Armumise tunne on ajutine. Keemiline reaktsioon?

Kui sa väga midagi soovid, leiad sa tee selleni. Ma pean endale seda pidevalt meelde tuletama kuna nii ruttu läheb meil kogu see „tarkus“ meelest. Tuleb peale „nõrkus“ , mis tegelikult on lihtsalt need negatiivsed mõtted, mis soovivad sulle pähe tungida. Täpselt samamoodi nagu ma ütlen EI sõltuvustele ja kiusatustele, ütlen ma EI negatiivsetele mõtetetele. Enda maha tegemisele. Neid on võimalik blokeerida. See nõuab lihtsalt harjutamist nagu kõik muu siin elus. Harjutades saab ju meistriks…

Ma ütlen ausalt ja otse välja, et mina ei ole valmis suhteks. Ma ei ole veel nii tugev, et ennast mitte taas ära unustada. Kui muidu tunnen ennast tugeva, enesekindla ja metsikult ilusa naisena, siis tavaliselt kui keskendud meestele, tuleb automaatselt soov neile meeldida. Tuleb peale see tunne, et äkki ma pole piisavalt hea ja üritan olla parem. Mis tegelikult on väga tobe, kuna ma üritan olla keegi, kes ma pole. See tegelik mina ongi piisavalt hea. Piisavalt hea selle õige jaoks. Kui ma mängin kedagi, kes ma pole, kuidas tema üldse mind leida võiks?

Väga tihti hindame me inimesi esmamulje järgi, mis on väga rumal. Mõtle korraks, kui kaua läheb sul aega, et sa tunneksid ennast nii mugavalt inimesega, et tõeline sina välja tuleks. Alguses ju ikka eputatakse rohkem. Mina küll igaljuhul. Ma ei väida, et me poleks koheselt meie ise, kuid see on siiski see esmamulje mask mil inimene teeb omad järeldused ennast peegeldades. Inimesed eeldavad varasemate kogemuste järgi, kellega on tegu. Kuid selleks, et aru saada, kellega reaalselt on tegemist, läheb aega. Mina tean, kui suur süda mul on. Sina tead, kui suur süda sul on. Kuid see inimene, kellega sa alles tuttavaks said ei tea seda veel. Tulemuseks me pettume ja ei mõista, kuidas ta ei näe, kui tore sa oled. Ta võib vaid aimata, läheb aega, et ta seda ka näeks ja ise kogeda saaks.

Mina olen väga tihti eeldanud, et mees kellega kurameerin teab ja näeb, kui hea ma olen. Kuid kuidas see reaalne on? Me just saime tuttavaks. Läheb aega, et inimesed õpiksid teineteist tundma. Sellepärast, kui tuleb mul peale see metsik armumise tunne, ei võta ma midagi ette. Seda peaks nautima nagu inimesed räägivad. Kuid vaata – ma nautisin lausa terve aasta ja see oli minust rumal. See tunne läheb alati lõpuks üle. Järgi jääb see, mis sa tegelikult inimese kohta oled teada saanud. Kuidas sa oled teda tundma õppinud. Armumise tunne on ajutine. Keemiline reaktsioon? Midagi sellist. Puhtalt selle surina pärast ei pea lolliks minema.

Miks ma praegu  seda väidan on sellepärast, et ma pole nõus roosasi prille pähe panema ilma, et ma annaks endale aega olukorda seedida. Peab mõtlema natukene kaugemale. Hetke emotsioonil ei saa asju teha. Saab, aga ilmselgelt ei tohiks. Suhe tähendab minu jaoks panna keegi teine endast ette ja loota, et tema teeb sama. Tulemuseks on üksteise hoidmine ja harmoonia. Armastada kedagi on anda ennast täiesti alasti teisele ning loota, et ta katab sind soojusega mitte ei jäta sind külma kätte kaitseta. See on suurim usalduse andmine teineteisele. Ma pole selleks valmis. Ühel päeval kindlasti, kuid kuhu mul kiiret on? Ma olen vaid parimat väärt! Sina oled vaid parimat väärt! Me oleme vaid parimat väärt! Seega ära kiirusta, mina ei kiirusta. Kulgeme rahulikult edasi ning naudime oma elu olles praeguses hetkes.

 

Leave a Reply