Sa pole see, mis sinuga juhtus. Sa oled see, kes sa otsustad pärast seda olla.

Head asjad juhtuvad, halvad asjad juhtuvad. Sina liigu muudkui edasi ning arene, kasva.

Täna tahan jagada midagi, mis viis mind minu elu kõige hullema teoni. Läks aega, et endale andeks anda. Tegin midagi nii hullu, et ma lasin ennast haiglasse panna. Selle peale on endiselt jube mõelda, aga thank God, et asjad ei lõppenud nii nagu too hetk plaanisin.

Ma olin antidepressantidel. Mäletan, et küsisin arsti käest, kuidas need alkoholiga kokku lähevad. Ta teatas, et klaas veini ei tee küll mitte midagi. Yeah, ta paraku ei teadnud, et minu klaas on pigem pudel või kaks. Olin antidepressantide peal ja jõin. Ma olin kuu aega haiguslehel ja kuna mind sooviti uude restorani tööle, mõtlesin, et sitta kah. Juba oli parem olla ning raha peab ju teenima. Issand, kui hea vaheldus uues kohas oli. Mul ei olnud kohustusi, läksin sooviga olla tavateenindaja. Polnud stressi ja kuna oli veel suvi, siis kõik olid natukene crazyd. Räme draama oli koguaeg, räme joomine samuti. Töö ajal, pärast tööd, une ajal, hommikul, millal iganes ning seda tegid kõik. Lisaks käisin öösel kohalike poistega, kellega tuttavaks sain bemmiga sõitmas. Ma arvan, et ma ei ole ainult ühega neist maganud, vähemalt neljaga läks asi kaugemale. Oi sealt tuleb veel teine teema, kuid see pole tänane.

Igaljuhul olin uues restoranis tööl, plaanisin Hiiumaale kauemaks elama jääda, sain hea palgaga uue töö. Panin üles kuulutuse, et otsin omale üürikorterit. Väga paljud jagasid ning see jõudis ka temani. Ühel päeval, teenindasin laudasid nagu ikka, tegin tööd ja ta kutsub mind enda juurde. „Nägin, et otsid korterit, mul on üks vabanemas.“ Ma olin nagu tuus, tänks, teen nüüd tööd edasi. Varsti tuli ta leti taha ning küsis mu numbrit. Andsin enda numbri ja ta vastas: „Tore, ma helistan, kui midagi rohkem selgub korteri asjus. (Paus, sügav paus.) Kas ma võin sulle ka niisama tulevikus helistada?“ BUUM! Mida? Lisame juurde, et ta on rikas, minust kõvasti vanem ja too aeg oli ta selle restoraniga seotud. Ma olin koheselt nii meelitatud, et muidugi ma ütlesin jah. Igakord, kui ta mulle otsa vaatas, vaatas ta mind sellise pilguga nagu oleksin jumalanna. See juhtus üle aasta tagasi, kuid ta vaatab endiselt sellise pilguga, kui satume kogemata nägema. Ma ei tea, see on lihtsalt mingi seletamatu keemia või midagi sellist. Ta ei helistanud mulle, kuid me nägime peale seda palju ning kõik nägid, mis pilguga me üksteist vaatasime.

Well, oli üks tore õhtu peale tööd, kui ma mõtlesin, et täna lähen otse peale tööd koju. Mis tähendas minu jaoks, et ma pean ruttu ennast täis jooma, kuna muidu ma ei jää magama. See oli mu tolleaegne loogika. Võtsin pitsi viina, pitsi minttut peale, uuesti pitsi viina ja minttu peale. Oüäachh.. Kuid see toimis. I was drunk as fuck. Kõndisin koos töökaaslasega koju ning ma kukkusin kraavi. Sain endale augu jala sisse ning jäin sinna pooleldi magama, puusast saati vees. Sõber kutsus mulle „eksi“ järgi, kes viis mu koju. Mäletan, kuidas ta autost välja oksendasin. Hommikul polnud õnneks tööpäeva, kuid oli koosolek, muidugi oli ka Härra seal. Koosolek oli tore, väga pask oli olla. Tolleaegne vahetuse vanem rääkis seal ilusaid jutte meie kõigi kohta. Enda kohta ma mäletan, et ta ütles, et mul on anne ise teadmata suurepäraselt meestega manipuleerida… Well maybe baby that’s true.. Koosolek sai läbi ja ma ei mõistnud, miks Härra sellest osa võttis. Läksin alla suitsule. Tuleb tema ühelt poolt, mina teisel pool. Tuleb minu juurde ning küsib, kas mul on vaba päev. Mul jäi süda seisma ning ma vastasin, et jah. Tema kutsub mind kohvile. Mina vastasin selle peale: „Kas sa mu nägu näed, mul ühel pool on meik ja teisel pole, mul üks silm on meigitud, teine pole ja sa kutsud mind kohvile.“ Tema vastab: „Ma arvan, et sa näed ka praegu hea välja.“ Ma olin šokeeritud, ta avaldas mulle muljet. Lubasin talle helistada, kui ennast korda saan. Ta andis mulle oma numbri, lahkus ning seal ma siis olin. Läksin koju, tegin ennast korda. Juba oli palju parem olla ning helistasin talle. Ta tuli oma uhke maasturiga järgi, mis ühtlasi on siiamaani mu lemmikauto. Ma isegi kommenteerisin, kui ilus auto sul on. Ta pakkus mulle kohe, kas soovin sõita sellega, kuradi rikkad mehed. Sõitsime kohvikusse kohvi jooma, niimoodi viisakalt. Rääkisime seal juttu, tema imestas, kuidas ma veel vallaline olen ning mina uurisin, kas tal mitte naist pole? See on nüüd oluline.. „Ei, nalja teed. Mina enda vanuse juures enam ei lollita ja loodan seda õiget leida. Need lollused on minevikus juba tehtud”. BUUM! BUUM! BUUM! Ma uskusin teda ja olin täiesti pilvedes.. Ta soovis mulle näidata maailma ning oskas nii kuradima hästi rääkida. Ta on kõige parema huumorisoonega mees, keda ma tean. Üsna pea läksime rohkem avalikku kohta ja ta rääkis, kuidas ta mind soovib ja olen tema oma. Me alustasime kohviga ning õige pea jõime juba õlle. Tema tahtis mind üleni ainult endale ning mina tahtsin olla üleni ainult tema oma.

Lõpuks me jõudsime tema juurde. Ta palus mul istuda, öeldes, et „Sina oled siin majas printsess, las ma teenindan sind.“ BUUM! Ma olin kohe valmis kõigeks, kui ta niimoodi ütles. Ta kohtleski mind kui printsessi. See kogemus oli midagi täiesti uut ja imelist. Lisades juurde, et ma olin samal ajal antidepressantidega depressiooni ravimas. Ma olin temaga täiesti teises maailmas, kõik uksed tundusid valla olevat. Me rääkisime ja rääkisime ning naersime ja naersime. Mul oli kõht valus naermisest. Lõpuks ta tõuseb ja suudleb mind, see oli amazing, nii ilus. Kas lõpuks ometi on see koht käes, kus minu elus juhtub midagi romantilist? Kas tõesti tema ongi see mees, keda ma olen oodanud? Ma olin muinasjutus, selgelt nagunii see aeg ei mõelnud. Mõeldes, kui palju oli minu organismis alkoholi ning ravimid samuti. Kui me voodisse läksime, rahuldas ta ainult mind, mitte midagi vastu soovides. Ütles, et õppis mingi hõimu käest, et esimesel ööl on naine kõige olulisem, teisel ööl võib lapsi teha. Ma olin müüdud! All in, is this real? Ma olin nii õnnelik, see kõik kestis kuskil kümme päeva. Ma käisin endiselt tööl, muidugi ta soovis, et ma ei läheks. Kui läksin, siis ta tuli samuti sinna ning ootas mind kella 2ni öösel ära, et minuga koos voodisse minna. Me ei seksinud mitte kordagi. Me tõesti lihtsalt amelesime, olime ja nautisime teineteise seltskonda. See oli midagi väga uut minu jaoks. Kas tõesti on olemas selline mees? Ta oli mu unistus. Võimas, šarmikas, rikas, humoorikas… Me jõudsime selle kümne päevaga igast asju korraldada ning see oli imeline.

Siis läks ta tagasi Tallinnasse, lubas helistada ja suhelda. Kui ta ära oli kuulsin ta tütre käest, et tegelikult on tal veel naisi. Alguses ma ei uskunud, kuid siis ta ei vastanud mu kõnedele ning mul tuli reaalselt hullumise hetk. Ma ei saanud üldse aru, mis mõttes? Alles olime nagu seitsmendas taevas ja nüüd sa ei vasta telefonile isegi mitte? Ma polnud temast mitu päeva mitte midagi kuulnud. Mina, kes ma nagunii arvasin, et olen maailma kõige koledam inimene, depressioon võttis võimust, see oli jube tunne. Ta tuli lõpuks tagasi ning ütles, et peab minuga rääkima. Jutust tuli välja, et tal on tegelikult alati naine olnud ning kui ma soovin, siis me võime sõpradeks jääda. Kuidas palun? Lisame juurde, et ma olin juba täis see hetk… Sul on naine? Sa ütlesid, et ei ole. Ma konkreetselt küsisin ta käest, kas tal on naine. Ta lubas mulle imelist tulevikku, kohtles mind imeliselt, pani mind tundma imeliselt. See kõik oli milleks? Ma olin niigi katki, rohkem, kui katki ning ta tuleb ja annab mulle lootust ning tulemuseks võtab ära ka viimase lootuse. See tunne oli räme, lihtsalt räme. Mina, kellel ei olnud emotsioone, kellel polnud tundeid, kes sõi antidepressante ja on alkohoolik satub lisaks kõigele sellise tegelase otsa.

Võta endale palun hetk, kallis lugeja ja mõtle, kuidas sa käitud inimesega. Puhtalt selle pärast, et sa hetkel soovid midagi, kedagi. Ta arvatavasti soovis lihtsalt enda ego tõsta, et tema, “miljonär”, saab selle noore ettekandja sealt. Kõlab täitsa lihtsalt, eks ta olegi. Ma jäin teda siiralt uskuma. Mida selline pauk teeb ühele katkisele inimesele? See oli viimane piisk minu karikasse, mis oli niigi täis juba.

Sealt edasi samal õhtul hakkasin väga kõvasti jooma, suitsetasin kanepit. Mu „eks“ tuli mulle oma bemmiga järgi ja me sõitsime ringi. Läksin tagasi restorani rääkisin Härrale, et teeme ühe õhtu veel koos. Saatsin enda „eksi“ minema ja läksime Härraga minu juurde, tahtsin paar asja võtta. Kui ma autosse läksin, siis ta oli juba jälle ümber mõelnud. See oli mulle uus pauk samal õhtul. Jõin, suitsetasin, jõin, suitsetasin. Ma olin nii segi omadega, ma tõesti ei mäleta kõike, mis ma korraldada võisin.

Lõpuks olin ma kodus. Et sulle parem pilt maalida, siis mu tädi magas üleval koos mu lapsega. Mul oli kanepist munch peal ja sõin üksinda kartulisalatit. Ma ei tea, kas need on antidepressandid või midagi muud, kuid kohati oli mul neid tarvitades tunne, et kõigest on pohhui, kuid samas ei ole ka. Tuim tunne. Sõin seda kartulisalatit ning järsku sähvatas. Miks mind üldse siia tarvis on? Ma ei mõelnud too hetk oma lapse, pere ega tuleviku peale. Mul oli taas pussitatud süda. Ma nägin korraks, et mul on võimalik tunda tundeid ning see tunne võeti kätte ning rebiti pooleks. Ma ei tahtnud rohkem elada. Mul oli pakkide viisi tablette, mis peaksid mind „aitama“. Ma võtsin kõik välja ning neelasin kõik alla. Panin ennast pikali ja vaatasin lakke. Ma kadusin korraks täiesti ning siis tuli hetkeks selgus. Ma ehmusin selle peale, mida ma teinud olen. Helistasin ise kiirabisse. Nad veel küsisid telefonis, miks sa seda tegid? Oskasin vaid öelda ma ei tea. Kiirabi tuli, üritasid mind oksendama saada. Toppisid enda näpud mulle kurku, oksendasin ja ainuke, mida nad nägid oli kartulisalat. Ühtegi tabletti polnud enam näha. Mind viidi kiiresti haiglasse, tehti maoloputus. Ma olin terve aja ärkvel, kuigi silmad ei olnud enam lahti ja olin täiesti lõdva. Ma kuulsin, mis toimus ja see oli jube, rõve, hirmus. Kuidas sa midagi sellist suutsid teha? Olin terve öö juhtmete all, lõdva ning väga ebamugav oli olla. Siin ma ei hakka ilustama, Hiiumaa haigla pole suurem asi koht ja minu mulje arstidest on pask. Mul lubati järgmine päev lihtsalt minema kõndida. Mind ei suunatud mitte kuskile edasi, et abi otsida. Kuidas? Ma proovin endalt elu võtta, õnneks ei õnnestunud, kuid sa lased mul lihtsalt minema kõndida. Mis haigla see on?

Kogu see tegu ehmatas mind nii väga, et helistasin kõigile enda perekonnas, rääkisin, mida ma tegin ning ütlesin, et mul on vaja väga abi. Tädi on arst ja ma nõudsin, et mind haiglasse pandaks. Ma ei teeks mitte kunagi midagi sellist Lisannale, kuid ma tegin. Teate, mis on kõige hullem? Ma tegin seda üks päev enne tema sünnipäeva. Kas te kuulete, kui hull see on? Mis siis kui see oleks läbi läinud? Mu laps oleks emme hommikul surnuna avastanud. Pidasime ta sünnipäeva ilusasti ära. Andsin endast parima, et heastada enda tegu. Otseloomulikult on see võimatu. Tema ei teadnud, millega ma korda olin saanud. Kuid need süümepiinad mu sees olid rämedad. Me riietasime ennast haldjateks ning käisime niimoodi igal pool ringi. Mängisime, et oskame päriselt lennata ning korjasime lilli.

Peale seda lasin ennast ise vaimuhaiglasse kirjutada. Niimoodi mõjub sulle alkohol, kui sa seda kuritarvitad. Niimoodi mõjuvad sulle tabletid, kui neid ei võeta õigesti. See, mis ma tegin oli kohutav. Kui ma oleksin olnud kaine, poleks ma selleni jõudnud. Kui ma oleksin osanud oma probleemidega tegeleda, poleks ma selleni jõudnud. Me arvame, et meil on kontroll enda üle ning tegelikult pole asjad nii hullud, kuid siis juhtub midagi sellist. Kuidas ma jõudsin nii madalale? Depressioon on väga tõsine asi, kallid inimesed. Sa oled sina, kuid sa oled samal ajal hoopis keegi teine. Väga sünge ning ettearvamatu, lausa hirmuäratav. Oli aeg midagi teha. Mis sai minust edasi? Küll sa kuuled..

Meie tegudel on tagajärjed. Sa ei pruugi aru ka saada, kuidas meie teod teisi mõjutavad. Härra jaoks olin ma lihtsalt mingi flirt, mingi mäng. Kuid inimesed ei ole mänguasjad. Sa ei või iial teada, mis tegelikult nende peas ja südames toimub. Kuidas sinu sõnad võivad kellelegi mõjuda. Kuidas sinu tegu võib olla see viimane piisk karikasse. Kuidas samuti sinu positiivne käitumine võib kellegi päästa. Muidugi meie kõigiga juhtuvad halvad asjad. Seda ei saa muuta. Mida me saame muuta on viis, kuidas me reageerime asjadele. Kui sa oled, aga pilves ja sigalakku täis pole sul ka seda võimalust. Eriti oluline on pea selgena hoida, kui käes on rasked ajad.

Nagu ma ütlesin alguses, siis mul oli väga raske endale andeks anda. Mind aitas arusaamine, et sa pole see, mis sinuga juhtu, vaid see, kes sa otsustad pärast seda olla! Ma tean, et see peatükk on räme. Ise mõistsin ennast samuti hukka, kuid elu ongi vahest räme. Ma tegin midagi, mida ma poleks iseendast kunagi uskunud. Ma tundsin ennast kohutavalt süüdi. Kes teeb niimoodi? No näed, mina tegin. Kuid selle asemel, et tõsta uuesti klaas ning eirata seda, läksin ja otsisin abi. Kas see oli lihtne? Muidugi mitte, kukkusin pidevalt trepist alla. Kuid siin ma olen, taas ülesse minemas. Mul pole plaanis alla anda isegi kui ma peaksin taas kukkuma. Me saame tihti hakkama asjadega, mille üle me ei ole uhked. See, mis sa pärast seda teed on olulisem! Kas sinu tegu määrab sind? Liigume rahulikult üks päev korraga edasi. Okei?

0 mõtet “Sa pole see, mis sinuga juhtus. Sa oled see, kes sa otsustad pärast seda olla.” kohta

  1. Inimene, kes on piisavalt tugev, et võtta vastu otsus endalt eluvõtta on sama tugev ka ennast sellest olukorrast välja tõmbama. Loeb ainult see kumb variant valida. Kahjuks tihtipeale peab proovima ära esimese variandi selleks, et otsustada teise variandi kasuks. See alati ei õnnestu.
    Mull on hea meel, et sulle jäi alles elamise võimalus !

Leave a Reply