Kas sa kujutad ette, kui väga see mind ehmatas?

Täna on taas imeline ning töökas päev olnud. Kuna üks baristadest jäi haigeks, siis olen hetkel ise selle ameti peal. See tähendab omakorda, et ärkan kell kuus ja teen juhataja jooksmised enne leti taha asumist ära. Kaks nädalat on praeguses kohas jäänud. Saan veel uue juhataja välja koolitada ja siis kibelen edasi juba oma kohviku poole. Sisearhitektilt on plaanid saadud ning üürileping on käes. Nüüd on vaja disaineril ning ehitusjuhil detailidest rääkida ja võib lugeda kolmeni ja siis ehitama hakata.  

Peale tööd käisin noorema õega väljas pitsat söömas ning niisma jutustamas. Ta on lihtsalt kõige ägedam 17-aastane üldse. Räägi nagu täiskasvanuga. Kuna me oleme nii mõneski asjas väga sarnased, on meil alati koos tore. Muljetasime ja rääkisime minu lapsest ning enda lapsepõlvest. Hakkasime mõtlema, et kõige rohkem mäletame lapsepõlvest elamusi. Perega ühine reis lõbustusparki ning teised toredad sündmused. Tähtsad ongi elamused ja emotsioon, mitte kingitused ja äraostmine. Muidugi võib toredaid asju osta ja kinkida, kuid lõppude lõpuks loeb ühine emotsioon ja koosveedetud aeg.

Õel tuli omakorda meelde, kui ta sai omale jänese. Sellega oli korralik pull teema. Minul polnud õrna aimugi, et ta selle endale saab. Olin umbes 15-aastane. Olin läinud sõbra poole peole, korralikult tina pannud ning kuidagi hiljem koju koperdanud. Voodisse jõudes oli mu voodi kõrval aga… jänes? Kas sa kujutad ette, kui väga see mind ehmatas? Mida kuradit teeb siin jänes? Selle peale helistasin ma kohe sõpradele ja küsisin, mida me tegime. Kas keegi pani mulle midagi joogi sisse? Tol ajal polnud mul õrna aimu ka, kuidas narkootikumid peaks töötama seega ma olin veendunud, et näen hallukaid. Telefonis naerdi ja arvati, et olen hulluks läinud.

 „Mis mõttes Jänes? Mida sa ajad?“

 „No pekki küll, mu toas on karvane elus jänes“.

See selleks. Õnneks – või tegelikult kahjuks – olin piisavalt purjus ja läksin magama. Süda jäi vaid korraks seisma. Hommikul ärgates arvasin, et nägin und või midagi, kuid oh ei! Jänes on, puur on, igast manti on.

Oh mälestused, mälestused. Tobedad või ei, kuid olemas nad on. Tol ajal ei saanud ma noorema õega üldse läbi, kuid eks see nii olegi õdede-vendade vahel üles kasvades. Täna olen ma metsikult õnnelik, et mul on mu õed ja vend. See on täiesti teisel tasemel sõprus. Need on inimesed, kellega oled koos üles kasvanud ning näinud sarnaseid asju. Nii palju on samastuda ning alati on nii palju rääkida. Teineteist toetada ja üksteise jaoks olemas olla on imeline. Nemad on mu pere ja ma olen tänulik selle eest.    

Üks mõte “Kas sa kujutad ette, kui väga see mind ehmatas?” kohta

  1. Seda on palju öeldud, et õnnelikud inimesed investeerivadki kogemustesse ja elamustesse, õnnetud inimesed materiaalsetesse asjadesse 🙂

Leave a Reply