain palju abi. Enesesüüdistus kadus, aga enesehaletsus jäi.
Kõik hakkas laabuma, jätsin joomise maha, leidsin endale elukaaslase ja kõik on justkui hästi. Nüüd olid just pühad ja ikka on alkoholi tarbimised, kus ka mina võtan ja kui ma võtan veidi rohkem kui peaks, hakkab see trall jälle pihta.
Eile me pidasime Vabariigi aastapäeva ja jõin jälle rohkem kui peaks, täna ärkasin haavad randmetel. Jõulude ajal seisin nuga käes peegli ees, jälle olin täis. Ma võitlen üksi, mu elukaaslane ei tea midagi sellest.
Minu sõltuvus ei ole niivõrd alkohol, pigem enesevigastamine ja valu. Alkoholiga ma lihtsalt teen neid asju, mitte kunagi kainena. Ma loodan, et ma saan üle sellest, sest ma kardan, et muidu ma lõpetan kirstus.

 

Sinu blogi on mulle tohutuks abiks, isegi kui meie probleemid on täiesti erineva(samas on alkohol mõlema puhul ühine tegur), sa motiveerid mind. Suur tänu, Linda.

Seda on lihtsalt kurb vaadata

Kui sa soovid alla anda, siis vaata, kui kaugele sa juba jõudnud oled. Ma olen sinuga aus, kuna ma soovin, et ka teised sama võitlust läbi käivad inimesed saaksid aru, et see on okei, kui on raske. See ei jää kestma ja see tugevus vastu pidada, on sinu enda sees olemas.

Ma andsin inimesele taas võimaluse ja pehmelt öeldes, keeras ta selle putsi. Ta on sõltlane ja ma soovisin südamest uskuda, et ta ei saa enam selliste paskadega hakkama nagu ta varem on saanud, kuid kahjuks keeras ta suure pasa kokku ja nüüd joob ja rikub oma elu edasi. Mis täpsemalt toimus, ma ei hakka sulle jagama, kuid see ajas mind nii vihale, kui vastutustundetu inimene saab olla. See tekitas minus küsimuse, miks mina üldse nii väga pingutan? Miks mina võtan vastutust? Miks mina ei lähe lolliks? Ma olin millimeetri kaugusel kõik putsi saatmast ja jooma hakkamast, kuna persse – närvi ajab, kuidas inimesed kasutavad teisi ära ja ei võta vastutust enda tegude eest. Muudkui valetavad. Ja kui saavad aru, et on sita kokku keeranud, käituvad hoopis ülbelt, mitte ei vabanda.

Ma mõistan. Keeruline on endale oma probleeme tunnistada. Ausalt mõistan, kuid niimoodi oled sa kahjuks omadega varsti sügavalt perses ja see on sinu enda, mitte kellegi teise süü. Mitu võimalust peaks ühele inimesele andma? Ma arvan, et seda tuleb teha sisetunde järgi. Ma ei kavatse inimest piitsutada ja näidata näpuga, mida ta tegi valesti ja, mida ta peaks tegema. Täiskasvanud inimene vastutab enda elu eest ise.

Seda on lihtsalt kurb vaadata, kuidas intelligentne, tark inimene niimoodi oma elu perse keerab. Teda on korduvalt aidatud ja lausa käest kinni hoitud ja koos temaga kõnnitud ja suunurki üleval hoitud, kuid keegi teine peale sinu enda ei saa sinu elu muuta.

Kurb. Kahju, kuid mis seal ikka. Mina elan oma elu ja tegelen enda probleemidega. Ma olen olemas, kui abi palud, kuid seni käi enda teekonda ja ma loodan, et leiad taas õige tee üles. Mina endiselt ei plaani murduda, kuna ma olen samasse auku juba liiga palju kukkunud. Olen targem ja võitlen kiusatustele vastu.

Baaris, ma mäletan, olid mingid türklased või, mis iganes asjad.

Ma mõtlen taas alkoholist. No pekki, ei jaksa ja ei taha sellest unistada. Mis mul viga on? Alkohol peaks reaalselt olema seadusega keelatud. See on räme mürk. Sellega tehakse nii palju lollusi. Ma hetkel reaalselt unistan kuidas, kui Tallinna lähen, hiilin kusagile baari ja hakkan lihtsalt shotte sisse kummutama. What’s up with that?

Sellega tuleb meelde nii palju kordi, mil sai käidud Nimeta baaris, kuna sinna baari sain ma ka alaealisena alati sisse. Alustasin seal käimist, kui olin umbes neliteist või viisteist. Ühel korral olime sõbranna juures korteripeol. Korralikult purjus juba kõik. Sõbranna magas tagatoas oma kutiga, mina magasin elutoas mingi kutiga, kolmas sõbranna tuli ka meie juurde, suudlesime seal juba kolmekesi, aga kuna tal oli igav, soovis ta linna minna. Mis seal ikka, ma tahtsin ka linna minna, kuna see seks polnud suurem asi ja iga kord, kui ma selle kuti kaela suudlesin, tuli kibe maitse suhu. Ei tea, kas asi oli tema lõhnaõlis või milleski muus.

Olime täis nagu ma ei tea, mis asjad. Raha polnud ega midagi, aga linna poole me tatsuma hakkasime. Keset Mustamäge hääletasime mingi auto või takso peale ja vanalinnas me olimegi. Mõlemad sõbrannaga olime täiesti locod, kui purjus olime. Jõudsime omadega Nimetasse. Mäletan, kuidas autojuht meile tee peale veel suitsu kaasa andis. Kuna korteripeol olin juba nii purjus, siis selga sai mul ainult sõbranna väga väga avara dekolteega helesinine pluus. Minu seljas nägi see välja nagu kleit. Jalga panin ma sõbranna tikk-kontsad ja sellise hoora välimusega ma viieteist aastasena baari sattusin.

Baaris, ma mäletan, olid mingid türklased või, mis iganes asjad. Hüppasime kohe tantsulavale nendega hõõruma. Mingil hetkel hakkas mul väga väga ebamugav ja tahtsin koju minna. Purjus nagu ma olin, hakkasin ma kontsades Mustamäe poole tagasi tatsuma. Tee pealt võttis mind aga peale mingi vanem mees oma autoga. Nüüd hakkas mul juba hirmus, kuna ta võttis mul käest kinni ja suudles seda terve tee. Ma arvan, et ta arvas, et ma olen päriselt lits. Ei imesta, arvestades, mis mul seljas oli. Koolis aga oli sõbranna just rääkinud, et kui ta kunagi peaks ära kaduma, siis ta ema, kes on politsei, tuleks teda kopteriga otsima. See lugu tuli mulle seal autos olles meelde ja rääkisin seda tollele mehele, et: „Issand, kus ma olen omadega, varsti hakkab ema juba kopteriga mind otsima, kuna ta on nii ülemuretsev ja töötab mul ju politseis!”

Pekki, jumal tänatud, et mu purjus aju tuli sellise loo peale ja see mees viiski mind mu sõbranna juurde tagasi. Ta küsis minult veel numbri ja ma andsin selle talle. Ühtegi kõne õnneks tulevikus ei tulnud ja rohkem ta mind õnneks ka ei puudutanud.

Tule taevas appi, viieteist aastane Linda. Tule taevas appi, praegune Linda, et sa soovid niimoodi baari laaberdama minna. Tegelikult ma ju ei soovi. See on see kurdaima sõltuvus, mis minu sees rääkida soovib. See on see tunne, et käigu kõik persse ja ma lähen nüüd lolliks. Õnneks olen ma targem ja ma ei plaani lolliks minna, kuna ma olen täiskasvanu ja mulle meeldib mu elu. Tegelikult ma ei soovi seda õnne saboteerida, mis mu elus on. See on nii jabur, et leian ennast selliste mõtetega diivanilt. Mul on nii kuradima palju kohustusi, mida ma tunnen, et kannan üksinda enda õlul. Ma mõistan ennast – miks mul nii rumalad mõtted peas on, kuid ma ka tean, et kui ma reaalselt sellise lollusega hakkama saaksin, ei oleks ma absoluutselt õnnelik.

Meil kõigil on meie pahed ja tumedad mõtted peas. Nendest lihtsalt tuleb üle olla ning keskenduda heale ja positiivsele, kuna ma olen nii nii õnnelik ja ma nii naudin oma elu praegu. Samal ajal on olemas tavaline elu, stress ja pinged ka, mis on normaalne. Tuleb lihtsalt keskenduda sellele ilusamale poolele.

Kui nii mõelda, siis tegelikult meil on aega.

Kuidas nautida üksinda olemist? Ma mäletan nii hästi, kuidas ma absoluutselt ei kannatanud üksinda olla ega osanud midagi teha, kui olin üksinda. Koheselt hakkas igav ja oli vaja tegevust. Ma lihtsalt ei kannatanud üksinda olla ja selle lahenduseks oli mul filmide ja sarjade vaatamine. Täna näiteks, ma ei mäleta, millal viimati filmi või sarja vaatasin. Kunagi vaatasin Netflixi hommikust õhtuni. See on täielik aja raiskamine ja täna ma selleks õnneks aega ei leia ega soovi selleks aega ka teha. Pole vaja seda lisa müra enda pähe juurde.

Kuid kuidas nautida üksinda olemist? Kui sa tunned ennast alguses üksikuna, siis anna endale aega. Võta omaks see aeg ja olemine, mil oled üksinda. Olla vaikuses iseendaga on maagiline. Täna on see minu lemmiktegevus. Kõige rahulikum, kõige mõnusam, kõige huvitavam tegevus üldse. Olla üksinda, hingata välja ja nautida seda aega. Lasta oma peal teha restarti ning lihtsalt olla. Taastada oma jõud ning kuulata ennast.

Üks minu lemmikumaid tegevusi on panna kodus muusika valjuks, tantsida nii jaburalt, kui üldse võimalik, joosta ringi ning lollitada. Mitte keegi ei vaata mind, mitte keegi ei mõista hukka, mitte kedagi ma ei häiri. Olen vaid mina ringi kargamas ja see tunne on imeline. Kõige parem auru välja laskmine üldse. Pärast potsatan diivanile pikali, omadega täiesti läbi, kuid nii hea on olla. Pea on saanud nii selgeks ja vaim on saanud palju jõudu juurde.

Seda vaba aega, mida võtta ainult endale, on tõesti keeruline. Ma tean. Seda peaaegu polegi. Une arvelt seda ka ei tohi võtta. Uni on nii oluline. Seda on meil samuti vaja, et me saaks seedida enda mõtted läbi ja koguda taas oma energia kokku.

Kuid meil on aeg, mil sõidame ühistranspordiga. Meil on aeg, kui kõnnime üksinda punktist A punkti B. Meil on aeg, kus oleme pesemas. Meil on aeg, kus selle asemel, et telefonis passida, me saaksime olla vaikuses. Meil on aeg, kus teleka asemel saaksime hoopis endale keskenduda. Meil on aeg, kus leiame ennast muretsemast ning stressamast enda mõtetega. Tee nendele mõtetele stopp ning hakka parem unistama ja keskendu positiivsele.

Kui nii mõelda, siis tegelikult meil on aega. Meil on aega, et võtta hetk täiesti iseendale. Lihtsalt tihti me ei tea, mida selle hetkega peale hakata. Harjuta! Harjutamine teeb meistriks. Anna omale aega ja harju endaga ära. Kuidas muudmoodi me saame ennast tundma õppida ja avastada, kui toredad me oleme? Kuidas muudmoodi näha ja märgata, kui imelised me oleme? Kuidas muudmoodi leida tee enesearmastuseni?

Kui me vaatame sarju ja filme, me ohkame ja unistame sellest ulmelisest elust, mis pole reaalne. Või elame kaasa millelegi, mida tegelikult ei eksisteeri. Kui me telefonis scrollime oma news feedi, me ohkame ja vaatame, kui toredad elud on teistel sotsiaalmeedias. Me võrdleme ennast instagrami imelistega. Me soovime endale seda elu, mis tegelikult üldse ei pruugigi olla selline elu, kuid see paistab meile nii. Niimoodi sa ei leiagi õnne, kui võrdled ennast ebareaalsete asjadega.

Veeda aega iseendaga, kuna see aeg on parim aeg üldse. Sina oled siin ja praegu ning siin ja praegu toimubki reaalne elu. Naudi seda kohe. Ela hetkes, kuna elu on imeline!

Kõik, mida sa teed põhineb valikutel, mida oled teinud.

Kõik, mida sa teed põhineb valikutel, mida oled teinud. Need ei ole meie vanemad, meie mineviku suhted, meie töö, majandus, ilm mis on väljas, vaidlused millesse satume ega meie vanus, mis on süüdi. Sina ja ainult sina vastutad iga teo ja otsuse eest ise. Seega vaata endale otsa ja otsi üles enda vead ning tee nendega tööd, mitte ära näita näpuga teiste peale ega millegi kolmanda peale. See siin on sinu elu ja võim on sinu enda käes.

Ma olin harjunud kõiki ja kõike süüdistama enda kannatustes. Mu ülemus oli minu jaoks süüdi, et ma olin nii väsinud ja ta minult nii palju nõudis. Tegelikult olin ma ise süüdi, et ei osanud öelda „ei” ega osanud võtta endale vabu hetki. Selle asemel leidsin ennast pudeli küljest. Küll oli mu eks süüdi mu kannatustes, küll oli mu laps süüdi, et ma nii väsinud olin. Tegelikult ju absoluutselt polnud nemad sellega seotud. See on elu ja on normaalne, et meil on palju teha. Me ise peame enda eest hoolt kandma ja tunnetama, kus kohast jookseb see piir, et me enam ei jaksa. Meie ise saame teha pausi ja puhata, mitte nähvata ega toriseda vaid leida õige hetk, kuidas puhata ja kuidas vähendada enda stressi.

Küll olid mu sõbrad süüdi, et nad ei viitsinud midagi teha, kui ma tahtsin midagi teha. Või, mis iganes asjadega me üksteist närvi ajada suutsime. Jällegi – absoluutselt polnud see ju tegelikult nende süü. See, et sa ei suuda omale tegevust leida on sinu enda probleem.

Kui sul on igav, otsi omale tegevust. Kui sul on probleemid, otsi endale lahendus. Kui sa oled väsinud võta puhkust. Kui sa tunned, et sa jooksed kokku ja soovid närvi minna, siis võta paus. Kui sul on asjad ülepea kasvanud, siis alusta ühest asjast. Kõike korraga ei saagi teha. Hakka algusest pihta ja tee tasapisi. Ära piitsuta ennast. Kui on liiga palju, siis puhka. Tee üks asi ära ja taas puhka, tee järgmine asi ära ja nii edasi. Kui sa arvad, et sul pole selleks aega, siis palu abi. Inimesi on ümberringi nii palju. Alati leiab abi. Peab lihtsalt oskama seda küsida.

Usalda enda sisetunnet ning imelised asjad juhtuvad.

Maagia hakkab pihta, kui hakkad uskuma maagiasse, mis peitub sinu sees. Usalda enda sisetunnet ning imelised asjad juhtuvad. See on ulme, kuidas kohtud inimestega enda elus täiesti kogemata ja lihtsalt klikk kliki järel loksuvad asjad nii paika. Usalda enda teekonda ning ava silmad millelegi suuremale.

Pärast seda hirmsat sündmust polnud meil enam mehega kuskil ööseks olla seega sattusime üheks ööks mu täditütre poole. Koridoris nägin juhtumisi enda vana klassivenda. Sai teregi öeldud ning õhtul hakkas ta mind instagramis jälgima. Vaatasin ta instagrami kontot ja avastasin, et ta oskab suurepäraselt latte art’i teha. Võtsin temaga ühendust, et kuidas talle enda töö meeldib ja ehk oleks ta huvitatud mulle kohvikusse tööle tulema, kuna ma olen otsinud endale häid baristasid juba kuu aega. Kuna mul pole korralikku meeskonda, olen pea iga päev ise olnud letis ja lisaks majandamisele ning blogile ja kõigele olen olnud barista, kuna mina samuti oskan seda mängu hästi.

Igatahes – kogemata nägin enda vana klassivenda ja avastasin, et just teda ma olengi otsinud. Tuli meile kohvikusse ja talle meeldis idee koostööst. Me teeme asja hingega. Me oleme tiim, kes hoiab kokku nagu perekond. Meil kõigil on omad tugevused, aga eelkõige oleme sõbrad ja teeme asja, mis paneb nii kliendile kui ka meile endile naeratuse näole. Areneme koos ning oleme täis positiivsust.

Kui ma alusatsin natukene üle kuu aja tagasi, siis see koht oli üks hot mess, kuid me tegime oma kätega ise remonti, leidsime endale imelise pagari ning tiim on samuti nüüd lõpuks koos. Lihtsalt imeline! Ma olen ninapidi nii töös olnud ja vaeva näinud ja nüüd sattus mu teele ka imeline barista. Ma olen nii nii õnnelik, kuna see tähendab minu jaoks väga suurt stressi kadu. Saan taas keskenduda rohkem ka blogile.

Kui sa väga midagi soovid, leiad sa tee selleni. Ausalt leiad. Võimalused ja uued uksed, mis ootavad avamist, on iga nurga peal. Peab vaid silmad lahti hoidma ning võimalusest kinni haarama. Antud juhul nägin ma võimalust, tegin omapoolse pingutuse ühendust võtta, tema omalt poolt tuli kohale ja jututasime ja avastasime mõlemad, et just see siin on õige asi. Temal on võimalus areneda koos meiega ja minul on lõpuks ometi staarbarista ja ma ei pea enam kõike ise tegema. Amazing! Elu on imeline!

 

 

Mees sa ei võta naiselt toitu ära. Eriti, kui tal on päevad.

Teate seda tunnet, kui teil on päevad ja te lihtsalt soovite enda isiklikku ruumi?  Ei soovi, et keegi sind puudutaks ja, et sind jäetaks lihtsalt rahule, kuna iga pisikene asi ajab sind metsikult närvi. Sa ajad ennast ise närvi, kuna sa lähed iga asja peale närvi ja kokku võttes oled sa närvis kõige peale ja siis keegi küsib sinu käest, miks sa närvis oled ja sa ei tea ise ka, mille pärast sa täpselt närvis oled ja sa plahvatad. Olukord ajab nii nutma, kui ka naerma ja sa sooviks lihtsalt karjuda ja kuulda enda mõtteid, mida on võimatu kuulda, kui kogu maailm sind närvi ajab.

Ja siis sul on su mees, kes sind on terve päev närvi ajanud. Tegelikult pole ju tema otseselt närvi ajanud vaid ta on parasjagu kõrval olnud, kui kõik muu närvi ajab. Ütleb sulle iga natukese aja tagant, et ta sind armastab ja sa ütled, et armastad teda ka väga palju, aga siiski ajab see sind hetkel nii närvi ja ta ei oska midagi teha ja ta muudkui vaatab sind, kui sa kirjutad ja kui sa talle otsa vaatad, siis mida ta teeb… sa avastad ta võileiba söömast, mille olid endale ostnud. Ainuke taimetoit, mille te poest ostsite ja ta fucking sõi selle ära. Mees sa ei võta naiselt toitu ära. Eriti, kui tal on päevad. Ausalt! Sa ei söö naise võileiba ära…

Ta vajutas mu nuppe kohutavalt, kuid see toimis. Lõpuks ma plahvatasin ja mu seest tulid välja asjad, mis mulle hoopis tõeliselt muret tekitasid. Raha, stabiilsus, turvatunne. Kohas, kus me Tallinnas ööbisime löödi ukse sisse suur auk ning toimus kohutav madistamine. Räägin sellest sulle lähitulevikus. Hetkel veel ei taha sellele mõelda, kuna see oli nii hirmus. Need, kes mind snapchatis jälgivad, juba teavad. Igatahes seal me enam olla ei saa ega taha. Tulemuseks oleme hotellide vahelt käinud ning see on lihtsalt jube väsitav.

Teate, kui tähtis on uni? Väga tähtis. Kuid iga päev vahetada ööbimiskohta ning hommikul tööle minna ja öösel ennast kirjutama sundida ei võimalda mulle neid vajatud öötunde, mille tulemuseks ongi pea paks ning ei saa ise ka aru, mis täpselt stressi tekitab.

Tuleb teha paus ning ennast välja lülitada. Ma tean, et see on keeruline, kuid see on nii vajalik. Ma ei väsi kordamast, et kvaliteet aeg endaga on see kõige olulisem aeg üldse. Muidu tekivad enda mõtete asemele sul juba teiste inimeste mõtted ja sa oled lihtsalt segaduses. Õnneks olen ma taas Hiiumaal ja saan hingata. Valentinipäeval istusime ja mõtisklesime mehega koos, et miks me üldse Tallinnas oleme? Minu töö pärast? Ma olen suutnud kohvikus asjad niimoodi käima lükata ning samuti leidsin omale staarbarista seega ma ei pea enam koguaeg kohal olema. On täiesti võimalik juhatada kohvikut ka saare pealt. Me ei soovi seda Tallinna möllu ja draamat ja kiiret elutempot. Absoluutselt mitte, ma jõudsin tagasi Tallinna vaid töö tõttu. On metsikult väsitav joosta linna ja saare vahet. Paraku muud varianti polnud ning ma olen tugev uskuja, et kõik juhtub põhjusega.

Tänu sellele kohviku tööle leidsin ma oma hingesugulase. Sulle muidugi võib tunduda, et olen naiivselt armunud nagu väike tüdruk. Kes teab, eks ma võib-olla olegi, kuid ma ise julgen väita, et see on midagi muud, kui lihtsalt armumise tunne. Mul on temaga tunne nagu ma oleksin kodus. Kõik on rahulik. Täpselt selline tunne, et niimoodi peabki olema. Mida rohkem ma teda tundma õpin, seda suuremaks need tunded lähevad. Oi, ta pole absoluutselt täiuslik. Mina samuti mitte. Mitte keegi pole. Kuid ma näen ja aktsepteerin ka tema tumedamat poolt. Seda, mis meie vahel toimub, ei ole lihtsalt võimalik sõnadesse panna. See tunne on lihtsalt nii õige. Ja see on parim tunne üldse, et ma saan olla enesekindel, et just mina talle meeldin, kuna ma olen olnud algusest peale täiesti mina ise. Siin pole mänge, siin pole teesklust. Siin on ausus, sõprus ning kirg.

Mul tekkis tõsine blokk seksi ees

Mis iganes metsikult seksuaalse mulje ma olen sulle jätnud, siis ma ise tunnen nagu ma alles avastan seda maailma. Jah, ma olen paljude meestega maganud, kuid vähemalt 90% nendest kordadest olin ma maani juuatäis. Me kõik teame, et purjus peaga käitume me teisiti. Lõpuks olin ma enda jaoks juba nii rõve, et ma ei nautinud absoluutselt seksi. Mu sees hing närbus. Mul tekkis tõsine blokk seksi ees. Seksi isu oli olemas, kuid mitte odava seksi järgi. Isu puudutuste, helluse ning kehasoojuse järgi.

Kokku umbes neli kuud ei maganud ma mitte kellegagi, kuna ma olin endale tõestanud korduvalt ja korduvalt, kuidas üheöö suhted ei ole head. Tõeliseid tundeid mul jällegi ühegi mehe vastu polnud tekkinud ja niimoodi ma siis üksik ja katkine olin. Üheöö suhted olid minu jaoks lahendus, kuid seda ma vaid arvasin. Tegelikult mõjusid nad mulle laastavalt.

See praegune kuival oldud aeg mõjus mulle imeliselt. Ma hakkasin taas tundma surinaid. Ma hakkasin taas mehi vaatama teise pilguga. Ma ei tundnud enam ennast seksuaalobjektina. Ma tundsin, kuidas mu hing taastus ja räpasus kadus. Ma sain tagasi oma väärikuse ning puhtuse tunde. Ise enda jaoks. Sinu jaoks ei pea ma puhas tunduma, kuid ma ise tundsin ennast taas imeliselt. Ma kaitsesin oma energiat.

Ulmelisel kombel, mees kellega lõpuks otsustasin magada on mees, kellega näen ennast elulõpuni koos. Ma olen suhtes. Ma olen päriselt suhtes. Me elame koos. Kuidas see veel juhtus? Alles hiljuti ja väga pikalt ei tundnud ma mitte ühtegi emotsiooni meeste vastu. Hetkeks olin juba valmis elu lõpuni üksi olema, mis muide pole üldse nii tobe, kuna ma olen ennast ise reaalselt õnnelikuks teinud. Mitte mingi uus mees ega keegi teine. Ma tegin ennast ise õnnelikuks, kuna seda saabki vaid ise teha ja lihtsalt juhtus, et peale seda astus ka minu ellu mu hingesugulane.

Teades oma väärtust, uskudes seda, hoides ennast ning armastades ennast, olles üdini sina ise, leiab ta tee sinuni üles. For the longest time ootasin ma, et tuleks mees ja päästaks mind. Ei tulnud. Päästsin ennast ise. Jumal tänatud, et tegin seda ise, kuna ma olen õnnelik ka individuaalselt. Lihtsalt boonuseks ja väga imeliseks boonuseks on ka minu elus mees, keda ma armastan.

Enne, kui sa saad kedagi armastada, pead sa ennast terveks ravima, muidu vaid klammerdud selle õnne külge, mida teine sulle pakub, mitte tõelise õnne külge, mida endale ise tuleb anda. Usu, ma tean. Nii juhtus minuga eelmine kord.

 

Elis jagas oma lugu mulle.

Elis jagas oma lugu mulle. Pani paberile kirja loo, mis nii mõndagi võib võpatada. Sa oled imeline ja tugev naine Elis! Vägagi väärtuslik ning sa oled siin põhjusega. Pikema tagasiside saadan sulle isiklikult vastu 🙂

Aitäh, et jagasid meile enda lugu!

Olen Elis. Kõigest 22aastane naine. Väliselt võib tunduda, et mul on kõik okei. Mees on, oleme kihlatud, olen alati õnnelik ja naeratan. Käin tööl, teen seda mida mulle meeldib teha, töötan kokana. Aga see mida viimase peaaegu kolme aasta jooksul olen läbi elanud, ei ole sugugi okei. Olen kindel et nutan selle loo kirjutamise ajal sada korda.

Alustan siis kõige algusest. 2016aasta jaanuaris sain teada et olen rase. Oh seda õnne. Tegin kindlasti 5 testi ja siis rääkisin sellest oma mehele. Käisin siis küll veel koolis aga olime mehega valmis. Kõik kodused ootasid last ja olid nii õnnelikud. Seda tunnet kui saad teada, et sinu sees kasvab väike ime ei saa mingite sõnadega kirja panna see on parim tunne maailmas lihtsalt. Alguses oli kõik super, ma poleks kunagi suutnud uskuda, et minu rasedus peetub. Olin õhtul ühiselamus kui hakkas kerge verejooks. Jooksin alla komandandi juurde ja ta kutsus mulle kiirabi (olin siis Haapsalus) arstid tulid ja viisid mind haiglasse aga sealne naistearst ei tulnud välja ja mind viidi öösel ühe aegu Ida-Tallinna keskhaiglasse. Kui tuli sealne naistearst siis tema esimene küsimus mulle oli, et kas sellise asja pärast tulitegi siia? Olin selleks ajaks juba nii tüdinenud ja väsinud, et ei vastanud talle midagi. Ta siis kontrollis mind ikka lõpuks ja ütles et ta ei näe praegu südametööd, et mingi nädala pärast uuesti kontrolli ja nüüd võite siit ära minna. Kell oli kaks-kolm öösel ja mind sõna otseses mõttes visati haiglast välja nii ma siis seisin haigla uks ees ja mõtlesin et kuidas ma Haapsalusse ühiselamusse tagasi saan. Helistasin mehele, mees kutsus mulle takso. Õnneks oli üks väga tore nais taksojuht kes viis mind Haapsalusse. Terve tee sain temaga kõigest rääkida ja suhtleme ka tänaseni. Jõudsin siis kuskil viie-kuue paiku ühiselamusse. Kooli ma tol päeval ei läinud, vaid tulin Hiiumaale.

Kui nädala pärast Hiiumaa naistearsti juurde kelleks oli tol hetkel dr. Kovalenko. Tema ütles, et kõik on korras. Lapse süda lööb ilusti, pole vaja muretseda ja andis isegi ultraheli pildi mulle. Ma olin nii õnnelik, mure langes südamelt ja sain ilusti oma pisikest oodata. Läksin siis kooli tagasi paari päeva pärast, kuid mõne hetke pärast helistas mulle dr. Volmer ja ütles et midagi on ikka väga halvasti, loode nii väike, et tule kohe Hiiumaale ja haiglasse. Nii ma siis ka tegin. Läksin siis uuesti ultrahelisse ja Volmer ütles et lapse süda ei löö juba ammu. Ja ta on juba minu nädalate kohta ka nii tilluke. See oli väga õudne hetk. Ma pole elus nii palju veel nutnud kui siis, nii ma lamasin seal tooli peal ja nutsin ja nutsin. Arst küll ütles et kõik saab veel korda, et ma olen veel nii noor ja jõuan lapsi teha küll. Aga kes tahab kuulda, et tema laps on surnud ja pead abordi tegema. Arst veel ütles ka, et laps on minu küljes nii tugevasti kinni, et see on uskumatu. Võtsin siis tol õhtul haiglas kaks tabletti sisse ja ülejärgmine hommik pidin tagasi minema ja siis juba rohkem tablette võtma. Läksin hommikul kaheksa haiglasse ja mind pandi sünnitusosakonna tuppa. Varsti hakkasid meeletud valud. Sel hetkel saingi aru, et ma olengi oma lapse kaotanud, et ma ei saa talle elu kinkida, ega teda sülle võtta. Ma ei kuule teda ütlemas emme, ma ei näe ta esimesi samme. Ma lihtsalt kaotan ta. Ämmaemand tegi mulle valuvaigistava süsti millest oli väga abi. Olin seal pika päeva kui lõpuks dr. Kovalenko tegi mulle ultraheli ja ütles et kõik on puhas ja võid koju minna. Nii ma siis vahetasin riided ära ja läksin koju. Olin tegelikult väga suures depressioonis. Ei möödunud hetkegi kui pisarad ei vooland. Ma olen tänulik et mu vanemad ja mees mu kõrval olid. Ma oleks ilmselt tänaseks tänu sellele juba alkohoolik.

Olin päris pikalt kodus. Hinded läksid koolis halvemaks, tegemata töid oli lademetes, aga ma võtsin end kokku, läksin kooli tagasi ja sain järjepeale. Selleks ajaks olid juba kooli peale mõned haiged jutud tekkinud, küll mul pidi olema tupeseen ja muud hädad aga keegi ei teadnud tegeliku põhjust. Tupeseen oleks tõesti selle jama kõrval olnud täiesti lihtne asi. Olin koolis ja kurtsin vahest kõhuvalude pärast, arvasin et see on okei, et emakas taastub jne. Kui üks nv kodus olin siis ei kannatanud enam valusi välja ja läksin hommikul haiglasse. Emos pandi kohe tilgutid külge ja saadeti ultrahelisse. Vaadati ja öeldi et pooled lootetükid veel sees ja mul oli juba korralik veremürgitus. Siis öeldi, et nüüd pandakse mind narkoosi ja tehakse uuesti puhastus. Puhastuse tegi dr. Kovalenko. Olin sünnitusosakonnas. Kui narkoosist toibuma hakkasin siis ei teinud kohe silmi lahti vaid kuulsin kuidas ämmaemand ja narkoosiarst omavahel rääkisid dr. Kovalenkost. Tuli välja et mina pole ainuke olnud kelle elu ta on suutnud ära rikkuda. Lõpuks ikka tegin silmad lahti ja mind tõsteti opi laualt voodisse. Arstid läksid kõik välja. Järsku hakkasid mul meeletud külmavärinad. Üks naisterahvas koristas koridori ja nägi, et ma värisen väga hullusti ja olen näost lumivalge ja kutsus arsti. Arst siis mõõtis mu vererõhku ja kraadis mind. Vererõhk oli umbes 5/3le ja palavik üle 41. Arstid olid kõik väga hirmul. Aravati, et Kovalenko tegi mu emaka katki. Mäletan seda hetke väga hägusalt, sest olin juba pm surnud. Mind viidi liftiga ultrahelisse, seal vaadati ja tundus, et kõik on korras siis viidi mind intensiivi. Helistasin oma emale ja ütlesin et nüüd on halvasti, mind viidakse Tallinna, et ta tuleks mind veel vaatama ja helistaks mu mehele ka. Mul oli meeletu pissihäda ja pandi kateeter. Üks arst ei saanud sellega kohe hakkama, ta surkis nii palju et ma lausa karjusin ja nutsin valust. Kui mu vanemad ja mees tulid siis üks arstitest ütles neile, et nad ei saa mulle helikopterit kutsuda, et ma ei elaks seda sõitu üle kuna minuga peab olema kaasas terve prigaad, siis kutsuti mulle lennuk. Arstid ütlesid mu vanematele, et te võite temaga igaksjuhuks ka hüvasti jätta, sest pole palju usku, et selle üle elan.

Ma olen väga tänulik ühele ämmaemandale, kes oli terve see aeg minu kõrval. Mäletan et nad pakkisid mu riided kokku ja isa oli mulle poest veel mõningaid asju toonud(hambahari.. jne). Mäletan kui olin haigla peaukse juures ja mind sealt kiirabiautosse tõsteti ja mu mees tuli ja andis otsaette musi ja ütles, et kõik saab korda kallis, ma suutsin talle ainult põgusalt naeratada ja siis nägin kuidas mu ema kokku kukkus. Ja ma lihtsalt hakkasin nutma. Kui mind lennukisse pandi siis öeldi, et kui halb hakkab kohe lehvita käega. Ma ei tahtnud üldse oksendada aga nii ikka juhtus. Kusjuures see oli minu esimene lennukisõit aga kahjuks ei olnud see üldse meeldejääv ja õnnelik hetk. Kui lennuk maandus ja mind kiirabiautosse hakati tõstma siis tuli piloot ja pakkus mulle kommi ja mäletan, et üks meesterahvas ütles piloodile, et kas sa teed nalja, tüdruk pole midagi peaaegu 17h söönud ega joonud ega ei tohi ka ja sina pakud talle kommi.

Kui ma Ida-Tallinna keskhaiglasse jõudsin siis viidi mind kohe ultrahelisse ja mäletan et seal oli kaks nais praktikanti aga naistearst ajas nad kohe sealt välja. Mind uuriti ja uuriti ja pandi kõik uued kanüülid ja igast muid juhtmeid pandi ka külge. Viidi mind peale uurimist intensiivi. Siis tuli üks õde, kes andis mulle joodi juua ja seda oli väga palju. Pidin minema kompuutertomograafiasse. Kell oli kuskil 10 õhtul kui mind viidi kusagile maa alusesse kompuutertomograafia ruumi. Ma pidin mitu korda seal sees hinge kinni hoidma, ausalt see oli väga raske ülesanne tol hetkel, kuna mul polnud üldse jõudu.

Sain lõpuks intensiiv palatisse tagasi. Üks arst tõi mu telefoni ja ütles et helista emale nad kindlasti muretsevad. Hakkasin helistama siis tuli teine arst ja ütles, et poole tunni pärast lähed operatsioonile. Ja rohkem ei öeldud midagi, et miks jne. Helistasin ruttu emale ja ütlesin ainult, et lähen operatsioonile ja kõik. Pandi siis mulle need operatsioonisokid jalga ja minek. Pandi jälle narkoosi, tol päeval juba teine narkoos. Peale oppi ärkasin ülesse ja mul oli meeletult raske hingata. Ma olin lihtsalt paanikas. Olin kaks ööd intensiivis ja peale seda sain tavapalatisse. Vereproovid ei läinud paremaks. Sain tilguteid kolm korda üks hommikul kuskil 10 ajal teine kuskil 18 ajal ja kolmas öösel kahe aegu. Ma olin nii läbi torgitud et käed olid täiesti sinised. Lõpuks sain endale kolm väga toredat palatikaaslast, kellega suhtlen tänaseni. Rääkisime miks me kõik seal oleme ja saime väga lähedasteks. Me ei lasknud üksteisel masendusse langeda. Tegime nalja. Mäletan et üks õhtul käis õde meid mitu korda keelamas, et me oleksime vaiksemalt. Aga nemad said kõik enne mind välja ja ma jäin jälle üksi. Nutsin end iga öö magama. Ja teen seda vahest tänasenigi.

Olin seal üle nädala. Lõpuks olid mu vereproovid korras ja sain koju. Ma ootasin seda nii kaua, mees ja ema tulid järgi. Ja Hiiumaale sõit võis alata. Sellistel hetkedel tunned kui hea on kodu ja kui hea on kodus olla. Kooli ei läinud nii pea.

Kahjuks jäi peale seda jama minu vanaema väga haigeks kes tänaseks on juba surnud ja ma tunnen temast meeletult puudust. Ja samuti läks ka minu vanaisa eelmine aasta talle järgi. Kõik halb juhtub ikka ühel ajal.

Ma ei jäänud rasedaks ja arvasin, et äkki mul ikka ei õnnestu peale sellist jama ikka rasedaks jääda ja lõpuks loobusin üritamast.

Kuid oh seda ime, eelmise aasta detsembris avastasin, et mul on kaks triipu. Ma ei oleks suutnud enam rohkem õnnelikum olla aga samas olin ka veidi rohkem hirmul. Kartsin, et elan uuesti raseduse peetumise läbi ja nii ka juhtus. Olin kodus ja hakkas meeletult määrima. Kui haiglasse läksin siis öeldi et jälle on rasedus peetunud, seekord oli kõik ise välja tulnud. Ma ei suuda sõnadesse panna mida ma hetkel tunnen, ma tunnen, et ma pole täisväärtuslik naine. Naiste kohus on kanda sugu edasi aga miks mina sellega hakkama ei saa?  Kas ma polegi väärt seda õnne? Mul on enda arust kõik olemas, et last kasvatada. Aga kaua võib? Kas ma üldse enam saangi rasedustestil kahte triipu näha? Ma olen igasuguse lootuskiire kaotanud ja ma ei hooli enam millestki. Olen oma lühikese elu jooksul nii palju jama läbi elanud, et ma lihtsalt ei jaksa enam. Ma ei jaksa enam nutta ega karta midagi. Ma lihtsalt olen masenduses.

Ma sattusin lugema sinu blogi ja ma tahtsin sulle öelda, et sa oled üks väga tubli ja julge naine

Tere Linda!

Ma sattusin lugema sinu blogi ja ma tahtsin sulle öelda, et sa oled üks väga tubli ja julge naine !
See on sinust väga äge, et sa julged võtta ennast alasti, oma hinge alasti. See rikastab ja avab ukse sellisesse maailma, mille olemasolust paljudel inimestel aimugi pole. Eriti oluline aga ongi see nende neidude jaoks kellel on sinuga sama rada käidud või nad käivad seda praegu ja ma väga loodan, et nad saavad julgust ja jõudu sinu kirjutistest, et midagi muuta.
Lisaks tahan ma sulle öelda, et sa oled väga kaunis naine  ja on väga vahva, et sa oled nii avatud ja vaba.
Mulle meeldib su suhtumine, et vahet pole mis oli eile või kunagi enne eilset, oluline on see mis on praegu. Nii see täpselt on, minevikku muuta ei saa, aga iga järgnevat hetke saab. Seega polegi mõtet nendes minevikuhetkedes kaua sobrada, vaid pühendada end sellesse mis on nüüd ja praegu.

Seega nüüd ja praegu ja edaspidi, palju jõudu ja õnnelikke hetki sulle. Naudi ennast ja oma elu. 🙂

Peace and love !

Tere Linda, olen vähem kui 30 minutiga lugrnud ülepoole su blogi postitustest.

Tere Linda, olen vähem kui 30 minutiga lugrnud ülepoole su blogi postitustest.  ja olen hämmingus et olen juhuslikult sattunud lugema nii  endale sarnast inimest ja olukordi.olen emotsionaalsekt hetkel just selles etapis kus tean et muutus peab tulema aga ei oska oma kurbusest halvatud emotisoone ohjeldada. Peaksin olema õnnelik, mul on nüüd armastav mees ja väike 4a laps varasemast suhtest. Kuid minevik on jätnud sügava ja valuliku jälje. Tahe minna edasi on suur, kuni jälle libastun samuti sinna fcking pudeli otsa.. Tegin taas endale lubaduse muutuda juba enne kui lugesin su postitusi., kuid peale nende lugemist tuli veel suurem jõud sisse! Usun saatusesse ja ilmselt pidigi see kirjutatu minuni jõudma , et vaataksin peeglisse ja lõpuks selja sirgu ajaksin ! Aitähh sulle Linda , sa oled suurepärane ! ❤️

Tere Linda! Ma tahtsin Sulle öelda, et Sa teed väga head tööd.

Tere Linda! Ma tahtsin Sulle öelda, et Sa teed väga head tööd. Kui sa kirjutad mida sa tegid kui sa tarbisid alkoholi, siis ma suuresti tunnen ära ennast. Ma olin samasugune. Ma tunnen siiani häbi ja mul on halb, aga sinu blogi aitab mul pisut üle olla, sest ma tean, et ma pole ainus. Suur tänu! ❤️