Ma kiidan ennast oma saavutuste eest ning ma olen nii põnevil, kuhu ma muudkui edasi liigun.

Ma pole kirjutanud õige kaua. Vähemalt endale tundub nii. Varem kirjutasin pea iga päev ja mõnikord lausa mitu peatükki päevas. Ma tegin pausi, kuna ma lihtsalt ei leidnud selleks aega ja hakkasin juba vinguma, et asju on nii palju, nii palju. Asju ongi palju, lausa kohutavalt palju, kuid see on ju tore. Ülesandeid ja väljakutseid tuleb elus järjest juurde ja juurde.

Nimekiri arvuti ekraanil, mida kõike ma tegema pean, muudkui suureneb. Tuleb lihtsalt asju järjest teha, mitte kõike korraga ja poolikult. Lisaks kõigele jäin ma just praegu, kus mul pole aega teha pausi, haigeks. Higistan nagu siga ja kõik kohad valutavad, kuid tänu sellele olen voodis kinni ja olen taas siin kirjutamas. Ma hakkasin mõtlema, kuidas on nii lihtne hakata vinguma, et on vaja teha seda ja toda ja ma ei jaksa ja ma ei taha. Tegelikult ma tahan. Mulle meeldib muudkui edasi areneda ja leida tarkus ja tugevus see kõik ära teha. See tugevus on meie endi sees ja kui sulle miskit ei meeldi, tee muutus! Kui sulle ei meeldi midagi, siis muuda seda. Vingudes ei jõua me kuhugi.

Mulle ei meeldinud mu palganumber. Küsisin juurde, sain juurde. Mulle ei meeldinud mustalt palka saada ja paljud muudki asjad tööl. Sündis ime! Meil on uus osanik kohvikus ja kõik on muutumas. Tuhat ülesannet mul endal juures, kuid tehti ka pakkumine saada osanikuks. Ehk ma ei tööta enam niisama, vaid ma saan tänu oma raksele tööle ka tunnustust ning see ongi ju järgmine samm kaheteistkümne aastase Linda unistuse jaoks. 12-aastasena ma otsustasin, et 40-aastaselt on mul oma restoran Prantsusmaal. Enne seda soovin samm sammu haaval käia teekond läbi, et jõuda tippu. Alustasin ettekandjana. Olin pool aastat ettekandja, edasi sain ma vahetuse vanemaks. Olin poolteist aastat vahetusevanem, kui sain võimaluse olla restorani teenindusjuht. Edasi sain olla järgmises restoranis teenidusjuht. Edasi juhataja kohvikus ja siis juhataja kahes kohvikus. Nüüd juhataja kohvikute ketis ning pakkumine saada osanikuks. Samm sammu haaval just nii nagu endale ette kujutasin. Mida sa mõtled, seda sa tõmbad. Keegi pole öelnud, et teekond saab olema kerge. Absoluutselt mitte, see on kuradima raske. Kuid kui sa töötad muudkui edasi ja pingutad, asjad ka liiguvad ja sa jõuad oma eesmärgini.

Vahepeal on nii keeruline ja raske. Väsimus tapab ja sa mõtled, miks sa seda üldse teed? Mina teen seda selleks, et edasi jõuda ning areneda. See on okei, kui sa tunned, et soovid alla anda. Sellised emotsioonid on lubatud, kuid ei tohi alla anda. Õpi puhkama, mitte alla andma! Kui sulle midagi ei sobi, siis võim seda muuta on sinu enda käes. Vingumise asemel tee muudatus, nõua juurde, tõsta häält ja hoia ennast. Enda eest tuleb seista ja tuleb liikuda muudkui oma eesmärkide suunas. Kui sa näed vaeva, tuleb ka tasu. Mitte midagi tehes ja virisedes asjad ei muutu. Tuleb võtta võim enda kätte. Sina oled see, kes kontrollib enda elu.

Lihtsalt Lindaga on mul samuti suured plaanid edasi liikuda. Kuna mind tugevalt häirib, et on paljud, kes arvavad, et kirjutan kohati ilukirjandust, olen ma palju mõelnud vlogimise peale. Võib-olla, kui ma räägin otse kaamerasse ja sa näed mu nägu ja kuuled mu häält, on sul lihtsam mind kuulda võtta. Kuna mu soov on jõuda blogimaailmast kõvasti kaugemale, tundub see hea mõte. Otseloomulikult pean ka selleks aja leidma. Hetkel jooksen ma liialt ringi. Ma ei piitsuta ennast, et ma kõike korraga ei jõua, kuid mu soov on tugev ja kõik omal ajal. Elus juhtub kõik põhjusega ning õigel ajal. Tuleb teha asja hea emotsiooniga, kuna ennekõike on ju just see, mida ma soovin jagada. Positiivne mõtlemine toob sulle positiivse elu. Nähes vaeva ja uskudes endasse on absoluutselt kõik võimalik!

Ühtlasi pole ma endiselt tilkagi alkoholi joonud ja selle eest teen omale suure aplausi! Isegi kõige stressirohkematel aegadel olen ma suutnud öelda EI ja teen seda ka edasi. Ma liigun muudkui edasi ning arenen ja kasvan inimesena pidevalt. Ma olen nii õnnelik, et olen avastanud enda sees selle tugevuse mitte alla anda, kuna see pole kerge. Ma kiidan ennast oma saavutuste eest ning ma olen nii põnevil, kuhu ma muudkui edasi liigun.

Ole uhke enda üle! Me oleme meistriteosed, kes muudkui arenevad ja kasvavad. Elu on imeline, elu on põnev, elu on rakse, kuid elu on seda väärt!

Õnneks on mul see teadmine, et see ei jää kestma

Inimesed ei hinda ennast piisavalt. Nad ei näe, kui paljudest asjadest on nad juba üle saanud ja kuidas nad võitlevad, et enda elu paremaks muuta. Me ei mõtle sellele, kui väga me tegelikult oleme vaeva näinud. Mis kõik juba on muutunud. Mitte langeda tagasi enda vanadesse mustritesse ei ole kerge. See on pidev võitlus ja selle eest tuleb kiitust anda! Ära ole endaga nii karm, sa annad endast parima! Muutused võtavad aega ja pingutusi peab tähele panema. Endale tuleb pai teha ning olla uhke iga väiksemagi muutuse üle.

Ma olen omadega täiesti ummikusse jooksnud. Ma olen nii läbi omadega, et voodist välja saada on pea võimatu. Keha on nõrk ja motivatsioon on kadunud. Sundisin ennast loometööd tegema, ehk enda puhul mandalaid joonistama. Käes täielik nõrkus ja loobusin sellest ruttu. Mees viis mind jalutama, kuid suutsin vaid pool tavalist jalutamisteed ära kõndida. Kodus potsatasin taas pikali. Hiljem kirjutas sõbranna, et lähme lõpuks tantsima. Ma olen nii kaua soovinud minna, kuna armastan tantsimist ja auru välja laskmist. Pole juba mitu kuud lihtsalt välja saanud minna. Pole lihtsalt aega olnud. Esimese kutsumise peale keeldusin, kuna olin nii läbi omadega, kuid siis rääkis mind mees ümber kuna arvas, et see võib mulle head teha.

Tunnike otsisin motivatsiooni, et pesema minna. Meik peale ja autot oodates muudkui haigutasin. Kohale me jõudsime ja juba nägin nii palju kalleid inimesi. Muusika oli nagu ta ikka on Hiiumaa Rannapaargus. Ega see midagi suurepärast pole, kuid olenemata loost me tantsime ja lollitame ja laseme auru välja. Sain naerda ja mõnuga tantsida. Ühtlasi nägin ka oma meest esimest korda purjus peaga. Talle tavaliselt ei meeldi juua ja ta teeb seda harva. Temast tuli välja üks eriti rõõmus, natuke tobe, energiline ja mega armas tegelane. Ta tantsib mul mega hästi ja see on lihtsalt lust, kui mees on suurima hea meelega koos sinuga tantsimas.

Peale paari tundi tantsimist olin ma omadega läbi, kui laip. Jätsime peo seljataha ja läksime koju. Pidin tal küll paar korda tantsulaval järgi käima, kuna tal oli nii lõbus, aga see oli vaid armas. Mina endiselt ei ole tilkagi joonud, ega kavatse ka. Kui me aga koju jõudsime…

Kõigepealt sain ma kaela miljon komplimenti. Kui imeline naine ma ikka olen, parim asi mis temaga eales juhtunud, kuidas ta naudib minuga igat hetke ja on kuradima õnnelik mees. Ta räägib seda mulle ka tavalistel päevadel, kuid purjus peaga tuli see kuidagi eriti südamest. Võib-olla, kuna ta rääkis sellest nii pikalt ja ilmekalt.

Kuna ma olin omadega läbi, kui laip, siis läksime kohe magama, kuid komplimendid jätkusid kõrva ja lõpetuseks: „I want you to have an orgasm before you fall asleep“. Juba see lause pani surina üle terve keha jooksma. Niimoodi ta minuga mängima hakkas ning me kadusime paariks tunniks teise maailma. See oli imeline. Kui me lõpuks selle multiorgasmide saamise lõpetasime, hakkas ta koheselt norskama ja minul kaine inimesena tulid vaid meelde kommentaarid mu enda kohta, kui ma purjus peaga ära kustunud olen. Ma olevat samuti norsanud nagu traktor ja ma ei imesta. Sain mehele paar korda jalaga panna ning kõik oli korras. See on okei.

Ma aktsepteerin ennast sellisena nagu ma olen ja kõige olulisem on vaid meie endi arvamus endast. Eelkõige peame me ise enda eest hoolitsema. Ma keskendun endale ning leian taas oma jõu üles. Ma ütlen ausalt, et on natukene hirmus, et mu sees on järsku selline nõrkus. Arvatavasti tulemus ületöötamisest ning ega mu toitumine pole ka korras olnud. Kindlasti on organismist tuhat ainet puudu. Kuid ma tean seda ja ma tegelen sellega. Aga tehes kõike justkui õigesti, see jõuetus vaid suureneb. Ma ei ole masenduses ega depressioonis. Ma olen tuim ja jõuetu. Ma endiselt armastan ennast metsikult ja ma olen õnnelik enda elu üle. See pole muutunud, kuid mu sära on tuhmunud. Ma ei soovi mitte midagi teha, kuid ma võitlen selle vastu. Ma ei anna alla ja ma lihtsalt kannatan selle perioodi ära, kuna see on okei, kui sa pole koguaeg okei. Õnnelikud inimesed on ka kurvad ja jõuetud vahepeal. Õnneks on mul see teadmine, et see ei jää kestma.

 

 

Sa annad endast kõik, kuid probleemid ja mured ei saa iial otsa.

Photo by Henri Künnap

 

Mida tähendab enesearmastus? Kui sa armastad ennast, pead sa ka enda eest hoolt kandma. See ei tähenda lihtsalt seda, et oled enesekindel ja meeldid endale. See on alles algus. Aktsepteerida ennast sellisena nagu sa oled. Kuid kedagi armastada, tähendab hoolt kanda ja mitte lasta endale liiga teha. Enda eest hoolitsemine on vägagi vajalik ja oluline, see pole isekas.

Mina näiteks, unustan enda eest hoolitsemise üsna ruttu ära, kui on palju tööd või ma tegelen teiste inimestega. Mul on probleem töö ning teised inimesed enda jaoks esimeseks panna. Mida üldse tähendab olla kohviku juhtaja? Kahe kohviku juhataja? See tähendab olla 24/7 kättesaadav ning joosta koguaeg ringi. Selline asi nagu täiesti terve päev mitte tööga tegeleda või kellelegi vastata, on pea võimatu. Tekib kohe küsimus, miks ma üldse enda vanast töökohast loobusin. Ma üritasin ju ometigi sellest elustiilist välja tulla. Seekord – jumal tänatud – ei käi alkohol minuga kaasas, kuid on korduvalt ja korduvalt tahtnud mind stressi tõttu murda.

Sa annad endast kõik, kuid probleemid ja mured ei saa iial otsa. Alati on kuskil midagi, mida on vaja lahendada. Ja siis sa küsid seda enda käest: „Miks ma seda teen?”. Arveid on vaja maksta. Okei, kuid arvete maksmine pole elu ja ma ei soovi niimoodi elu lõpuni elada. Just täpselt sellepärast ma ka edasi liikusingi ning oma eelmise töö seljataha jätsin. Sellepärast alustasin ma millegi uuega – oma blogiga, et olla toeks teistele, endale ning kusagile jõuda. Praegune töö imeb minust kõik välja ja ma ei soovi isegi mitte kirjutada. Seega, miks ma seal töötan? Nalja teete, et ma puhtalt palka saan, nalja teete, et mul haigekassatki on? Nalja teete, et ma magada saan? Nalja teete, et palk on vääriline sellele kõigele?

Ma leian ennast taas sellest kohast, kus mu töö on mu elu. Kuigi see tegelikult ju pole mu elu. Õnnelikuks ta mind ei tee, ta vaid tapab mind. Ära saa minust valesti aru, ma olen vägagi töökas ja on põhjus, miks mulle selline töö anti. Kuid leida see aeg endale ja enda eest hoolitseda, on mega keeruline, kuna ma annan endast alati rohkem, kui mul on. Ma lihtsalt olen selline. Ja kujuta ette, kui palju energiat läheb ühe perses kohviku üles töötamiseks. Kogu energia. Ja nüüd ma küsingi enda käest – milleks? Selleks, et areneda? Kuhu ma sellega arenen? Jah ma saan kogemust juurde, kuid kas see tasub nii pingelises keskonnas ära?

Ma arvan, et mu vaimne tervis pole veel nii tugev. Nii lihtne on ennast ära kaotada ja ma olen näinud nii kuradima palju vaeva, et muuta enda mustreid ja elustiili. Miks ma olen valmis sinna tagasi langema? Ma ei ole ju. Kuid, mis on see vastus ühiskonnas, kus ilma rahata ei saa? Miks ma elan äärmusest äärmusesse? Mul on veel nii palju rääkida ja samuti endaga tööd teha.

Töö ei ole elu. Sinu elu on kodus, sina ise oled elu. Sina oled oluline. See tööstaaž ja tegevjuhatajaks olemine pole oluline, kui oled seest katki ja lõhud ennast järjest rohkem. Tööl otseloomulikult peab käima, kuna muudmoodi lihtsalt ei saa. Ma soovin panna Sulle südamele – ole karmim! Võta omale aeg. Pole vaja kokku joosta, ennast põhjast leida ja alles siis endale aega otsima hakata. Teeme seda kohe ning hoiame ära masenduse, stressi ja depressiooni, kuna see on Sinu ülesanne enda eest hoolt kanda. See on sinu kohustus.

Elu on nii ilus ja imeline. Me peaksime olema hetkes ja seda nautima. Mitte stressama asjade üle, mis pole isegi mitte meie asjad. Sa peaksid magama minnes olema õnnelik ja tänulik oma päeva üle, mitte mõtlema silmad kinni, mida kõike sa täna ei jõudnud ja homme taas tegema pead. Tulemuseks oled peata kana. Õnneks teha muutusi on samuti meie endi käes. Alati on olemas lahendus. Kui pole võimalik või sa arvad, et pole võimalik tööd vahetada, siis on võimalik oma telefon aeg-ajalt välja lülitada ja lihtsalt võtta see aeg iseendale. Teha nii palju, kui on võimalik ja mitte ennast halvasti tunda, et sa ei saa teha rohkem korraga. Ennast piitsutada ei tohi. Sa oled imeline ja fantastiline tegelane! Hoiame ennast!

Kuid ikkagi ei osanud ma arvata, et mul on depressioon

Photo by Henri Künnap

 

Kui ma räägin sulle enda minevikust, see pole selle jaoks, et sa mulle kaasa tunneks. Ole nüüd, ma ise ka ei tunne. Ma räägin seda selleks, et Sa mõistaksid mind. Ma räägin seda selleks, et saaksid paremini teisi mõista ja võib olla ka iseennast. Maailmas on nii palju erinevaid inimesi, kellel kõigil on erinevad eluteed. Ma räägin seda selleks, et sa näeks, kuidas on võimalik kõike muuta. Kuidas on võimalik endale ja teistele andestada ning lõpuks ometi elama ja elu nautima hakata.

Kõik asjad elus loksuvad lõpuks paika. Pead olema kannatlik ja mitte enda elu saboteerima. Alkoholi taha peitumine ei aita. Narkootikumide taha peitumine ei aita. Põgenemine ning vigade mitte tunnistamine ei aita. Sa ei saa enda elu eest ära joosta. Aktsepteeri seda. Tuleb ära kannatada rasked ajad ning nautida häid aegu. Tuleb lasta lahti negatiivsest, mis meid alla surub ja tuleb kinni haarata positiivsest, mis meid üles tõstab. Tuleb keskenduda headele asjadele ja uskuda, et kui kõik pole hästi, pole see veel lõpp.

Paraku, kui on rasked ajad, on seda ka keeruline uskuda. Kui sa ei usu ilusasse tulevikku ja olevik on sinu jaoks kohutav, siis tungibki peale depressioon. Ma mäletan nii hästi, kuidas ümberringi tundus kõik nii tume. Nii raske, nii kole, nii mõttetu. Ma ei tahtnud seda elu, mis mul oli. Ainuke lootuskiir ja päike minu jaoks oli mu laps. Ma võitlesin tema nimel. Kuid oli ka korduvalt ja korduvalt aegu, kus ma andsin alla, kui mul oli selleks võimalus. Ma mäletan nii hästi, kuidas piitsutasin ennast, et ma ei jaksanud olla musterema.

Kui minul parasjagu polnud tööpäev ja saime lapsega vaba aega koos nautida, olin ma väsinud ja omadega läbi, kui laip. Seda depressioon teebki – sul lihtsalt pole elujõudu. Sellele vastu võidelda oli pea võimatu. Negatiivsus võttis täielikult üle minu elu. Ega ma siis seda endale ei tunnistanud. Läks väga kaua aega mööda, kus lõpuks mõistsin, kui masenduses ma reaalselt olin. Ma unustasin sellest, kuidas minuga võiks juhtuda õnnetus ja mind enam poleks. Ma nägin unenägusid, kus ma jäin oma lapsest ilma. Miljon erinevat varianti, kuidas ise surma sain. Ärgates tundsin ma kurva tunnet, et ma reaalselt veel elus olen. Kuid ikkagi ei osanud ma arvata, et mul on depressioon. Ma arvasin, et need on normaalsed mõtted. Kuidas palun, eksole…

Otsi abi! Räägi oma sünged mõtted välja. Ära lase sellel kõigel enda peas toimuda. Kõige keerulisem on seda alguses endale tunnistada, teistele veel keerulisem. Kuid enne ei hakka mitte midagi paremuse poole minema, kui sa ei tunnista endale, kui perses sa omadega reaalselt oled. See on valus ja muutus ei tule üleöö. Kuid elu on elamist väärt! Ausalt on! Ma käisin sügavast august läbi ja välja tulemine oli korduvate kukkumistega, kuid näed – täna armastan ma ennast metsikult. Aktsepteerin ennast sellisena nagu ma olen, kuna mind on üks. Sind on üks. Siin maailmas pole mitte kedagi teist, kes oleks just nagu sina. On aeg seda näha ja lasta oma maagia valla. Anname jõudu positiivsele ja lõpetame selle elu raiskamise!

Kui lased sõnadel ennast kontrollida, tähendab, et lased inimestel ennast kontrollida.

Sündmused meie minevikust mõjutavad meid kindlasti. Aga, kuidas minevikust täielikult lahti lasta? Ma arvan, et see polegi võimalik. Ma arvan, et see pole isegi mitte vajalik, kuna need sündmused on teinud sinust inimese, kes sa oled täna. Kes sa oled otsustanud olla. Sinu minevik ei määra sind. See, kes sa otsustad olla pärast seda, määrab.

Ma olen õnnelik ja olen elanud hetkes. Nii nagu peabki. Kuid paratamatult meenub, või eks ma ka tuletan ise endale meelde, oma minevikku. Ma arvan, et just See on oluline. Tuletada endale meelde, kui kaugelt sa oled tulnud ja kui kaugele on veel võimalus minna. Quote, mis mind rasketel aegadel edasi viis, oli: „You’ll never know how strong you are until being strong is the only option“. See on tõsi. Kui elu viskas mind külma vette ja polnud kellegi teise peale loota, kui iseenda, hakkasin ma lõpuks nägema, milleks kõigeks ma reaalselt võimeline olen.

Mida iganes ma pähe võtan, teen ma ära, kuna ma usun endasse ja see on kõige aluseks. Tuleb näha vaeva ja, kui teised sinusse ei usu, mis sellest? See on sinu elu ja loeb vaid sinu arvamus. Tõesta neile teisiti ja las nad vaatavad ja imestavad. Näita neile, et kõik on võimalik. Võib-olla hakkavad ka nemad endasse lõpuks uskuma ja nägema kogu seda maagiat.

Sa jäädki kannatama, kui sind mõjutab emotsionaalselt kõik, mis sulle öeldakse. Vaata asju loogikaga ja mõtle läbi, kas tegelikult on ka nii nagu väidetakse. Miks peaksid mingid tobedad solvangud ja vihalaused sind heidutama? Enamjaolt pole neil inimestel õrna aimu ka, kes sa oled. Nad pole kõndinud sinu kingades ja nad ei näe, kui suur ja hea on sinu süda. See on nende arvamus, enda elu põhjal, enda kogemuste alusel. Kui lased sõnadel ennast kontrollida, tähendab, et lased inimestel ennast kontrollida. Astu samm tagasi ja hinga. Sinul on kontroll enda elu üle, mitte teistel. Luba see pask endast mööda ja naudi enda elu, mis on sinu ja ainult sinu elu.

Sa oled maagiline, unikaalne, oma minevikuga, oma tulevikuga äge tegelane! Ära unusta enda väärtust! Oled vaid kõike kõige paremat väärt. Aeg on endasse uskuma hakata!

See oli kuradima valus. Mäletan, kuidas karjatasin.

Mul on viimasel ajal taas tulnud blokk ette igasuguste uute asjade proovimisega. Vanad partnerid, kes mul elu jooksul olnud on, on siiski minusse jälje jätnud. Üheks nendest asjadest on näiteks anaalseks. See on täiesti normaalne ja ma olen seda varem ka nautinud, kuid hetkel ma keeldun sellest kategooriliselt, kuna meelde tuleb alati minu viimane kord.

Lubasin ka kunagi varem, et räägin teile oma Rootsi miljonärist. See toimus peale seda korda, kui ma Kalanas 5miinuse ajal ennast täiesti mällu jõin. Järgmisel päeval ärkasin metsas mingis kämpas ja, kuna oli vaba päev ja ma ennast juba nii kaugele joonud olin, siis otsustasin sinna ka oma tuumapohmelli põdema jääda. Kalana on fantastiliselt ilus koht. Lebotasin seal pingi peal mere ääres ja võtsin päikest. Käisin aeg-ajalt restoranis, et midagi süüa ja vett juua. Kokku oli neid seal ümber mitu tükki. Hooaja restoranid suvel, on mu lemmikud. Kalana lähedal asub ka surfiparadiis. Otsustasin sinna kuumal suvepäeval kõndida, mööda maanteed, mööda metsa, mööda mereäärt. Lõpuksin jõudsin kohale ja nautisin Corona lounge’i. Võtsin omale ühe külma Corona, kuid see ei tahtnud kohe üldse alla minna.

Veetsin vähemalt kaheksa tundi üksinda rannas, metsateedel ja värskes õhus. Samal ajal oli Hot or Not’is minuga suhtlema hakanud too Rootsi miljonär, kellega tegelikult kohtusime ka mu töö juures paar päeva enne seda. Jutustasime ja ta kutsus mind Hiiumaal Ungru kanti oma suvilasse. Kuna olin eelmine päev niikuinii korraliku lollitamise maha pannud ja pohmelliga on fuck the world tunne peal mõtlesin, miks mitte. Lõpuks kutsusin endale auto järgi ja sain tagasi Kärdlasse. Hüppasin kodus pessu ja pohmell oli lõpuks juba inimlikul tasandil. Kutsusin takso ja läksin tema juurde. Armsasse metsamajja.

Kavatsused puudusid, lihtsalt taas oli janu seikluse järgi. Ta oli väga nägus ja huvitav persoon. Rääkisime seinast seina asjadest tunde. Naersime ja arutasime maailma üle. Välja võeti muidugi ka vein. Oleks olnud nagu reaalne date, kuid kui arvestada seda, et läksin tema juurde alles kell üksteist õhtul, siis milleks muuks mind sinna ikka kutsuti. Amelemisest edasi arenes asi ruttu. Toimus pigem tema rahuldamine, kui minu. Alguses polnud mul selle vastu midagi, kuid see lendas mulle silma ja tuleb välja, et kui sperma silma lendab, läheb silm punaseks ja paiste. Olge sellega ettevaatlikud. Terve õhtu oli silm paistes ja valus. Iu. Ei, aitäh. Milleks seda vaja oli?

Edasi suunas ta mind sujuvalt magamistoa poole. Sel puhul ei olnud mitte kuidagi tegemist leebe suunamisega. Tuli välja tema teine pool ja tugev, lausa valus amelemine ja krabamine. Tol hetkel tundsin ma kerget ebamugavust, kuid samas nautisin seda. Edasi lausus ta juba läbi hammaste ja kurjema häälega, et soovib mind tagant panna. Midagi armsat ega ilusat seal enam polnud. Juba olin kõhuli pikali ja tema minu peal. Alguses olin ma selleks valmis, kuna olin seda ka varem teinud, kuid seekord oli see nii valus, et ütlesin ei. Selge „ei”. Kuid tema ei hoolinud sellest. Võttis kapi pealt kookose päevitusõli, kasutas seda ja surus ennast minu sisse. See oli kuradima valus. Mäletan, kuidas karjatasin. Seal ta siis liigutas ennast minu peal. Surus mulle padja pähe ja pani edasi. Lõpuks enam  ei olnud valus ja ma vahtisin lihtsalt seina. Ta tõstis mu jalalabad oma selja vastu ja oigas.

Kui ta lõpetas, ütles ta, et see oli tema parim anaalkogemus üldse. Ma ei osanud muud teha, kui naeratada ja öelda: „Tore!”. Ma ei tea isegi, kas ta aru sai, kui väga see mulle ei meeldinud ja kui valus see oli. Hommikul ei saanud ma ei istuda ega astuda. Valetasin endale, et mul oli tore õhtu ja rääkisin sellest naerdes järgmisel päeval ka oma parimale sõbrale. Saatsime veel Rootsi miljonäriga järgmisel päeval sõnumeid, kuid siis ta kadus. Jumal tänatud, kuna see õhtu ei olnud meeldiv. Ma võisin selle üle naerda nagu ma ikka peitsin oma rumalused tobeda naeru taha. Kuid täna ei luba ma ennast endiselt sealt puudutada. Tuleb koheselt see ebameeldiv kogemus meelde.

Mida sa veel otsid võõra välismaalase juurest, kui lähed hilisõhtul tema juurde? Hiline tee joomine? No palun! Kus on su ajud? Kuid ma arvan, et seda ohtu ja idiootset põnevust ma taga otsisingi. Ma ju uskusin tol ajal südamest, et muud minult ei soovitagi. Ma lasin ennast kohelda, kui litsi, kuna ma uskusin, et see ma olen. Kuid ma ei ole. Absoluutselt mitte. Ja jumal tänatud, et lõpuks ometi ma sain sellest aru.

Ma olen vägagi väärtuslik naine ja blokke on mul mineviku pärast palju. Küll need kaovad ja kui ei kao, on see ka okei. Voodis ei pea ega tohi teha asju, mis sulle ei sobi. On endiselt väga väga palju asju, mida ma naudin südamest. Ma lasen ennast lõpuks ometi hellitada, mitte pole vaid meeste rahuldamise peal väljas. Ma oman vaid ühte partnerit ja olen temasse metsikult armunud. See pole ainult seks vaid tunnete avaldamine. Ma ei tunne ennast enam nagu seksuaalobjekt vaid ma tunnen, et olen naine, keda armastatakse. Aitäh Sulle selle eest. Ma poleks eales uskunud, et mõni mees suudaks mind taas nii väärtuslikuna tundma panna.