Olla ema, on olla kellegi jaoks number üks siin maailmas

Paneme nüüd korraks need rasked ja keerulised asjad kõrvale. Soovin teile jagada hoopis seda imelist poolt, miks on ema nii hea olla. Alustame sellest, kui tore oli rase olla. Oioi.. Ma olin nii armunud too aeg ja nii-nii õnnelik. Ma käisin parasjagu koolis, Tekos, õppisin kokaks ja Baby daddy oli minu klassivend. Meie suhe oli alguses, aga me olime juba ülepeakaela armunud. Mul olid imelikud kõhuvalud ning käisin naistearsti juures. Ma olin kodus ka teinud rasedusteste, aga need polnud kunagi positiivsed, seega ma ei arvanud, et ma rase olen. Mingi kahtlus oli ikka, aga ei tunnistanud seda endale.  Kõik oli chill ja olime toredad noored nagu noored ikka. Käisime pidudel, väljas, koolis ja no enamus ajast olime siiskit voodis.. u know.

Ma mäletan nii palju, et oli tavaline koolipäev. Istusime koos matemaatika tunnis Baby daddyga, kui  mulle tuli telefonikõne. Läksin klassist välja ning võtsin vastu: „Tervist! Olen arst blabla ja mul on teie testide tulemused käes. Kui vaatan, siin seda hormoonide taset, siis olete umbes 7ndat nädalat rase. Mis me nüüd edasi teeme? Kas paneme aja abordile?“ Esiteks, BUUM! Kuidas palun? Ma olen mida? Ei pane aega kuskile, nalja teete? Ma hakkasin kohe nutma ja lõpetasime kõne, leppides kokku uue aja. Nutsin aga rõõmupisaraid. Mitte üheks sekundiks ka ma ei ole mõelnud, et ma ei sooviks seda last. Ma olin nii nii õnnelik, kui ma seda kuulsin. Arvatavasti mu hormoonid ka möllasid ja buusti andis juurde see, kui väga armunud ma olin. Läksin klassi tagasi. Istusin Baby daddy kõrvale. Nuttes. Kõvasti nuttes. Sõbrannad tagant küsisid, mis värk on, keegi klassivendadest kuskilt tagant küsis, mis sa saad endale väikse õe või midagi, et sa nii õnnelik oled? Haha. Eksole. Baby daddy oli ka, et mis värk on. Ma ei osanud muud teha, kui kirjutada talle vihiku serva peale: „Ma olen rase.“ BUUM! Ma arvan, et tal jäi süda seisma hetkeks. Ta võttis minult käest kinni ning me jalutasime klassist välja ning läksime koju. Tee peal jõudis ta ka oma emale SMSi saata, et ma olen rase. Seda nägu oleks küll tahtnud näha…

Igaljuhul niimoodi jõudis see uudis minuni, et ma olen rase ja sealt see emaks olemine pihta hakkas. Tegelikult, mis seal imestada, et ma rasedaks jäin, kui me kordagi kondoomi ei kasutanud ning seksisime vähemalt 3x päevas. Miinimum 3x, tihti ka rohkem. Seega kallid lugejad, kasutage kondoomi, kui te veel järglasi ei soovi, kuna lisaks kõigele sellele, sain ma hiljem arsti käest teada, et kui natukene arvutada, siis jäin ma rasedaks juba põhimõtteliselt esimesest korrast. Piisab ühest korrast and here you go! You are a mom!

Koolile ma enam väga ei keskendunud ning olin lihtsalt õnnelik rase. Oi, kui uhke ma enda punnu üle olin. Olla rase on olla uhkusega paks. Sa võid süüa absoluutselt kõike ning rõhutada enda kõhtu riietega. Mäletan, kuidas mul veel polnudki õiget kõhtu, kuid punnitasin seda kuna tahtsin näidata, kui rase ma olen. Raseduse ajal oksendasin ma heal juhul 3x , seda ka siis, kui ma kiiruga ärkama pidin. Peale selle, ei midagi. Lõpuks olid valusamad rohkem mu jalad, selg ka natukene, aga see oli minimaalne mure. Baby daddy aitas mind selle koha pealt massaažiga. Ma magasin enamus ajast, lasin ennast poputada ning olin õnnelik. Rasedus ei häirinud isegi mitte sekselu. Ma arvan, et see ainult suurenes tänu hormoonidele. See oli üks minu lemmikumatest aegadest elus. Oi ja see, kuidas sa tunned, kuidas laps su sees liigutab. Mine.. See on midagi maagilist. Su sees liigutab ennast inimene. Sinu inimene. Sinu laps. Viskab vahest sulle nukke ja siis teeb seal saltosi ja no, see tunne on kõige ägedam tunne maailmas. Ma tahan kunagi kindlasti uuesti seda kogeda. Ma tean, et on ka väga palju teisi rasedate lugusi, kuid minu rasedus oli amazing.

Sealt edasi, kui laps sündis. No jällegist, mine… Enda lapse lõhn, see kui pehme ta on ja see kuidas ta naeratab sulle läbi une või kuidas ta koogab. Ma arvan, et ma veetsin tunde ja tunde teda lihtsalt nuusutades ning paitades. Ma ei suutnud olla ilma temata. Mu süda tilkus verd, kui ma alguses ta kellegi teise sülle andsin. Ma tahtsin teda ainult endale. Mitte kunagi ei oleks tahtnud teda maha panna. Ma mäletan, kuidas olin armukade, kui ta kellegi teise käes oli või keegi teda vaatas. Ulme. Kui ma esimest korda pidin lapse jätma kellegagi, oi ma passisin koguaeg telefoni, olin koguaeg mures. Kui lapse magama panin käisin vähemalt kümme korda katsumas, kas ta ikka hingab.

See hetk, kui laps tõstab kaela esimest korda, kui ta naerab ärkvel olles, kui ta itsitab esimest korda, kui ta naerab tugevalt ning sina naerad järgi ja te ei suuda kumbki lõpetada. Amazing! Ning sealt edasi tuleb keeramine, roomamine, istumine, püsti tõusmine, kõndimine, rääkimine. Kõik need sündmused ja paljud teised on lihtsalt sõnatuks võtvad. Olla ema on next level crazy amazing experience. Ma olen nii õnnelik, et mul on Lisanna. Minu laps. Minu seest välja tulnud. Wau!

Ta suudab iga päev teha midagi, mis paneb mind naeratama. See kõik on nii seda väärt! Ükskõik, kui palju ta ka ei jonni või pahandust tee,  see käib asjaga kaasas. Ükskõik, mida ma olen pidanud läbi elama, mul on laps. Mina olen tema ema. Olla ema, on olla kellegi jaoks number üks siin maailmas. Pole olemas imelisemat tunnet ega sidet. Tule vaata meie hetki snapchatis või intagrammis, et saada aru, mida ma mõtlen. Ma ei vahetaks seda mitte kui millegi vastu. See on seletamatu side, mis sul on lapsega ja ma olen kõige õnnelikum ema, et mul on just Lisanna. Ta on minu päike, minu valgus, minu sära, minu rõõm, minu kõik. Minu elu.

Leave a Reply