See on sinu enda ülesanne ennast hoida, keegi teine ei tee seda sinu eest

Ma olen teie käest nii palju positiivset tagasisidet saanud. Vanad tuttavad, sõbrad ning ka inimesed, keda poleks absoluutselt oodanud kirjutavad. Aitäh teile! Te kõik olete öelnud mulle: „Vau, kui tugev sa oled. Nii julge. Sa oled nii tubli.” Iga kommentaar annab julgust ning jõudu juurde. See on tõsi, ma pingutan, aga mul on ka nii palju asju, mille üle ma ei ole uhke. Ma olen teinud metsikult palju lollusi ja ettekääneks toonud, et mul on vaja puhata, mul on stress, mul on vaja midagi üksinda teha. Laps on daddy juures. Tööpäev sai läbi, mul on hetkeks vabadus, miks mitte välja minna, vahet pole, et homme peab tööle minema, aga see on minu vaba hetk praegu. Otseloomulikult, kui sul on vaba hetk, siis kasuta seda! Iseenda eest hoolitsemine ei ole isekas, see on vajalik. Probleem on selles, et ma ei hoolitsenud enda eest. Ma hoopis tuimestasin kõike, mida ma tunnen. Surusin alla kõik enda emotsioonid ning probleemid. Kui meil on raske me ei mõtle selle peale, et see on ajutine lahendus, haava lakkumine. Me lihtsalt soovime, et me ei tunneks hetkeks midagi, et meil oleks korraks lõbus. Tegelikult teeb see asja hullemaks ning sealt hakkas asi veerema.

Alates sellest, kui minust sai singlemom. Esimene kuu ei saanud ma mitte midagi aru, olin šokis. Teine kuu ma nutsin iga jumala päev, mitte neid ilusaid pisaraid, aknast välja vaadates ja ohates, vaid ma nutsin hüsteeriliselt suud kinni hoides kuna ma ei suutnud lõpetada. Arvan, et nutsin kõik oma pisarad ära, kuna pärast seda ei suutnud ma enam nutta, isegi kui oleksin soovinud. Teine kuu ma otsustasin, et aitab. Ma ei soovi enam midagi tunda, ma soovin välja minna ning lõbutseda. Lõbutsemine on väga oluline asi, kuna elu on nautimiseks ja elamiseks, mitte tuimalt edasi minekuks mõeldud. Aga lõbutsemisel ja lõbutsemisel on vahe sees. Tihti meie „lõbutsemine“ teeb meile hoopis liiga ja ei olegi tegelikult fun. Ma olin lonely as fuck. Okei, mees jättis maha, aga kuna ma olin kodune ema, alati Lisannaga koos ja nüüd järsku mõned korrad kuus ei olnud ka Lisannat enam. Korter oli täiesti tühi. Ma nautisin seda päeva osa, kui sain teha omi asju või pikki päevi tööl ning mulle meeldis ka mõte, et sain välja minna, aga ma ei suutnud üksinda kodus olla. Nii üksik tunne tuli peale, et ma oleksin teinud ükskõik mida, et ma ei peaks seal üksi olema. Mis sa arvad, mida üks lonely women teeb? Lonely drunk women… Magic Tinder, haha oi, mis jutud veel sealt tulema hakkavad, aga seda teinekord. Kõigepealt alustame, selle esimese korraga.

Lisame juurde, et mu enesehinnang oli madalam, kui muru. Ma põhimõtteliselt arvasin, et ma olen koll ja keegi ei taha mind. Mis on muidugi lollus, kuna lisaks sellele, et ma olen väga ilus naine olin ma  too aeg ka enda parimas vormis. Davai, läksime välja ja BUUM! Kohe hakkasid mehed ümber ringi siblima. Ma olin väga üllatunud. Ma polnud väga ammu tähelepanu saanud ning see tunne oli nii hea. Peaaegu sõltuvust tekitav… Lisame sinna alkoholi, ka seda ma olin eelmistel aastatel minimaalselt joonud. Ma ei käinud väljas, mitte kuskil. See eest, kui ma olin teismeline 13-16 , olin ma väga hull peoloom. Hull ja loll. Kui sa annad mulle alkoholi kätte, siis BUUM! you never know, mille peale ma tulla võin. Ma ise ka ei tea. Ma olen impulsiivne inimene ning alkohol korrutab selle miljoniga.

Nii, nüüd on meil lonely Linda, madal ensehinnang, alkohol, mehed ümber ringi. Oh, it felt good! Ma ei pidanud mõtlema, mul ei olnud muresid. Ma sain lõpuks elada elu, mida teised minu vanuses elasid. Ma sain hetkeks olla samamoodi lihtsalt noor. Mulle nii meeldis, kuidas mehed mind vaatasid ja tekkis isegi mingi positiivne arvamus endast. See oli nii põnev. Ma ei osanud alguses midagi teha, kuna ma olin 3 – aastat ainult ühe mehega olnud, ainult ühte vaadanud. Aga no worries, need oskused tulid või ei tulnud ka, kes teab, ma olin purjus ning sealt hakkasid minu üheöö suhted pihta.

See oli vana-aasta õhtu, kui minu esimene härra, austraallane, pakkus nii palju tähelepanu, ma tundisn ennast nii hästi. Meil olid ühised tuttavad ning olime mitu korda samasse baari sattunud. Ta elas mu kõrval majas, seega eriti lihtne.  Ma vist olin tööl too õhtu ning peale seda jõin ennast hästi kähku täis. Väga ei mäleta aga ma ise läksin tema juurde, tema koju. Tal oli mingi sõber ka seal, aga too kadus kähku. Me olime diivani peal temaga ja u know, erutav flirt ja pilgud ja rääkisime juttu — enda unistustest ja plaanidest. Ta rääkis kui ilus ja eriline ma olen ja et ära mõtle täna enda probleemidele, lihtsalt oleme. Ma polnud kedagi teist veel suudelnudki. Ja siis me suudlesime, see oli alguses nii imelik, kuid mul oli nii hea tunne, et keegi soovis mind, keegi arvas, et ma olen ilus. Sealt läks see edasi ning järgnes juba seks ja kõik.

Seks oli mõttetu, eufooria oli üle läinud, pohmakas hakkas peale tulema, kurbus trügis taas sisse ning tema kõrvale magama ma ei tahtnud jääda. Tahtsin kohe põgeneda ja läksingi koju. Tunne oli selline, et käisin kedagi rahuldamas ning siis lahkusin, dirty tunne oli. See täitis mu üksinduse vaid hetkeks, nagu alkohol. Hommikul tundsin ma ennast sitemini kui varem ja see oli alles esimene kord.

Alati, kui ma rääkisin kellegile, et mul on üksik olla, siis kõik ütlesid mulle, sa ei ole ju üksinda, sul on Lisanna. Jah, ma ei ole üksinda, mul on laps. Seda enam on mul vaja tuge. Kui sul on laps, siis seda enam on sul vaja abi, sul on vaja kedagi. Mul polnud kedagi. Sõbrad, kellel polnud õrna aimugi, milline on mu elu, mida tähendab olla sellises olukorras nagu ma olin. Nad kahjuks polnud piisavad, nendega sain ma väljas käia ning unustada hetkeks oma tegeliku elu. See polnud probleemiga tegelemine, see oli selle eiramine. Ma arvasin, et mul on vaja kedagi, kuna keda mul selle kõige juures samuti polnud olin mina. Ma ei kannatanud üksinda olla, ma ei kannatanud iseennast. Nagu lollike vaatasin igat meest sellise näoga, et äkki tema on see, kes tuleb ja päästab mind. Kui temaga midagi tegin, siis tundsin jälestust ning põgenesin. Nii on olnud iga jumala mehega.

Vahest pead sa hoopis ise olema iseenda kangelane. Päästa ennast sellistest tegudest, ära rüveta ennast. See teeb asja ainult hullemaks, kuni oled kinni selles mustris, see tundub sulle juba normaalne. Võitlen sellega endiselt, and that’s not cool. Kui varem surusid enda emotsioone alla, siis nüüd ei leida sa neid enam sealt alt ülesse. Ma pole suutnud päriselt armuda, seega ma otustasin endasse taas armuda nind armastada isennast, hoides ennast rumaluste käest nagu need. See on sinu enda ülesanne ennast hoida, keegi teine ei tee seda sinu eest.

Miks ma räägin sulle sellest kõigest avameelselt ja avalikult? Võibolla, siis sa näed kuhu ma nende „ägedate“ tegudega välja lõpuks jõudsin. Kuidas ma endale auku kaevasin ja sinna sisse kukkusin. Wait and see.

 

 

 

Leave a Reply