Ole ausalt ja siiralt hea inimene ning elu avab sulle oma käed

Ära karda muutust. Ole avatud uutele energiatele, uuele ümbrusele. Ole ausalt ja siiralt hea inimene ning elu avab sulle oma käed. Ma olen Hiiumaal elanud veidi üle aasta. Miks ma siia kolisin? See mõte tuli järsku nagu selgest taevast, kui ma istusin Tallinnas, Mustamäel enda korteri põrandal. Olles täiesti tühi energiast, kõigest. Mul oli sügav depressioon, vaatasin nagu hull ühte punkti radiaatori kõrval ja ohkasin. Mõtlesin, et ma ei suuda siit püsti tõusta. Mul oli null motivatsiooni teha midagi, elav zombie. Järsku sähvatas mõte, mine Hiiumaale. Kust kohast see mõte veel tuli? Lihtsalt tuli, haarasin sellest kinni ning hakkasin tegutsema. Ma ei soovinud endale antidepressante, kuna ma olen nii palju jama nende kohta kuulnud. Läksin hoopis Hiina meditsiini, nõel ravisse ning mul hakkas peale esimesi kordi juba parem. Sõin neid terakesi ning vitamiine. Lahkusin töölt, sebisin üürilised enda korterisse ning olin valmis minema üheks suveks Hiiumaale puhkama, jäädes maksimum aastaks.

Ma tundsin korraks, et ma olen terve, ei olnud depressiooni. Midagi uut ja põnevat oli mu elus juhtumas, vaheldus. Kolisin enda tädi juurde, vanaisa majja. Maja, kus ma veetsin kõik enda kooli vaheajad, kõik suved. Nüüd on Lisannal võimalus siin olla. Meil on suur aed, meil on palju ruumi ja meil on rahulik Hiiumaa vibe, ideaalne ju. Selle asemel, et puhata sattusin tööpakkumise otsa ja ma sobisin neile. Mul avanes elus esimest korda võimalus olla teenindusjuht. Oeh jah, ütleme nii, et töö oli nii stressi rohke, et ma hakkasin iga päev peale tööd „sõpradega“ jooma. Mul avanes elus esimest korda võimalus niimoodi käituda. Mul oli nüüd koguaeg olemas tädi, kes last hoidis, lisaks palkasin veel lapsehoidja, et ma saaksin tööd teha. Ma ainult tööd tegingi. Mul ei olnud vabu päevi, mu aju ei olnud võimeline ennast välja lülitama. Isegi, kui mul oli haruldane vaba hetk, mõtlesin ainult tööle ja see ajas mind hulluks. Minu jaoks ainuke vaba hetk oli öösel une arvelt, kus oli tarvis ennast täis juua, et mitte mõelda. Täiesti perses, mis ma eelmine suvi kõik korraldasin.

Eelmine suvi jooksin maksimum tempol kuristikku, musta aukku. Üks hommik ma tundsin, et ma pole veel kaineks saanud, siis ma sain aru, et see töö pole seda väärt. Ma rääksin mitu korda enda ülemusega, et mul on depressioon tagasi tulnud, sellepärast ma üldse siia Hiiumaale tulingi, et sellega tegeleda. Sealt tuli alati mingi jama vastus, ta oskas musta valgeks rääkida. See ei muutnud fakti, et ma olin sisemas suremas. Meie viimane jutuajamine: „Sa oled täiskasvanud inimene, lõpeta joomine, võta ennast kokku, mine arsti juurde, pane endale tabletid peale, kui sa soovid enda lapsega rohkema ega veeta, ärka hommikul varem ülesse“ . Kus kurat oli aitäh, et olin tema restorani nimel nii palju pingutanud? Ma ei tahtnud teda hätta jätta. Käisin mitu korda rääkimas, et seda on liiga palju minu jaoks. Selle asemel, et ülesandeid vähendada, sain möliseda. Sellepärast võtsin päeva pealt haiguslehe ja rohkem sinna majja tööle ei läinud. Sellega sain ma võimaluse puhata kuu ning lõpuks lasin ka endale antidepressandid  välja kirjutada. Mul oli väga pikalt viha oma ülemuse vastu, enam mitte. See on seljataga. See oli imeline võimalus saada kogemust teenindusjuhina ja kui tuli minu teine võimalus selleks, oli see imelihtne. Mis edasi sai? Küll te kuulete, asi läks paraku ainult hullemaks. Väike vihje, ära sega alkoholi ja antidepressante…

Leave a Reply