Seega naised – ma tean, mida tähendab ennast vihata

Varem, kui ma vaatasin peeglisse, nägin ma vaid enda vigu. Mitte midagi muud. Mu silmad vaid peatusid voltidel, mis mulle ei meeldinud. Ma ei kandnud lühikesi varrukaid avalikus kohas  kaheksa aastat, kuna alates teismelise east ma vihaksin enda käsi. Need olid paksud ja kaenla alla jäi alati volt, mis mulle ei sobinud. Peale lapse saamist jäid mu kõhule metsikult suured venitusarmid. Mu kintsudel on venitusarmid, mu kätel, mu jalgadel, mu tagumikul, mu rindadel. Mul pole mitte kunagi olnud lamedat kõhtu. Ma pole mitte kunagi olnud „peenike“. Ma polnud mitte kunagi number üks iludus seltskonnas.

Ma pole aastaid käinud avalikus rannas, kandnud päevitusriideid ega lühikesi pükse. Peale nii mitme erineva mehega magamist kandsin ma alati pikki riideid, kõrgeid kaeluseid ning pikki pükse. Lohvakaid kampsuneid ning maksikleite. Ma tegin seda siiskit stiilselt, kuid ma ei kannatanud ennast näidata. Kõik riided, mis ma poest ostsin olid alati meelega XXL. Mida suurem seda parem. Mida suurem seda turvalisem. Mida rohkem ma olin kaetud, seda parem oli olla.

Nii palju ebakindlust, nii palju rõvedust oli mu sees peidus, kuni ühel päeval ma otsustasin ennast kiilakaks ajada. Ma tundsin, kuidas kõik mu vanad halvad mälestused kadusid. Mul polnud enam juukseid, mille taha peitu pugeda ning minust kiirgas välja tugevus ja julgus. Mul polnud enam muud varianti, kui pea püsti tõsta ning omada julgusega seda, kes ma olen. Milline ma olen.

Ma olen naine, kellel on kurvid. Ma olen naine, kellel on armid. Ma olin naine, kes vihkas ennast, kui ta peeglisse vaatas. Ma olin naine, kes ei uskunud komplimente. Ma ausalt arvasin, et mu üle naerdakse, kui tegelikult tehti  kompliment. Ma arvasin alati, et tegu on sarkasmiga. Ma arvasin, et ma olin monstrum. Ma arvasin, et ainus viis, kuidas mehele meeldida, oli temaga magada. Ma ei uskunud, et tõeline mina kellegile võiks sobida. Ma arvasin, et ma pole armastust väärt.

Ma pugesin peitu alkoholi taha. Sellest piisas mulle mõneks ajaks. Edasi ma pugesin narkootikumide taha. Õnneks taipasin lõpetada enne, kui ka nendega asi käest oleks läinud. Neid tarvitades sain ma hetkeks tunda ennast hästi. Sellele, et järgmine päev ja päev pärast seda olukord vaid hullemaks muutus, ma tol hetkel ei mõelnud.

Mu viimane pidu narkootikumidega on siiani minu jaoks üks madalamatest punktidest üldse. Tüüp, kellega sain tuttavaks tinderis, võttis meile Balti jaama juures hostelis toa. Me tegime MDMA-d, korgijooki ning speedi. Need on kolm tugevat narkootikumi. Segamini. See ei olnud ilus vaatepilt. See on asi, millest ma lihtsalt ei suuda detailselt rääkida, kuna mul hakkab sellele mõeldes füüsiliselt paha. Kuidas jõuab üks inimene nii madalale, et ei oska muud moodi lõõgastuda? Kuidas ebakindlused viivad meid selliste asjadeni? Ma võtsin vabatahtlikult korgijooki Balti jaama hostelis endale sisse mehega, kes tarvitas selliseid asju iga päev. Kas enam madalamale saab laskuda? Kas ma olin uhke enda üle, et midagi sellist tegin? Mul hakkab sellele mõeldes lihtsalt rõve.

Seega naised – ma tean, mida tähendab ennast vihata. Endaga mitte rahul olla. Arvata, et sa ei kõlba. Arvata, et oled paks. Tõelist ennast mitte näha. Kuid no näed – täna arvan, et mu kurvid on imelised. Ma jooksen meeleldi paljalt ringi ja eputan oma mehe ees, uhkusega. Ma tunnen ennast metsikult seksikana ja ta näeb seda. Enesekindel naine on kõige seksikam asi üldse. Ma armastan enda juures absoluutselt kõike. Kuidas see võimalik saab olla? Kuidas ma selleni jõudsin? Mu keha on ju samasugune. Ma olen ju sama inimene.

Ma tegin tööd sisemise endaga, siiani teen. Ma õpin ennast tundma. Ma näen ennast. Ma ei varja ennast. Ma panen kirja enda mõtted. Ma teen endale komplimente. Ma teen endale ise pai. Ma hoolitsen enda eest. Ma viin ennast ise kohtingule. Ma veedan aega endaga. Ma ei poe enam peitu elu eest. Ma üritan olla iga päev parem inimene. Enda jaoks, oma tütre jaoks, oma sõprade jaoks ning teie jaoks. Kuna tehes head teistele, soovides head teistele peegeldab see nii palju positiivsust sulle endalegi tagasi. See on midagi suuremat, kui sina ise. See on imeline tunne aidata kedagi, toetada kedagi. See on tunne, et sa oled oluline ja väärtuslik. See on teha midagi, mis pole isekas. Puhtalt heast südamest teha midagi teiste jaoks. Sa annad endast positiivsust ning sa saad vastu topelt positiivsust. Olla põhjuseks, miks keegi naeratab, on parim tunne üldse.

Jagagem soojust. Olgem toeks teineteisele. Olgem parem inimene iga päev. Tehkem midagi lihtsalt heast südamest, mitte midagi vastu oodates. Kui sul on võimalus kedagi aidata, siis tee seda. Ma mäletan nii hästi, kuidas ma arvasin, et ma olen kõige rõvedam naine maailmas. Täna ma arvan, et ma olen fantastiline, maagiline, imekaunis naine ja isiksus. Mitte ainult seksobjekt vaid lihtsalt naine. Inimene. Täielik meistriteos, täiesti ise. Ma olen mina. Ma olen unikaalne. Ma olen 100% piisav. Ma soovin südamest, et ma suudan ka sind, kes sa endast veel niimoodi ei arva kuidagigi suunata sellele imelisele teele, kus sa avastad enesearmastuse, kuna kõik see ilu ja maagia on sinu enda sees. Mitte välimus, mitte riided, mitte mehed, mitte keha, mitte aksessuaarid, mitte raha, mitte haridus, mitte sõbrad, mitte töö ei tee sind kauniks. Vaid see, mis peitub sinu südames. See, mis peitub sinu sees, on maagia. Kui sa lõpuks armud endasse, vallutad sa maailma! Sa oled imeline! Sa oled unikaalne! Sa oled sina. 

2 mõtet “Seega naised – ma tean, mida tähendab ennast vihata” kohta

  1. Hei, Linda! Kui ma esimest korda su blogi lugesin, siis mõtlesin, et okeeeeei..miks sa sellistest asjadest nii avameelselt räägid. Kuid siis süvesin rohkem teksti ja su mõtetesse ja ma saan aru miks sa kirjutad. Ja mul on tõsiselt tõsiselt siiralt hea meel, et sa aktsepteerid oma vigu ja õpid nendest ning oled leidnud oma sisemise rahu ja lasknud oma minevikukollidest lahti.
    Palju edu sulle ka edaspidi ja imelist armumisaeg!

Leave a Reply