Söö ära see šokolaad, kui see sind isutab

Mida ma arvan kehakaalust ja kuidas me, naised, peaksime välja nägema? Mida arvan endast? Mul on välja kujunenud enda stiil ning ma arvan, et suur osa sellest on minapildiga kokku sobimine. Mulle sobivad minu pehmed kurvid ja selline ma olen. Kas ma arvan, et ma pean ennast nüüd paljaks võtma ja kõigile lehvitama? Ei, ei arva, kuid mulle ausalt meeldib mu keha ja ma olen nii uhke selle üle, et ma lõpuks niimoodi tunnen.

Ma olen alati olnud natukene suurem. Mitte kunagi „paks“ vaid lihtsalt suurem. Mitte kunagi pole ma olnud see „peenike“. Isegi, kui ma sündisin ütles arst mu emale, et „Oi see on küll 1-kuune beebi“. Kui ema käis minuga kontrollis, siis samuti kommenteeriti, et: „Kas te annate juba lisatoitu või ainult rinnapiima peal? Nii suur laps…“. Vend tegi mu üle pidevalt nalja, et olen paks. Koguaeg keegi kommenteeris. Kehakaal on üks populaarsemaid teemasid, mille üle rääkida, nalja teha. Samuti väga hell teema, eriti meie naiste jaoks. Mind narriti igalpool, üleüldse I was the weird kid. Koolis narriti mind metsikult. Küll ma olin rase, küll ma olin koll, küll ma olin lihtsalt rõve. Mine trenni.. Varja enda kõht ära.. Kuidas sa üldse julged avalikus kohas viibida.. Ma sattusin klassi, kus absoluutselt kõik olid „peenikesed“ ja siis olin mina. Täiesti tavaline, normaalne laps. Lihtsalt juhtus niimoodi, et minu kõht ei olnudki täiesti sile. Kui sa kuuled igapäev ülesse kasvades, et sa oled paks, hakkad seda lõpuks ka kuulma kohtadest, kus tegelikult seda ei mõelda. Kui keegi siiralt viskab lihtsalt nalja, ise isegi mitte tähele pannes, solvab see sind, kuna me kuuleme seda, mida me kuulda tahame, mitte, mida tegelikult öeldakse.

Tulemuseks oli mul väga madal ensehinnang. Kusjuures alles nüüd julgen ma väita, et mu enesehinnang pole enam madal, selleks läks 22 aastat. Mida kõike ma tegin, et olla „peenike“ , näha välja nagu need ilusad naised telekas, reklaamides? Kuidas välja näha selline, et ma kõigile meeldiks? Ma arvan, et ma olin 12, kui asi väga hulluks oli läinud. See on see vanus, kus sa hakkad naiseks sirguma ja enam ei taha olla see paks väike tüdruk. Ma hakkasin enda toitu välja oksendama, et vanemad mind ei kuuleks tegin seda vannitoas, kui vesi jooksis. Me lapsed oleme väga osavad teesklejad ja varjajad. Kas nad üldse teaksid sellest, kui ma praegu ei kirjutaks? Ei usu. Seega kallid lapsevanemad, suhelge oma lastega rohkem. Niimoodi tegin ma mõned nädalad, kuna ma ei näinud koheselt mingit muutust ja see oli väga rõve tegevus, siis õnneks lõpetasin selle. Natukene aega möödas, mõistes ikka, kui paks ma olen, hakkasin ma kõhulahtisteid sööma. Kordades rohkem, kui tohiks. Need hakkasid väga järsku tööle ja vahest olin terve öö potil, siis lõpetasin nende tarvitamise ka üsna varsti. Siis ma nägin kuskil sarja, kus modellid sõid vatti, et see vatt maitseks paremini kastsid nad selle mahla sisse, neelasid selle alla ja see pidi tekitama täiskõhutunde. Vot see oli rõve. Sellest ma väga aru ei saanud, kuna kõht võis ju täis tunduda, aga isud olid ikka. Koolis räägiti, kui ohtlik see kõik on. Igalt poolt kuuled, kuidas sellised asjad pole kasulikud sulle, rikud enda tervist jne. Mind ei huvitanud. Arvatavasti ei huvita sinu last ka. Me lihtsalt tahame olla „ilusad“ ja me arvame, et see on viis, kuidas me lõpuks endaga rahul saame olla. Ma arvan, et ma isegi palvetasin, et palun-palun tee mind ilusaks, peenikeseks. Tegelikult ma ju olingi ilus selle madala enesehinnangu katte all. Kui sa usud, et sa oled kole ja paks, siis sa hoiad enda keha niimoodi, sa ei hoolitse enda eest. Vähemalt minuga juhtus niimoodi. Mu juuksed olid rasvased, selga ma ei osanud midagi panna, mis kokku sobiks. See paistab välja, kui laps kannatab.

Natukene vanemaks saades, kus see tõeline puberteet pihta hakkas, olin ma the worst teenager üldse. Kuna mind narriti nii kuradima palju koolis, siis hakkasin selleks „rebeliks“. Olin 13-aastane, kui alustasin joomise ja suitsetamisega, sealt hakkas kodust ära jooksmine jne. Kõik sai alguse madalast enesehinnangust. See oli jälle see ehtne ma ei soovi tegeleda millegagi, ma vihkan ennast, ma kannatan nii väga enda sees, kas te siis ei näe seda? Kuidas aidata sellist last? Ära mõista teda hukka vaid näita talle, mida ta tegelikult väärt on. Näita talle, kui ilus ja eriline ta on. Kuna too aeg ma suutsin enda mõtteid ja kõike tuimestada lollustega, ei mõelnud ma väga enda kaalule ja kui ma nüüd tagasi mõtlen, siis ega minu kaalul midagi viga polnud. Ma lõpuks sain sealt väga ebameeldivast koolist minema, kus mind koheldi kui sitta ja läksin uude kooli.

Alguses oli nii fun. Olin see uus tüdruk, see sära alguses hajutas mu issue´d iseendaga, kuid siis need hakkasid vaikselt välja kooruma. Ühtlasi, kui enne narriti mind, siis nüüd olin mina „the mean girl“. Ma tahtsin ka seda võimu tunda. Käitumise tulemuseks jällegi see, et ma ei tundnud ennast ära ega tahtnud selline olla. Olin jälle segaduses ja endas pettunud. Tuli tagasi see oksendamine ja kõhulahtistid. Nendega ei toiminud, siis ma lihtsalt ei söönud midagi. Käisin trennis ja sõin tüki leiba päevas. Inimesed ümberringi tegid ikka kommentaare, et oi kas sa oled alla võtnud? Sa oled nii tubli! No kurat, ei ole tubli. Ma näljutan ennast, et sa mulle midagi sellist saaksid öelda. Ma vaatan iga päev peeglisse, nähes ainult ühte paksu idiooti vastu vaatamas.

Kooliaeg sai mööda ja olin järsku juba ema. Mind väga ei huvitanud, kuid samas huvitas ka. Ma olin liiga väsinud, et sellele mõelda. Rase olla oli hea aeg, mil sai elus esimest korda olla uhke enda keha üle. Olles kodune mom, siis mäletan, et jälgisin mingeid toitumiskavasid ja proovisin vormi saada. Esimene kord ei saanud hakkama. 6 kuud enne lahkuminekut olin ma ennast lõpuks täiega kätte võtnud, sõin ainult tervislikult. Igakord, kui tulid isud hakkasin midagi muud tegema, suur puhastust, kõhulihaseid, mis iganes pähe tuli, et mõtteid eemale saada. Kõik algas tervislikult ja kaal langes kolinal. Esimest korda nägin, kuidas ma väiksemaks jäin. Ma olin lõpuks 15kg kergem, kui ma praegu olen, kuid ma ei näinud ennast mitte kunagi „peenikesena“, isegi, kui teised seda ütlesid. See jällegi lõppes mitte söömisega, me läksime lahku ja kehakaal tõusis vaikselt aastaga tagasi sinna, kust ma alustasin.

Kehakaalule ja kõigele muule, mis ma nägin, et minu juures olid valesti vaatasin ma nüüd lihtsalt sellise pilguga, et kes kurat sa veel oled? Kuna ma liikusin järjest rohkem depresiooni poole, siis oli mul suva. Ma olin nii või naa enda jaoks rõve.

Mida ma täna arvan endast? Ma ei viitsi kaaluda ennast. Mul on täpselt samamoodi see „tavaline“ keha. Ma ei ole „peenike“ ega „paks“, aga ma armastan enda keha, kõikide nende venitusarmidega. Ma ei ole ja ma ei hakka ka selleks jõusaali kaunitariks. Te olete mega tublid, kes te olete „ideaalvormis“ nagu naised ajakirjakaantel, kuid seda elu lõpuni hoida, et ennast armastada, mina ei suudaks. Mulle meeldib olla selline nagu ma olen praegu. Kas mulle meeldiks olla peenem? Alati vist. Ma ausalt ei mõtle sellele. Ma armastan ennast sellisena nagu ma olen. Oluline on enda keha eest hoolitseda, kuid mitte eesmärgil, et ennast alles siis armastada.

Sa ei pea olema XS suurus, ei S ega M suurus. Sa ei pea olema mitte midagi, mida teised ütlevad, et sa peaksid. Sa oled juba praegu ilus, sellisena nagu sa oled. Minu voldid pole mind küll takistanud meest saada. Enamjaolt on neil ka suva, arvan mina. Kui nad soovivad endale modelli, siis olgu ise ka modellid. Mina arvan, et see on nii ilus, kui erinevad me naised oleme. Kui erinevad on meie kehad, meie hinged. Ära mõtle sellele kehakaalule. See on lihtsalt number. Söö ära see šokolaad, kui see sind isutab. Mine võta üks burx, kui isutab. Ära unusta juua ka smuutit, süüa ära mõned juurikad või minna jalutama, kuna see teeb hingele head. Võidelda pool elu sellega, et sa pole enda kehaga rahul? Milleks? Ära piina ennast, naudi elu!

Hoida enda keha hea tervise juures on oluline! Muud moodi ei saa me hoida enda pead tugeva ning selgena – Buddha

 

Leave a Reply