Ma pole varem teile rääkinud, millesse ma usun ja millele ma enim toetun

Vahest on keeruline vaid endale toetuda. Veelgi keerulisem on endale tunnistada, et olen haavatav. Ma kardan nii väga ebaõnnestuda, kuid mu sees on teadmine, et kõik juhtub põhjusega. Olen otsustanud usaldada enda teekonda ning riskida ja uskuda.

Ma pole varem teile rääkinud, millesse ma usun ja millele ma enim toetun. Ma usun Jumalasse, mis on iga teise eestlase jaoks tobe. Mind narriti kooli ajal metsikult, et usun millegisse, mida me silmaga ei näe. Ma lausa tundsin häbi, et olen usklik, mis on metsikult vale. Milleks tunda häbi enda arusaamade kohta?

Minu jaoks on jumal ja kirik erinevad asjad. Minu jaoks on Jumal ja Piibel erinevad asjad. Ma usun Jumalasse, mitte religiooni. Need on endiselt inimeste poolt ümber väänatud tõed ja nägemused. Seal on nii palju õiget ning samuti vale. Ma ei loe Piiblit, kuid ma palvetan iga päev. Miks ma julgen võtta vastu väljakutseid, mille tulemusi ma ei tea? Ma usun endasse ning Temasse. Mu elus on juhtunud liiga palju asju, et mitte uskuda millegisse suuremasse. Absoluutselt kõik, millele ma tagasi vaatan on nii loogiline minu jaoks. Iga väiksemgi asi on mind edasi juhatanud. Toonud mind ühest punktist teise ja juhatanud mind uude peatükki. Ma usun, et meiega juhtuvad sarnased asjad uuesti ja uuesti kuni me õpime oma õppetunni. Mustrid korduvad kuni me lõhume need mustrid.

Minu elus on täiesti uus peatükk peale enesearmastuse avastamist ning halbade harjumuste lõhkumist. See tunne, et keegi alati valvab mu seljatagust on ainus tunne tänu millele ma korduvalt olen edasi suutnud liikuda. Sa ei kujuta ette ka, kui üksik ma oma elus olen olnud. Samuti õnnelik. Ma tänan iga päev Jumalat oma elu eest. Ma ei küsi temalt midagi, vaid usaldan. Liigun koos temaga ning olen pidevalt amazed, kuidas ta suunab ning on olemas.

Mõni võib selle kohta öelda kõhutunne. Mõni võib selle kohta öelda vedamine. Mõni võib selle kohta öelda juhus. Mõni võib selle peale öelda lollus. Kuid mina ütlen selle kohta Jumal. Uskuda Jumalasse ei tähenda jälgida kümmet käsku ning näidata näpuga „patuste“ peale. See ei tähenda minna tema ette nimekirjaga „ma soovin seda ja seda ja seda“.

Uskuda Jumalat tähendab usaldada. Uskuda Jumalat tähendab armastada. Uskuda Jumalat tähendab andestada. Uskuda Jumalat tähendab avada enda silmad millegile suuremale, millest ei peagi täielikult aru saama. Kuid minu jaoks on ta alati olnud käega katsutav. Kui ma olen karjunud appi tema poole on ta alati olnud see, kes on olnud minu tugi. Seega ma ei ole mitte midagi saavutanud üksinda. Ma olen saavutanud kõik koos temaga ning ma olen tänulik.

Ma olen täielikult aktsepteerinud, et kõik juhtub põhjusega ning mul on oma teekond, mida ma käin. Kui sa küsid minu käest, kas on olemas Jumal ja Saatan, vastan ma, et on olemas positiivne energia ning negatiivne energia. Kummale sina jõudu juurde annad? Kes sinu elu kontrollib? Kas kontrollib? Me ei saa eirata kõhutunnet, energiaid meie vahel. Fakti, et universum on nii suur, et peale meie on siin veel palju müstilist ning maagilist.

Ma usun sensitiivseid jõude. Ma usun, et rolli mängib tähtede kaart – kus me sündisime, millal me sündisime. Ma usun, et meil kõigil on oma hing ja väga eriline hing. Ma usun Jumalat ning ma usun, et kõik on omavahel seotud. Ma usun, et asju tuleb tunnetada ning hoida süda puhtana. Kui su süda on õiges kohas, oled Sina õigel teel.

Ma ei hakanud uskuma eile ega eelmine nädal. Olen uskunud nii kaua, kui mäletan. Aastatega saanud targemaks, avanud rohkem enda silmi ning õppinud usaldama. Ka kõige „räpastematel“ hetkedel olen uskunud, ka kõige süngematel hetkedel. Küsinud korduvalt „Miks see minuga juhtus?“ ning lõpuks aru saanud „Mis see mulle öelda tahab.“

Ma ei tea, kas ma usun põrgut. Pigem ei usu. Kuid isegi, mis seal vahet on? Elu on siin ja praegu. Me ei peaks tegema „õigeid“ valikuid hirmu põhjal vaid hoopis armastuse põhjal. Me ei pea näpuga ajama järge Piiblis, et leida õigeid vastuseid. Me peaksime minema enda sisse ning otsima need vastused üles. Piibel annab nii palju, kuid see on endiselt väga vana raamat, mida on tuhat korda tõlgitud ning leitud metsikult palju erinevaid loogikaid. Miks mitte otsida neid loogikaid enda seest? Lasta vabaks, avada silmad ning lihtsalt usaldada. Nii paljud ütlevad, et usaldavad, kuid siis järgneb sellele list ma soovin seda, ma soovin toda. Oma tahtmist mitte saades mõeldakse, mida ma teen valesti?

Lase lahti oma ideedest ning näe tema omasid. Lihtne öelda, raske teha. Mina isiklikult ei jaksa elule vastu võidelda. Juhtub see, mis juhtuma peab. Olen otsustanud nautida protsessi ning mitte olla enam vang siin maailmas, mis on täis nii palju negatiivsust ning pimedust.

Seda on kindlasti hästi imelik lugeda inimestel, kellele on usk ja vaimne pool täiesti võõras. Kuid need siin on lihtsalt minu mõtted, mille üle ma vaielda ei soovi, kuna mitte ükski vaidlus ja arvamuse peale surumine ei muuda seda, mis on meil tugevalt hinges sees. Ma jõudsin täna soovini seda jagada, kuna mu elu on üks uskumatu karusell ning väga tihti on see overwhelming, kuna mul pole tavaline teekond. Mitte iial ma ei tea, mis on nurga taga ning suursündmused on suursündmuste otsas. Ma vahest tunnen, et ma elan ühe aasta jooksul sama palju läbi, mis mõni kümne aasta jooksul. Ma olen üks väga imelik 23-aastane üksikema, kes avab oma esimest kohvikut. What is life? Weird as fuck, but I like it. I’m just going with the flow and I’m grateful.

Kogu usu ning Jumala kohta on mul nii palju mõtteid ning oma loogika. Need on endiselt lihtsalt minu mõtted ning arusaam elust. Kuid, miks mitte kirja panna ning saada ka ise elust paremini aru. Ma tegin seda juba oma minevikuga nagu tuhanded on lugenud. Kohe, kui ma oma seebiooper/drama/sex/crazyness/minevik/seks, poks ja murumängud kogemustest kirjutamise lõpetasin, langes ka igapäevane lugejaskond mitme tuhande võrra, mis ei üllata mind absoluutselt.

Enamus on siiski draama peal väljas. Kuid mu sõnum pole draama, mu sõnum on armastus. Eelkõige enesearmastus ning avastamine, kes ma tegelikult olen. Teekond enda sisse ning jõud saavutada mida iganes me soovime.

Kas sa kujutad ette, kui väga see mind ehmatas?

Täna on taas imeline ning töökas päev olnud. Kuna üks baristadest jäi haigeks, siis olen hetkel ise selle ameti peal. See tähendab omakorda, et ärkan kell kuus ja teen juhataja jooksmised enne leti taha asumist ära. Kaks nädalat on praeguses kohas jäänud. Saan veel uue juhataja välja koolitada ja siis kibelen edasi juba oma kohviku poole. Sisearhitektilt on plaanid saadud ning üürileping on käes. Nüüd on vaja disaineril ning ehitusjuhil detailidest rääkida ja võib lugeda kolmeni ja siis ehitama hakata.  

Peale tööd käisin noorema õega väljas pitsat söömas ning niisma jutustamas. Ta on lihtsalt kõige ägedam 17-aastane üldse. Räägi nagu täiskasvanuga. Kuna me oleme nii mõneski asjas väga sarnased, on meil alati koos tore. Muljetasime ja rääkisime minu lapsest ning enda lapsepõlvest. Hakkasime mõtlema, et kõige rohkem mäletame lapsepõlvest elamusi. Perega ühine reis lõbustusparki ning teised toredad sündmused. Tähtsad ongi elamused ja emotsioon, mitte kingitused ja äraostmine. Muidugi võib toredaid asju osta ja kinkida, kuid lõppude lõpuks loeb ühine emotsioon ja koosveedetud aeg.

Õel tuli omakorda meelde, kui ta sai omale jänese. Sellega oli korralik pull teema. Minul polnud õrna aimugi, et ta selle endale saab. Olin umbes 15-aastane. Olin läinud sõbra poole peole, korralikult tina pannud ning kuidagi hiljem koju koperdanud. Voodisse jõudes oli mu voodi kõrval aga… jänes? Kas sa kujutad ette, kui väga see mind ehmatas? Mida kuradit teeb siin jänes? Selle peale helistasin ma kohe sõpradele ja küsisin, mida me tegime. Kas keegi pani mulle midagi joogi sisse? Tol ajal polnud mul õrna aimu ka, kuidas narkootikumid peaks töötama seega ma olin veendunud, et näen hallukaid. Telefonis naerdi ja arvati, et olen hulluks läinud.

 „Mis mõttes Jänes? Mida sa ajad?“

 „No pekki küll, mu toas on karvane elus jänes“.

See selleks. Õnneks – või tegelikult kahjuks – olin piisavalt purjus ja läksin magama. Süda jäi vaid korraks seisma. Hommikul ärgates arvasin, et nägin und või midagi, kuid oh ei! Jänes on, puur on, igast manti on.

Oh mälestused, mälestused. Tobedad või ei, kuid olemas nad on. Tol ajal ei saanud ma noorema õega üldse läbi, kuid eks see nii olegi õdede-vendade vahel üles kasvades. Täna olen ma metsikult õnnelik, et mul on mu õed ja vend. See on täiesti teisel tasemel sõprus. Need on inimesed, kellega oled koos üles kasvanud ning näinud sarnaseid asju. Nii palju on samastuda ning alati on nii palju rääkida. Teineteist toetada ja üksteise jaoks olemas olla on imeline. Nemad on mu pere ja ma olen tänulik selle eest.    

Kõik on lubatud, kui see kõik teeb sind õnnelikuks

Elu on elamiseks. Elu peab nautima. Meile on antud see elu siin ja praegu. Mitte keegi pole meile lubanud homset päeva. Seega elame.

Ma hakkasin mõtlema, et tegelikult absoluutselt kõik on lubatud. Mis aga ei ole lubatud on negatiivne self talk. Mida iganes sa heaks arvad, et sind õnnelikuks teeb seni kuni see ei kahjusta sind ega inimesi sinu ümber. Sellega ei tohi hiljem kaasneda enda maha tegemine. Palju õnne, kui sa harrastad üheöö suhteid. Kui see teeb sind õnnelikuks, anna minna. Palju õnne, kui sulle meeldib suitsetada. Lase käia, kui sulle meeldib. Palju õnne, kui sulle meeldib liha süüa. Lase minna, söö palju jaksad. Palju õnne, kui sa oled vegan. Ole, mina austan veganlust väga. Palju õnne, kui läks taas üks pidu käest ära. Kui sulle see meeldib, lase käia. Palju õnne, kui soovid kaloreid lugeda grammi pealt. Kui see annab sulle hea tunde, lase käia. Palju õnne, kui sind ei huvita, kui palju sa sööd ning ei häiri see kaal. Kurvid on ilusad naine! No problemo.

Kõik on lubatud, kui see kõik teeb sind õnnelikuks. Kui sa aga tunned hommikul peale pidu ennast halvasti ning hakkab pihta negatiivne self talk, peaks asjad läbi mõtlema. Kui selline negatiivsus saab pidevaks, ei ole järelikult pidutsemine enam hea mõte. Kui sa tunned süümepiina, et sõid tüki šokolaadi, on midagi valesti. Kui sa tunned ennast halvasti, et sõid kõhu täis, siis mõtle uuesti. See on normaalne! Meil on vaja seda energiat ja toitaineid, mida vaid toiduga saab.

Kui tunned ennast sensuaalsena ja vägevana peale üheöösuhet on kõik imeline ja mul on hea meel sinu üle. Kui aga tunned ennast odavalt ning nagu seksuaalobjekt, siis lõpeta see. Sa läksid sinna põhjusega. Sul on õigus nautida seksi. Ära tee ennast maha. Naudi ning vali partner ka üheks ööks hoolega. Igale mehele ei pea enda energiat jagama. See on väga oluline, mis eesmärgiga me läheme voodisse. Kui sa lähed eesmärgiga, et nautida ning veeta kirglik öö pole seal midagi halba. Kui sa lähed, aga eesmärgiga lihtsalt kellegagi magada, kuna oled purjus või proovid kellelegi  (või endale) midagi tõestada, pole see kõige targem mõte.

Näiteks mina praegu. Ma olen täiesti avatud igasugusele seksuaalsusele. Samuti arvan, et üheöösuhe on okei, kui seda teha õige eesmärgiga. Ma avastasin, et miks ma ennast nii litsakana tundisin oli see, et ma jõin kõik mehed ilusaks ja meeldivaks. Kui hommikul üles ärkasin, olin nagu „mida kuradit sa tegid?“. Ma arvan, et  nendest viiekümnest mehest ainult paar meest oleksid mulle reaalselt meeldinud. Nüüd, kus ma ei joo ei eruta mind peaaegu mitte keegi. Tuleb välja, et tegelikult olen väga valiv. Pole ime, et ennast sitasti tundsin, kui jagasin oma energiat nii suvaliselt ära. Ma pidin, ennast täis jooma, et mulle mees meeldiks. Nüüd ma ei lase ennast puudutatagi mehel, kui ta mind just jalust nõrgaks ei tee.

Ma ei pane endale enam piiranguid nagu alguses panin. See oli alguses väga oluline, et endale kõik kiusatused ära keelasin, kuna tänu sellele pole ma endiselt alkoholi joonud ning lolluste teed läinud. Seks on aga hea asi, tervislik. Kuid kindlasti tuleb valida omale partner hoolega. Tuleb tunda enda piire ning lasta lahti koormast, mille endale ise peale kallame. Lase vabaks, lase lõdvaks ning naudi elu. Õpi ennast tundma, mis on sulle hea ja mis pole. Jäta ära negatiivne self talk ning kogu su elu muutub. Mis iganes su elus toimub või juhtub. Asenda enda jaoks „miks see minuga juhtus?“ hoopis „mis see mulle öelda tahab?“

Me saame pidevalt hakkama asjadega, mille üle me uhked pole. Sellest kõigest tuleks lihtsalt õppida ning mitte enam korrata. Kui sa aga arvad, et sulle meeldib vigu teha – tee siis! Kes see ikka keelab. Kui sa ennast maha ei tee, pole probleemi. Kui sa aga ei oska enda mõtteid veel niimoodi kontrollida, siis sea endale seniks piirid, mis hoiaksid sind positiivsel teel. Me pole siin, et kannatada. Igaüks meist vastutab ise enda tegude eest ning peab aru andma vaid iseendale. Kuid selleks pead ennast tõesti tundma õppima, kuna endale valetamine on väga lihtne. Kuula enda südame häält ning usu enda kõhutunnet.

Kiusatus oli metsikult suur, kuid ma ei teinud seda

Ma olin terve päev tüdinenud olemisega ning ei soovinud voodist välja tulla. Ma arvan, et mu uus sõltuvus on üle töötamine. Nagu nad räägivad, et sõltlane asendab ühe sõltuvuse lihtsalt teisega. Ma olen rahul selle sõltuvusega kuna see on teismoodi sõltuvus. Kuid mul on keeruline lõdvaks lasta. Ma tunnen süümepiinu, kui proovin puhata. Ma tunnen nagu mul ei oleks õigust ega aega võtta aeg maha. Mis ma tean on väga vale kuna nagu ma ka teile ütlen on väga oluline üksinda aega veeta.

Ma olen ennast parandamas ning sunnin omale vahest ka vabu päevi. Pool päeva pean küll omale ütlema, et see on okei Linda et sul on vaja puhata. Niimoodi ma siis täna olingi voodis terve päeva. Lõpuks hakkas juba väga imelik ning mind kutsuti välja. Rõõmuga ajasin ennast püsti ning käisin pesus, panin ilusa meigi peale. Mul oli isegi suva, mis neil plaan oleks olnud mul oli lihtsalt hea meel välja minna. Aega läks, et valmis saada kuid sain ning linnas juba olingi. Kohe, kui neid nägin tuli välja, et nad on juba siga lakku täis. No tore küll.. Mina endiselt ei joo tilkagi ning on keeruline kannatada välja purjus inimesi, kui ise oled kaine.

Davai pole hullu, võtsin kohvi ning plaan oli minna mõnekesi sõbra poole edasi. Okei läksime, ning siis sain alles teada, et sõbra juures oli plaan neil triipu teha. NO mida kuradit lihtsalt. Ma olen sõltlane ning mul on sellisele asjale eriti keeruline Ei öelda. Kiusatus oli metsikult suur, kuid ma ei teinud seda ning nad õnneks austasid seda. See, aga tõmbas neid kainemaks ning sai normaalsemalt suhelda. Kuid siis hakkas juba tantsima kutsumine, pigem tirimine ning väga tugevalt lähenemine. Mis ajas mind tõsiselt närvi. Ma näen seda inimest, kui sõpra ning ma ei soovi eriti kui ta purjus on millegi sellisega kaasa minna. Siis oli purjus inimesel vaja, aga takso võtta ning oma eks naisega midagi ajama minna. Ütlesin talle, et see on väga halb mõte, kuid ta ei kuulanud mind. Okei davai mine siis. Ma läksin linna kohvikusse seniks tööd tegema kuna kohvik juba kinni ja kui kedagi pole on kõige parem raha lugeda ning tabeleid täita. Ta pidi hiljem järgi tulema. Kuna ta sõitis minu taxify äpiga nägin, kui kaua tal läheb ning kui ta linna tagasi jõudis ta ka ei helistanud.

Ma ei ole kellegi booty call. Ma vaid pööritasin silmi selle käitumise peale ning austus taas langes selle inimese vastu. Kuid sellest kõigest hoolimata ma sain voodist välja ning mul on tuju super hea. Ma tegin tööl paberid korda ning istusin maha ning hakkasin kirjutama. Kirjutasin üle väga pika aja ka paberile pliiatsiga. See on kõige parem tunne, mõtted hakkavad jooksma ja on väga tervendav. Niimoodi ma siin nüüd avastasingi, et ma pole reaalselt endaga aega veetnudki tükk aega. Oi, kuidas ma seda olen igatsenud. Ma näen hetkel fantastiliselt hea välja ainult iseenda jaoks välja. Naeratan oma ette ning veedan aega endaga. See on nii hea tunne ning ma tunnen kuidas mu hing puhkab.

Ei ole mingit odavat ebameeldivat käitumist. Purjus meestega flirtimist või midagi. Olen mina, üksinda kohvikus tegelemas sellega, mis  mulle meeldib. Ma varem karstin olla üksinda. Nüüd ma pigem kardan seda, kui minu ümber on valed inimesed. Tuleb hoolega valida, kellega me suhtleme ning kellele oma aega kulutame. Lase lahti vajadusest olla vajatud.

Ma tunnen nagu ma oleksin taas suhtes iseendaga. Ma soovin ennast taas ise välja viia, sööma  viia, ning lihtsalt veeta aega üksinda. Mitte keegi pole sulle elus rohkem toeks, kui sina ise. Ole enda jaoks esimesena olemas. Sa oled number üks enda elus. Ära unusta ennast kuulata.

Kuid samas ma nutan õhtuti. Ma ei tea, eks see ole ülemineku protsess.

Mõne inimesega on meil täiesti teisel tasandil side. Ma arvan, et on täielik haruldus leida inimene, kellele saad ka südamerahus jagada enda kõige mustemaid ja südavamaid mõtteid. Kõiki mõtteid ning ideid. Mitte kartes, mida ta arvab vaid hoopis teades, et ta mõistab sind ning jagab sulle ka vastu enda maailma.

Mul oli see praeguse mehega. Tegelikult siiani on, kuid sellest ei piisanud. Mul on väga hea meel, et ta on mu elus ning ma saan endiselt jagada talle asju, kuid teda pole siin. Kas on kole öelda, et ta oli mul ees? Nii juhtub, kui inimesel pole enda isiklikku elu. Me lämmatame niimoodi teineteist. Igas suhtes peab mõlemal poolel olema oma elu ning samuti ühine elu. Praegu oli paraku vaid minu elu ning mina olin tema elu. Mis on õige vaid mingi piirini.

Igal õhtul, kui päev on läbi ja kell juba hiline, lähevad mul silmad märjaks, kui ma mõtlen talle. Korduvalt olen lausa nutma hakanud. Mis vaid ütleb mulle, et mul olid tema vastu tugevad tunded. Me pole koos, kuna me teadsime, et selline pikk vahemaa ei tööta. Me leppisime kokku, et me anname teineteisele teada, kui liigume omapäi edasi.

Olin siis taas ühel toredal päeval tööl oma toimetusi tegemas, kui näen, et tema poolt tuleb snap. Teen selle siis lahti oodates taas mingit toredat vaadet Kreeka randadest. Sealt aga vaatas mulle vastu tema käsi klaasi veini hoidmas ning naine voodis magamas. Mul jäi süda seisma ning kogu mu keha muutus tuliseks. Hetkeks ei saanud hingata. See oli justkui nuga südamesse. Küsisin kohe, et mis sul viga on, miks sa mulle selle saatsid? Ta vastas, et ise soovisid ju teada. Selle peale ma läksin tulivihaseks. Elusees poleks ma soovinud saada sellest pilti kohe peale selle toimumist. Üleüldse mitte kunagi poleks ma soovinud saada sellest pilti.

Minul – impulsiivne nagu ma olen – kui midagi sellist juhtub on väga raske teha paus ja hingata. Automaatselt blokeerisin ma ta kohe igalt poolt ära. Saatsin sõnumi, et „I hate you, I never want to see you again.“ Tõmbasin omale badoo äpi ning olin kohe valmis üheöösuhteks. Seekord polnudki alkohol minu isutaja vaid isutajaks oli mu teine halb sõltuvus – üheöösuhted. Odav käitumine. Badoo äpis ei pea sa ise idee poolest midagi tegema. Mehed hakkavad sinuga ise rääkima ja saad valida, kellele sa vastad. See ei tundu minu jaoks nii rõve, kui Tinder kus sa lihtsalt valid kes on ilus, kes mitte.

Koheselt kirjutati mulle ja palju. Ühele-kahele ma ka vastasin. Üsna ruttu sain ma aru, et see õnneks ei ole enam mina. Ma ei ole siiani mitte ühtegi kutset vastu võtnud. Mind on kutsutud nii deidile kui ka kolmandaks voodisse, mullivanni, lihtsalt öö seks-maratoni tegema ja muudki. Kuid see ei ole enam mina. Äpp on mul endiselt alles ja mõnega jutustan lihtsalt niisama, mis on kusjuures tore. Mu suhtlemine on seal ka täiesti teine.

Kiusatusi on palju ning kuna mul pole reaalselt aega väljas flirtimas käia, olen ma hetkel selle endale alles jätnud. Kas ma sellega ka midagi peale hakkan ma ei oska öelda. Mehelt võtsin ma aga juba järgmine päev bloki maha. Sõimasin tal näo täis ning siis juba läkski viha üle. See pilt oli lihtsalt nii lugupidamatu minu vastu ning ausalt öeldes rõve. Jah, tõesti ma soovisin teada, kui ta midagi on teinud, kuid mitte niimoodi pildiga. Ta sai sellest õnneks väga hästi aru ja vabandas. Ta oli tol hetkel veel endiselt purjus ning ta sai alles hiljem aru, et see polnud ilus. See tegi mulle haiget, kuid ma ei ole pahane. Me ei ole koos ning mõlemal on vabadus teha, mida iganes me soovime.

Täna saadab ta jälle sõnumeid, et igatseb mind väga ning soovib mind näha. Kuna käima läheb kohe mu kohviku remont, oleks mul tema oskuseid väga tarvis. Nimelt tal oli Rootsis oma ehitusfirma ja ta oskab sellel alal kõike. Ma saaksin anda talle tööd Eestis, mida tal varem polnud. Ta isegi naljatas, et on valmis kotid kokku pakkima ning tagasi tulema. Kuid kohe, kui ta seda ütles tuli mu sisse tunne, et ma ei taha et ta tuleks. Mul on vaja seda kõike ise teha. See on minu asi ning ma soovin hetkel keskenduda sellele kõigele ise. Mitte, et mingi mees tuleks ja teeks. Ma arvan, et see on minu jaoks väga oluline kõik ise saavutada. Mul on endiselt väga palju abilisi, kuid need on tööalased abilised. Mitte mees, kes teeks minu eest midagi ära. Jah, ma tean endiselt, kui ta tuleks oleks see minu tegemine, kuid millegipärast tunnen ma, et ma ei soovi seda. Siis me hakkaks jälle pere mängima ning ma peaksin taas endast nii palju ka suhtele andma ja mul pole selleks hetkel aega.

Kuid samas ma nutan õhtuti. Ma ei tea, eks see ole ülemineku protsess. Või lihtsalt pettumus, et ei läinud niimoodi nagu peas ette kujutasime. Eks ma ole imelik ka enda saja probleemiga, mis mu sees on. Just nende probleemide pärast soovingi ma endale keskenduda, kuna ma olen andja ning, kui ma olen suhtes annan ma teisele poolele kõik, mis mul on. Ma ei oska muudmoodi, kuid hetkel on aeg ennast ise tippu viia ning keskenduda emaks olemisele. Ma olen nii lähedal meie oma kodu saamisele. Mul on teised eesmärgid ja kahjuks pole aega armastuse jaoks. Ma arvan, et ma lihtsalt kardan ennast taas kaotada ning see on okei. Igal asjal oma aeg. Kõike korraga ei saa.

Plaan oli lihtsalt aknast piiluda ning jagada ideid, mõtteid.

Siin ma nüüd siis istun. Peale pikka päeva ringi jooksmist tulime tibuga mängumaale. Tema tuuseldab ja mina saan klapid peas kirjutada. Natukene naljakas, et koht, kus saan lõpuks lõõgastuda, on karjaga lapsi ja kilkeid täis. Kuid ma olen lõpuks paigal ja no nii hea on olla.

Käidud taas Gemossis topse toomas, kuna topse tellida tänu vanade arvete probleemile pole võimalik. Tegelikult sain seal lõpuks uue diili tehtud ning järgmine nädal asjad juba jooksevad. Käidud mõlemas kohvikus. Lilled vastu võetud ning hooldatud. Nimelt ühes kohvikus lisaks kohvile müüme me ka lilli. See on ka omamoodi seiklus olnud, kuna ega ma lõikelillede hooldusest, tellimisest ning müüginippidest varem midagi ei teadnud ja ega keegi pole välja koolitanud ka. Kuid mul on oskus õppida kõike jooksu pealt ja nüüd tunnen ennast täitsa asjaliku tädina nende lilledega.

Uue kaubaga läheb ikka tunnike kuni kolm. Kõik üleliigsed lehed eemaldada, otsad lõigata, hinnad panna, tabelisse märkida ja lilled välja panna. Laps oli samal ajal teises kohvikus. Mul on nii toredad baristad, kes on alati rõõmuga nõus tal silma peal hoidma. Uhkustab siin ise ka alati, kuidas tal on suured sõbrannad.

Peale lilledega möllamist tagasi teise kohvikusse tellimusi tegema. Mõned uued kohvijoogid käiku ning juba edasi oma kohvikuga tegelema. Sain täna ehitusjuhiga kokku ning käisime koos pinda vaatamas, et saaks hinnapakkumise anda ning  saaks hakata ehitama.

Plaan oli lihtsalt aknast piiluda ning jagada ideid, mõtteid. Ime kombel nagu ikka, oli samal ajal maja vastutav isik meist mööda kõndimas ja tegi meile samuti ka ukse lahti ning saime pikalt sees vaadata ning rohkem detailidest rääkida. Maja tädi oli nii tore, jäime jutustama päris kauaks. Tuleb välja, et kondiiter, kelle tooteid hakkame edasi müüma on ka tema lemmik. „Liiga hea“ Eesti jaoks nagu ta ütles.

Pinnal, mida me üürida soovime, on vaja aga üsna kõva remonti, mis otseselt pole probleemiks. Kõik on tehtav, kuid see tähendaks, et läheb rohkem raha. Seal kõrval on aga samuti saadaval kohviku pind, mis on eriti suur. See oli varem restoran. Praeguse esimese kohavaliku pind on 126 ruutu, mis on juba väga suur minu meelest. Laoruum, kontor, riietusruum ning kolm saali kohviku jaoks. See teine pind on lausa 230 ruutu. Saali osad on natukene suuremad, kuid siis see teine pool on köök, kontoriruum, suur ladu ning lausa teine korrus töötajate riietusruumi ning duširuumiga. Hind samuti poole suurem, mis meile üldse ei sobi, kuid nad andsid oma visiitkaardi. Täna käisin ka seda vaatamas ja saame homme kokku kogu nende juhtkonnaga. See kuulub nimelt hotelliketile ning kuna neile on oluline, et ruume kasutataks, on võimalik see hind alla saada, ma loodan.

Eks me homme näe ja kuule, kui esitlen neile enda kohviku ideed. See on lihtsalt nii suurepärane, et kindlasti see meeldib neile ning, kui nende ruumide hinda alla ei saa, siis kasutame lihtsalt seda algset plaani. Point on sellest, et see teine variant on nii palju vähem tööd nõudev ning saaksime kiiremini vähese remondiga avada. Kell tiksub ja suvi on kohe ukse taga. Ma usun, et see on okei, kui Juuli alguses avame, aga kui juba üle selle läheb, on jama.

Teate, tore on! Silma nurgast vaatan, kuidas laps möllab ja hingan suurelt välja, kuna asjalik päev on taas seljataga. Kirjutasin peatüki ning lähen möllan ka koos temaga. Lennumaal saavad ka suured liugu lasta ja mu inner child juba kibeleb sinna. Ma olen õnnelik, et ma naudin samuti taas kirjutamist. Hull positiivsuse laine on taas peal. Elu on tore, täis üllatusi, täis raskusi. Kuid need raskused tunduvad nii mõttetud. Ma pigem nagu pööritan nende peale silmi. Mu eesmärk on minu jaoks käega katsutav. Kuidas ma saakski mitte õnnelik olla?

Who know’s, kuidas sellega nüüd läheb, kuid mu hing sees põleb ja ma olen nii põnevil.

Ma alustasin blogiga, et see tagaks meile ilusa tuleviku ja edu. Ma soovisin inspireerida teisi, kuna avastasin, et kõik on võimalik, kui endasse vaid uskuda. Ma kasutasin enda annet olla avameelne ja aus. Kohati ma ei saa arugi, kui teistmoodi on minu suhtlemine ning suhtumine. Filter puudub, kuid üldse mitte paha pärast. Seda fake maailma on liiga palju meie ümber. Kas pole mitte värskendav vahest asju näha ja öelda otse, mitte läbi lillede ja roosa vahu?

Tuleb välja, et mu blogi tegigi seda, kuna sain tugeva julguse astuda välja mugavustsoonist ja tänu sellele sain pöörase julguse igast võimalusest kinni haarata. Nagu alguse poole kirjutasin, tulin ära töölt, et leida paremaid võimalusi. Korraks olid mul näpud nii põhjas, et polnud raha isegi söögi jaoks. Tegin juhutöid GoWorkaBit’ga. Edasi läksin tuttava kaudu kohvikusse baritsaks ning sealt hakkasid asjad kiiresti veerema.

Sama coffeeshop kutsus mind tagasi ning tegi pakkumise juhataja tööle. Palk oli väga jama, mida nad pakkusid, kuid ma võtsin selle vastu just kogemuse pärast ning mul oli seda väga tarvis. Järgmine kuu tänu imede tegemisele, mis seal kõik tegin, tõusis palk 40%. Järgmine kuu kupatati mulle järgmine kohvik kaela. Juhatasin juba kohvikute ketti. Palk suurenes 50%. Meile pidi tulema uus investor, mida oli sellele coffeeshopile väga tarvis. Ma olin null rahadega asja käima lükanud, kuid oli vaja suuremat investeeringut. See oli mega stress kanda maksmata arveid enda õlgadel ning mõelda viise, mis ei vajanud raha, et tõsta kassade suurust. Samuti oli vaja kokku panna uus kollektiiv. Uus omanik andis palju motivatsiooni ja lootust kohale juurde. Kuid asjad nii nagu ikka ei lähe alati nii nagu arvame ja loodame. Seoses omanike vaheliste lahkhelidega otsustas investor välja astuda.

See oli mulle väga suur hoop, kuna kogu jamale ja stressile oli see valguseks tunneli lõpus. Otsustasin, et aitab ja ma ei taha ega jaksa niimoodi. Tegin neile veel nalja, et mul on lihtsam võtta laenu ja avada enda isiklik kohvik. Miks ma olen siin staatusega ori, kui saaksin olla kuninganna enda kohvikus. Selle peale ütles investor, et ma võin sind ju aidata. Alguses ma arvasin, et ta tegi nalja, kuid siis me saime kokku ja ma rääkisin talle oma algsest plaanist. See meeldis talle ja niimoodi hakkas see idee mu sees tugevalt põlema. Tema oli näinud minu tööeetikat ning mida ma suudan saavutada vaid mõne kuuga. Miks mitte avada enda kohvik? Mul on selleks kõik olemas. Töötajad, kogemus, investor.

Niimoodi ma siis hakkasin üüripindu otsima Tallinna vanalinnas ning panema numbreid kirja. Otsisin üles enda tuttava, kes tegeleb veinidega. Paneb mulle kokku hea veinikaardi. Leidsin omale unikaalse kondiitri, kes hakkab meile kooke tegema. Saime kokku ja tuleb välja, et mina otsisin teda ja tema mind. Ta on tõesti imeline ning tal on juba palju kliente, kuid puudub kohvik, kes tema tooteid edasi müüks ja selleks saaksime nüüd meie.

Kunstnikust sõbranna hakkas mulle juba logo disainima. Turunduskogemusega sõber on nõus kõike turundusega seotuid asju tegema vaid tasuta kohvi eest. Käisin samuti mitut võimalikku üüripinda kohapeal vaatamas. Võtsin ühendust sisekujundajaga. Käisime koos minu lemmikul üüripinnal, mille hind oli veidi kallis, kuid oh imet, sain selle 1000 eurot madalamaks kaubeldud. Paari päeva pärast saab sisekujundusplaan valmis ja juba hakkamegi ehitama. Paar kuud ning oleme valmis uksed avama. Ma arvan, et peab olema optimistlik ja sellesse uskuma. Kolme saaliga imeline oma niššiga minu enda kohvik Tallinna vanalinnas.

See on tegelikult imetabane, kuidas üks asi viib teiseni. „You have to risk it to get the biscuit”. Who know’s, kuidas sellega nüüd läheb, kuid mu hing sees põleb ja ma olen nii põnevil. Muidugi taas ekstra töö enda õlgadel, kuid ole nüüd! Muud moodi ei saagi ning ma naudin seda. Ma ei oota, et keegi tuleks ja kingiks mulle ilusa elu. Ma saavutan kõik ise ning olen õnnelik igal sammul, mille teen. Olen tänulik igale tutvusele, kes mind aitab ning kellega koos saame ette võtta põnevaid väljakutseid.

Kui sa arvad, et ma olen aasta uustulnuk, on sinu hääl teretulnud

Kuna käimas on blogiauhindade poolt hääletamine, on mulle tulnud palju kirju, et kas mu blogiga ongi nüüd kõik, kuna ma pole enam nii aktiivne. Ei ole kõik, kuid mu suhtumine on veidi teine. Ma ei saa muuta maailma ja raputada seda oma aususe ja looga. Maailm kuuleb nagunii seda, mida ta kuulda tahab. Kui ma alustasin selle blogiga, olin ma nii positiivselt üllatunud sellest tugevusest, mille ma lõpuks enda sees üles leidsin. Ma olin nii üllatunud, et sa ei peagi ootama kedagi, kes su elu korda teeks. Kogu see jõud ja tarkus on meie endi sees olemas.

Mul on kuradima hea meel iga peatüki pärast, mille ma avaldanud olen. See on andnud mulle kartmatu oleku ning alkohol pole mind hetkel tükk aega isutanud. Stressitase on endiselt tuhat minu ameti pärast, kuid see on okei. Ma olen õppinud sellega toime tulema ja mulle meeldib kogu see kompott kokku. Kui minu jaoks on kõike liiga palju, pressin ma ikka edasi. Kuid kui ma tunnen, et hakkan kokku kukkuma, teen ma pausi. Enda isiklikke piire peab tundma õppima ja ma lähen alati piirini välja, kuna selline ma kord juba olen.

Meest mul enam pole nagu ma kirjutasin. Jumal tänatud. Okei, vabandust see kõlab valesti. Kuid suhe oli vaid ees asjadel,  mida soovin saavutada. Ma arvasin, et ma vajan meest. Kuid ei vaja. Ma tahtsin teda ja ma olen tänulik meie koosoldud aja eest. Endiselt on tunne, et me pole läbi, kuid asi ei peagi ju nii must-valge olema. Me räägime iga päev ja saadame snappe. Tema naudib Kreekat ja mina vallutan maailma. „Vallutan maailma” all ma mõtlen üsna kiirelt edasi liikumist ja arenemist enda eesmärkide suunas.

See suhe aga aitas mul mõista enda eks-abikaasat paremini. Nimelt praegu olin mina see, kes käis tööl ja tema oli see, kes oli kodus. Eksiga koos oldud ajal olin ma kodune ema. Kui tema lõpetas oma pika päeva tööl või koolis, olin mina kodus teda ootamas ja janunesin tähelepanu järgi. Mul polnud muud elu. Tol ajal olin ma nii noor ja kogenematu, kuid ma arvasin, et nii käibki. Kuid ma ei mõistnud, kui raske reaalselt temal oli. Ma nägin enda väsimust ja magamata öid. Ma ei näinud tema tööstressi ning, kui füüsiliselt raske on koka töö. Mu peas oli vaid mina, mina, mina. Minu raskused, mitte tema. Ma ei olnud hea naine. Ära saa minust valesti aru, ma ei haletse ennast, ma lihtsalt mõistan seda perioodi nüüd paremini. Kui aus olla imestan ma, et me 3 aastat vastu pidasime. Mul on nii kahju, kui väga tema võis sisemiselt kannatada. Mõtle – sa oled äsja isaks saanud. Järsku pead sa kooli kõrvalt ka raha teenima tohutult pikkade tööpäevadega ning su naine kodus pole ka mitte kunagi rahul. Kodus pole vaikust, et puhata. Maja on segamini, kuna naine on väsinud ja stressis. Raha pole kunagi piisavalt ning käib vaid üks vingumine, kuna kumbki osapool pole õnnelik.

Well, sorry about that. Ma isegi mitte ei tea, kas seal on kellelegi midagi andeks anda. Ma olen super õnnelik, et sain oma tütre ja kõik ülejäänud ongi juba ununev minevik. Mida rohkem aeg edasi, seda vähem ma mäletan ja mul on hea meel selle üle.

Tibulinnuga saime just Tallinna oma korteri. See on lihtsalt amazing! Te ei kujuta ette ka, kui õnnelik ma olen, et meil on taas turvaline koht, kus oleme vaid meie kaks. Ma igatsesin seda nii väga! See kvaliteetaeg, mis meil kahekesi on, on imeline ja see täidab kõik minu armastuse vajaduse.

Selle korteri saamisega oli alguses korralik jama. Tuttava kaudu pidin saama imeilusa korteri kesklinna ning anti mulle kohe võtmed kätte ilma, et pidin midagi maksma ja jutt oli, et võin kohe sisse kolida. Otseloomulikult kolisin ka suure rõõmu ja eufooriaga sisse. Sain tervelt 2 päeva seal olla, kui pidin välja kolima. See tunne oli alandav ja ebaõiglane. Just siis, kui anti lootust rebiti see käest ära. Nimelt üürnik sõbra sõber polnud seda veel omanikule tagasi andnud ja mulle lubati see lihtsalt liiga vara. Mulle muidugi seda alguses ei öeldud vaid öeldi lihtsalt, et võin kohe sisse kolida. Omanik aga otsustas selle üldse oma sugulasele anda ja niimoodi ma sellest pesast ilma jäin. Kui no problem. Sõbra sõbral samuti vabanes korter ja sain mõne nädala pärast hoopis sinna kolida. Üür on vaid 250 eurot, mis ma arvan on Tallinna kohta super hea ja ma pole kuskil Lasnamäel, ega Mustamäel. Mu töö on vanalinnas ja ma ei jaksa nii kaugelt tööle sõita. Eelmise kuu Taxify arve tuli mul 300 eurot… Jah kindlasti on mõne jaoks jube rumal niimoodi takso peale kulutada, kuid mina nägin seda kui võimalust veel rohkem tööd teha ja kui enam ei suutnud, võtsin takso. Muide varem läks mul alkoholi peale raudselt sama palju ja rohkemgi seega minu silmis on asi tasakaalus. Alkoholi asemel muud mugavused.

Kuna mu juhataja tööga on mul koguaeg sada miljon asja korraga peas, leidsin ma tavaliselt ennast alles 20 minutit peale taksosõitu üles. Ehk ma olen oma mõtetega nii enda peas, et ma reaalselt pole kohal. Mis on ka põhjus, miks ma ei ole saanud kirjutada. Ma ei suuda fikseerida oma mõtteid, kuid hetkes olemine on samuti tagasi tulnud seoses oma pesa saamisega. See on nii oluline, et sul on enda energiaga turvaline päris oma koht, kus olla. Samuti naudin ma lapsega koos ujumas käimist. Siis on telefon kapis lukus ja sina koos lapsega lihtsalt naermas ja sulistamas vees. Justkui kogu muu maailm oleks pausil ning seda pausi on kõigil hädasti vaja. Mul on hea meel, et leidsin selle koos temaga.

Seoses nüüd nende blogi auhindadega. Ma ei ole tõesti paar kuud aktiivne olnud, kuid ma plaanin ennast taas aktiivsemaks teha. Selle korraliku segaduse siin blogis korda teha ning jagada teile edasi enda mõtteid ja usku positiivsesse ellu ning sellesse imelisse jõudu, mis peitub igaühe meie sees. Kui sa arvad, et ma olen aasta uustulnuk, on sinu hääl teretulnud. Äkki leian oma kirjutamise särtsu taas üles.

http://eba.marimell.eu/eba2018_h/