Peale seda sündmust läks vaid natukene mööda, kui mõistsin, et mul on sügav depressioon

Ma olen väsinud ning see on täiesti okei. Mul on kätte jõudnud esimene päev, kus on raske kirjutada. Olen alustanud täna nelja erineva peatükiga, kuid ma ei suuda keskenduda. Mu peas on avatud nii palju erinevaid uksi, mälestusi. Asju, millele ma pole mõelnud tükk aega. Mida rohkem kirjutan, mida rohkem teile jagan, seda rohkem asju tuleb uuesti meelde ning ka mõned vanad emotsioonid tulevad mu seest taas välja.

Kui mu abikaasa mind maha jättis olin ma tohutult lõhutud. Justkui pomm oleks plahvatanud mu südames, pildudes laiali südame tükid üle terve maailma. Silmapiiril neid näha enam polnud. Kui see sündmus aset leidis juhtusin parasjagu kokku vana sõbraga. Me saime tuttavaks, kui ma olin 14, laagris, mis oli Jõgeva lähedal. Seal samas laagris kus sain tuttavaks ka poisiga, kellele oma süütuse kaotasin. Too kord oli vana sõber suhtes. Me nägime aasta pärast uuesti samas laagris, see kord oli ta vallaline. Ta on üks nendest meestest, kellest kiirgab välja mehelikkust ning jõudu. Ta on mees, kellel on silmis soojus ning tugevus. Ta on mees, kes hoiaks enda naist kätel ning oleks tema eest nõus kuuli ette hüppama. Ta on haruldus, kes on truu, kui on olemas isegi kõige suurem kiusatus.

Ma olin parasjagu lahku läinud enda Tartu kutiga. Selle tüübiga oli meil selline pigem mürgine suhe. Kokku-lahku-kokku-lahku. Igal juhul olime vana sõbraga seal laagris ning oli tore. Kõik oli sõbralik ning me veetsime palju aega koos. Kui laager läbi sai toimus afterparty. Mitte midagi erilist, lihtsalt lapsed jõid morssi ning sõid salatit. Meie läksime koos randa või järve äärde või midagi sellist, olime seal pikali ning rääkisime. Järsku ta suudles mind. Ma olin tõsiselt üllatunud. Ma olin alati arvanud, et ta on metsikult seksikas, kuid ei teadnud, et ka tema võib mind ilusaks pidada. Tagasi läksime juba käest kinni ning kui jõudsime teisteni, siis keegi küsis, kaua te kaks juba koos olete olnud ning ta lausus, et umbes 30min. Ma tegin suured silmad ning mõtlesin, et ahah. Me oleme suhtes nüüd? See kirg, see keemia, mis ma olen tema vastu tundnud on midagi, mis on alati seal, kui ma teda näen. Vahet pole mitu aastat mööda läheb. Meie “suhe” kestis umbes nädal kuna ma olin ka teismelisena Lihtsalt Linda. Lõpetasin selle, kuna ilmselgelt on mul mingi hirm suhete ees, võib olla käis asi lihtsalt liiga kähku. Igaljuhul polnud see õige aeg meie jaoks.

Me kohtusime taas jälle umbes aasta pärast. Me väga ei rääkinud, kas üldse rääkisime. Ma tegin talle haiget. Kuid taas, kui ma teda nägin oli tunne, just kui mu keha ja tema keha peaksid olema tugevalt üksteise vastas. 

Nüüd, siis nägime taas, kui ma olin just läbi elamas kõige valusamat sündmust enda elus. Tuli välja, et ta elas Mustamäel peaaegu mu kõrval majas. Milline kokkusattumus? Ta tuli taas mu ellu. Seekord kõige õigemal ajal üldse. Ta oli suhtes, mis oli väga okei, kuna minu jaoks polnud kedagi teist, kui mu eks-abikaasa too aeg. Me sattusime rääkima ning ta käis mõned korrad meil kohvi joomas. Ta töötas Vanalinnas baaris turvamehe ning baarmenina. Kui mul oli vaja elu kurta ning parasjagu vaba õhtu oli, läksin sinna. Ta käis mõned korrad samuti ka minu töö juures kohvi joomas. Ma ei tea, mis ürgne jõud meid kogu aeg on kokku viinud, kuid kuna ta oli suhtes, siis peale keemia tunnetamise, mis õhus oli, polnud midagi muud. Me olime sõbrad, parimad sõbrad. Me jagasime üksteisele enda suuri ning väikseid muresid. Tema kuulas mind ning mina kuulasin teda. Ta oli olemas minu jaoks ning mina olin samuti tema jaoks.

Nad läksid oma naisega Rootsi tööle, kuna tuli hea pakkumine ning olid seal mõnda aega. Ta tuli Eestisse korraks tagasi ilma temata. Me saime kokku ning me käisime baarides jõime ennast täis ning olime toredad. Ta ostis kihlasõrmuse oma naisele, plaanis minna tagasi Rootsi ning teha talle ettepanek. Ma mäletan nii hästi, kuidas ma tundsin enda sees armukadedust. Mina, kes ma väitsin endale kogu aeg, et mul pole tema vastu tundeid ning käisin teiste meestega deitidel. Kord jäi ta minu juurde ööseks peale väljas käiku. Miks? Seda ka ei mäleta. Võibolla oli ta naisega tülis ning ei soovinud koju minna, võib olla me lihtsalt jõudsime omadega minu juurde peale joomist. Me ei teinud endiselt midagi. Jah, me flirtisime vahest, kuid see oli midagi väga teistmoodi. Umbes sa oled kõige imelisem inimene, keda ma tean, kuid ma armastan enda naist. Justkui tal oleksid olnud tunded kahe naise vastu korraga, oma naise ning oma parima sõbranna vastu. Kuna ta on imeline mees, ei puudutanud ta mind kunagi, kuna see oleks olnud vale. Peale seda, aga ta naine helistas mulle tema telefoni pealt ning lubas mind ära tappa, kui ma suhtlemist ei lõpeta.

Üks hommik, kui ma olin taas hakkama saanud mingi lollusega ning tundsin ennast nii halvasti, et olin purjus peaga kellegagi midagi korraldanud helistasin talle. Hakkasin mure kurtma ning ta katkestas mu kõne ruttu. Ütles, et sa ei tohi mulle niimoodi helistada. Ma olin šokeeritud ning ei saanud aru, kust see jutt tuli. Ta ütles mulle, et mu naist häirib, et me suhtleme ning ma arvan, et sa hakkad minusse ära armuma. Ma arvasin, et ta on lolliks läinud, kuna midagi sellist ei olnud toimumas. Vähemalt ma arvasin too hetk, et polnud. Ta ütles, et ei soovi minuga enam suhelda, ma tean, et ma olen mölakas, kuid me ei saa enam suhelda. Ta blokeeris mind igalt poolt ära, kui ma ka leidisin viisi, kuidas talle kirjutada, ta ei vastanud.

See oli umbes aasta peale üksikemaks jäämist. Aasta oli möödas mu viimasest suurest raputusest. Aasta oli möödas sellest, kui mu abikaasa ütles, et võib olla pole sa lihtsalt armastust väärt. Mu mees jättis mu, nüüd parim sõber jättis samuti. Isegi minu sõber lahkus mu elust. Ma polnud piisavalt hea enda parima sõbra jaoks. Ma mäletan, kuidas mul tuli klaasistunud pilk ette. Kuidas kõik jäi vaikseks ning ma potsatasin põlvili maha. Ma jäin ühte punkti põrandal vaatama ning mõistsin, mind tõesti polegi võimalik armastada. See valu minu sees oli metsik, välja kannatamatult metsik. Sellele järgnes tühjus. Mul oli masendus too aeg, kuid ma veel ei tunnistanud seda omale. Peale seda sündmust läks vaid natukene mööda, kui mõistsin, et mul on sügav depressioon. Ma ei jaksanud teha mitte midagi. Ma ei tahtnud teha mitte midagi, kuid pidin. Ma pidin iga hommik lapse lasteaeda viima, edasi tööle jooksma ning tagasi lasteaeda. Jõudsime koju ning ma mäletan nii hästi, kuidas ma nõusid ei pestnud, märjad riided olid mitu päeva pesumasinas, vahest pidin isegi uuesti pesema panema, kuna need juba haisesid. Ma tegin kogu aeg köögipõrandal suitsu, käsi aknast väljas. Ma tundsin ennast nii halvasti ning süüdi, et ma ei jaksanud olla see „hea ema“. Lisanna õnneks oli fantastiline laps ning oskas väga hästi omaette mängida ning multikad vaadata. Kas ma läksin temaga õue mänguväljakule? Parki jalutama? Ei, ma ei jaksanud korterist välja minna. Niimoodi mõjub sulle kahjuks depressioon.

Ainuke koht, kus ma olin normaalne oli töö ning, kui laps oli baby daddy juures läksin välja ning alati olin nii pöörane, kui üldse olla sain, kuna see oli ainuke koht, kus ma tundsin, et ma olin elus. Igal pool mujal tundsin, kuidas ma kokku kuivan ning varsti haihtun ära. Asi läks ainult hullemaks, kuna ma ei tegelenud probleemiga. Ma ei osanud ega jaksanud. Ma proovisin Hiina meditsiini, mida mulle soovitati ning mul hakkas vaikselt parem. Sealt edasi tuli mul plaan juba Hiiumaale kolida ning sekundiks oli kõik hästi.

Me ei suhelnud 2 aastat temaga, täiesti null. Korduvalt kirjutasin talle purjus peaga ning proovisin ka helistada. Ma igatsesin teda kõige rohkem, kui ma olin üksinda, kui tundsin, et mul pole mitte kellegagi rääkida. Ta oli see ainus inimene, kes ei mõistnud mind hukka vaid lihtsalt kuulas mind ning andis nõu. Vaikselt läks see juba meelest, kui oluline ta mulle oli, kuid ta kirjutas mulle see suvi.

Tere Linda!

Olen kindel, et minu kiri Sulle on veidi üllatav ja võib olla mitte Sinu poolt kõige parema emotsiooniga loetud…

Aga… Kirjutan Sulle, et seletada enda teguviisi 2 aasta eest, kus ma Su hülgasin, kui sul olid rasked ajad ja sa vajasid enda lähedale inimest, kes Sind lihtsalt kuulaks, ilma kohut pidamata.

Kust nüüd alustadagi, ma ei tea.. Alustan kõigepealt siirast vabandusest. Palun vabandust, Linda, et ma tekitasin selliseid kannatusi Sulle.

Miks ma katkestasin suhtlemise ja seda nii karmilt? Esiteks, mu naisele see ei meeldinud. Ma suhtlesin Sinuga salaja tema selja taga mõnda aega, aga siis ma taipasin, et ei, ma ei tohi lasta oma suhet sellepärast veega alla… Pingutamine pingutamiseks…

Teiseks faktiks on see, et tegelikult olin mina see, kes Sinu võluvasse olekusse armus, kuigi ma ütlesin teisiti.

Miks ma otsustasin Sulle kirjutada? Sest ma tunnen end väga halvasti juhtunu pärast. Ma olin ülekohtune, ma olin karm. Ma tegin seda kõike enda pärast, et pääseda mingite faktide ette panemisest, mis oleks võinud hiljem tulla. Argpüks? Ma ei ütleks. Seda oli lihtsalt vaja teha. Ei oleks ju normaalne, kui Sinu mees, kellega sa pikalt oled suhte olnud ja abielu plaanegi punund, hakkaks selja taga võõra naisega suhtlema. Mis siis, et midagi pole, probleemiks kujuneb see ikka.

Teine põhjus, miks ma otsustasin Sulle kirjutada, on see, et ma saaks oma südame puhtaks rääkida.

Sellest ajast saati, kui ma suhtlemise lõpetasin olen ma Sinu peale mõelnud ja olen ikka aegajalt Facebookis ja Instas Sinu nime otsingusse pannud, et teada saada, kuidas Sul läheb. Sinu ja Sinu tütre peale mõelnud olen ma palju. Ja sellest, et kuidas ma kahetsen, et ma nii tegin… Ja ma olen väga kurb, et selline inimene, nagu Sina, on mu elust puudu olnud.

Minu siirad vabandused Sinule ja Sinu tütrele. Esiteks, et ma Sulle nii palju kannatusi tekitasin, teiseks, kuna su tütar ka kindlasti tundis Sinu kannatusi, mida ma tekitasin.

Kui sa tahad ja julged, siis ära karda minuga ühendust võtta. Tahaks väga teada, kuidas Sul läheb.

Kurvalt ja kahetsusega

„Vana sõber”

See kiri oli väga suur üllatus minu jaoks ning väga suur kingitus. See kiri tuli nüüd, kus ma olin depresioonist juba välja tulnud ning nüüd, kus ma lõpuks armastasin ennast ning olin heas kohas oma eluga. Ta andis mulle ühe tüki tagasi. Ta ütles mulle, et mind on võimalik armastada, kui too kord arvasin, et ma olen kohutav inimene ning mul on midagi viga, siis oma kirjaga ta võttis selle idiootse mõtte ära.

Me hakkasime taas suhtlema nagu vanasti, nagu head sõbrad. Nüüd, kui ma olin hiljuti Prantsusmaal kuu aega üksinda ning sain mõelda kõigele, mis mu elus on toimunud, mõistsin, et kui ma temaga edasi suhtlen armun temasse ära. Ta on endiselt kihlatud ning nad plaanivad abielluda. Ma soovin talle kõike kõige paremat, aga ta ei saa endale meid mõlemat. Tema on valinud oma naise enda kõrvale ning see on okei. Loodan, et hoopis nemad ongi kokku loodud ning ma loodan südamest, et selline fantastiline mees sai omale väärilise naise. Meil võis jääda küll kaks aastat vahele suhtlemist, kuid tunne oli nagu poleks möödas isegi, mitte päeva. Ta on ja jääb igavesti minu südamesse väga erilisse kohta. Mis ma tema vastu tunnen, ma ei tea. Pole kunagi teadnud täpselt, temaga on mul mingi seletamatu tõmme ning seletamatud emotsioonid. Tuttav eelmiset elus? Kes teab.. Olles Prantsusmaal olin ma nädal aega vaikuses. Sellest räägin teile kindlasti pikemalt teine kord aga tulles sealt välja kirjutasin talle ning seletasin, et me peame taas suhtlemise lõpetama. Ma ei soovi taas haiget saada. See kord tegime seda sõbralikult ning mina olin see, kes ta igalt poolt ära blokeeris.

Ma lubasin endale, et ei mõtle talle ega kirjuta temast. Kuna mõtlen siin tagasi kõigele, mis on toimunud minu elus ning kirjutan sellest, siis ta pressib nii mõnegi mälestusega taas mu pähe. Ta on „The one that got away“ . Täna tuli ta mulle taas meelde, kuna tema on see inimene, kelle kõrval oli turvaline. Ta oli mu turvainimene, kuid näe, ma sain ka ilma temata hakkama. Ma tegelikult olen tulnud suurepäraselt sellest kõigest ise välja. Ma leidsin selle ürgse jõu enda sees. 

Kui ka sinu elust on lahkunud inimene, kes pani sind ainsana niimoodi tundma, siis sul on võimalik taas ennast hästi tunda ka ilma temata. Ma tulin sellest välja ilma temata. Kas oleks lihtsam olnud, kui ta oleks mu elus olnud? Ma ei tea, kuid täna ma olen siin ning ma olen õnnelik, et ma olen siin. Mu elu on ilus. Ma olen õnnelik ning ma olen siia jõudnud enda jõul. Ma leidsin taas üles selle tugevuse enda sees ning nüüd on see jõud tugevam, kui eales varem. Ka sina saad hakkama. Ma tean, et see on raske, kuid see jõud on sinu sees. Tihti me peame langema enne, kui saame tõeliselt tõusta.

11 mõtet “Peale seda sündmust läks vaid natukene mööda, kui mõistsin, et mul on sügav depressioon” kohta

  1. Sorry, aga mulle veits tundub, et päris kõik need lood küll otse sinu päriselust ei pärine. Ei tundu kuidagi tõsieluline see lugu vaid pigem midagi ilukirjanduse radadelt… nii ka mitmete teiste sinu kirjapandud lugudega

    1. Klassikaline küüniline estoon. No kurat… kuskilt otsast tahaks ikka kinni haarata ja kimeda häälega vinguda ju! Ma usun küll, et on päris. Jumala eluline lugu. S on ise ilmselt kotis elanud, seal suurt ei toimugi.

  2. Tuletas neid Delfi Naistekas või Nelli Teatajas avaldatud lookesi meelde. Mulle tundub imelik, et selle sõbra kiri on täpselt samas stiilis kui sinu enda kirjastiil- lauseehitus, väljendid jne.

        1. Ise seda tähele pole pannud ning seega ei oska kommenteerida. Võin vaid öelda, et seda kirja on näinud minu kallid sõbrannad ja on inimesed, kes teavad kellest jutt käib. Kuid enda blogis ma ei avalda nimesi, seega pole ime, kui arvatakse, et tegu on ilukirjandusega. Tegin ka peatüki valetamise kohta, kui see sind aidata võiks.

  3. See algusest peale ju teada, et kogu blogi on pastakast välja imetud. Ükski meesterahvas ei kirjutaks nii, seda esiteks. Ja teiseks ei tunnistaks ükski normaalne naine kogu ilmale seda, mida siit blogist lugeda saab, et ta on põrutanud 46 mehega ja hooranud ringi, nii et jalgevahe suhuhaigustes. No vabandage väga, aga naine kellel on veel ka laps kodus kasvamas, et oleks ju ometi päriselt nii soe peast, et oma elu taoliselt letti lööks. Seega ma olen ka üsna kindel, et tegu mingi ajakirjandusliku katsetusega.

Leave a Reply