Kas tõesti olen nii desperate for love, et teen selliseid asju?

Miks me teeme asju, mida me teeme? Keeruline küsimus. Väga tihti soovime me teisi süüdistada enda tegudes., kuid tegelikult oleme kõiges ise süüdi. Me keskendume rohkem sellele, mida teine teeb valesti, mitte sellele mida mina tegin valesti. Enda sisse on palju keerulisem vaadata, kuid tegelikult on kõik vastused meie endi sees.

Mäletate seda miljonäri peale keda ma enesetappu üritasin? Mis te arvate, et lasin temast peale seda lahti? Muidugi mitte. Rumal, rumal Linda… Ma lasin endaga ka hiljem odavalt käituda. Iga kord, kui ta meie restorani tuli, oli meil pilkude mäng. Ta küsis minult intrigeerivaid küsimusi ja andis mõista, kui väga ta mind endiselt tahab. Iga kord, kui nägin tema autot maja ees jättis mu süda ühe löögi vahele. Olin õnnelik, et näen teda, lootuses, et annab mulle tähelepanu. Lootuses, et soovib mind taas ning seekord olen ainus.

Kuid muidugi niimoodi ei läinud. Tuli kord, kus ta helistas mulle ja küsis, kas ma olen Hiiumaal. Uuris ega mul samuti ka sõbrannasid pole. Sõbrannasid mul pakkuda polnud, kuid ütlesin, et mina olen olemas. Ta oli koos oma lätlastest või venelastest sõpradega Hiiumaale kalale tulnud. Edasi oli plaan sauna teha, vaid naised olid puudu. Nad olid juba mitu päeva joonud ning kutsusid mind kampa. Muidugi ma läksin. Käisime poest läbi viina toomas ning läksime tema maamajja. Eesti keelt räägiti minimaalselt. Ainuke, millest aru sain oli, kui iga natukese aja tagant tõsteti klaas ja öeldi „krasiivaja devutška Linda!” Ma itsitasin ja nautisin seda tähelepanu nendelt vanadelt meestelt, kuna seal oli tema. Tal oli võim minu üle, kuna kord varem pani ta mind tundma, kui printsess. Ma lootsin, et see juhtub taas. Kuid ei.

Peale korralikku viina võtmist läksime me sauna ja ilmselgelt riideid meil seljas polnud. Lippasin seal juba tissid väljas ning nautisin tähelepanu. Purjus peaga sa väga ei mõtle, et selline käitumine on oioioioioiiii, kui odav. Läksin pesema ja ta tuli mulle järgi. Nautisin tema puudutusi ning sauna tagasi minnes soovis ka tema sõber mind puudutada. See ehmatas mind isegi purjus peaga ja laususin njet njet ning õnneks ta oli siiki väärikas mees ja ei läinud edasi. Naasesime elutuppa ning ma olin juba täiesti mälleris omadega. Jooksin lausa vetsu oksendama ning kustusin voodisse.

Olin taas pooleldi teadvuseta ning meie esimene kord juhtuski. Ma soovisin temaga lihtsalt koos aega veeta ning talle meeldida. Ta vajas lõbusat naist, kes teda ja tema sõpru lõbustaks. Seda ma tegin. Purjus peaga arvasin ma, et see oli nii lõbus. Tantsida ja näidata ennast miljonäridele. Võimsatele meestele. Kuid, mida ma sellest sain? Käitusin nagu täielik lits. Kogu see võlu ja maagia, mis meie kahe vahel oli, oli täielikult kadunud. Hommikul oleksin soovinud lausa nutma hakata. Vetsu minnes nägin enda korralikku oksehunnikut ja vaatasin peeglisse ning mul hakkas rõve. Kas tõesti olen nii desperate for love, et teen selliseid asju? Kus su väärikus oli, Linda? Kes läheb metsa kolme vanema mehega sauna ning viina jooma? Ma ju tegelikult teadsin, mis juhtub, kuid ta lõpuks kutsus mind taas kuskile ning ma nii väga soovisin uuesti seda tunnet tunda, mida temaga hetkeks tundsin.

Hommikul nägin välja nagu saast. Läksin restorani, kust ma võtsin korraks pausi, kuna tundsin, et soovin endaga tegeleda. Olin kaks kuud seal mitte töötanud. Tol ajal oli meil seal nii palju draamat, sest alkohol muudkui liitis meid kõiki kokku lollusi tegema. Mu ülemused olid seal ning just tol hetkel, kus mul oli tuumapohmell ja soovisin lihstalt endale kohvi teha, tegid nemad mulle ametikõrgenduse pakkumise. Ma ütlesin jah ning olin taas selle draama sees. See tööpakkumine viis mind depressiooni tuumani tagasi. Võib-olla ka härra miljonar. Seekord otsustasin pea püsti ajada ning hakkasin väga tugevalt võitlema, et sellest lõplikult välja tulla. 

Ma nägin rängalt vaeva ja restoranil läks hästi. Töötajad austasid mind ning ma olin õnnelik. Ma tulin välja enda depresioonist. Keskendudes endale ning sellele restoranile. Ma olin väga väga õnnelik. Mul oli austus, mul oli tööstaaž, ma ei jooksnud enam mingi mehe järgi. Lollustega sain ikka hakkama kuna alkohol oli veel mängus, kuid samm sammu haaval liikusin ma parema tuleviku poole. Keskendusin järjest rohkem positiivsele, kuigi oioi kui palju stressi alati kusagil olemas oli. Kuid ma lõpuks ometi hakkasin keskenduma olulisele – iseendale ning endiselt seda ma just teengi. Iga päevaga muutun ma järjest tugevamaks ning avastan uusi asju enda juures. Ma ei vaeva enda pead, miks niimoodi läks ja miks minuga halvasti käituti. Kahjuks või õnneks tean ma vastust. See oli minu enda süü. Meie tegudel on tagajärjed ja võim valikuid teha on meie endi käes.

3 mõtet “Kas tõesti olen nii desperate for love, et teen selliseid asju?” kohta

  1. Sinu blogi puhul meeldib see, et iga pâev on uus postitus. Ja isegi kui on juhtunud, et pâev jáâb vahele, pole ka midagi hullu. Jâtka samas vaimus! 🙂 Tubli tûdruk, kes ei lase end môjutada isegi kui saab pasarahe kaela, ta jâtkab kirjutamist ja ei môtlegi sellele, et vòiks nûûd lópetada vòi enam mitte sellistel teemadel kirjutada. Aitâh sulle, et annad põnevust 🙂

  2. Võtsin endale vabaduse tsiteerida siin lõike sellest sonimisest:
    “Hommikul nägin välja nagu saast…
    Läksin restorani, kust ma võtsin korraks pausi,…
    alkohol muudkui liitis meid kõiki kokku lollusi tegema…
    Mu ülemused olid seal ning just tol hetkel, kus mul oli tuumapohmell ja soovisin lihstalt endale kohvi teha, tegid nemad mulle ametikõrgenduse pakkumise…
    Töötajad austasid mind ning ma olin õnnelik. … Ma olin väga väga õnnelik. Mul oli austus (?), mul oli tööstaaž (?), ma ei jooksnud enam mingi mehe järgi. Lollustega sain ikka hakkama kuna alkohol oli veel mängus, …”
    Austatud Gerda, “pasarahet” leiab siin küll ainult nendes loosungitest koosnevates postitustes, mitte kommentaarides. Ilmselt lootus , et ropendades jätab eriti “laheda ja kõva” mulje ja muidugi “kasulikud õppetunnid” armsa lapsukese harimisel. Usutavam oleks, kui need roppused võõrkeeles oleks ja eneseülistamine emakeeles! 🙁
    Ei tea, keda siin idiootideks peetakse. Nn. “ülemusi”, lugejaid või äkki see isegi mingi “enesekriitika”… ?
    Asi hakkab neis “ulmelugudes” ikka juba väga käest ära kiskuma…
    “AUSTUS” elementaarse alghariduseta padujoodiku vastu!?!
    Ringiajamine ju jätkus ka peale õnnemullis “ametikõrgendust” !
    Mingi eriti musta huumori liik või?! Ja seda nii väikeses kogukonnas, kus Käinas köhides Kärdlagi kajab! 😀
    Lapsest on küll nii kahju, väga siiralt!
    Tema arvelt siis saavad “põnevust” need ilmselt inglise keelt
    mitte mõistvad hüljatud penskarid! Ei saa ju normaalsetel noortel nii siledad ajud olla!? 🙁

Leave a Reply