Ükski „normaalne“ inimene ei soovi ennast rahustitega täis pumbata

Ma ei teadnud, mis saab edasi, kuhu liigun edasi, kuid teadsin, et enam niimoodi jätkata ei saa. Kui ma otsustasin ennast psühhiaatria haiglasse sisse kirjutada olin valmis kuulma, et mul on midagi vaimselt viga. Ma väga südamest lootsin, et minu käitumises oli süüdi mingi haigus mitte mina ise. Ma südamest lootsin, et saan midagi või kedagi teist süüdistada enda tegudes. Ma südamest lootsin leida põhjust, miks ma olen selline. Mulle oldi terve elu peale surutud ideed, kui väga teistsugune ma olen ning, et see ei ole hea. Ma ei ole mitte kunagi sobinud halli massi. Ma olen alati välja paistnud, kuid ma pole osanud sellega midagi peale hakata. Olla unikaalne, olla eriline oli hirmus. Mida ma too aeg ei mõistnud oli see, et me kõik oleme unikaalsed ning me ei sobigi halli massi. Sellist asja nagu hall mass ei peakski eksisteerima. Selle asemel peaks olema hoopis üks särav kuldne-hõbe-kirju segu.

Me elame ühiskonnas, kus olla eriline, olla teistsugune on keeruline. Keeruline, kui sa pole selleks valmis. Enam ma ei unista, et ma sobituks kokku teistega. Ma olen julgelt see, kes ma olen ning avastan ennast järjest rohkem iga päev. See on üks fantastiline teekond, mis meile on antud. See on nii imeline, et sa ei tea, mis järgmise nurga tagant võib välja hüpata. Me muudkui teeme plaane ning unistame, mis on samamoodi nii äge, kuid see mõte, et sa ei tea 100%, mis juhtub reaalselt hetke pärast on nii põnev. Ma liigun vooluga kaasa ja olen avatud kõigele, kuidas muudmoodi saakski?

Olles vaimuhaiglas poleks ma mitte kunagi uskunud, et saan tuttavaks „hulludega“ nagu mina. Neil kõigil oli pikem kogemus ravimitega ning seda oli juba näha. Ma ei ole arst, ma pole teinud uurimistöid selle kohta, kuid see,  mida ühed ravimid teevad, kuidas mõttemaailma muudavad, tuimestavad on hirmuäratav. Kõik need ravimid on ju alles katsetamine, kuidas see mõjub inimestele. Praegused paljud illegaalsed narkootikumid olid ju samuti kunagi legaalsed. Arvati samamoodi, et need aitavad. Mina arvan, et rahustid ja antidepressandid teevad asjad vaid hullemaks, eriti kui meie arstidel on selline suhtumine. Mina arvan, et sellised tabletid ajavad meie mõistuse veel rohkem segi. Eriti, kuna kuritarvitatakse ravimeid ning ei kasutada neid õigesti. Mitte meelega, lihtsalt ei osata ega olda teadlikud, kuidas reaalselt need mõjuvad. Neid kirjutatakse liiga kergelt ning tõesti igale ühele välja.

Võtad omale rahustid, kuna oled ärevil. Tõesti, kui tablett mõjub oled rahulik. Mis saab peale tableti mõju? See on ju ajutine lahendus. Tegelikult on vaja ju jõuda probleemi tuumani, et sinna jõuda, pead tunnistama enda probleeme, kuid ma nägin haiglas paraku palju inimesi, kes põgenesid oma „haiguse“ taha peitu. Kas need haigused on üldse reaalsed või oleme need endale ise välja mõelnud? Miks haigus läheb järjest hullemaks? Kas sa pole mõelnud, et asi võib olla nendes lisa ravimites, mida sulle kogu aeg juurde kirjutatakse?

Meil oli haiglas üks väga tore tädikene, kes jutustas väga palju, kuna arvatavasti oli üksik ning lihtsalt soovis suhelda. Ta laulis omaette ning oli rõõmsameelne. Igapäevaga ta nägu muutus kurvemaks ning ühel päeval ta polnud võimeline enam isegi mitte lauseid koostama. Ta muudkui kurtis kui väsinud ta on ning kuidas need uued ravimid, mida arstid katsetavad niimoodi mõjuvad. Kas see pole mitte kurb? Selle asemel, et kuulata ning otsida probleemi tuuma, topiti see naine tablette täis. Äkki ta, siis ei sega teisi.. Muidugi ma ei tea tema „diagnoosi“, tema probleeme, tema elu, kuid selline tablettide täis toppimine ei saa ju samuti aidata.

Meil olid seal ka paljud tableti sõltlased. Kes olid endale unehäired välja mõelnud või mis iganes asjad, et tasuta tablette saada, tasuta haiglas elada. Sellise käitumise tõttu ei uskunudki keegi, et võib reaalselt probleem olla, kuid see ju oligi probleem. Ükski „normaalne“ inimene ei soovi ennast rahustitega täis pumbata. See on ju taas soov põgeneda. Üks naine minu seal oldud ajast on tänaseks enesetapuga hakkama saanud, mis on nii jube kole kahju, kuna ta oli särav isiksus, kes lihtsalt oli üksik ning ta tundis, et tema koht pole enam siin maailmas. Kui sa ei armasta iseennast, kuidas saadki uskuda, et keegi teine sind armastab?

Kõige rohkem panin haiglas olles tähele seda, et inimesed lihtsalt soovisid, et neid kuulataks. Sooviti, et keegi annaks julgust, sa saad hakkama. Sa tuled välja sellest pasast. See tugevus on olemas sinu enda sees. Selle asemel materdasid arstid selle tähelepanu vajaduse alla. Pööritati silmi, et oled varsti tagasi, ei võetud tõsiselt ning ei hoolitud, mis sul on öelda. Isegi haiglas, kuhu sa oled läinud oma viimases lootuses, et abi saada, pandi sind tundma niimoodi, et oled ebavajalik ning sinu tunnetel pole tähtsust. Kui arstidel, kelle poole pöördud, kes peaksid teadma vastuseid, kes peaksid olema need, kes sind suunavad õigele poole, kui isegi need inimesed ei võta sinu mure tõsiselt, siis kuidas peaks üks katkine inimene sellele reageerima? Sa niigi arvad, et sind pole siia maailma tarvis ning oled üks suur õnnetus. Sellise käitumisega ju arst vaid kinnitab seda.

See on idiootne! Sa oled nii vajalik siia maailma. Sa oled nii eriline ning sind on samuti siia maailma tarvis. Mind ei huvita mitu tuhat korda sa oled pasaga hakkama saanud. Mind ei huvita, kui sa oled ka eeskujulikku elu elanud ja sa arvad, et see pole lihtsalt sulle. Mind ei huvita sinu idiootne arvamus, miks sind siia maailma tarvis pole. Sind on vaja! Just sind! Kui sa arvad, et sul on raske ning sa ei jaksa enam siis tee paus. Ole isekas. Mõtle endale. Keda kotib teiste arvamus. Sa pead ennast kokku võtma ise enda jaoks ning avastama, kui väärtuslik sa oled. Seda paraku tõesti ei tee mitte keegi teine sinu eest. Need arstid on ju ka kõigest inimesed ning ma absoluutselt ei väida, et kõik arstid on sellised. Ma tean kahjuks mitmeid inimesi, kes on endalt elu võtnud peale seda haiglat. Kindlasti on seal majas ka inimesi, kes soovivad aidata. Seal on ka inimesi, kes ei mõju neile katkistele inimestele hästi. Kui sa arvad arstina, et sinu ülesanne on lihtsalt tablette välja kirjutada, siis sa ei tohiks olla kellegi arst.

Palun ära usalda enda arsti pimesi. See, et ta peaks teadma, mida ta teeb, ei tähenda, et ta reaalselt ka teab, mida ta teeb. Igal probleemil on algus. Jõua oma probleemi tuumani ning tee sellega tööd. Mitte midagi ei muutu enne, kui sa ei tunnista omale enda vigu ning mälestusi, mis on mänginud suurt rolli sinu elus. Rahu. Lase lahti. Liigu edasi. Kui sina ei kontrolli enda mõtteid, nad kontrollivad sind. Kasuta enda pead. Kuula ennast, enda sisetunnet. Oma julgust, et ka mõelda ise. Ära lase ennast tuimestada kuna sa ei näe teist varianti. See on ajutine valu leevendus täpselt nagu muud mõnuained.

 

Leave a Reply