Mees sa ei võta naiselt toitu ära. Eriti, kui tal on päevad.

Teate seda tunnet, kui teil on päevad ja te lihtsalt soovite enda isiklikku ruumi?  Ei soovi, et keegi sind puudutaks ja, et sind jäetaks lihtsalt rahule, kuna iga pisikene asi ajab sind metsikult närvi. Sa ajad ennast ise närvi, kuna sa lähed iga asja peale närvi ja kokku võttes oled sa närvis kõige peale ja siis keegi küsib sinu käest, miks sa närvis oled ja sa ei tea ise ka, mille pärast sa täpselt närvis oled ja sa plahvatad. Olukord ajab nii nutma, kui ka naerma ja sa sooviks lihtsalt karjuda ja kuulda enda mõtteid, mida on võimatu kuulda, kui kogu maailm sind närvi ajab.

Ja siis sul on su mees, kes sind on terve päev närvi ajanud. Tegelikult pole ju tema otseselt närvi ajanud vaid ta on parasjagu kõrval olnud, kui kõik muu närvi ajab. Ütleb sulle iga natukese aja tagant, et ta sind armastab ja sa ütled, et armastad teda ka väga palju, aga siiski ajab see sind hetkel nii närvi ja ta ei oska midagi teha ja ta muudkui vaatab sind, kui sa kirjutad ja kui sa talle otsa vaatad, siis mida ta teeb… sa avastad ta võileiba söömast, mille olid endale ostnud. Ainuke taimetoit, mille te poest ostsite ja ta fucking sõi selle ära. Mees sa ei võta naiselt toitu ära. Eriti, kui tal on päevad. Ausalt! Sa ei söö naise võileiba ära…

Ta vajutas mu nuppe kohutavalt, kuid see toimis. Lõpuks ma plahvatasin ja mu seest tulid välja asjad, mis mulle hoopis tõeliselt muret tekitasid. Raha, stabiilsus, turvatunne. Kohas, kus me Tallinnas ööbisime löödi ukse sisse suur auk ning toimus kohutav madistamine. Räägin sellest sulle lähitulevikus. Hetkel veel ei taha sellele mõelda, kuna see oli nii hirmus. Need, kes mind snapchatis jälgivad, juba teavad. Igatahes seal me enam olla ei saa ega taha. Tulemuseks oleme hotellide vahelt käinud ning see on lihtsalt jube väsitav.

Teate, kui tähtis on uni? Väga tähtis. Kuid iga päev vahetada ööbimiskohta ning hommikul tööle minna ja öösel ennast kirjutama sundida ei võimalda mulle neid vajatud öötunde, mille tulemuseks ongi pea paks ning ei saa ise ka aru, mis täpselt stressi tekitab.

Tuleb teha paus ning ennast välja lülitada. Ma tean, et see on keeruline, kuid see on nii vajalik. Ma ei väsi kordamast, et kvaliteet aeg endaga on see kõige olulisem aeg üldse. Muidu tekivad enda mõtete asemele sul juba teiste inimeste mõtted ja sa oled lihtsalt segaduses. Õnneks olen ma taas Hiiumaal ja saan hingata. Valentinipäeval istusime ja mõtisklesime mehega koos, et miks me üldse Tallinnas oleme? Minu töö pärast? Ma olen suutnud kohvikus asjad niimoodi käima lükata ning samuti leidsin omale staarbarista seega ma ei pea enam koguaeg kohal olema. On täiesti võimalik juhatada kohvikut ka saare pealt. Me ei soovi seda Tallinna möllu ja draamat ja kiiret elutempot. Absoluutselt mitte, ma jõudsin tagasi Tallinna vaid töö tõttu. On metsikult väsitav joosta linna ja saare vahet. Paraku muud varianti polnud ning ma olen tugev uskuja, et kõik juhtub põhjusega.

Tänu sellele kohviku tööle leidsin ma oma hingesugulase. Sulle muidugi võib tunduda, et olen naiivselt armunud nagu väike tüdruk. Kes teab, eks ma võib-olla olegi, kuid ma ise julgen väita, et see on midagi muud, kui lihtsalt armumise tunne. Mul on temaga tunne nagu ma oleksin kodus. Kõik on rahulik. Täpselt selline tunne, et niimoodi peabki olema. Mida rohkem ma teda tundma õpin, seda suuremaks need tunded lähevad. Oi, ta pole absoluutselt täiuslik. Mina samuti mitte. Mitte keegi pole. Kuid ma näen ja aktsepteerin ka tema tumedamat poolt. Seda, mis meie vahel toimub, ei ole lihtsalt võimalik sõnadesse panna. See tunne on lihtsalt nii õige. Ja see on parim tunne üldse, et ma saan olla enesekindel, et just mina talle meeldin, kuna ma olen olnud algusest peale täiesti mina ise. Siin pole mänge, siin pole teesklust. Siin on ausus, sõprus ning kirg.

Leave a Reply