Lülitan välja oma telefoni ning lihtsalt veedan 24h endaga

Mu pea on praegu igasugust pahna täis. Ma pole mitu ööd korralikult maganud kuna mõtted muudkui jooksevad igat pidi mu peas ringi. Olen käinud jalutamas, olen lihtsalt kuulanud muusikat, olen teinud tavalisi päevasi tegevusi. Eile käisime õega tantsimas ning proovisin ennast tühjaks tantsida. Täna lähen üheks päevaks omaette maamajja. Olen päeva vaikuses. Ilma interneti, ilma inimesteta. Telefoni lülitan samuti välja.

Mul on igasugused erinevad segased emotsioonid. Ma olen õnnelik, kuid midagi segast toimub mu sees ning, et aru saada ja ennast mõista, teen pausi ja kuulan. Tunne on täpselt selline, et pea on paks. Magama minnes muudkui mõtted jooksevad ja ei saa uinuda. Ärkvel olles oleks pea justkui tühi. Uus töökoht tekitab minus ärevust, väga head ärevust. Mul on selle kohaga nii palju värskeid ideid ning plaane. Selleks mind sinna kutsutigi. Sooviks juba peale hakata. Selleks aga laen oma patareid enne taas täis. Pean olema valmis korraga blogi kirjutama ja juhataja ning ema olema. Minu moodi elu, mis mulle nii väga meeldib.

Samas on praegu pühade aeg ja ma olen alati sel ajal ekstra emotsionaalne. Ma arvan, et see on sellepärast, et ikka on peas olemas see idee, millised oleksid ühed ideaalsed pühad. Tuleb igatsus oma kodu ning oma pere järgi. Kui ma mõtlen jõuludele, tuleb mul silme ette pilt, kuidas Lisanna jookseb ringi, minul on põll ümber ning teen muudkui süüa. Mees kallistab mind selja tagant mööda minnes ning suudleb põsele. Läheb edasi ust lahti tegema ning kõik tulevad meile külla. Armastus käib kõhu kaudu ja mina jagan seda edasi teistele oma roogadega. Ma armastan süüa teha ning mulle nii meeldib, kui kõik on koos laua taga istumas. Tuleb see koos olemise tunne peale. Selliseid jõule pole paraku aga juba aastaid olnud ning oma kodu ja sellist peret veel pole. Küll ta tuleb ja küll ma saan seda nautida, kuid selle fantaasia pärast poetan ma pühade ajal pisaraid, mis on minu enda jaoks natukene tobe. Ju siis ma salaja unistan olla perenaine ning luua kodusoojust. Õnneks ma tean, et see on vaid korraks ning saan elada hetkes ja olla õnnelik edasi. Kõik tuleb omal ajal, ma tean, et tuleb.

Meest otsida pole võimalik. Okei, on võimalik, kuid vaadake ise, kuidas mul nendega on läinud. Olen omale korduvalt väitnud, et ma saan üksinda hakkama ning mul pole vaja kedagi. Olen seda endale lausa tõestanud. Lõpuks ometi pole ma enam üksik. See tunne on nii kuradima hea kuna ma ei otsi enam omale meest, ei otsi ajutist lähedust. Selle asemel olen ma väärikas naine ning ma elan oma elu, mitte ei oota kedagi kusagilt tulemast. Mul on praegu hästi. Ma olen täiesti kindel, et ka mina saan oma muinasjutulise armastuse. Ma usun siiralt, et meile kõigile on kusagil keegi. Kuna lõpuks ometi ma tean oma väärtust, siis ma pole vähemaga nõus, kui just selle õigega. Need mitte-õiged pole mind väärt ning ma ei ole enam nõus oma energiat sellistele lollustele raiskama. Ma olen umbes kolm kuud kuival olnud. Usu mind – minu jaoks on see midagi suurt. Kuid mulle nii meeldib see, milline ürgne naiselikkus on minus ellu ärganud. Naiselik tugevus ning enesekindlus. Tänu sellele pole mul probleemi endale kindlaks jääda ning olla nõus vaid parimaga. Kuna me väärime vaid parimat! Me väärime just seda õiget! Kui sa ei tea, mida sa väärt oled, siis sa raiskadki ennast valedele.

Kuid kuna mu peas on praegu valitsemas mingi segadus, võtan ma pausi. Lähen ja kuulan ennast ning veedan endaga koos aega. Kui sa oled pidevalt ümbritsetud inimestest, oled sa samuti ümbritsetud nende arvamustest. Mitte üldse halvas mõttes, kuid selle lärmi käes on raske ennast kuulata. Seega ma võtan päeva omale ning olen vaikuses. Ei räägi mitte kellegagi sõnakestki. Lülitan välja oma telefoni ning lihtsalt veedan 24h vaid endaga. Ideaalne lõpp aastale. Saan vaadata taas tagasi ning teha restardi oma peas. Tulla tagasi värskena ning saata see aasta pauguga minema.

Leave a Reply