Vanad harjumused, vanad viisid ei ava uusi uksi.

Vanad harjumused, vanad viisid ei ava uusi uksi. Seega pidin tegema suure muudatuse elus. Peale vaimuhaiglat otsustasin, et ma ei tarvita enam alkoholi. Lubasin kõigile, et ma ei joo terve aasta. Mul oli tugev soov tõestada teistele, et ma suudan seda. Kuid teha midagi sellist teiste jaoks pole piisavalt suur motivatsioon. Sa pead siiski enda pärast sellised muudatusi tegema, et aru saada, kui halb see kõik oli.

Alguses omasin palju motivatsiooni, kuna kartsin ennast. Kui sain viimane kord sellise jubeda teoga hakkama, siis ei julgenudki klaasi tõsta. Soovisin väga ennast muuta. Olin endiselt depressioonis ning väga õnnetu inimene, kuid see šokk pani mind aru saama, et midagi tuleb teha. Klaasi ma enam ei tõstnud. Vähemalt alguses mitte. See oli metsikult raske. Keegi pole öelnud, et see kerge saab olema. Pidin korduvalt lihtsalt püsti tõusma ning sundima ennast minema kõndima. Mu neelud käisid iga fucking kord, kui pudelit nägin. Esimesel korral, kui selja keerasin hakkasin lausa nutma koju kõndides, mõeldes kui fucked up see joomise soov on. Olin mega uhke ning viskasin kodus kõik alkoholi minema. Mida rohkem aega edasi, seda lihtsamaks läks.

Võitlesin endiselt ka ärevus- ja paanikahoogudega. Nüüd teadsin, kuidas neid tundeid kutsuda, haiglas sain enda kohta palju asju teada. Tuleb välja, et ärevushood on olnud mul väiksest saati. Lapsena oli see midagi nii hirmsat ning kuna ma ei osanud seda sõnadesse panna ega kirjeldada, siis ma ei rääkinud sellest, proovisin seda lihtsalt unustada. Mäletan, et esimene kord oli mul lasteaias hoog, kui pidime lõunaund magama. See tunne oli selline.. endiselt keeruline seletada. Nagu kõik käiks jube kiiresti, maksimum kiirusel, kuid sina oled aegluubis ning miski suruks sind nagu kokku. Umbes selline tunne, kui sa pigistad enda rusikat. Kuid tunne oli sul terves kehas ja ükskõik, kui palju sa ei proovinud ennast rahustada. Läks ikka ta siis üle, kui ise tahtis. See kordus ikka aeg-ajalt ning lõpuks ma ei teinud sellest enam väga välja. Ma arvasin, et see on normaalne ja inimestel käibki niimoodi. Mida vanemaks sain seda rahulikumaks jäin. Teadvustasin endale, et see läheb mööda ning võtsin lihtsalt aja, et hingata ja rahuneda. Sageli see tuleb peale, kui mu ümber on liiga palju ärevust, justkui tunneksin inimeste energiaid. Viimati tuli mul ärevushoog peale, kui tulin tagasi Prantsusmaalt. Läksin oma vanasse töökohta koos Lisannaga ning chillisime seal ja inimesed muudkui hüppasid mind kallistama ja uurima, kuidas läks. Alguses oli kõik mega positiivne ja full of love. Korraga hakati, aga jagama ka väikelinna kuulujutte ja ma olin nagu WOOW! Too much… Ma just tulin mega rahuliku vibe’ga Prantsusmaalt, kus ma mõistsin, kui palju me mõttetut loba suust välja ajame. Too much! Korraks ehmusin, et jou seda pole ammu peal käinud, kuid sain ruttu aru, millega tegu. Panin lapse käppelt riidesse, läksime õue ja jalutasime rahulikult. Keskendusin hingamisele ning Lisannale. Tegin seal temaga nalja ja juba läks ärevus üle.

Loobudes alkoholist läks mu näonahk tagasi ilusaks, mu silmad hakkasid taas särama ning vaikselt taastusin. Endiselt süüdistasin ennast pidevalt, raske oli masendusest välja tulla. Ma üritasin, kuid mu keha oli nii läbi omadega. Oleksin lihtsalt soovinud päev otsa telekast sarju vahtida ning küüsi närida. Mul oli kogu aeg nii räpane tunne. Tundsin, et ma jäängi selliseks. Selle asemel, et ennast hoida, tegin ma enda „lollusi“, sealt tulidki need süümepiinad. Mul polnud kedagi teist süüdistada kui ennast. See teeb kõige rohkem haiget. Ma ise tegin endale haiget. Alkohol oli mu elust eemaldatud, kuid üheöösuhted mitte. Tuli välja, et asi polnud alkoholis. Asi oli elustiilis. Alkohol sai eemaldatud, aga kõik muu?

Ma käisin endiselt Tinder deitidel. Nüüd oli see veel põnevam kuna ma polnud purjus ning ma pidin ennast natukene rohkem ületama. Ma sain näidelda ning olla see, kes ma oleksin tahtnud olla. Vaba, enesekindel, õnnelik inimene. Mängisin kedagi, keda kõik mehed soovivad. Olin üheks õhtuks nende unistuste armuke. Olen koduvalt olnud abielusmeestega, isegi oma tuttavate isadega. Mind kunagi kahjuks ei huvitanud see pool. Peale deiti olin ma taas katki, kurb, inetu ning mitte midagi väärt tegelane enda jaoks, mul puudus moraal. Mul puudus kõik, mis tegelikult ühel naisel peab olemas olema. Kuhu jäi eneseväärikus?  Njetu..

Alkoholita olin 5 kuud. Miks? Sest ma ei teinud seda enda jaoks vaid tegin seda teiste jaoks. Ma ei soovinud teistele pettumust valmistada, kuid endast oli mul endiselt ükskõik. Piisas ühest õhtust, ühest klaasist ning sealt hakkasid vanad tugevad harjumused taas veerema.. Uskusin, et mul pole probleemi, kuna 5 kuud suutsin joomata olla. Järelikult võib uuesti jooma hakata. Idioot.  Antidepressantide kuur oli läbi ja arvasin, et kõik oli maagiliselt hästi. Noup! Kui need läbi said oli väga raske ümber harjuda, elada ilma rohtuteta. Mul oli hea meel, et enam endale mingit mürki organismi sisse ei söönud. Kuid võttis aega, et ma hakkaksin taas ärkama. Mul oli juba rohkem häid päevi, kuid endiselt kukkusin trepist alla, korduvalt. Ma jätkasin ronimist ning täna oman self love’i ning pole 2 kuud joonud. Seekord teen seda kõike endale ning pole ajalimiiti pannud. 

Elada teiste inimeste nimel on vale, tuleb elada endale. Muidugi pingutada kallite inimeste nimel on väga õige, annab sulle jõudu juurde. Kuid muuta midagi suurt enda juures, ei saa teisiti, kui seda ka reaalselt omale soovida. Varsti sa tänad ennast, et sa alla ei andnud. Meil ei õnnestugi alati esimene katse. Lausa enamus ajast ei õnnestu..  Kuid ole uhke enda üle, kui väga sa püüad!

0 mõtet “Vanad harjumused, vanad viisid ei ava uusi uksi.” kohta

  1. Jälgin huviga sinu blogi. Olen ise sinuga sarnaseid asju läbi teinud või siis on need toimunud mu lähedastega ning mingil määral aitavad su kirjutised mul paremini toimunut mõista.
    Kirjutasid, et oled maganud ka oma tuttavate isadega ja abielumeestega. Miks sa seda tegid? Kuidas sulle tundus, miks nemad seda tegid? Soovin seda teada, sest mind peteti ja äkki see aitaks mul petmisest üle saada.

    1. Ma ütlen sulle ausalt, et ma ei mõelnud. Kuna kõik mu “lollused” on olnud selleks, et mitte mõelda ning lihtsalt “lõbutseda”, siis alati tol hetkel ma lihtsalt “elasin”. Ma ei mõelnud teiste peale ega enda. Kuid järgnevatel päevadel sain alles aru, võib-olla täna saan alles aru, kuidas need teod olid inetud. Miks, aga nemad seda tegid? Seda saan vaid oletada. Kuid arvan, et teeme selliseid asju kuna see on ajutine probleemi või valu leevendamine, mitte mõistes, et homme on asi hullem.

Leave a Reply