Ma tunnen, kuidas ma elan, mitte vaid ei ekisteeri

Mulle meeldib mõelda, et ma olen tõene. Ma vähemalt proovin olla. Mulle ei meeldi kui ollakse võlts ning teeseldakse. Ma elasin nii kaua niimoodi, et ma valetasin endale. Ma ei teadnud, mida ma tahan. Ma ei teadnud, kes ma olen. Hinges oli vaid tühjus. Kogu aeg oli soov, et juhtuks midagi suurt. Unistada on tore, kõik saab alguse ühest unistusest, kuid selle unistuse nimel peab ise vaeva nägema. Enamik peatükid on minu minevikust, kuna tegelikult on kergem rääkida asjadest, millest me oleme juba õppinud, mis on juba möödas. Hetkel tahan rääkida just sellest, mis praegu toimub.

Mul on praegu keerulised ajad. See pole muidugi midagi uut, selline on elu, kuid keeruline on ju ikka. Nimelt astusin välja enda mugavustsoonist, lausa hüppasin sellest välja. Ma teadsin, et kui ma jään enda vana töö peale, siis jäängi sinna. Mul oli väga hea palk ning mulle meeldis mu töö. Sa võid küsida, mis mul küll viga oli? Mul oli soov edasi areneda, mul on soov teha endaga veel rohkem tööd ning jõuda kuskile. Mu eesmärk on täita enda unistused. Ma ei soovi jääda palgatööliseks. Ma ei soovi olla tööriist kellegi teise unistuse jaoks. Mul on enda unistused ja plaanid. Seda ma praegu teengi, liigun sinna poole, teen endaga tööd. Kuid see on mega keeruline ning natuke lausa hirmus.

Ma ei ole olnud stabiilse palga peal kolm kuud nüüd. Ma olin harjunud saama miinimum 1500 eurot kuus. Ma olin kuu aega töötu, siis läksin kuuks ajaks Prantsusmaale. ning nüüd olen tagasi Tallinna kolimas. Paku, palju raha mul järgi jäi peale reisi.. 300€. Samuti oli vaja Tallinnas riidepoes käia, seal kulus 200€. Tagasi Hiiumaale jõudes käisin poes ning kulus 100€. Järsku olid mu rahad nullis. Ma olin nii harjunud kulutama ning ostma suuri asju. Mul polnud veel kohale jõudnud, et mul ei ole tulemas palgapäeva. Ma ei käi enam tööl. Minu „mugav“ elu on läbi saanud. Praeguseks. Teate kui tore oli vahelduseks mugavat elu elada. Enne Hiiumaale kolimist lugesin sente ning võtsin ka SMS laene. Esimese SMS laenu võtsin selleks, et Lisannale sünnipäev korraldada. Raskeid asju tuli palju tee peale ning laen tundus too hetk nii mugav lahendus. Ilmselgelt ikka leian neid ajutisi lahendusi. Tänaseks olen ma need kõik tagasi maksnud, täiesti omal jõul, kuid see võttis ikka iga kuu suure osa mu palgast ära.

Igaljuhul praegu loen taas sente, täitsa jube kohe. See on nii harjumatu, kuid see on elu. Minu praegune hüpe mugavustsoonist välja on olnud selline. Ma mäletan nii hästi, kuidas kunagi mul oli häbi, kuna mul raha polnud. Ma olin ju see tüdruk Mustamäelt, kes jagas tuba oma õe ja vennaga. Mis asi see taskuraha veel on? Teismelisena läksin varastamise teed, mingi hetk. Mul oli nii häbi ja ma nii väga tahtsin, et mul oleks ka taskuraha, et mul oleks võimalik endale osta neid ilusaid asju nagu teised said endale osta. Kasvõi kooli puhvetist osta endale tihedamalt midagi. Ma soovisin, et mul oleks võimalus endale kommi osta kui isu tuli. Muidugi varastamine oli idiootne lahendus ning õnneks kaua ma seda ei harrastanud, kuid piisavalt, et kodus ja koolis jamadesse sattuda.

Praegu olen vaene. Ausalt ütlen selle välja. Mul oli hea palk, mul on hea töökogemus. Hetkel tulen vaid ots otsaga kokku. Kõik on täpselt niimoodi olemas, et saab hakkama. Midagi endale lubada ja laiata ei saa. Ma ei saa käituda enam niimoodi nagu ma olin harjunud. Iga kuu mingid uued riided, restoranides söömine, tellimuse peale mööbel, Lisannale uus ratas, uus batuut jne. Enam ma ei saa niimoodi teha, kuid jõulud on kohe käes. 

 Samuti olin harjunud enda „tööastmega“, mind kutsuti tööl „EMA“-ks . Mul oli lausa selline nimesilt. Oma töötajaid kutsusin enda lasteks, me olimegi perekond. Nüüd, et raha teenida pean ma olema tavateenidaja. Ma teen juhu otsi, et teenida lisaraha kingituste jaoks. Ma ütlen sulle ausalt, et see käib „ego“ pihta. Varem andsin tööülesandeid ning minu vastu oli austus. Nüüd olen saba jalgevahel küsimas tööd ning olen nõus poole vähema tunni tasuga. Ma väärin nii palju rohkem, mu oskused on väga palju väärt, kuid ma surun enda ego alla. Mul on vaja seda raha ning ma võingi teha mida iganes. Aus töö on aus töö. Uus kogemus juures, need mulle väga meeldivad.

Kui me soovime edasi areneda ning teha muutusi enda elus, ei lähe alati niimoodi, et muudkui liigume ülesse ja ülesse. Minu jaoks on toimunud hetkel karjääriredelil alla minek. Ma tean, et see on ajutine. Ma olen enesekindel enda oskustes ja tean, et varsti saabub tõus. Endasse peab uskuma ja peab riskima. Ma riskin, kuna ma tean, et kui ma ei anna alla, ma jõuan veel kaugele. Asja võti ongi edasi liikuda ja endasse uskuda. Kuidas muudmoodi peaks kaugele jõudma, kui ei riski? Ma pole nõus elama poolikut elu enda mugavustsoonis. Praegu on keeruline ja on hirmus. Muidugi on hirmus, kuna teadmatus ju hirmutab. Ma usaldan enda teekonda ning näen ka ise vaeva. Ma olen valmis riskima. Ma olen nõus kannatama ära need rasked ajad ning ma olen valmis taas tõusma. Kui sa oled valmis ise vaeva nägema ning mööda vaatama enda uhkusest, siis sa saad alati hakkama. Ma pole veel päris kindel, mis saama hakkab, kuid põnev ja hirmus on mul korraga. Ma tunnen, kuidas ma elan, mitte vaid ei ekisteeri. Ma riskin ning teen ka midagi muud peale arvete maksmise.

Üks mõte “Ma tunnen, kuidas ma elan, mitte vaid ei ekisteeri” kohta

Leave a Reply