Mul pole vaja ennast kaitsta kuna kõik ei saagi mõista minu mõttekäiku

Ära karda olla teistsugune. Pigem karda, et oled samasugune nagu kõik teised. Ma ei mõista, miks on keeruline olla unikaalne ja see, kes sa tegelikult oled. Mis seal vahet on, mida teised arvavad? Esiteks nende arvamus ei loe ja see kestab ka tegelikult vaid hetke, kui nad oma pead sinuga vaevavad. Saavad mingi kommentaari tehtud ja tunnevad ennast paremini. Hiljem lähevad ja elavad ju oma elu edasi. Samamoodi elad sina oma elu edasi ja mina oma.

Ma ei tea, kas olete tähele pannud, et ma ei vasta negatiivsetele kommentaaridele. Ma pole nõus tobedale negatiivsusele võimu juurde andma. Mul pole vaja ennast kaitsta kuna kõik ei saagi mõista minu mõttekäiku ning see on täiesti okei. Kuid loodan, et vähemalt proovite vaadata asju ka minu silmade läbi. Vahest harva puistan negatiivse kommentaari positiivsega üle, aga tavaliselt ei näe mõtet. Teie, kes te positiivsust jagate, aitäh teile!! Seda hindan ma väga! Mul läheb iga kord süda soojaks ja naeratus tuleb näole, kui minu poole saadetakse positiivsust. Aitäh sulle selle eest!

Vahel ime, mida vajame oma ellu on lihtsalt hea inimene lahke hingega. Ma loodan, et te kõik ikka teate, kui imelised ja toredad tegelased te olete! Minu noorem õde on kummalisel kombel minu väikseks kaitseingliks saanud. Mis noor ta enam on, tegelikult juba täitsa naine. Kuid kummaline on mõelda, et just temale saan ma toetuda. Meil kõigil on seda inimest tarvis. Omada õde on tõeline õnnistus. Meie vahel on tingimusteta armastus ja eks meil ole sarnased kiiksud ka. Noorema õega on see hea, et võid täiesti jabur olla, aga ta endiselt austab sind kuna sa oled vanem. Muhaha, ta on mul ekstreemselt nunnu lihtsalt.

Lisaks elu koos vennaga on väga suur üllatus. Pööraselt tore on. Lapsepõlves ta kiusas mind metsikult ja me ei saanud kohe üldse läbi. Kuid nüüd… Mis asja lihtsalt! Parim “elukaaslane” üldse. Me saame kõigest rääkida, ta viskab koguaeg ulmelisi kilde ja ma naeran niimoodi, et valus hakkab. Ühel päeval, kui mul halb tuju oli ja ma väsinud olin, tõi ta mulle vegan šokolaadipudingu. Mis asja lihtsalt! „Näe siin on puding, kaks pudingut tegelikult ja lusikas. Naudi, äkki läheb tuju paremaks.“ Buum! See oli nagu mingi kõige armsam asi üldse, mida üks vend saab oma õele teha. Ma olen alati arvanud, et ta on parim mees ja isa. Tänu temale ma usun, et neid häid mehi tehakse ka veel kusagil.

Suurim õnnistus on omada venda ja õdesid. Saadan veel kalli oma vanemale õele ja kõige väiksemale. Me oleme ühendatud vere kaudu ja me oleme koos üles kasvanud. See side, mis meie vahel on, on purunematu. Imeline, et nüüd kus me oleme suured, oleks justkui terveks eluks parimad sõbrad olemas kelle vahel on tingimusteta armastus. Meie lapsed saavad koos mängida ja alati on olemas keegi, kes tõeliselt kuulab ja hoolib.

Perekond on nii oluline ja ma olen nii tänulik, et mul on sellised imelised kolm õde ja vend. Ma armastan teid kuu peale ja tagasi! Ühtlasi me noorema õega arutasime, et meis on kindlasti Hiiumaa kaudu Vikingi verd ja Ida-Virumaalt nõks vene temperamenti samuti. Pole ime, et me kergelt pöörased oleme. Vähemalt meie kaks ületame selle keskmise normaalsuse piiri. Kuid olen julgelt see, kes ma olen kuna kõik teised on juba ju võetud.

Leave a Reply