Plaan oli lihtsalt aknast piiluda ning jagada ideid, mõtteid.

Siin ma nüüd siis istun. Peale pikka päeva ringi jooksmist tulime tibuga mängumaale. Tema tuuseldab ja mina saan klapid peas kirjutada. Natukene naljakas, et koht, kus saan lõpuks lõõgastuda, on karjaga lapsi ja kilkeid täis. Kuid ma olen lõpuks paigal ja no nii hea on olla.

Käidud taas Gemossis topse toomas, kuna topse tellida tänu vanade arvete probleemile pole võimalik. Tegelikult sain seal lõpuks uue diili tehtud ning järgmine nädal asjad juba jooksevad. Käidud mõlemas kohvikus. Lilled vastu võetud ning hooldatud. Nimelt ühes kohvikus lisaks kohvile müüme me ka lilli. See on ka omamoodi seiklus olnud, kuna ega ma lõikelillede hooldusest, tellimisest ning müüginippidest varem midagi ei teadnud ja ega keegi pole välja koolitanud ka. Kuid mul on oskus õppida kõike jooksu pealt ja nüüd tunnen ennast täitsa asjaliku tädina nende lilledega.

Uue kaubaga läheb ikka tunnike kuni kolm. Kõik üleliigsed lehed eemaldada, otsad lõigata, hinnad panna, tabelisse märkida ja lilled välja panna. Laps oli samal ajal teises kohvikus. Mul on nii toredad baristad, kes on alati rõõmuga nõus tal silma peal hoidma. Uhkustab siin ise ka alati, kuidas tal on suured sõbrannad.

Peale lilledega möllamist tagasi teise kohvikusse tellimusi tegema. Mõned uued kohvijoogid käiku ning juba edasi oma kohvikuga tegelema. Sain täna ehitusjuhiga kokku ning käisime koos pinda vaatamas, et saaks hinnapakkumise anda ning  saaks hakata ehitama.

Plaan oli lihtsalt aknast piiluda ning jagada ideid, mõtteid. Ime kombel nagu ikka, oli samal ajal maja vastutav isik meist mööda kõndimas ja tegi meile samuti ka ukse lahti ning saime pikalt sees vaadata ning rohkem detailidest rääkida. Maja tädi oli nii tore, jäime jutustama päris kauaks. Tuleb välja, et kondiiter, kelle tooteid hakkame edasi müüma on ka tema lemmik. „Liiga hea“ Eesti jaoks nagu ta ütles.

Pinnal, mida me üürida soovime, on vaja aga üsna kõva remonti, mis otseselt pole probleemiks. Kõik on tehtav, kuid see tähendaks, et läheb rohkem raha. Seal kõrval on aga samuti saadaval kohviku pind, mis on eriti suur. See oli varem restoran. Praeguse esimese kohavaliku pind on 126 ruutu, mis on juba väga suur minu meelest. Laoruum, kontor, riietusruum ning kolm saali kohviku jaoks. See teine pind on lausa 230 ruutu. Saali osad on natukene suuremad, kuid siis see teine pool on köök, kontoriruum, suur ladu ning lausa teine korrus töötajate riietusruumi ning duširuumiga. Hind samuti poole suurem, mis meile üldse ei sobi, kuid nad andsid oma visiitkaardi. Täna käisin ka seda vaatamas ja saame homme kokku kogu nende juhtkonnaga. See kuulub nimelt hotelliketile ning kuna neile on oluline, et ruume kasutataks, on võimalik see hind alla saada, ma loodan.

Eks me homme näe ja kuule, kui esitlen neile enda kohviku ideed. See on lihtsalt nii suurepärane, et kindlasti see meeldib neile ning, kui nende ruumide hinda alla ei saa, siis kasutame lihtsalt seda algset plaani. Point on sellest, et see teine variant on nii palju vähem tööd nõudev ning saaksime kiiremini vähese remondiga avada. Kell tiksub ja suvi on kohe ukse taga. Ma usun, et see on okei, kui Juuli alguses avame, aga kui juba üle selle läheb, on jama.

Teate, tore on! Silma nurgast vaatan, kuidas laps möllab ja hingan suurelt välja, kuna asjalik päev on taas seljataga. Kirjutasin peatüki ning lähen möllan ka koos temaga. Lennumaal saavad ka suured liugu lasta ja mu inner child juba kibeleb sinna. Ma olen õnnelik, et ma naudin samuti taas kirjutamist. Hull positiivsuse laine on taas peal. Elu on tore, täis üllatusi, täis raskusi. Kuid need raskused tunduvad nii mõttetud. Ma pigem nagu pööritan nende peale silmi. Mu eesmärk on minu jaoks käega katsutav. Kuidas ma saakski mitte õnnelik olla?

Leave a Reply