Elades tulevikus ma polnud õnnelik. Elades minevikus ma polnud õnnelik.

Teate seda tunnet, kui te ei tea päris täpselt, mida te tunnete, kuid see tunne on nii tugev? See tunne on kõige hullem. Ma arvan, et see tunne tuleb peale, kui pole olnud aega, et seedida olukordi, mis meie elus parasjagu on. Meil on kogu aeg kiire tempo ning tihti me ei vaata tagasi ega hinga. Me muudkui jookseme edasi ning saame vanadele raskustele muudkui ka uusi juurde, mis on okei. See ju see elu ongi. Ega ta kergemaks ei lähe, vaid me ise kasvame ja areneme.

Kui sul tuleb peale tunne, millest sa päris täpselt aru ei saa, siis tee paus. See, kui sa ei oska oma tundeid väljendada, ei tähenda veel, et nad ei ole sul sügavad. Võta aeg omale ning ole vaikuses. Veeda aega endaga. Sa ei peagi midagi otseselt tegema, sa pead lihtsalt olema praeguses hetkes. Hingama. See on mega keeruline meie „tavaelu” juures. Sellepärast mulle nii väga meeldibki olla poole kohaga Hiiumaal ja teise poolega Tallinnas. See lärm, müra, tempo ja segadus, mis valitseb linnas on ulme. Kui sa oled kogu aeg selle keskel, ei pane tähelegi, kui stressirohke on linnaelu. Tagasi Hiiumaale tulla on lihtsalt imeline. Hiiumaal on Hiiumaa aeg ja see on maagiline, mul on olemas tasakaal. Taas äärmusest äärmusesse nagu mu elu juba kord on.

See on nii oluline teha aegajalt paus ning vaadata tagasi korraks. See on nii oluline teha paus ja jääda korraks seisma, mitte edasi joosta. Me unustame, et meie elu on siin ja praegu. Oluline on hetkes elada, mitte vaid minevikus ja tulevikus kinni olla. Kui ma olin koos veel oma abikaasaga, siis ma mõtlesin alati tulevikule. Unistasin meie uuest kodust, kuidas Lisanna juba vanem laps oleks, kuidas ma ka tööle saaks minna jne. Ma kogu aeg ootasin tulevikku, kuid ma ei elanud hetkes ning ma ei näinud, kui mäda kõik oli. Isegi, kui nägin, siis ma ei tunnistanud endale seda kõike. Tulevik oli paraku hoopis midagi muud, mida ma oleksin oodanud. Kõik see, mida ma unistasin ja ootasin meie ühiselt elult, polnud enam võimalik. Ma muudkui ootasin seda ilusat tulevikku, kus kõik on tore ja lilleline, kuid seda ei tulnudki. Ma raiskasin oma aja millegi ootamisele, mida ei saabunudki.

Seega, kui baby daddy minema kõndis, jäin ma kinni hoopis minevikku. Kui varem alati ootasin tulevikku, siis nüüd hoopis meenutasin minevikku. Meenutasin häid aegu ning muudkui nutsin neid taga. Meenutasin, kui armunud me ikka alguses olime ning, kui imeline oli meie esimene aasta. Ma igatsesin mälestusi. Olin kinni minevikus. Taas ma ei elanud praeguses hetkes. Ma elasin minevikus, kuid niimoodi ei saa ju elada. Me oleme pidevalt omadega, kas homses päevas või eilses päevas. Millal me oleme tänases päevas? Elades tulevikus ma polnud õnnelik. Elades minevikus ma polnud õnnelik. Õnn on siin ja praegu, praeguses hetkes.

Võtta paus on nii oluline. Hingata. Tuua ennast praegusesse hetke ning lasta peal teha restarti. Muudmoodi kuumened üle ning sa ei saagi aru, mis täpselt valesti on, aga millegi pärast on kõik täiesti mäda. Me muudkui keskendume millegi saavutamisele ning tegemisele. Me ei pane tähelegi, kui järsku on elu möödas. Lemmikud laused nagu „Oleks ma niimoodi teinud“, „Poleks ma niimoodi teinud“, „Homme teen ma seda“, Homme ma ei tee seda“. Oleks, poleks ja homme on pahad poisid. Sa ei saa nendega mitte midagi peale hakata. Sa saad tänasega sõbraks saada ning teha asju kohe. Ära lase oma elul mööda minna, kuna sa ei suutnud pausi teha. Sul on selleks alati võimalus. Jää lihtsalt lampi seisma ja lihtsalt ole. Veeda üksinda iseendaga aega! Ole vaikuses! Tulemuseks sa näed ja kuuled vastuseid, mida sul on tarvis läinud. Kõik peitub sinu enda sees.

 

 

Leave a Reply