Elu ei ole kannatamiseks, vaid elamiseks

Kas te vahest mõtlete, kuidas oleks võinud minna, kui oleksite teinud mõned teised otsused? Seda on tobe välja öelda, kuid vahest on mul tunne, et ma olen katki. Mul pole võimalik enam armuda. Midagi on puudu you know. Mul pole isegi enda baby daddy vastu tundeid enam, pole olnud juba mõnda aega. Kunagi arvasin, et ta on mu elu armastus. Crazy on mõelda, et kui ma avastasin, et ma ei soovi teda enam, siis see ei olnud hea tunne. Vähemalt oli too aeg kuklas unistus, et äkki ta tuleb tagasi. Kuid nüüd järsku ei soovi ma seda ka. Väga lost tunne oli, kuid tänu sellele suutsin lõpuks andeks anda, mis on väga positiivne. Selle kolme aasta jooksul olen „suhtes“ olnud nelja mehega. Suhted kestsid nädal kuni kuu, kas seda saab üldse suhteks nimetada? Nad kõik olid nii toredad alguses, olin täiesti eufoorias ja arvasin, et olen armunud. Nad ongi fantastiliselt head inimesed, kuid ma olin armunud mõttesse, et ma olen armunud. Kahjuks polnud see nendega kuidagi seotud. Anna andeks, kui ma sulle haiget tegin. Ma lihtsalt polnud valmis ja me ei olnud kokku loodud.

Seal ma siis olin. Jeii, mul on tunded…mis kestsid ainult nädala. Enne baby daddyt oli mul vist 7 „suhet“ olnud, kui olin vanuses 13-16. Samamoodi kestsid vähe. Üks kestis natukene rohkem, kokku lahku umbes 7 kuud. See oli üks tore poiss, me tegime nii palju draamat koguaeg, see oli nii fun. Ja me olime ikka nii noored. Need olid mu toredad Tartu ajad… Ma actually arvasin, et ma armastan teda, kuid mul polnud õrna aimugi, mis see armastus. Oma süütuse kaotasin ma juba enne teda, ühele imearmasele poisile Jõgevalt. Fun fact , kaotasin süütuse Hiiumaal, tõrvanina metsas. Muahaha.. Kännu kõrval, seda sõna otseses mõttes. Samuti arvasin, et ma armastan teda. Oh mu esimene.. tal olid kõige nunnumad silmad üldse. I will allways remember you! Te kõik jumaldasite mind ja see oli nii hea tunne, kuid igakord olin mina see, kes minema jalutas. Kas on võimalik, et baby daddyga jäin kokku kuna meil oli Lisanna? Arvatavasti, kuid teda ma armastasin päriselt. Ta on olnud mu ainus õige armastus, kuid seda enam pole ja see on okei. Vähemalt olen korra elus seda kogenud.

Muidugi ma siiralt loodan, et kunagi ma kohtun päriselt selle kõige õigemaga, kindlasti kohtungi. Paljud ei usu „sellesse õigesse“ , kuid mina usun. Armastada kedagi ja olla armastatud on kõige ilusam asi üldse. Mida iganes te külmad, kibestunud inimesed väidate. Ütlete seda vaid selleks, et ennast valu eest kaitsta. Ma pole mitte kunagi nii palju haiget saanud, kui ma sain baby daddy käest. Ma pole ka mitte kunagi varem olnud õnnelikum, kui ma olin temaga. See kõik on minevik. Ütlemine: „See oli kaua aega tagasi“ pole oluline. On olemas mälestused, mis ei tähenda midagi ja on olemas mälestused, mis tähendavad meile väga palju. Neid me mäletame ükskõik, kui palju aega läheb mööda. Valu valuks, mul on nii hea meel, et meil on ka ilusad mälestused. Ma ei vahetaks neid mitte millegi vastu. Sain targemaks, millist meest ma enam endale ei soovi, kuid, kui aus olla, ma ei tea ise ka, mida ma soovin. Ma arvan, et see on okei. Hetkel on mul käimas suurim armastuse lugu üldse, suhe iseendaga. Ma lihtsalt elan ja vaatan, mis saab. Ma keskendun endale ja Lisannale. Kui kunagi ma unistasin ideaalsest mehest, siis nüüd ma unistan ideaalsest kodust. Armas maja, mida me saame lõpuks Lisannaga nimetada enda koduks. Päris enda omaks. See on unistus, milleni ma jõuan. Mul pole soovi raisata enda elu mõtetutele pidudele, pea valudele, stressile, kurbusele. Elu ei ole kannatamiseks, vaid elamiseks. Teeme enda unistused teoks ja armastame teineteist!

Leave a Reply