Kas pole mitte tobe, et see on see mida ma hetkel igatsen?

Viimasel ajal isutab alkohol mind aina rohkem ja rohkem. Keeruline on sellele vastu panna. Kuid miks ta mind nii väga isutab? Mul on keeruline toime tulla pingeliste olukordadega ning neid on hetkel kuidagi palju. Väga tihti, kui meie elus on info voolavus nii suur, kaotame me ennast ära. Sa ei pane tähelegi, kui sinu mõtted on nii kaugel sellest, millele sa tegelikult peaksid mõtlema. Pidurdada ning olla hetkes on väga raske.

Kuid ma proovin seda siiski teha. Vanasti jõin ma eelkõige sellepärast, et ennast välja lülitada ning alkohol tundus kõige lihtsam variant minu jaoks. See oli ajutine hetkeline leevendus. Täna, miks ma ei murdu ning ei tarvita alkoholi on just selle teadmise pärast. Korraks on tõesti pea tühi, kuid mis saab peale seda? Ükski pinge ei ole saanud ju lahendust. Asjad, mis eile polnud tehtud pole ka täna tehtud. Deemonid, kes mind eile kiusasid on ka täna alles.

Täna ma oman seda tarkust. Ma tõesti tean ja teadvustan endale, et olen nii kaugele tulnud ning liigun oma eluga järjest kaugemale. Ma pole nõus taas alla kukkuma seega – ükskõik kui palju mind alkohol, nikotiin ning üheöösuhted ka ei isutaks, ma ei tee seda. Kuna ma tean, et tegelikult pole ma nendest huvitatud. Ma olen vanast mustrist välja rabelenud ning olen loomas uut positiivset mustrit.

Istusime täna vana tuttavaga, kellega pole pea 7 aastat näinud, Epic Coffees ning jutustasime elust ja asjadest. Ta elab ja töötab Norras, eks arvatavasti taas ei kohtu pikka aega. Jututeemat meil igaljuhul jätkus. Mainisin ka talle, et alkohol kuidagi taas eriti isutab ning rääkisin kuidas ma igatsen seda „põnevust“, mida ma vanasti taga otsimas käisin. Ekstreemsust, adrenaliini. Jah ma tean, et ma olin rumal. Seda saab ka palju loogilisematest kohtadest ning selle poole ma nüüd püüdlengi.

Igaljuhul tuli meelde, kuidas mul oli kombeks kaduda, kui olin purjus. Kui mul hakkas oma seltskonnaga igav ma lihtsalt panin minema. Ma ei öelnud ka tavaliselt mitte midagi, ma lihtsalt sadasin välja ning läksin „seiklusi“ otsima.

 Üks kord, kui ma poole kõndimise pealt ära väsisin istusin lihtsalt treppidele maha ning just enne, kui taas igav hakkas tuli üks mees minu poole ja kutsus mind kaasa. Läksin kaasa… Niimoodi sattusin ma elus esimest korda striptiisi klubisse. Kirjutasin sõpradele, et ma seal ja õige varsti tuldi samuti sinna. Nii pehmet nahka pole ma varem puutunud, ühtlasi andsin oma viimase raha stripparile. Olin seda terve õhtu hoidnud, kuid kuna ta mulle juba sülle ronis, siis ma ju pidin selle ometigi ära andma. Ta nahk oli nii külm ja pehme.

Kord ma läksin uitama ning jõudsin omadega Tacosse. Seal kinkis keegi mulle rukkililled ning naeratusega liikusin edasi. Raha mul taas polnud ning istusin lihtsalt mingisse taksosse, kus tuli välja, et oodati teist kleinti. Mis seal ikka, ootasin koos taksojuhiga teist klienti. Inimene tuli majast alla, oli läinud oma viski järgi. Purjus nagu me kõik olime jõime seda seal koos ning mind visati lausa koju.

 Kord taas, kui millegi pärast raha polnud (korduv muster), tahtsin ma linnast koju minna, aga kell oli kuskil 4-5 hommikul. Bussid veel ei liikunud. Läksin jälle ilma oma inimesteta ning sattusin vabakal ühe tüübi otsa. Millegi pärast tuli mul „geniaalne“ mõte mõelda välja lugu. Hakkasin seal nutma ja ohkasin kuidas mu kihlatu mind just maha jättis. Kutil hakkas minust kahju ning läksime 24h poodi. Ostis mulle šokolaadi ja suitsu, et mind lohutada. Haha mulle sobis, olidki suitsud otsas ja kellele ei meeldiks šokolaad. Lohutas seal mind ning ma esinesin vastu. Mäletan veel, kuidas ta ütles, et äkki oli see „meant to be“. Oma kihlatuga läksin lahku ning kohtusin temaga. Igaljuhul korraks oli tore ning kuna bussid veel ei käinud läksin koos temaga hostelisse kaasa. See oli aga mingi imelik hostel, kus ta jagas kellegagi tuba. Ma ronisin narivoodisse ning ta pidi veel vetsu minema, ning ühinema. Mega imelik hakkas ning samal ajal, kui ta vetsu läks ma võtsin oma kümme asja ja jooksin sokkis alla. Alles õues panin jalanõud jalga. Õues sain ma suhteliselt kaineks ka juba. Hakkasin jalgsi Mustamäe poole tatsuma ning lõpuks olin kodus. Väga ebameeldiv ja külm teekond ta igatahes oli.

Kas pole mitte tobe, et see on see mida ma hetkel igatsen? Tegelikult ju ei igatse. Ma soovin lihtsalt ennast raputada ning tavaline tantsimine hetkel parasjagu kahjuks lihtsalt ei aita. Peaksin minema ehk jooksma? Peaksin tegelema mõne ekstreemsusega? Kirjutamine ja mandalate joonistamine on mul alles, mis viib mind rahulikku mediteerivasse olekusse. Kuid igatsen ka midagi kuhu oma „hullumeelne“ energia panna. Küll ma mõtlen midagi toredat välja ning jagan ka sulle. Ma oman kannatust. Kõik ongi alguses keerulisem. Kuid ma olen siin, et luua omale uued mustrid, uued viisid ning seekord reaalselt midagi, mis ka aitaks mind mu igapäeva pingetega, mitte midagi, mis lisab pingeid juurde. Mul on fantastiliselt hea meel, et mul pole enam pohmelle ning energiat on ka poole rohkem. Nüüd tulebki vaid leida see koht, kuhu oma „hullumeelne“ energia osa suunata.

8 mõtet “Kas pole mitte tobe, et see on see mida ma hetkel igatsen?” kohta

  1. Kle “ema teresa”, kas liiga vähe pole veel “ilma” olnud, et siin staarfilosoofi endast
    kujutad ja õpetusi ning reegleid rahvale püüad jagada? Millal sa küll seal “unistuste töökohas” ka üldse kohal käid? Ja kuidas oma nii igatsetud
    last kasvatad mööda Tallinnat ringi tuiates? Kuidas üldse võeti tööle sellisele kohale algharidusega ja niisuguse välimusega ning jutuga tüüp? Ehk võtaksid hoopis kõigepealt ette oma haridustee jätkamise,sest hoolimata su “mitmekordsest teksti toimetamisest” on see kaugel normaalsest…

  2. Kui sa endale teadvustad, et selline eluviis ei ole normaalne, siis sa isegi ei küsiks siin “kas pole mitte tobe, et seda igatsen?”
    Kui oleksid praeguse olukorraga rahul, ei tekiks sul isegi seda küsimust. Mulle miskipärast tundub, et teavustad endale, et selline elustiil ei ole normaalne, aga siiski sulle see meeldis. Või miks muidu sa koguaeg neid näiteid tood.
    Aga jah, eks mine ja ole. Ilmselt enamus ootabki, et murduksid, saaksidki selle blogi jaoks materjali juurde koguda, mida tulevikus jälle edasi rääkida.

  3. Uno, kus otsast ta staarfilosoof on omast arust? Inimene kirjutab siia nagu kirjutaks päevikusse, elab välja oma emotsioonid. Ja nii uskumatu, kui see ka pole, vöibolla ongi tõesti kellegil sellest kasu. Aga lugemine on vabatahtlik muideks, nii et äkki pööra oma negatiivne kägin kuskile mujale ja tee siis midagi kasulikku, selle asemel, et siin lugeda ja vinguda 🙂

    1. Lp.jjj
      JANUARY 11, 2018 AT 6:56 PM,
      selle asemel, et siin labaselt sõimlevat ja igavaid ettepanekuid pilduvat “nurgaadvokaati” mängida
      /taolist meie armas blogija kohe kindlasti ei vaja! 🙂 /
      püüa aru saada, et igal inimesel on oma arvamus ja õnneks on meil ka sõnavabadus veel, hoolimata sinusuguste meeletust ihast pidevalt kõike keelata!
      Sügavalt sulle kaasa tundev
      Uno

  4. Ilmselgelt on inimene alles tee alguses – pole pikalt kõigest eemal olnud ja võib-olla just see blogi on ka suureks abiks mitte jälle libastuda! Ise olen ka pöialt hoidnud, et ta suudaks tugevaks jääda!

    Aga eks inimestel on erinevad kogemused ja arvamused, lähtuvalt enese maailmapildist, paljud ei mõista nii suuri kõrvalekaldeid – kergem on ikka hukka mõista, kui mõista.

    Mina olen oluliselt vanem, kuid saan palju tuge nendest mõtetest, sest adun, et mul pole olnud seda tarkust isegi mõistmaks, kui madala enesehinnanguga ma olen olnud. Minu tugevus tuleb tasapisi ja need lugemised kinnitavad ka minu väärtusi (vahel tõesti jättes õigekirja tähelepanuta 😉

    Ole tugev!

Leave a Reply