Kas sa teed seda, mida sa tõeliselt teha soovid?

Õpi vastu võtma vabandusi, mida sulle tegelikult ei anta. Lase lahti ning liigu edasi. Kui hoiad vihast kinni, keeldud andeks andmast kuna keegi tegi sulle palju-palju liiga. Sina oled see, kes kannatab. Tema ei tunne seda viha enda sees. Sina tunned ning see viha on mürgine. See on nii oluline andeks anda ka neile, kes pole sinu käest andeks palunud.  Kui sa andestad sa paraned. Kui sa lahti lased sa arened.

Kui tihti öeldakse, et ma ei anna sulle mitte kunagi andeks. Kui tihti öeldakse, et ma vihkan sind elu lõpuni. Milleks? Yeah I get that, et sulle tehti liiga. Mulle tehti samuti. Mis sa sellest vihkamisest saad? Kas poleks palju parem näidata, kui hea hoopis sinu elu nüüd on? Kas pole mitte hea tõestada ja näidata, kus sa suudad olla ilma selleta, kes sulle liiga tegi?  Sa suudad. Ainus inimene, kes seisab sinu teel ees oled sina ise. Sina oled see, kes võtab ette kõik muutused, kõik uued otsused. Otsus, mitte midagi teha on otsus. Otsus peidus olla on otsus. Otsus riskida, väga hea otsus. Ma tean, et tulevik on hirmus, kuid sa leiad oma tee.

See on nii mega huvitav, et ma arvasin, et minust saab kassapidaja. Ma ei julgenud mitte kunagi päriselt unistada kuna ma ei uskunud tulevikku, siis käisin ma esimest korda Prantsusmaal. Ma olin 12-aastane. See oli imeline. Kõik minu koolist käisid koguaeg reisimas, uhketes hotellides, spaades. Lõpuks sain ka mina reisile minna. Muidugi oli see tagasihoidlikum kuid see oli nii eriline minu jaoks, Prantsusmaa… Pariis pole minu teema, mulle meeldib countryside. Viinamarjapõllud, kaunis mägine maastik, karjamaad. Minu lemmikkoht maailmas on Taize Community. Koht, mis on isegi tatoveeritud mu kehale. Seda kahjuks pole võimalik seletada, kui äge ja imeline koht see on, sinna tuleb lihtsalt minna. Ise olen seal käinud 6 korda , viimane kord jäin terveks kuuks. Parim aeg mu elus. Kuid tulles tagasi selle esimese korra juurde, kui ma olin 12. Sealt puges minu sisse idee kord samuti avada enda restoran Prantsusmaal. Kõlab nagu klišee kuid ma kavatsen selle ära teha. Võib-olla küll mitte restorani vaid kohviku. Midagi sellist, mis on täitsa minu oma. See unistus liikus minuga alati vaikselt kaasas. Ma ei julgenud seda väga unistada kuna ma ei uskunud, et ma saaks millegi sellisega kunagi hakkama. Miks küll? Absoluutselt kõik on võimalik tegelikult. Reisilt tagasi tulles jäi mulle see restorani pisik sisse ning hakkasin väga palju rohkem kodus süüa tegema. Korraldasin 3-5 käigulisi õhtusööke perele. Otsisin retseptid välja, käisime isaga poes ning tegin täita ise tervele perele süüa. Kõik kiitsid alati ja see oli see koht, kus ma tundsin, et ma oskan midagi. Armastus käib kõhu kaudu ning seda oli tunda.

Peale põhikooli lõpetamist teadsin kindlasti, et ma soovin minna kokaks õppima. Ma läksingi. Ma mäletan, kui olid katsed, siis ma olin just samuti Prantsusmaalt tagasi jõudnud. See põlev tunne rinnus, et see on just õige koht, oli mu sees. See sama põlev tunne oli mu sees ka, kui ma selle blogiga alustasin. Kokakoolis ei läinud paraku asjad nii nagu ma plaanisin, kuid seal ma tutvusin oma Baby daddyga ja sain Lisanna. Seega ma olin just õiges kohas ja sain omale kõige imelisema kingituse. Ühtlasi sain ma ka aru, et ma võin kodus ime hästi süüa teha kuid kokk ma ei soovi olla. See on ikka ränk töö seal kuumas köögis olla. Respect teile! Elu aga mängis sellist vingerpussi, et ma sattusin siiskit restorani töötama, kuid lihtsalt ettekandjaks. Mulle meeldis see koheselt. Ma olin ainult pool aastat lihtsalt teenindaja, kui edasi sai minust vahetusevanem. Olin vahetusevanem ühe aasta, kui sain võimaluse olla hooaja restoranis teenindusjuht. Esimene katse ei läinud hästi kuna võitlesin depressiooniga. Pikem jutt. Tuli uus võimalus olla uues restoranis teenindusjuht, see viimane töö oli imeline. Mu meeskond oli fantastiline. Nad jäävad mulle igaveseks südamesse. Minu lapsed.. Ühtlasi ma ei ole kooli lõpetanud, mul on põhiharidus. Olen seda kõike teinud lapse kõrvalt. Ma olen vaid 22-aastane. See ei oma tähtsust, kõik on võimalik. Ma jõuan kord oma kohvikuni Prantsusmaal kuna absoluutselt kõik on võimalik.

 Kas sa teed seda, mida sa tõeliselt teha soovid? Ja kui ei, siis miks? Mis on see vabandus, mis sa enda jaoks oled välja mõelnud? Unusta see vabandus ja usu endasse!

Leave a Reply