Kui elu on liiga raske. Õpi puhkama, mitte alla andma.

Me muudkui elame enda elu, kuid tegelikult me ei näe, mis toimub meie ümber. Inimestel poleks õrna aimugi minu tegudest, kui ma neist ei räägiks. Pealt näha täiesti normaalne inimene. Tegelikult olengi. Kuid, mis on minus teisiti on see, et ma räägin. Ma kasutan enda häält. Ma näitan sulle, et kui sa oled praegu kadunud nagu olin mina. Sellest on võimalik tulla välja. Isegi, kui sul on täiesti normaalne ning tavaline elu praegu. Ma näitan sulle, et see läheb veel paremaks. Ma olen lihtsalt näide sulle, et kõik on võimalik ning sa ise saad selle kõik võimalikuks teha.

Kuid kuna taas ja taas ma šokeerin teid, siis lihtsalt infoks teile. Ma suutsin selle kõigega hakkama saada, siis kui ma ei olnud koos oma lapsega. Lisanna oli enda daddy juures või oli ta kellegi teisega. Kui ma elasin veel Tallinnas, oli mul kuus 3-8 vaba päeva. Need päevad, kui laps oli oma daddyga. Kui ma kolisin Hiiumaale, saabus mulle rohkem vabadust kuna mul oli mu tädi ning lapsehoidja. Esimesed 3kuud Hiiumaal ma tõesti nautisin seda, et lõpuks ometi on mul rohkem vabadust. Ma siiskit olin 17, kui ma sain emaks ning mingil määral jäi mul mu noorus ning vabadus ära. Sellel ajal, kui teised minu vanused hakkasid esimest korda käima klubides, kussutasin mina enda tütart magama. Ma olin kolm aastat kodune. Mul oli täiesti teine elu. Ma olin kodune emme. Kuid see elu pühiti mult minema ning tulemuseks see kellest ma räägin olen mina, toime tulemas valuga nii nagu oskasin. See ilmselgelt ei kukkunud mul hästi välja. Ning sellepärast ma sulle seda siin kirjutangi. Ma arvasin, et niimoodi unustan valu. Ma arvasin, et niimoodi hakkab mul parem. Ma lihtsalt tahtsin elu panna korraks Stopile ning mitte midagi tunda. Te näete ja loete, et ma seda tegingi. Kuid tulemuseks ma lõhkusin ennast järjest rohkem ja rohkem ja rohkem. Nagu näha, siis inimesed mu ümber seda päriselt ei näinud. Ma ise ei näinud seda. Tagant järgi mõtlen ka ise ju, et mis sul küll viga oli? Kuidas sa nii rumal olid? Kuid, kui sa oled selle keskel ning endiselt igalt poolt on valus ning sa sooviksid lihtsalt karjuda. On see loogiline, et käitud niimoodi.

Kui elu on liiga raske. Õpi puhkama, mitte alla andma. Ma ei teadnud, et mulle on lubatud puhata. Ma tundsin ennast koguaeg süüdi, kui lubasin omale puhkust. Ma arvasin, et võin omale lapsehoidjat ainult siis paluda, kui pean tööl olema. Sellest tulenes väljas käimine ka unearvelt. Kui laps oli baby daddy juures olin ma ka enamus ajast tööl. Läksin peale tööd välja ning hommikul jälle tööle. Magada kauem? Selline asi juhtus alles Hiiumaal. Mis te arvate, mis juhtub kui inimene niimoodi üksinda rabeleb? Rääkimata sellest, et ma ise ei näinud too hetk, kui hull asi oli. Kuid näed oli raske. Sitaks raske oli ning selle asemel, et võtta päev, et puhata ning magada. Kallasin ma ennast üle alkoholi ning üheöö suhetega jne.

Kuna keegi pole mitte kuskil sulle öelnud, mida teha, kui elu mida sa elasid rebitakse sul käest. Mind visati külma vette koos lapsega. Ma ei käinud tööl. Ma just sain uue korteri, millel oli tarvis arveid maksta. Laps oli koguaeg haige. Proovi niimoodi tööl käia. Proovi leida töökoht, kes võimaldab sulle sellist graafikut, kui sul on 0 töökogemust. Lapsehoidja leidmine oli igakord metsikult raske ning alati olid tulemuseks süümepiinad. Mõtle sa pead inimesi anuma, et nad sind aitaks. Karta on, et abi ei palunud, kui ma oleksin lihtsalt tahtnud puhata. Lihtsalt puhkamine oli keelatud. Nii, et mida te arvate, mida üks täiesti katkine inimene, siis teeb? Ta tuimestab enda valu alkoholi või veel hullematesse asjadesse. Ma ei osanud muud moodi. Mitte kuskil, mitte keegi ei öelnud mulle usutavalt, et kõik saab korda. Kuna ma olen terve elu olnud tegelikult üksinda. Ma ei osanud paluda abi. Tulemuseks oligi kogu see Fucked Up teema, millest sa saad veel ka edasi lugeda.

Ma kirjutan sulle siin seda, nii ausalt, kui oskan. Et sina ei langeks sellisesse auku, ei teeks selliseid lollusi. Jah see on ajutiselt fun ning lõbus ning sa tunned korraks, et sa elad. Kuid alati järgmine päev on asi hullem ning sa lihtsalt kaevad endale auku. Ma olen siin, et öelda sulle, et sul on võimalik ennast muuta ning ennast kokku võtta. Jah see oli ebaõiglane millist valu sulle tehti. Jah sa soovid, et see valu lõppeks. Kuid niimoodi see ei lõppe. Mul olen mina kellele toetuda ning mul on maailma kõige imelisem kingitus, kes toetub mulle. Ma jooksin kuristikust alla, samal ajal, kui mu laps seda ei näinud. Ma olin nii katki, kui üldse olla sai katki. Ma olin üksinda ning ma tulin ka üksinda sellest välja. Täna ma armastan ennast metsikult. Ka sina leiad selle tee ülesse. Kuna sa oled tugev, väärtuslik ning fantastiline inimene, kes on oluline. Kes on armastust väärt!

Leave a Reply