Ma lubasin teiega jagada „seda hirmsat sündmust“

Olen aru saanud, et mul pole enam mõtet rääkida enda minevikust väga. Mingi pildi olen suutnud luua, et näidata, kui kaugelt ma olen tulnud ja millise suure muutuse enda elus ette võtnud. Kuna mind endiselt häirib kõige rohkem see, et on paljusid, kes lihtsalt arvavad, et mul on hea fantaasia, siis jätan enamus enda mineviku lood raamatusse, mille plaanin tulevikus välja anda. Sinna saavad asjad detailsemalt kirja. Lugusid on veel rääkimata oi, kui palju. Just nende ulmeliste seikade pärast ma oma lugu jagada soovingi, kuna näiteid tuua on nii palju ja jagada on veelgi rohkem.

Kuid ma lubasin teiega jagada „seda hirmsat sündmust“. Paar päeva tagasi käisin lõpuks politseis tunnistust andmas. Neil läks kaks kuud aega, et mind tunnistama kutsuda. Mul on hea meel, et asjaga siiski tegeldakse, kuna minu elule pani see suure paugu ja jättis jälje. See oli esimest korda, mil ma reaalselt kartsin enda elu pärast ning ootasin kõige hullemat.

Ma tulin just Hiiumaalt Tallinna, oma mehe juurde. Ta kolis välja oma vanalinna korterist teise korterisse. Mingi hosteli moodi maja vanalinnas, kus üüriti välja kuuks või kauemaks tube või kortereid. See ei olnud mugav ega midagi, kuid tal oli plaan teha seal remonti ja luua meile väike mõnus pesa. Mulle meeldis see mõte, kuna töö oli mul vanalinnas ja see oleks olnud igati mugav. Esimene ja ainuke öö seal korteris oli väga… huvitav. Meil oli tore kirglik taaskohtumine pärast mida, uinus tema sügavasse unne. Minul on alati keeruline uues kohas ööbida ja mu uni oli väga õrn. Vara hommikul kuulsin, kuidas koridoris olid kolm meest, kes olid peolt tulnud ja hooplesid kakluse üle, milles olid osalenud ja oli aru saada, et nad polnud päris selged. Purjus või laksu all. Nad ei suutnud leida ülemise korteri võtmeid ning lõugasid koridoris tunde. Mina olin rahulikult voodis ja lihtsalt proovisin koguaeg uuesti magama jääda, mis oli võimatu tänu nende lõugamisele.

Lõpuks, mõne tunni pärast ärkas üles ka minu mees. Ma siplesin voodis nii palju ja ta küsis minult, mis värk on. Pööritasin silmi ja kommenteerisin lärmavaid mehi koridoris. Kuna pidin hommikul tööle minema, häiris see mind eriti. Korteril oli õhuke puidust uks, seega kõike oli kajavast koridorist kuulda. Mu mees pani teksad jalga ja läks poolpaljalt koridori trepist üles, meeste juurde paluma, et nad oleksid vaiksemalt. Selle peale hakkas üsna ruttu lõugamine ja mehed hakkasid vastu plõksima. Eks nad olid linnast peolt tulles ja alles kakluses osalemisest äksi täis. Ma mäletan nii hästi, kuidas nad juba enne naersid oma eelmise kakluse üle. Korralik mölisemine hakkas pihta ja asi läks väga ruttu agressiivseks. Kuna juba karjuti koos mu mehega koridoris, läksin just sel hetkel ukse peale, kui mu mees trepist alla lükati. Läksin ja palusin kõva häälega ukse vahelt, et lõpetage ära. See oli muidugi rumal minust, kuid see oli mu kohene reaktsioon kuidagi olukorda aidata, lootes see lõpetada.

Paraku, kuna naine nägu näitas, oli meestel vaja hakata ennast tõestama või midagi. Karjuti mulle, et kontrolli oma meest ja kutsu ta ära. Juba läksid rusikad käiku ja mees karjus, et ma tuppa läheks. Surma hirmul sellest vaatepildist, jooksin voodisse ja nende paukude ja karjumise peale värisesin voodis teki all ja soovisin, et mu mees ruttu minu juurde tuleks. Asi läks vaid hullemaks ja hakati karjuma: „ME TAPAME TEID ÄRA, ME TAPAME TEID ÄRA!” See oli kohutav. Mees jooksis tuppa, kuna need kolm tüüpi olid talle kõik koos peale lennanud. Ta hoidis kogu jõuga ust kinni, kuid nemad peksid jalgade ja kätega ja proovisid ust maha lüüa. Uks muudkui liikus ja mu mees oli näost juba verine. Kuna ta sai aru, et kohe on uks maas, karjus ta mulle, et ma kutsuksin politsei.

Täiesti surma hirmus ja šokis helistasin ma politseisse. Esimene dispetšer üritas mind maha rahustada. Andsin talle juhised, kus me oleme ja mis toimub. Selleks, et sisehoovi pääseda on aga vaja avada värav ja ma seletasin, kuidas muud moodi läbi ühe ukse on samuti võimalus meieni pääseda. Politsei teel, karjusin ma, et politsei juba tuleb, palun lõpetage ära. Aga seda ei juhtunud. Uksest lendas pilpaid ja varsti oli juba suur auk ukse sees. Sealt pistis üks meestest oma pea läbi, pupillid tohutult suured. Kohe näha, et millegi laksu all. See oli kohutav, õõvastav vaatepilt. Vaatas meid nagu hull ja karjus: „Me tapame teid ära, me tapame teid ära!” Prõmmisid ust edasi ja mees karjus uuesti, et ma helistaksin politseisse. Helistasin värisedes uuesti ning too dispetšer vaid ütles, et politsei juba tuleb ja pani kõne tuima häälega ära.

See tunne oli nii hirmus. Ma tundsin ennast nii alasti, nii kaitsetuna, nii nõrgana. Ma värisesin nii hullusti ja ei teadnud, mida teha. Siis mees karjub, et neil on nuga. Nad olid sellega juba läbi ukseaugu vehkima hakanud ja ma helistasin uuesti politseisse. Nad ütlesid, et ei leidnud kohta üles või midagi. Ma olin nagu mida vittu, mind ähvardatakse ära tappa, mis kuradi Eesti politsei see on??? Nad olid lihtsalt edasi sõitnud või midagi. Täpselt selline tunne, et ei võeta tõsiselt. Mehed ukse tagant olid järsku kadunud ja ma jooksin õue politseile teed näitama. See oli nii kuradi hirmus – korterist õue joosta. Kartsin, et iga hetk jookseb keegi mulle järele ja ongi kõik. Jõudsin välja ja lehvitasin ja hüppasin eemal politseile, et neid meieni juhatada, kuna teadsin, et muudmoodi nad polekski meieni jõudnud. Juhatasin nad kohale.

Mida iganes! See, kui mökud olid politseinikud, ma isegi mitte ei alusta. Ka politsei juuresolekul mehed karjusid: „Me tapame teid ära, me tapame teid ära!” Ennast turvaliselt ei tundnud ma hetkekski. Kaasa võeti MINU MEES, kuna tema oli ühe löögi ühele vastu pannud ja sellel olevat suuremad vigastused, kui meie maha murtud uks, minu verine mees ja surma hirmul mina. Mind taheti sinna nende meestega üksinda jätta, keda veel polnud ära viidud. Korterisse, mille uks oli katki, linki polnud ees ja kinni ei käinud. Meie asjadest oli mendil suva, et need võidaks varastada ja korter segi keerata. Politsei, kes seal kamandas oli nii üleolev. Mina endiselt surmani hirmunud, tahtsin kaasa minna, kuna kartsin reaalselt oma elu pärast. Kuid ei… Mees viidi mul minema ja mina sinna korterisse tagasi ei julgenud minna. Läksin lihtsalt varem tööle ja värisesin töö juures enne avamist.

Ma ei teadnud, mis saab minu mehest. Tööle saabudes oli korralik segadus, sest endine omanik oli seal peo korraldanud. Pidin hakkama seda koristama. Samuti oli vaja poest asju tuua kohviku tarbeks. Kõik meie asjad olid korteris ja ma ei teanud, kuidas neid sealt kätte saada. SEE OLI KOHUTAV! Lihtsalt kohutav.

Pärast pikka päeva, tuli snapchati kaudu üks blogi jälgijatest kohale ja aitas mul oma autoga asjad ära tuua, viisime need ajutiselt mu venna juurde. Tegin oma tööpäeva ära ja mees sai samuti lõpuks välja. Need emotsioonid, mis tol päeval mind valdasid, olid midagi, mida ma enam tunda ei sooviks. Ma võtsin meile toa Von Stackelberg hotellis koos mullivanniga, kuna me väärisime sellist hellitust peale kohutavat ja traumeerivat päeva. Samuti oli meil nüüd vaja kohta, kus ööbida. Sinna korterisse poleks ma julgenud tagasi minna. Nad oleksid oma alustatu lõpule viinud.

Ma eeldasin, et saan kulutatud raha mehelt tagasi, kuid lisaks kõigele tuli välja, et mu mees oli kaotanud oma vähimagi sissetuleku. See on nüüd juba tema enda lugu, mida ta peaks ise jagama. Aga long story short, ta kaotas kogu oma vara ning oli nüüd  minu rahakoti peal. Ehk mina pidin meie eest nüüd hoolitsema.

Peale seda sündmust me kõigepealt rändasime hotellide vahelt. Ta proovis pidevalt leida muid variante ja viise, kuid neid ei tulnud. Tulemuseks olin mina see, kes pidi muretsema meile ööbimiskoha ja toidu.

Kogu see mats ja rahalised probleemid tekitasid meie vahel nii palju tülisid ja stressi. Ma poleks iial arvanud, et nii varases suhtes ja üleüldse pean mina hoolitsema selliste asjade eest. Mul lihtsalt ei jäänud muud üle, kuna ma armastan teda ja elu mängis lihtsaltt õelaid trikke. Nii me nüüd siis kuni tänaseni saime hakkama, kuid see on minu jaoks liiga palju. Ma juhatan kohvikute ketti, käin edasi-tagasi Hiiumaa ja Tallinna vahelt. Nädal siin, nädal seal. Hiiumaal olles keskendun vaid lapsele. Samuti on mul mees, kelle eest hoolitsemine võtab nii suure osa minu energiast. Ma lihtsalt ei jaksa teha absoluutselt kõike. Niimoodi me nüüd, siis lõpuks lahku läksime. Täna lahkus ta Kreekasse, kuhu oli tal plaan minna enne, kui ta oma rahalise seisu tõttu Eestisse kinni jäi. Eks kõik juhtub põhjusega ja tänu sellele saime me tuttavaks ja ta näitas mulle, kuidas üks mees võib naist jumaldada ning armastada. Kui raha ei oleks elus küsimus, oleksime me muretult edasi koos. Ma armastan teda, ta armastab mind. Kuid, kui väga ta ka ei proovinud Eestis olles päästa seda, mida ta Rootsis kaotas, see ei õnnestunud. Ma olin ta kõrval ja nägin, kuidas ta pingutas ja oli öid üleval ning muudkui tegi ja tegi. Lihtsalt ei läinud nii ja me mõistsime mõlemad, et viisid kuidas proovisime ei toonud lahendusi. Lõpuks tundis ta ennast juba ise, kui vangis siin maal. Ainult mina ja ei kedagi muud. See oli liiga palju ka minu jaoks.

Ta ei tahtnud mind siia jätta, kuid seal ootavad teda ees tema inimesed. Ta elas kunagi mitu aastat Kreekas ning samuti oskab ka nende keelt. Ta elu ja lugu on üks pööraselt huvitav seiklus olnud. Eks sellepärast me teineteist vast nii hästi mõistsime. Ta ise arvab, et me ei ole läbi ning ega mul pole plaani midagi uut kusagil alustada, ega otsida samuti. Eks mul ole nüüd koht, kuhu puhkama minna ja ma loodan, et ka tema on varsti siin tagasi.

Peatükk sai nüüd metsikult pikk ja eks need loe, kes jaksavad ja viitsivad. Ma pole ju nii ammu midagi kirjutanud just täpselt kogu selle koorma pärast, mis minu õlgadel on. Mina keskendun endiselt parema tuleviku nimel tööle ning olen saavutamas rohkem, kui oleksin arvanud. Olen saanud omale püsiva sissetuleku ning graafiku, et olla olemas lapsele ning luua meile lõpuks varsti oma kodu. Seda kõike vaid kolme kuuga. See on imeline, kui kiiresti on võimalik ja kui palju on võimalik saavutada, kui ei murdu alkoholi kiusatuse all. Kui hoiad oma pilgu auhinnal. Kui ei anna alla ka selliste keeruliste väljakutsetega. Täna juhatan kohvikute ketti, homme avan oma kohviku.

Ilma naljata. Seda ma teen. Liigun oma unistuste poole ning saavutan kõik. See kõik vaid näitab mulle, et saan millega iganes hakkama. Elu jääbki viskama ette õelaid nalju ning pööraseid väljakutseid. See on meie enda teha, kuidas me sellele reageerime. Mida me ette võtame. Kuidas parimad lahendused leiame. Uksed sulguvad, aknad avanevad. Ei tohi lihtsalt pead norgu lasta ja silmi kinni panna. Tuleb edasi minna, oma tugevusest kinni hoida ning liikuda oma teed.