Üks laps ei hakka niisama niimoodi käituma, kõigel on põhjus.

Kui sa tõesti soovid muuta enda elu, siis kõigepealt pead sa muutma enda mõtlemist. Me kohtume kahte sorti inimestega enda elus: nendega, kes aitavad meil tõusta ja nendega, kes tirivad meid alla. Lõpuks täname neid mõlemaid. Oluline on andestada neile, kes meid alla tirisid, kuna andestamine on vangi vabaks laskmine ning avastamine, et see vang olid sina ise.

Ilusad asjad juhtuvad, kui eemaldad ennast negatiivsusest. See on tõsi. Nii tihti me läheme koheselt negatiivuse ning draamaga kaasa. Meil on mängus enda ego. Kohe, kui seda riivatakse, hakkame „ego“ kaitsma. Vahel ilma teist inimest kuulmata tuleb kohene kaitserefleks. Alati on vaja, et meil oleks õigus. Kuhu me sellega jõuame? Me ei ole kõiketeadjad, teisi peab ju ka kuulama, meeldib see teema või mitte.

Ma surusin alati ennast maha. Olles ebakindel ei julgenud enda eest seista. Ka täna surun ennast väga tihti alla, kuid see on pigem sellepärast, et ma näen, kuidas teine inimene võib situatsiooni näha. Olen otsustanud proovida ka teise visooni mõista. Kuid kuidas käituda, kui teine inimene saab sinust täiesti valesti aru? Sul piisab öelda üks lause ning tulemuseks on katastroof. Kunagi ma ei mõistnud seda, et me kõik mõtleme erinevat moodi. Me kõik näeme maailma erinevalt. Mõned inimesed on võimelised mõistma ning mõned pole. Kuidas reageerida sellistes olukordades endale mitte liiga tehes? Vahest me peame lihtsalt mitte välja tegema ning vahest me peame all in kõik ette laduma. Kui sama situatsioon tekib uuesti ja uuesti, siis ei jää muud üle, kui enda eest seista ning häält teha. Kuid enne tegutsemist alati kõigepealt hinga!

Tulemuseks asjad muutuvad. Kas nüüd niimoodi nagu sa oleksid soovinud, kes seda teab. Vähemalt pole asjad enam vanaviisi. Tuleb suhelda ning rääkida. Samuti oluline on hetk, millal see teema ülesse võtta. Kui sa tunned, et sa oled liiga vihane, et olulist teemat arutada, siis anna endale aega, ruumi. Kogu julgus kokku ning mine rahulikult arutellu, mitte vaidlusesse. Sa pead andma endale paranemise võimaluse.

Ma olen suutnud enda sees enamus valuga tegeleda, andeks anda teistele ning endale. Üks kõige suuremaid valuallikaid on mu enda perekond. Perekonnaga on kõige keerulisem üldse. Me armastame kõik üksteist ning ei taha tunnistada endale, et ka peres teeme üksteisele liiga. Kahjuks mida rohkem aeg edasi, seda rohkem ma näen ja tunnistan endale, kus kohast kogu see trall on pihta hakanud. Kõik saab alguse kodust. Muidugi ma armastan enda vanemaid ning nemad samuti ka mind. Samuti armastavad nad mu kolme õde ning ühte venda. Me oleme üks korralik kompott.

Ma olin 17, kui kodust välja kolisin. Ma olin rase ning kolisin baby daddy juurde. Tegelikult me kolisime päeva pealt kokku, kui „käima“ hakkasime. Olime nädal minu pool, siis jälle tema pool. Me ei suutnud lahus olla ning nii see kõik läks. Kui me saime teada, et ma olen rase, jäimegi tema poole. Minu vanemad müüsid oma korteri maha, kus ma üles kasvasin ning kolisid samal ajal väiksemasse korterisse seniks kuni neil maja valmis saab. Väiksem korter pidi meile jääma. Kui muidu olin rahaliselt teise pere kaelas, siis vähemalt oli meil teadmine, et saame omale korteri. See ju ometigi veel väärtuslikum. Ma olin 17, ükskõik, kui täiskasvanu ma arvasin, et ma olen, ma ei olnud. Sul ei ole 17-aastaselt seda elukogemust, mis sa arvad, et sul on. Sa oled endiselt laps, pole veel maailma näinud. Mul oleks vaja läinud 100% oma vanemate tuge, kuid ma kolisin võõraste juurde. Don’t get me wrong. Ma olen metsikult tänulik, et mind võeti vastu niimoodi.

Elasime Lasnamäel 4-toalises korteris. Meil oli oma väike ruudukujuline tuba koos rõduga. Sinna mahtus meie voodi, kapp, riiul ning ka lapsehäll. Ruumi jäi vaid kõndimiseks, kuid see oli meie armas tuba. Kuid ma olin võõral territooriumil, see ei olnud minu kodu. Need inimesed, kellega ma koos elasin olid võõrad. Me nüüd ütlesime teineteise kohta küll perekond, kuid me alles tutvusime. Kuidas sa saad ennast mugavalt ning koduselt tunda niimoodi? Lisame juurde 17-aastaselt emaks saamise. Sul on nüüd ka beebi, sa oled ema ning elad inimestega, keda sa tegelikult ei tunne. Saabus periood, kus sa ei maga enam üldse ning on stress lapse pärast ning kõik on nii uus. Meie suhe oli nii uus, me võisime vaid arvata, et armastame teineteist kuid ka meie saime just tuttavaks. Me armastasime kõik Lisannat, ta oli kõigi kokku liitja.

Kuna lapsed nutavad ning teevad pahandust ja kakavad ja teevad häält, mil iganes nad ise soovivad, olin mina, aga nii metsikult stressis kogu aeg. Meie asjad olid igal pool, mänguasjad, käru, lapsetool jne. Kartsin, et oleme ees, kartsin, et mina olen ees. Kui ma tagantjärgi mõtlen, siis olin metsikult õnnetu. Ma nägin, et mu mees ei armastanud mind enam. Kas üldse kunagi armastas? Ma koguaeg põdesin ja stressasin, see mu elu oligi. Sellest tulenevalt on mul tekkinud metsikult ebameeldiv sisemine viha enda perekonna vastu. Kus te olite? Ma vajasin enda ema ja isa. Kuidas sa saad arvata, et sinu 17-aastane laps saab ise hakkama? Ma sain hakkama, kuid mina arvan, et see on vanemate ülesanne olla meile toeks, teha meile selgeks, et me ei ole siin maailmas üksinda. Rohkem polegi vaja, teadmine, et sul on alati võimalus abi küsida.

Eriti oluline on nüüd see.. Kui su laps küsib sinu käest abi, siis aitad ega tekita temas süümepiinu, muidu su laps arvab, et ta on koormaks ning tulemuseks tunneb ta ennast veel havemini.

Lõpuks jõudis kätte see aeg, kus me saime enda kaua oodatud korteri. Korter oli see valgus tunneli lõpus, sain hingata ega pidanud kikivarvul kõndima. Ma sain olla ise perenaine, olin nii õnnelik. Tegemist oli sellise nõuka-aegse pimeda korteriga. Kõik minu vanemate asjad olid seal sees, ruumi liikuda oli minimaalselt. Igalpool olid raamatud ning kola, kuid ma olin nii õnnelik ja nägin, et selle kõige all oli minu kodu. Ma tegin köögis 4 päevaga kogu remondi, särasin ning muudkui tegin ja tegin. Olime raha kõrvale pannud, mis pulmadeks kingiti. See polnud üldse mingi suur summa, kusagil 500 eurot. Meie jaoks, aga oli see palju. Saime ehituspoest uued põranda materjalid, tapeedid, värvid jne.

Lisannal on Belgias vanavanaema, tema saatis meile kingituseks uue gaasipliidi. Mäletan veel, kui gaasipliiti käidi paigaldamas oli mul kõhugripp. Emad ei ole haiged. Olete seda ju kuulnud. Eks me ikka oleme ning sama hullusti, kuid eriti olles singlemom, sul pole kedagi kes hoolitseks sinu eest. Nad tulid nad paigaldasid. Mäletan pidin nendega rääkima päris palju kuna nad olid vetsu juures, siis käisin korraks enda toas ning oksendasin kaussi, läksin jälle tagasi. Lisannaga tegelesin ka samal ajal. Jälle oksendasin ruttu teises toas, et nad ei näeks. Pühkisin suu puhtaks ning andsin allkirjad ära ja gaasipliit oligi olemas.

Köögikappi polnud meil tükk aega, kuid siis leidsin ühe OSTA.EE-st. Saime kapikese. Vana segisti ei tulnud kraanikausist hästi välja ning ma mäletan, kuidas ma saagisin selle raudsaega sealt küljest lahti. Olin täiesti läbi omadega peale seda, kuid tuli välja, et see oli mõttetu töö, kuna uus segisti ei läinud sealt august läbi. Pidime uue kraanikausi ostma. Mäletan veel, kuidas jalgsi käisin seda toomas, kui Lisanna lasteaias oli… Selle jaoks müüsime mu õe suure narivoodi maha, mis võttis kogu magamistoa ruumi ära. Saime raha ning ruumi ning uue kraanikausi. Seal oli nii palju nokitsemist, mis oli nii tore. Kogu korter oli vaja tühjaks teha, kokku pakkida, uued asjad osta, vanadest asjadest lahti saada. Tapeet maha kiskuda, seinad üle lihvida, lagi üle lihvida, seinad üle värvida, lagi üle värvida, uus tapeet panna, uus põrand panna. Ma saagisin tükid käsisaega kuna muud polnud aga tahtsin ruttu kõik ära teha. Raha sai väga ruttu otsa, kuid leidsin selle kusagilt. Lõpuks oli kõik valge ning avar, oli ruumi. Kõik oli minu enda maitse järgi. Rulood seinas olid mu jõulukingitus. Voodi, kus me magasime oli mu sünnipäeva kingitus. Põrand, kus me kõndisime oli minu enda kätega sinna pandud. Klaasid sain töö juurest. Nõud kingiti aasta jooksul juurde. Kardinad panin need samad, mis kunagi olid mu lapsepõlve kodus. Kõik oli meie. Tekkis lõpuks kodu tunne. Mina ja Lisanna. Enda pesas.

Meil oli lõpuks enda kodu. Tegin seda tükk tüki haaval täiesti ise kahe aasta jooksul. Baby Daddy jõudis meiega seal elada vaid kuu aega. Elu läks raskeks ning tema läks enda ema juurde tagasi. Meie jäime, aga sinna korterisse. Elasime Lisannaga seal pea kaks aastat kahekesi.  Lõpuks käis mul elu üle pea ja otsustasin ennast Hiiumaale ravima minna. Andsin korteri üürilistele, et lisaraha teenida, teades, et tulen tagasi. Enda koju, mis oli mulle lubatud, mille olin oma rahaga ning kätega ilusaks teinud. Ostsin lausa uue pesumasina sinna enne, kui lahkusin ja pole seda veel kordagi ise kasutanud. Kui otsustasin Hiiumaale kauemaks, kui üks suvi jääda, lahkusid üürilised ning mu vennal oli korterit parasjagu tarvis. Tema kolis sisse. Hiiumaal olen külas. Ma olen alati teadnud, et olen ajutiselt enda vanaisa majas elamas koos oma tädiga. Mu tädi on kullatükk ning on olnud mulle kõige rohkem toeks. Olen terve nüüd, pole mitte kunagi olnud paremas seisus, kui ma olen praegu. Ma olen tugevam, kui eales varem ning ma soovin tagasi kolida enda koju, enda korterisse. Tuleb välja, et selleks pean, aga minema sõtta enda vennaga, oma vanematega. Ema väidab, et tegemist on minu korteriga. Isa väidab, et tegemist on kõigi viie lapse korteriga. Well.. Asjad seal sees on, aga kõik minu omad.

Kui ma enda isa suhtumist kuulsin, siis impulsiivne Linda tahtis korterisse tormata ning lausa põranda ülesse kiskuda. Kuna selle asemel, et me kõik maha istuks. Tegi ta ühise grupi Messengeri Chati. Kus ta kirjutas, et see pole mitte kellegi oma, see on kõigi oma. Tehke meile emaga head meelt ning saage ise hakkama. Tead päris nii ei käi, et terve elu veeretad sa laste probleemid neile tagasi ning maagiliselt saab asi korda nagu on alati saanud. See maagiliselt on lihtsalt meie ise kannatamas ning midagi välja mõtlemas. Sina oled lapsevanem. Jah nüüd oleme täiskasvanud ning sellepärast enam ka ei kummarda kõige ees ning ei ütle aitäh mitte millegi eest. 

Ma leian ennast taas ning taas tagasi vaatamas ning nägemas, et kõik, kes mulle tõeliselt on toeks olnud ei ole mu „perekond“. Me armastame üksteist väga, kuid kusagil on midagi ikka väga valesti. Ma olen ennast samm sammu haaval kaugestanud enda perekonnast, kuna ma olen alati see „teistsugune“ olnud. Isa on öelnud, et olen erivajadustega, kuna ma olin keeruline teismeline, keeruline inimene, mis iganes keeruline keeruline. Kõigel on ju põhjus, miks ma keeruline olen. Kas sa vaatad enda sisse ja näed põhjust? Või materdad mind erivajadustega inimeseks. Te ei ole mulle toeks olnud ning te võtate minult selle viimase asja, mis mind hoidis teid austamast. 

See välja öeldud ei saa ma siiskit olla oma vanemate peale vihane. Ma tõesti pole ainus laps, kuid kui sul on nii palju lapsi, siis sa pead ka leidma viisi kuidas kõik tunneksid ennast vajalikuna. Kuna muidu on sul laps, kes hakkab endast välja elama. Ma ei süüdista neid kuna tõesti minu teod on minu teod. Mu vanemad on väga head inimesed, kuid kui kuskil on probleem, siis kõigepealt vaata enda sisse, enne kui ütled lapsele, et oled raske laps. 

See on vanemate ülesanne anda enda lapsele tingimusteta armastust.  Õpeta enda lastele, et nad on piisavad, ära tee neid maha, ära kritiseeri. Lihtsalt ole armastav. Lapse vaimne tervis on palju olulisem, kui on nende hinded. Seda peaks küll iga lapsevanem teadma. Kui sa muudkui ohkad ja mõtled, miks minu laps on küll selline ja selline, siis vaata palun peeglisse ning mõtle. Me ei taha seda endale tunnistada, mina ei taha seda endale tunnistada, kuid kõik saab alguse kodust. Üks laps ei hakka niisama niimoodi käituma, kõigel on põhjus. Kas sa julged vaadata peeglisse ning vaadata endale otsa ja tunnistada endale enda vigu? Lapsepõlv on vundament meie eluks. Aita luua üks tugev vundament enda lapsele.

 

2 mõtet “Üks laps ei hakka niisama niimoodi käituma, kõigel on põhjus.” kohta

  1. Pingback-viide: Rikkus peitub meie sees
  2. Alatu enda vanemad süüdistada. Kõiges enda tegemistes oled ainult sina ise süüdi ainult sina. Mitte keegi teine! Tunnista et ise võtsid selle otsuse ja ise pead hakkama saama.

    See KORTER ei kuulu sulle! Ära ole nii enesekeskne.

Leave a Reply