Sõbranna kukkus ning murdis oma ninaluu too õhtu

Miks inimesed joovad nii palju? Sest nad soovivad põgeneda. Miks nad soovivad põgeneda? Sest neile ei meeldi nende elu. Miks neile ei meeldi nende elu? Sest nad ei julge teha muutusi. Ja siis me vingume, vingume ja vingume. Kõik on nii pahad ja teevad mulle liiga… Astu välja enda mugavustsoonist ning lõpeta vingumine!

Joomine on ohtlik nagu ma olen juba mingi tuhat korda öelnud. Kui sa vaatad mulle otsa, kui sa vaatad mu vanu pilte, ma küll ei ütleks, et nägin välja nagu oleksin alkohoolik. Kui mul pohmell oli, siis võibolla tõesti, kuid enamus ajast nägin hea välja. Muidugi mul oli ka periood, kus ma tegin neid markeri kulme. Issand Jumal, kui kohutav… Sellest oleks küll pidanud välja lugema, et mul on probleem… Mis ma tahan öelda on see, et sa ei pane tähelegi, mil käib see click. See click, kus sul järsku on probleem. Ma ei ole joonud aastaid ja aastaid. Kõik mu hiljutisemad lollused on toimunud vaid kolme aasta jooksul. Enne seda ma jõin aastas paar korda ning enne seda, jah ma olin teismeline, kes käis samuti pidudel ning jooksis kodust ära. Kuid küll sa kuuled sellest ka.

Millal, aga hakkasid mul need mäluaugud? Lihtsalt infoks sulle, kui sul on mäluaugud, kui sa jood, siis see juba on liiga palju. Oled üle piiri astumas ning see pole kindlasti normaalne. Kui sa mõtled omaette, huvitav, kas mul on probleem… Kui sul on mäluaugud juba, see on probleem! See ei ole see teema, et jouu nii hea pidu oli, ei mäleta midagi, oo ma suudan ikka nii palju juua.. See on ka üks absurd teema, et inimesed võistlevad, kes suudab rohkem juua. See on tegelikult võistlus, kes suudab endale rohkem liiga teha. Kena võistlus teil, kena võistlus. Jooks äkki nii palju, et peaks sulle maoloputuse tegema? Siis oled sa kindlasti kõva mees..

Kui mu depressiooni kõige tugevam aeg oli ning ka metsikult alkoholi tarbisin, ma ei mäleta, et oleksin tähele pannud mäluaukku. Ma olin nii kadunud, et ei pannud midagi tähele. Ma ei võtnud isegi mitte korraks seda hetke, et vaadata tagasi ning mõelda. Ma muudkui hävitasin ennast ning jooksin edasi. Peale seda, kui sain oma elu kõige hullema teoga hakkama ning otsustasin kaineks hakata ning olin 5 kuud kaine ning peale seda taas libastusin. Peale seda olid mul väga konkreetsed mäluaugud.

Väga tihti olime kõik õhtu lõpuks leti taga purjus. Proovi selliste klientidega kainelt hakkama saada oli me loogika. See tõesti oli väsitav, kuna enamus inimesed, kes meil käisid ei oska samuti piiri pidada. Küll keegi magas kuskil nurgas, keegi jauras, keegi lubas kallale tulla, keegi kuses ukse ees. Muidugi oli meil ka äärmiselt toredaid kliente, kuid need ülejäänud… Mine koju naise juurde magama, mitte ära jaura niimoodi. See ei ole kena vaatepilt.

Üks kord jõime koos klientidega viina baarileti ääres. Me kõik kannatasime kuidagi eriti palju seda alkoholi. Eks me olime ka harjutanud. Ma mäletan, et olime restoranis, kus ma töötasin. Me sulgesime, kuidas me seda tegime ma ei tea.. Siis olime „klubis“ järsku. Siis nutsin klubi taga ning kurtsin elu baarmenile. Miks ja millest ma rääkisin, kuidas ma sinna sain, ma ei tea. Siis järsku olin ma tantsulaval ja kukkusin. Siis ärkasin saabastega enda voodis.

Need olid üksikud klipid tervest õhtust. See oli nagu Buum! Buum! Bääm! Hommik. Ärkasin ülesse ning olin väga segaduses. Mul olid üle põlve saapad jalas.. Tegin silmad lahti, jõin kõvasti vett ning mõtlesin, mis küll eile juhtus? Muidugi pidin ka tööle minema, nagu enamus korrad. See polnud midagi uut minu jaoks. Ma käisin enamuse ajast väljas peale tööd, just siis kui järgmine päev oli tööpäev. Ma ei tahtnud enda vabu päevi raisata, kuna soovisin need Lisannale pühendada. Ma ei näinud kahju, miks ma ei võiks ennast une arvelt hävitada. Hävitada oli ju vaja. Jah, ma arvasin, et see ei ole hävitamine, see on “fun”. Kuidas see küll, aga fun oli, kui ma nagunii ei mäleta? Ma ei tea.

Tõusin püsti ning nägin suurt Olerexi kilekotti. Räägime selle loo ka kohe ära. Iga kord, kui ma käin Hiiumaal „klubis“ lähen koju taksoga või autoga ning käin läbi Olerexist. Ostan igast asju kokku, šokolaadi, saiakesi, mitu suitsupakki, vitamiini vett ning redbulli. Purjus Linda hoolitseb hommiku Linda eest. Kui ma saaksin selle kaamera lindistused endale, siis see oleks üks väga huvitav vaatepilt. Ma lendan sinna sisse, raban asjad, väga ei vaata ka ning siis maksan ja lahkun. Isegi kord olen seelikuga sinna samasse õue jäänud oma asju sööma, kuid sellest korrast pean küll teinekord rääkima. See oli see kord, kui ma enda ülemuse juures joomas käisin.

Igal juhul avastasin Olerexi kilekoti. Kui tavaliselt on see mul selline väikene, siis seekord oli see suur. Sama suur nagu oleksin toidupoes käinud poodlemas. Vaatasin sinna sisse ning ooo…. Seal sees oli Hot-dog, millest oli üks amps võetud, mitu redbulli, vitamiini vesi, mitu pakki suitsu, saiakesi ning šokolaadi, mitu erinevat tükki ning mänguasi. Mis seal ikka eksole, hei laps, emme jookseb tööle, siin on mänguasi ning šokolaad…

Läksin tööle ning helistasin töökaaslasele, kellega me koos välja läksime. Tema samuti ei mäletanud mitte midagi, kuid tema pidi esimesena tööle minema. Rääkisin enda Olerexi kotist ja ta oli nagu oo, mul oli ka hot-dogi saia paber maas, sellepärast see seal oligi, sina ostsid mulle selle siis. Endiselt mega hirmus oli tegelikult olla kuna, mida ma tegin eile? Mul pole õrna aimugi.. Jõudsin tööle ning kiiruga vaatasin, kuidas kassa olin teinud, kuna seda samuti ei mäleta. Täiesti õigesti ning ilusa käekirjaga ka veel, see oli suur üllatus. Töökaaslane rääkis, kuidas toolid olid olnud, vaatasin saali korraks, jumala korras, kuid toolid… Toolid olid väga huvitavalt laudadele tõstetud. Ma arvan, et kliendid aitasid meid. Rääkisime muudkui teise töökaaslasega ning mõlemad mõtlesime, kuidas me koju saime. Tema pidi esimesena tööle tulema, seega pidin talle võtme ka veel andma, siis tuli mulle uus klip meelde.

Hakkasin klubist koju jalutama ning takso peatus, töökaaslane tegi mulle ukse lahti ning käskis peale tulla ning siis olime juba taksos ja ma mäletan, kuidas talle veel võtme andsin. Edasi Olerexi käiku ei mäleta. Tema ei mäletanud isegi mitte minu peale võtmist, vot selline pidu oli… Ükskõik, kui palju ma ka ei proovi meenutada, siis no ei tule meelde. Mustus, tühjus. Vähemalt ärkasin enda voodis.

Kui sa jood nii üle, et sa ei mäleta hommikul mitte midagi, puudub sul täielik kontroll enda üle. Kes teab, mis ma seal vahepeal suutsin korraldada. Mul on olnud ka selline mäller, kus ma kõnnin koju kontsad käes ning avastan, et pesu pole all. Kas tõesti on võimalik kellegagi niimoodi seksida, et sa ei mäleta?  Tookord leidsin oma pesu alles mitu päeva hiljem taskust ning veel hiljem leidsin sokid teisest taskust. Sõbranna kukkus ning murdis oma ninaluu too õhtu. Samuti ei mäletanud mitte midagi. Samal ajal, kui mina arvatavasti asjatasin kellegagi midagi, uitas tema mööda Kärdlat ning otsis mu kodu. Ta oli mulle külla tulnud ning me kaotasime teineteise ära. Mõlemal täielik mäller, telefonil aku tühi ning umbes samal ajal tuli pilt taas ette, kui koju kõndisime. Õues oli mega külm. Jõudsin koju ning panin telo ruttu laadima ning helistasin talle ja ta oli just mu maja üles leidnud… Mõlemad olime šokeeritud, et mis just juhtus? Kellega ma magasin? Kahjuks see tuli hiljem meelde. Ta oli mu ultimate crush, kui ma olin 13, nüüd endal rase naine veel kodus ka… Miks teed sellised asju Linda?  Miks jõid nii palju?

Palun jooge mõistlikult ning kui ei oska juua, ärge jooge üldse. Elu on palju ilusam nüüd. Ära on jäänud üheöösuhted. Ära on jäänud mäluaugud. Ära on jäänud väga labane käitumine. Ära on jäänud pohmakad. Isegi mu keha tundub ilusam. Ma kaalule pole muidugi astunud, kuna ausalt ei huvita see number. Ma tunnen ennast hästi. Mul on energiat. Mul on elurõõmu. Mul on sära silmis ja samuti hinges. Pole ka ime, lõpetasin mürgi organismi valamise.

 

Leave a Reply