Mitte ükski „tavaline“ töötaja ei viitsi tööandjaga jamama hakata

Miks mul niimoodi putsi läks? See ei olnud sellepärast, et mulle liiga tehti. See ei olnud sellepärast, et elu viskas raskusi teele. Elu jääbki sulle asju teele ette viskama. See oli sellepärast, et ma ei osanud võtta aega endale ning relaxida. Asjad kuhjusid ülepea ning tulemuseks oli plahvatus. See on nii oluline, et me mõistaks, et oleme lihtsalt inimesed. Olla inimene on väga eriline. Mõtle, kui palju me teha suudame. Me muudkui teeme ja teeme kogu aeg, millest me võiks aru saada on see, et me ei ole siin maailmas üksinda. Me ei pea kõike tegema üksinda.

Ma kunagi arvasin, et peamegi kogu aeg valu tundma, kuna elu pole õiglane. Me peamegi kogu aeg kannatama, kuna selline on elu. Me peame kõigega hakkama saama, kes rohkem teeb ja jõuab on parim. Ma mäletan nii paljusid vestlusi, kus me arutame või lausa võistleme kumma elu on raskem. Mida kõike mina küll tegema pean… Ma töötasin see kuu 300h.. Ma koristasin selle ära.. Ma sain sellega üksi hakkama tehes samal ajal ka kõike muud.. Ma suutsin lapse kõrvalt teha seda.. Ma suutsin kahe lapse kõrvalt teha seda.. Ma ei saagi nüüd aru, kas otsime tunnustust? Soovime näidata, kui raske meie elu on ning kui tublid me ikka oleme?

Me olemegi tublid, kuid võistelda, kellel on raskem elu, on tobe. Selle asemel, et võistelda, kellel on rohkem raskusi või kes ise endale ulmelisi ülesandeid juurde võtab, peaksime üksteist aitama. Me ei ole siia maailma loodud üksinda. Inimesed on siin, et üksteist aidata. Me peaksime olema meeskond. Kui ühel on raske, peaksime teda aitama. Me ei pea midagi kellegi eest ära tegema. Me peaksime lihtsalt aitama ning vähendama koormat, kuid millegi pärast me ei taha abi vastu võtta. Meile on jäänud elust mulje, et peame ise kõigega hakkama saama. Samal ajal kurdame, miks me nii üksi oleme ning miks kedagi meie jaoks olemas ei ole. Üksinda kannatada on midagi nii tavalist.

Öelda välja, et ma ei saa hakkama. Öelda välja, et mul on raske. Öelda välja, et ma kannatan. See on midagi väga rasket. Meil on nii suur hirm ebaõnnetumise ees, samal ajal võtame enda peale rohkem, kui me peaks. Soov tõestada, et ma saan hakkama on nii tugev. Soov näidata, et ma olen parem.

Seaduse järgi on norm töötunde kuus umbes 160-180h. See on põhjusega niimoodi pandud. Meil on põhjusega määratud puhkused, vabad päevad. Kindlad tunnid päevas, palju võib töötada ning kindel aeg palju peaks päevas puhkama, normaalselt lõunat sööma jne. Väga paljudes asutustes selliseid seadusi ei järgita, lausa palka ei suudeta seaduslikult maksta. Eestis on see kahjuks nii tavaline ning siis leiadki ennast tegemas 200-300 töötundi kuus. Ilma normaalsete lõunapausideta ja puhkepäevadeta. Ilma seadusliku palgata. Tekib küsimus, miks me seda teeme? Miks me oleme nõus töötama kohas, kus meid ei austata ega ausalt öeldes koti, kuidas meil läheb või kuidas me vastu peame… Meil pole ju muud võimalust. Raha on tarvis, töökohta on tarvis. Mitte ükski „tavaline“ töötaja ei viitsi tööandjaga jamama hakata. Esiteks see võtaks liialt aega, teiseks oleks ju töökoht ohus. See, kuidas „tava“ töötajaid ära kasutatakse on ulme. Mulle võidakse head palka maksta, aga kui ma saan seda mustalt, siis mul polegi kunagi võimalus saada laenu ning võimaldada endale maja. Kusagil on see süsteem ikka päris untsus või me lihtsalt laseme endale pähe istuda? Ennast ära kasutada? Isegi kui teeksime enda suu lahti, siis jääme sellest tööst ilma. Valitakse keegi teine, kellele sobib saada mustalt palka ning on nõus ennast tapma ebainimlikkude töötundidega.

See on nii oluline, et me oskaksime aja maha võtta. Päriselt võtta mitte wuhuuuu alkohol ja pidu. See on vaid ajutine „lõdvestus“, mis omakorda väsitab meid rohkem. Ma mäletan, kui ma olin 17 päeva järjest tööl. 12-16h päevas, ehk umbes 220h järjest ilma vabade päevadeta. Üks töötaja oli just lahkunud ning teine oli puhkusel. Mis muu üle jääb, kui ise tööl olla? Tööandja ei luba ju maja kinni panna. Mäletan, kuidas ma olin nii läbi omadega, et mul hakkasid lihtsalt pisarad jooksma. Mul polnud otseselt mitte midagi viga, lihtsalt olin nii väsinud. Ma olin enda kehast võtnud maksimumi, ma lihtsalt hõljusin ringi, ei saanud aru, mis toimub, kuid töö sai kuidagi tehtud. Ma väga ei mäleta, kuna arvan, et ei jaksanud mõelda. Ma sõin kõiki võimalikke vitamiine, jõin smuutisid jne. Mille nimel? Mõni sada eurot rohkem palka. Mida tarka ma selle raha eest ikka ostsin? Kui see „pingutamine“ läbi sai oli vaja ju peole minna ning ennast „lõdvaks“ lasta. Kogu see lisaraha, mis tuli lisapingega oli vaja alkoholiga leevendada. Oli vaja pidutseda, ennast raputada, et sellest pingest lahti saada. Ma kiidan heaks tantsimise , kuna see on alati olnud minu stressi leevendaja, kuid see kogus alkoholi, mis sinna juurde käis ning need lollused.. Milleks? Peale seda tuli järgmine LSD tegemise kogemus, kuna pidutsemine ainult ei aidanud. Oli vaja midagi enamat. Midagi mürgisemat, mis mind lõdvestaks.

Enamasti kasutasin enda uneaega sellisteks asjadeks, sealt selline käitumine tuligi. Päevasel ajal olin emme. Ma arvasin, et mu ainuke vabadus ning aeg „lõdvaks“ lasta on öösel, kui laps magab. Ma tundsin ennast vähem süüdi, et keegi teda valvas, kui ta juba nagunii magas. Uneajal emmet ju ei igatse. Puhkamine ning lõdvaks laskmine, endale konkreetselt vaba päeva võtmine tundus isekas. Kuidas ma võtan endale päriselt terve päeva? Kuidas ma luban endale kaua magamist ning veel mitte midagi tegemist päeval? Ma olen ju ema…

Sina, kallis ema, väärid ühte korralikku vaba päeva. Sina kallis inimene, kes töötad teiste inimeste pärast ennast lõhki, väärid ühte korraliku vaba päeva. Me väärime seda „alone time´i“. Me peame välja lülitama enda tava rutiinist, kohustustest. Sul on õigus ennast lõdvaks lasta. Ma olin nii rumal, nii kuradima rumal, et reaalselt ei puhanud. Ennast mürkidega lõdvestamine pole puhkamine. See on endale karuteene tegemine. Sa oled hetkeks nii lõdvestunud, kui üldse olla saab ning järgmine hetk oleks sinu kehast justkui rong üle sõitnud. Sul pole seda vaba päeva, et taastuda. Sa „taastud“ tööpäeval või samal ajal, kui kodus on vaja teha tonn asja. Niimoodi tegelikult ju ei taastu. Sa jooksed lihtsalt edasi ning väsitad ennast. Lõpuks sa ei soovi enam ärgata. Sa ei soovi rääkida. Sa ei soovi ennast liigutada. Sa ei soovi naeratada. Sa ei soovi tööle minna. Sa ei soovi ema olla. Sa ei soovi naine olla. Sa ei soovi lõpuks enam mitte midagi. Miks? Kuna sa ei osanud aega maha võtta ja puhata. Sa ei osanud ennast hoida. Palun võta aeg maha ja puhka. Sa oled selle välja teeninud ning sul on selleks aega küll.

 

2 mõtet “Mitte ükski „tavaline“ töötaja ei viitsi tööandjaga jamama hakata” kohta

  1. Kui tööandja ei sobi ja mustalt palga maksmine ei sobi, siis on alati võimalus töökohta vahetada. Usu mind, kui sa reaalselt vaataksid asja ka tööandja mätta otsast, siis avastaksid, et mustalt ei maksta palka mitte ahnusest, vaid sellepärast, et maksukoormus on üle mõistuse suur. Süsteemis on viga sees ja see viga ei ole tööandjapoole, vaid riigipoolne. Tööandja on tihti ise see, kes ei saa üldse endale palka lubada või jätab endale ainult kopika.

  2. Tööl käimine on tegelikult üldse fucked up asi. Oma aja raiskamine. Aga jah, kui raha on vaja, siis muud üle ei jää. No välja arvatud jah hakata oma ettevõtet tegema on üks variant…

Leave a Reply