Ma kartsin, ma ei teadnud, mida oodata ühelt vaimuhaiglalt

Me arvame, et soovime kaduda, kuid tegelikult soovime, et meid leitaks. Peale enesetapukatset mõistsin, kui hulluks oli mu elu läinud. Midagi tuli ette võtta, kuna sain millegi sellisega hakkama arvasin, et mul peab midagi tõsiselt viga olema. Mitte üksi normaalne inimene ei tee midagi sellist. Mul on terve elu ülesse ja alla käinud, kahtlustasin, et võin olla bipolaarne. Mu nõbu, kes on õppinud psühholoogiat arvas sama, kuid mu tädi, kes on arst ei arvanud niimoodi. Tädi, aga tundis Eesti parimat psühhiaatrit, vähemalt niimoodi teda reklaamiti mulle. Tegi mulle saatelehe ning juba paari päeva pärast oodatigi mind vaimuhaiglas. Ma soovisin teada saada, mis mul viga on. Ma ei suutnud uskuda, et ma millekski selliseks valmis olin.

Õhtu enne ära minekut pidime ühe korraliku peo maha pidama. Soovisin kõigiga hüvasti jätta, kuna ma ei teadnud, kaua ära pean olema. Too aeg olin eriti dramaatiline ka muidugi. Baby daddy oli samuti saare peal ning saime päris hästi läbi. Eelmine suvi olid üldse asjad natukene teistmoodi meie vahel. Mu kunagine parim sõber oli samuti saare peal ning töökaaslased restoranist, kus ma töötasin. Pidu oli vägev ning mulle polnud veel kohale jõudnud, kuhu ma järgmine päev minema pidin. Olime taas Rannapaargu „klubis“ ning seal oli ka parasjagu mu eelmise suve silmarõõm. Täiesti omaette tegelane, kuid ta pakkus mulle pinget. Tirisin ta välja ning läksime mere äärde. Hõõrusime seal kiige peal ning suudlesime. Ta küsis mu käest, et kus kohast sa veel tulid ning „joppenpuhhen“ sa oled üks imeloom. Olin korralikult purjus ka, arvasin, et on mega geniaalne öelda, et ma tegelt lähen haiglasse ja ma ei tea, kui kauaks, kuna mul on ajukasvaja. Tundub, et ta jäi uskuma, kuna hiljem kuulsin linna pealt, kuidas ta oli selle kohta lausa uurinud. Hahahahaha, see on kurb, mida ma purjus peaga kõik teha ja rääkida võisin. Me igal juhul suudlesime kirglikult ning dramaatiliselt jätsin temaga hüvasti.

Pidu sai läbi. Mul oli kombeks purjus peaga ära joosta ning „seiklusi“ otsima minna. Ma jooskin oma sõbra ja baby daddy eest ära, kuna mäletan, et soovisin üksi olla. Mulle hakkas kohale jõudma, et ma tõesti lähen haiglasse. Ma olin läbi pargi kõndimas kodu poole, kui kuulsin, et nad mind hüüavad. Istusin kiriku ette maha ning toetasin selja kivile. Karjusin, et olen siin ning nad tulid minu juurde. Ma hakkasin metsikult nutma. „Kas te saate aru ka, et ma lähen homme vaimuhaiglasse? Kui fucked up see elu on…“ Enim ma olin mures, kuidas saan Lisanna maha jätta. Ma polnud temast varem rohkem kui 2 nädalat eemal olnud. Seda ka üks kord. Baby daddy rahustas mu maha ning lausus „Seni oled alati sina tema eest hoolitsenud, nüüd on minu kord. Sa mine ja puhka, ravi ennast terveks.“ Imekombel saime ajutiselt koha ka Kärdla lasteaeda, kuna varem oli meil koht ju Tallinnas. Tädi viis ta iga hommik ning läks ka järele. Teadsin, et lapsega on kõik hästi ning tõesti pidingi minema, kuna muudmoodi ma ei saaks ka tulevikus ema olla, kui ma ei ravi ennast terveks ega võta ennast kokku.

Tallinnas viis isa mind hommikul kohale. Ma kartsin, ma ei teadnud, mida oodata ühelt vaimuhaiglalt. Filmides oleme ju igasuguseid variante näinud ning mul on metsikult suur kujutusvõime. Kõik uksed käisid lukus ning valgetes kitlites arstid käisid ringi. Haiglal oli puur ümber ning maja oli kõle. Mitte midagi modernset. Õnneks olid haiglal erinevad osakonnad ning mind pandi osakonda, kus on inimesed võitlemas depressiooni ning sõltuvustega. Isa andis mind ukse pealt üle ning mind juhatati minu tuppa. Mul oli tore 40ndates naisterahvas toakaaslaseks. Minule üllatuseks nägi kogu see osakond välja nagu ühikas. Meil oli ühine tuba, kus me saime telekat vaadata, meil oli söögituba, meil oli tegevustuba jne. Enim võttis harjumiseks aega see, et dušširuumid ning wc-d ei käinud lukku. Keegi võis ju omale muidu liiga teha… Aias käimiseks oli iga tunni või paari tagant uks 10min lahti. Too aeg suitsetasin ning panin äratuse igaks korraks, et ruttu suitsu teha ning korraks õue saada. Söömiseks olid kindlad ajad. Samuti olid kuulamisteraapia, joonistamine, psühholoogi juures käimine, igast teste tehti ning eraldi käidi ka teises haiglas aju-uuringutel. Mu ajuga on kõik täitsa korras uuringute järgi, mingit kasvajat pole.

Igal juhul selles „haiglas“ midagi nagu tehti, kuid tegelikult nagu ei tehtud mitte midagi. Ma ei saanud endale seda psühhiaatrit, keda mulle lubati ning see naine, kes mulle arstiks määrati oli kohutavalt külm ja kõle. Kindlasti ei sobi ta töötama koos inimestega, kellel on depressioon. Mul ei ole mitte midagi ilusat tema kohta kahjuks öelda. Ta suutis mind vaid halvasti tundma panna. Korduvalt nutsin oma toas, peale temaga kokku puutumist. Samuti see teine arst, kelle juurde pidin minema.. Läksin tema juurde jutuga, et kas mul oleks võimalik arste vahetada, kuna mul on väga ebameeldiv selle teise arstiga. Ta küll lausus sõbraliku häälega, kuid ka tema suhtumine oli üllatav. Ta väitis mulle, et mis vahe seal on, kui me ju lihtsalt kirjutame teile rohte välja. Mida pekki!!??!! Kogu see aeg, mis ma seal olin jäigi mulje, et nemad lihtsalt arvavad, et on seal, et tablette välja kirjutada. Kõik, kes seal osakonnas olid pidid võtma unerohtu ning kõigil lisaks rahustid ning antidepressandid. Kuidas peaks keegi seal jalad alla saama kui meid topiti lihtsalt tablette täis? Diagnoos pandi mulle mingite testide järgi, et kuidas ma neile vastasin. ÜHE NÄDALA ALUSEL. Tegelikult kahe päeva alusel kuna kolmandal päeval juba määrati rohud nende testide järgi. Kuidas sa saad kellegile diagnoosi panna ühe nädala alusel? Ma võin sulle ju ükskõik mida suust välja ajada ning sa teed oma linnukesi. Näiteks, kui mulle alkohooliku testi tehti, too aeg absoluutselt ei tunnisatnud omale, et mul on probleem ning testis märkisin palju vähem oma igapäevaseks joomiseks. Ma nii hästi mäletan, kuidas arst vaatas mulle otsa ning ta nägi mind, kui taas mingit noort, kellel on tähelepanu vajadus. Kui psühholoog mulle teste tegi üritasin temaga väga aus olla, kuid ma ei julgenud ennast täielikult avada, ma kardsin, et ta mõistab mind hukka. Seega ka see test oli poolikute vastustega tehtud.

Nende paari testi alusel, kus ma ei olnud nendega täiesti aus, öeldi mulle, et ma ei ole bipolaarne. Millega ma olen ka nõus. Mul on kerge derpressioon. See ei ole kerge, kui ennast tappa üritad. Ma ei ole alkohoolik. Too aeg jõin iga jumala päev ning ma ei saanud magama minna, kui ma polnud joogine. Mind isutab alkohol iga päev, ma olen alkohoolik. Nende testide alusel tuli välja, et ma olen impulsiivne inimene ning selline on lihtsalt minu iseloom. Sellega olin nõus, anti ka paar nippi, kuidas harjutada pausi. Selle idee sain sealt. Arst ei keelanud alkoholi tarbida, ütles, et klaasike ei tee midagi halba. Mida pekki taas!!??!! Mu klaasike polnud kunagi klaasike, mul kontroll puudus, kuidas sa saad mulle seda lubada. Ühtlasi ta arvas, et mul ei lähe tarvis psühholoogi, kui koju naasen. Saan ise hakkama, kuna mul ei olegi nii hullusti. Mida pekki??? Nagu ausalt, ühe testi alusel saad midagi sellist väita? Kui pask arst sa oled? Mu elu oli tuhandest erinevast nurgast täiesti putsis, ma vihkasin ennast, ma olin ebastabiilne, ma proovisin endalt elu võtta, mul oli alkoholiga probleem, ma ei jaksanud enam, ma ei tulnud oma eluga toime. Mis kuradi arstid te olete? Minu psühholoog kellega ma kaks korda kohtusin tegi minuga esimene kord teste ning teine kord pidime lihtsalt rääkima. Ta ei osanud minult midagi küsida ning me lihtsalt istusime väga piinlikus vaikuses. Me jutu peale arvas ta, et rohkem pole mul psühholoogi tarvis. MIDA VITTU??? See haigla on täiesti mõttetu urgas. Täpselt nii kaunilt sellest kohast arvangi. Ma läksin abi otsima, kuna ma enam ise ei osanud ega jaksanud, see on see abi, mida Tallinna Psühhiaatria haigla pakub.

Ainuke positiivne asi selle kõige juures oli see, et ma sain aja korraks maha võtta ning hingata. Muidugi see, et mind ravimeid täis topiti polnud hea, kuid ma sain korraks olla. Seal olles aitasid mind teised inimesed. Me olime mehed ja naised segamini ning omavahel endasugustega suhtlemine mõjus hästi. Kuuldes teiste lugusi tekkis oma kuldne nelik lausa. Kuldne nelik, mis omakorda oli armu-nelik. Mina armusin ühte, tema teisse, kolmas järgmisesse ning neljas minusse. Ma olen maganud hulluga, olen maganud hulluarstiga. Ka vaimuhaiglas suutsin korraldada igasugust Lihtsalt Lindat. Sellest, kui toredad inimesed minu ümber olid, mitte arstid, räägin teinekord.

Täna tahan sulle lihtsalt öelda, et Tallinna Seewaldi haigla on minu kogemuse alusel kohutav. See, kuidas „patsientidesse“ suhtuti ning midagi tõsiselt ei võetud oli absurd. Mina ei näinud seal kedagi, keda see reaalselt oleks aidanud. Küll aga nägin nutvaid inimesi, keda arstid olid solvanud. Mina palun teil viisakalt perse minna, kuna niimoodi nagu te praegu teete ei aita te mitte kedagi. Inimesed tulevad teie juurde oma viimases lootuses ning teie teete nad maha. Kuidas peaks inimene, kellel on depressioon, sellest üldse välja tulema? Mu lemmik oli see, et kui lahkusin sooviti mulle edu ning visati nalja, et nagunii oled varsti tagasi. Kui üks kord siia satutakse, siis jäädaksegi siin käima. Mis oli tõsi. Enamus inimesed, keda seal nägin olid juba mitmendat korda seal. KUIDAS TE SAATE NALJA VISATA SELLE ÜLE???? Nad on tagasi, kuna te pole suutnud neid aidata. Te vaid katsetate uute tablettidega, kas niimoodi jääb vait ning niimoodi on tuimem. Mul pole mitte kunagi olnud nii suurt ärevushoogu, kui mul oli peale seda haiglat. Peale seda, kui mind oli harjutatud iga päev kolme erinevat tabletti sööma. Te olete sõltuvuse ning depressiooni osakond. SÕLTUVUSE. Kõik jäävad teil tablettidest ju sõltuvusse. Mitte ühtegi motsivatsiooni kõne polnud. Mitte ühtegi julgustavat inimest, kes lihtsalt kuulaks, annaks jõudu. Täiesti idiootne koht.

See oli nüüd kõige rahulikum variant, mis edasi suudan anda. See haigla on täis pask ning see on minu arvamus. Seega EI, ma ei soovita, kellegil sinna haiglasse ennast või mõnda lähedast sisse kirjutada. Mida mina õppisin sellest haiglast oli see, et ükski tablett sind terveks ei ravi. Kõik saab alguse sinu enda seest, tuleb tööd teha iseendaga. Muuta enda mõtlemist ning suhtumist ning see on võimalik! Tabletid teevad sul asja lihtsalt hullemaks, eriti kui neid niimoodi täiesti lampi välja kirjutatakse. Testi alusel, mis on tehtud esmamulje järgi. See on nii vale. Mitte midagi ei saa inimesest teada esmamulje alusel. Enne kui võtad vastu omale mingid rohud, tee palun uuring nende kohta, kuna mina Eesti arste ei usaldada. Mõtle ka oma peaga, kui soovid, et see pea sul alles jääks.

3 mõtet “Ma kartsin, ma ei teadnud, mida oodata ühelt vaimuhaiglalt” kohta

  1. Sinu blogi on meeletult huvitav lugeda. Mul on hea meel, et sa julged kõike nii välja öelda. Pean tunnistama seda, et mu poiss-sõber õpib psühholoogiks ja ütles, et Eestis polegi sul mingeid tunnistusi ega pabereid vaja, et inimesi nõustada või aidata. Inimene ise kes abi vajab peaks nii tark olema Eesti arust, et otsida endale see õige arst, kes on õppinud midagi ja tal on paberid ka selleks. Sellesmõttes on lihtsalt niiii kurb, ju siis inimesele meeldib seal raha pärast ringi kõndida ja teisi solvata. Kurb lugeda, poleks uskunud eales, et seal nii on. Sulle igatahes soovin meeletult edu. Sa oled väga tugev ja tulbi inimene! 🙂

Leave a Reply