Who know’s, kuidas sellega nüüd läheb, kuid mu hing sees põleb ja ma olen nii põnevil.

Ma alustasin blogiga, et see tagaks meile ilusa tuleviku ja edu. Ma soovisin inspireerida teisi, kuna avastasin, et kõik on võimalik, kui endasse vaid uskuda. Ma kasutasin enda annet olla avameelne ja aus. Kohati ma ei saa arugi, kui teistmoodi on minu suhtlemine ning suhtumine. Filter puudub, kuid üldse mitte paha pärast. Seda fake maailma on liiga palju meie ümber. Kas pole mitte värskendav vahest asju näha ja öelda otse, mitte läbi lillede ja roosa vahu?

Tuleb välja, et mu blogi tegigi seda, kuna sain tugeva julguse astuda välja mugavustsoonist ja tänu sellele sain pöörase julguse igast võimalusest kinni haarata. Nagu alguse poole kirjutasin, tulin ära töölt, et leida paremaid võimalusi. Korraks olid mul näpud nii põhjas, et polnud raha isegi söögi jaoks. Tegin juhutöid GoWorkaBit’ga. Edasi läksin tuttava kaudu kohvikusse baritsaks ning sealt hakkasid asjad kiiresti veerema.

Sama coffeeshop kutsus mind tagasi ning tegi pakkumise juhataja tööle. Palk oli väga jama, mida nad pakkusid, kuid ma võtsin selle vastu just kogemuse pärast ning mul oli seda väga tarvis. Järgmine kuu tänu imede tegemisele, mis seal kõik tegin, tõusis palk 40%. Järgmine kuu kupatati mulle järgmine kohvik kaela. Juhatasin juba kohvikute ketti. Palk suurenes 50%. Meile pidi tulema uus investor, mida oli sellele coffeeshopile väga tarvis. Ma olin null rahadega asja käima lükanud, kuid oli vaja suuremat investeeringut. See oli mega stress kanda maksmata arveid enda õlgadel ning mõelda viise, mis ei vajanud raha, et tõsta kassade suurust. Samuti oli vaja kokku panna uus kollektiiv. Uus omanik andis palju motivatsiooni ja lootust kohale juurde. Kuid asjad nii nagu ikka ei lähe alati nii nagu arvame ja loodame. Seoses omanike vaheliste lahkhelidega otsustas investor välja astuda.

See oli mulle väga suur hoop, kuna kogu jamale ja stressile oli see valguseks tunneli lõpus. Otsustasin, et aitab ja ma ei taha ega jaksa niimoodi. Tegin neile veel nalja, et mul on lihtsam võtta laenu ja avada enda isiklik kohvik. Miks ma olen siin staatusega ori, kui saaksin olla kuninganna enda kohvikus. Selle peale ütles investor, et ma võin sind ju aidata. Alguses ma arvasin, et ta tegi nalja, kuid siis me saime kokku ja ma rääkisin talle oma algsest plaanist. See meeldis talle ja niimoodi hakkas see idee mu sees tugevalt põlema. Tema oli näinud minu tööeetikat ning mida ma suudan saavutada vaid mõne kuuga. Miks mitte avada enda kohvik? Mul on selleks kõik olemas. Töötajad, kogemus, investor.

Niimoodi ma siis hakkasin üüripindu otsima Tallinna vanalinnas ning panema numbreid kirja. Otsisin üles enda tuttava, kes tegeleb veinidega. Paneb mulle kokku hea veinikaardi. Leidsin omale unikaalse kondiitri, kes hakkab meile kooke tegema. Saime kokku ja tuleb välja, et mina otsisin teda ja tema mind. Ta on tõesti imeline ning tal on juba palju kliente, kuid puudub kohvik, kes tema tooteid edasi müüks ja selleks saaksime nüüd meie.

Kunstnikust sõbranna hakkas mulle juba logo disainima. Turunduskogemusega sõber on nõus kõike turundusega seotuid asju tegema vaid tasuta kohvi eest. Käisin samuti mitut võimalikku üüripinda kohapeal vaatamas. Võtsin ühendust sisekujundajaga. Käisime koos minu lemmikul üüripinnal, mille hind oli veidi kallis, kuid oh imet, sain selle 1000 eurot madalamaks kaubeldud. Paari päeva pärast saab sisekujundusplaan valmis ja juba hakkamegi ehitama. Paar kuud ning oleme valmis uksed avama. Ma arvan, et peab olema optimistlik ja sellesse uskuma. Kolme saaliga imeline oma niššiga minu enda kohvik Tallinna vanalinnas.

See on tegelikult imetabane, kuidas üks asi viib teiseni. „You have to risk it to get the biscuit”. Who know’s, kuidas sellega nüüd läheb, kuid mu hing sees põleb ja ma olen nii põnevil. Muidugi taas ekstra töö enda õlgadel, kuid ole nüüd! Muud moodi ei saagi ning ma naudin seda. Ma ei oota, et keegi tuleks ja kingiks mulle ilusa elu. Ma saavutan kõik ise ning olen õnnelik igal sammul, mille teen. Olen tänulik igale tutvusele, kes mind aitab ning kellega koos saame ette võtta põnevaid väljakutseid.

Kui sa arvad, et ma olen aasta uustulnuk, on sinu hääl teretulnud

Kuna käimas on blogiauhindade poolt hääletamine, on mulle tulnud palju kirju, et kas mu blogiga ongi nüüd kõik, kuna ma pole enam nii aktiivne. Ei ole kõik, kuid mu suhtumine on veidi teine. Ma ei saa muuta maailma ja raputada seda oma aususe ja looga. Maailm kuuleb nagunii seda, mida ta kuulda tahab. Kui ma alustasin selle blogiga, olin ma nii positiivselt üllatunud sellest tugevusest, mille ma lõpuks enda sees üles leidsin. Ma olin nii üllatunud, et sa ei peagi ootama kedagi, kes su elu korda teeks. Kogu see jõud ja tarkus on meie endi sees olemas.

Mul on kuradima hea meel iga peatüki pärast, mille ma avaldanud olen. See on andnud mulle kartmatu oleku ning alkohol pole mind hetkel tükk aega isutanud. Stressitase on endiselt tuhat minu ameti pärast, kuid see on okei. Ma olen õppinud sellega toime tulema ja mulle meeldib kogu see kompott kokku. Kui minu jaoks on kõike liiga palju, pressin ma ikka edasi. Kuid kui ma tunnen, et hakkan kokku kukkuma, teen ma pausi. Enda isiklikke piire peab tundma õppima ja ma lähen alati piirini välja, kuna selline ma kord juba olen.

Meest mul enam pole nagu ma kirjutasin. Jumal tänatud. Okei, vabandust see kõlab valesti. Kuid suhe oli vaid ees asjadel,  mida soovin saavutada. Ma arvasin, et ma vajan meest. Kuid ei vaja. Ma tahtsin teda ja ma olen tänulik meie koosoldud aja eest. Endiselt on tunne, et me pole läbi, kuid asi ei peagi ju nii must-valge olema. Me räägime iga päev ja saadame snappe. Tema naudib Kreekat ja mina vallutan maailma. „Vallutan maailma” all ma mõtlen üsna kiirelt edasi liikumist ja arenemist enda eesmärkide suunas.

See suhe aga aitas mul mõista enda eks-abikaasat paremini. Nimelt praegu olin mina see, kes käis tööl ja tema oli see, kes oli kodus. Eksiga koos oldud ajal olin ma kodune ema. Kui tema lõpetas oma pika päeva tööl või koolis, olin mina kodus teda ootamas ja janunesin tähelepanu järgi. Mul polnud muud elu. Tol ajal olin ma nii noor ja kogenematu, kuid ma arvasin, et nii käibki. Kuid ma ei mõistnud, kui raske reaalselt temal oli. Ma nägin enda väsimust ja magamata öid. Ma ei näinud tema tööstressi ning, kui füüsiliselt raske on koka töö. Mu peas oli vaid mina, mina, mina. Minu raskused, mitte tema. Ma ei olnud hea naine. Ära saa minust valesti aru, ma ei haletse ennast, ma lihtsalt mõistan seda perioodi nüüd paremini. Kui aus olla imestan ma, et me 3 aastat vastu pidasime. Mul on nii kahju, kui väga tema võis sisemiselt kannatada. Mõtle – sa oled äsja isaks saanud. Järsku pead sa kooli kõrvalt ka raha teenima tohutult pikkade tööpäevadega ning su naine kodus pole ka mitte kunagi rahul. Kodus pole vaikust, et puhata. Maja on segamini, kuna naine on väsinud ja stressis. Raha pole kunagi piisavalt ning käib vaid üks vingumine, kuna kumbki osapool pole õnnelik.

Well, sorry about that. Ma isegi mitte ei tea, kas seal on kellelegi midagi andeks anda. Ma olen super õnnelik, et sain oma tütre ja kõik ülejäänud ongi juba ununev minevik. Mida rohkem aeg edasi, seda vähem ma mäletan ja mul on hea meel selle üle.

Tibulinnuga saime just Tallinna oma korteri. See on lihtsalt amazing! Te ei kujuta ette ka, kui õnnelik ma olen, et meil on taas turvaline koht, kus oleme vaid meie kaks. Ma igatsesin seda nii väga! See kvaliteetaeg, mis meil kahekesi on, on imeline ja see täidab kõik minu armastuse vajaduse.

Selle korteri saamisega oli alguses korralik jama. Tuttava kaudu pidin saama imeilusa korteri kesklinna ning anti mulle kohe võtmed kätte ilma, et pidin midagi maksma ja jutt oli, et võin kohe sisse kolida. Otseloomulikult kolisin ka suure rõõmu ja eufooriaga sisse. Sain tervelt 2 päeva seal olla, kui pidin välja kolima. See tunne oli alandav ja ebaõiglane. Just siis, kui anti lootust rebiti see käest ära. Nimelt üürnik sõbra sõber polnud seda veel omanikule tagasi andnud ja mulle lubati see lihtsalt liiga vara. Mulle muidugi seda alguses ei öeldud vaid öeldi lihtsalt, et võin kohe sisse kolida. Omanik aga otsustas selle üldse oma sugulasele anda ja niimoodi ma sellest pesast ilma jäin. Kui no problem. Sõbra sõbral samuti vabanes korter ja sain mõne nädala pärast hoopis sinna kolida. Üür on vaid 250 eurot, mis ma arvan on Tallinna kohta super hea ja ma pole kuskil Lasnamäel, ega Mustamäel. Mu töö on vanalinnas ja ma ei jaksa nii kaugelt tööle sõita. Eelmise kuu Taxify arve tuli mul 300 eurot… Jah kindlasti on mõne jaoks jube rumal niimoodi takso peale kulutada, kuid mina nägin seda kui võimalust veel rohkem tööd teha ja kui enam ei suutnud, võtsin takso. Muide varem läks mul alkoholi peale raudselt sama palju ja rohkemgi seega minu silmis on asi tasakaalus. Alkoholi asemel muud mugavused.

Kuna mu juhataja tööga on mul koguaeg sada miljon asja korraga peas, leidsin ma tavaliselt ennast alles 20 minutit peale taksosõitu üles. Ehk ma olen oma mõtetega nii enda peas, et ma reaalselt pole kohal. Mis on ka põhjus, miks ma ei ole saanud kirjutada. Ma ei suuda fikseerida oma mõtteid, kuid hetkes olemine on samuti tagasi tulnud seoses oma pesa saamisega. See on nii oluline, et sul on enda energiaga turvaline päris oma koht, kus olla. Samuti naudin ma lapsega koos ujumas käimist. Siis on telefon kapis lukus ja sina koos lapsega lihtsalt naermas ja sulistamas vees. Justkui kogu muu maailm oleks pausil ning seda pausi on kõigil hädasti vaja. Mul on hea meel, et leidsin selle koos temaga.

Seoses nüüd nende blogi auhindadega. Ma ei ole tõesti paar kuud aktiivne olnud, kuid ma plaanin ennast taas aktiivsemaks teha. Selle korraliku segaduse siin blogis korda teha ning jagada teile edasi enda mõtteid ja usku positiivsesse ellu ning sellesse imelisse jõudu, mis peitub igaühe meie sees. Kui sa arvad, et ma olen aasta uustulnuk, on sinu hääl teretulnud. Äkki leian oma kirjutamise särtsu taas üles.

http://eba.marimell.eu/eba2018_h/