Ma pole varem teile rääkinud, millesse ma usun ja millele ma enim toetun

Vahest on keeruline vaid endale toetuda. Veelgi keerulisem on endale tunnistada, et olen haavatav. Ma kardan nii väga ebaõnnestuda, kuid mu sees on teadmine, et kõik juhtub põhjusega. Olen otsustanud usaldada enda teekonda ning riskida ja uskuda.

Ma pole varem teile rääkinud, millesse ma usun ja millele ma enim toetun. Ma usun Jumalasse, mis on iga teise eestlase jaoks tobe. Mind narriti kooli ajal metsikult, et usun millegisse, mida me silmaga ei näe. Ma lausa tundsin häbi, et olen usklik, mis on metsikult vale. Milleks tunda häbi enda arusaamade kohta?

Minu jaoks on jumal ja kirik erinevad asjad. Minu jaoks on Jumal ja Piibel erinevad asjad. Ma usun Jumalasse, mitte religiooni. Need on endiselt inimeste poolt ümber väänatud tõed ja nägemused. Seal on nii palju õiget ning samuti vale. Ma ei loe Piiblit, kuid ma palvetan iga päev. Miks ma julgen võtta vastu väljakutseid, mille tulemusi ma ei tea? Ma usun endasse ning Temasse. Mu elus on juhtunud liiga palju asju, et mitte uskuda millegisse suuremasse. Absoluutselt kõik, millele ma tagasi vaatan on nii loogiline minu jaoks. Iga väiksemgi asi on mind edasi juhatanud. Toonud mind ühest punktist teise ja juhatanud mind uude peatükki. Ma usun, et meiega juhtuvad sarnased asjad uuesti ja uuesti kuni me õpime oma õppetunni. Mustrid korduvad kuni me lõhume need mustrid.

Minu elus on täiesti uus peatükk peale enesearmastuse avastamist ning halbade harjumuste lõhkumist. See tunne, et keegi alati valvab mu seljatagust on ainus tunne tänu millele ma korduvalt olen edasi suutnud liikuda. Sa ei kujuta ette ka, kui üksik ma oma elus olen olnud. Samuti õnnelik. Ma tänan iga päev Jumalat oma elu eest. Ma ei küsi temalt midagi, vaid usaldan. Liigun koos temaga ning olen pidevalt amazed, kuidas ta suunab ning on olemas.

Mõni võib selle kohta öelda kõhutunne. Mõni võib selle kohta öelda vedamine. Mõni võib selle kohta öelda juhus. Mõni võib selle peale öelda lollus. Kuid mina ütlen selle kohta Jumal. Uskuda Jumalasse ei tähenda jälgida kümmet käsku ning näidata näpuga „patuste“ peale. See ei tähenda minna tema ette nimekirjaga „ma soovin seda ja seda ja seda“.

Uskuda Jumalat tähendab usaldada. Uskuda Jumalat tähendab armastada. Uskuda Jumalat tähendab andestada. Uskuda Jumalat tähendab avada enda silmad millegile suuremale, millest ei peagi täielikult aru saama. Kuid minu jaoks on ta alati olnud käega katsutav. Kui ma olen karjunud appi tema poole on ta alati olnud see, kes on olnud minu tugi. Seega ma ei ole mitte midagi saavutanud üksinda. Ma olen saavutanud kõik koos temaga ning ma olen tänulik.

Ma olen täielikult aktsepteerinud, et kõik juhtub põhjusega ning mul on oma teekond, mida ma käin. Kui sa küsid minu käest, kas on olemas Jumal ja Saatan, vastan ma, et on olemas positiivne energia ning negatiivne energia. Kummale sina jõudu juurde annad? Kes sinu elu kontrollib? Kas kontrollib? Me ei saa eirata kõhutunnet, energiaid meie vahel. Fakti, et universum on nii suur, et peale meie on siin veel palju müstilist ning maagilist.

Ma usun sensitiivseid jõude. Ma usun, et rolli mängib tähtede kaart – kus me sündisime, millal me sündisime. Ma usun, et meil kõigil on oma hing ja väga eriline hing. Ma usun Jumalat ning ma usun, et kõik on omavahel seotud. Ma usun, et asju tuleb tunnetada ning hoida süda puhtana. Kui su süda on õiges kohas, oled Sina õigel teel.

Ma ei hakanud uskuma eile ega eelmine nädal. Olen uskunud nii kaua, kui mäletan. Aastatega saanud targemaks, avanud rohkem enda silmi ning õppinud usaldama. Ka kõige „räpastematel“ hetkedel olen uskunud, ka kõige süngematel hetkedel. Küsinud korduvalt „Miks see minuga juhtus?“ ning lõpuks aru saanud „Mis see mulle öelda tahab.“

Ma ei tea, kas ma usun põrgut. Pigem ei usu. Kuid isegi, mis seal vahet on? Elu on siin ja praegu. Me ei peaks tegema „õigeid“ valikuid hirmu põhjal vaid hoopis armastuse põhjal. Me ei pea näpuga ajama järge Piiblis, et leida õigeid vastuseid. Me peaksime minema enda sisse ning otsima need vastused üles. Piibel annab nii palju, kuid see on endiselt väga vana raamat, mida on tuhat korda tõlgitud ning leitud metsikult palju erinevaid loogikaid. Miks mitte otsida neid loogikaid enda seest? Lasta vabaks, avada silmad ning lihtsalt usaldada. Nii paljud ütlevad, et usaldavad, kuid siis järgneb sellele list ma soovin seda, ma soovin toda. Oma tahtmist mitte saades mõeldakse, mida ma teen valesti?

Lase lahti oma ideedest ning näe tema omasid. Lihtne öelda, raske teha. Mina isiklikult ei jaksa elule vastu võidelda. Juhtub see, mis juhtuma peab. Olen otsustanud nautida protsessi ning mitte olla enam vang siin maailmas, mis on täis nii palju negatiivsust ning pimedust.

Seda on kindlasti hästi imelik lugeda inimestel, kellele on usk ja vaimne pool täiesti võõras. Kuid need siin on lihtsalt minu mõtted, mille üle ma vaielda ei soovi, kuna mitte ükski vaidlus ja arvamuse peale surumine ei muuda seda, mis on meil tugevalt hinges sees. Ma jõudsin täna soovini seda jagada, kuna mu elu on üks uskumatu karusell ning väga tihti on see overwhelming, kuna mul pole tavaline teekond. Mitte iial ma ei tea, mis on nurga taga ning suursündmused on suursündmuste otsas. Ma vahest tunnen, et ma elan ühe aasta jooksul sama palju läbi, mis mõni kümne aasta jooksul. Ma olen üks väga imelik 23-aastane üksikema, kes avab oma esimest kohvikut. What is life? Weird as fuck, but I like it. I’m just going with the flow and I’m grateful.

Kogu usu ning Jumala kohta on mul nii palju mõtteid ning oma loogika. Need on endiselt lihtsalt minu mõtted ning arusaam elust. Kuid, miks mitte kirja panna ning saada ka ise elust paremini aru. Ma tegin seda juba oma minevikuga nagu tuhanded on lugenud. Kohe, kui ma oma seebiooper/drama/sex/crazyness/minevik/seks, poks ja murumängud kogemustest kirjutamise lõpetasin, langes ka igapäevane lugejaskond mitme tuhande võrra, mis ei üllata mind absoluutselt.

Enamus on siiski draama peal väljas. Kuid mu sõnum pole draama, mu sõnum on armastus. Eelkõige enesearmastus ning avastamine, kes ma tegelikult olen. Teekond enda sisse ning jõud saavutada mida iganes me soovime.

Kas sa kujutad ette, kui väga see mind ehmatas?

Täna on taas imeline ning töökas päev olnud. Kuna üks baristadest jäi haigeks, siis olen hetkel ise selle ameti peal. See tähendab omakorda, et ärkan kell kuus ja teen juhataja jooksmised enne leti taha asumist ära. Kaks nädalat on praeguses kohas jäänud. Saan veel uue juhataja välja koolitada ja siis kibelen edasi juba oma kohviku poole. Sisearhitektilt on plaanid saadud ning üürileping on käes. Nüüd on vaja disaineril ning ehitusjuhil detailidest rääkida ja võib lugeda kolmeni ja siis ehitama hakata.  

Peale tööd käisin noorema õega väljas pitsat söömas ning niisma jutustamas. Ta on lihtsalt kõige ägedam 17-aastane üldse. Räägi nagu täiskasvanuga. Kuna me oleme nii mõneski asjas väga sarnased, on meil alati koos tore. Muljetasime ja rääkisime minu lapsest ning enda lapsepõlvest. Hakkasime mõtlema, et kõige rohkem mäletame lapsepõlvest elamusi. Perega ühine reis lõbustusparki ning teised toredad sündmused. Tähtsad ongi elamused ja emotsioon, mitte kingitused ja äraostmine. Muidugi võib toredaid asju osta ja kinkida, kuid lõppude lõpuks loeb ühine emotsioon ja koosveedetud aeg.

Õel tuli omakorda meelde, kui ta sai omale jänese. Sellega oli korralik pull teema. Minul polnud õrna aimugi, et ta selle endale saab. Olin umbes 15-aastane. Olin läinud sõbra poole peole, korralikult tina pannud ning kuidagi hiljem koju koperdanud. Voodisse jõudes oli mu voodi kõrval aga… jänes? Kas sa kujutad ette, kui väga see mind ehmatas? Mida kuradit teeb siin jänes? Selle peale helistasin ma kohe sõpradele ja küsisin, mida me tegime. Kas keegi pani mulle midagi joogi sisse? Tol ajal polnud mul õrna aimu ka, kuidas narkootikumid peaks töötama seega ma olin veendunud, et näen hallukaid. Telefonis naerdi ja arvati, et olen hulluks läinud.

 „Mis mõttes Jänes? Mida sa ajad?“

 „No pekki küll, mu toas on karvane elus jänes“.

See selleks. Õnneks – või tegelikult kahjuks – olin piisavalt purjus ja läksin magama. Süda jäi vaid korraks seisma. Hommikul ärgates arvasin, et nägin und või midagi, kuid oh ei! Jänes on, puur on, igast manti on.

Oh mälestused, mälestused. Tobedad või ei, kuid olemas nad on. Tol ajal ei saanud ma noorema õega üldse läbi, kuid eks see nii olegi õdede-vendade vahel üles kasvades. Täna olen ma metsikult õnnelik, et mul on mu õed ja vend. See on täiesti teisel tasemel sõprus. Need on inimesed, kellega oled koos üles kasvanud ning näinud sarnaseid asju. Nii palju on samastuda ning alati on nii palju rääkida. Teineteist toetada ja üksteise jaoks olemas olla on imeline. Nemad on mu pere ja ma olen tänulik selle eest.    

Kõik on lubatud, kui see kõik teeb sind õnnelikuks

Elu on elamiseks. Elu peab nautima. Meile on antud see elu siin ja praegu. Mitte keegi pole meile lubanud homset päeva. Seega elame.

Ma hakkasin mõtlema, et tegelikult absoluutselt kõik on lubatud. Mis aga ei ole lubatud on negatiivne self talk. Mida iganes sa heaks arvad, et sind õnnelikuks teeb seni kuni see ei kahjusta sind ega inimesi sinu ümber. Sellega ei tohi hiljem kaasneda enda maha tegemine. Palju õnne, kui sa harrastad üheöö suhteid. Kui see teeb sind õnnelikuks, anna minna. Palju õnne, kui sulle meeldib suitsetada. Lase käia, kui sulle meeldib. Palju õnne, kui sulle meeldib liha süüa. Lase minna, söö palju jaksad. Palju õnne, kui sa oled vegan. Ole, mina austan veganlust väga. Palju õnne, kui läks taas üks pidu käest ära. Kui sulle see meeldib, lase käia. Palju õnne, kui soovid kaloreid lugeda grammi pealt. Kui see annab sulle hea tunde, lase käia. Palju õnne, kui sind ei huvita, kui palju sa sööd ning ei häiri see kaal. Kurvid on ilusad naine! No problemo.

Kõik on lubatud, kui see kõik teeb sind õnnelikuks. Kui sa aga tunned hommikul peale pidu ennast halvasti ning hakkab pihta negatiivne self talk, peaks asjad läbi mõtlema. Kui selline negatiivsus saab pidevaks, ei ole järelikult pidutsemine enam hea mõte. Kui sa tunned süümepiina, et sõid tüki šokolaadi, on midagi valesti. Kui sa tunned ennast halvasti, et sõid kõhu täis, siis mõtle uuesti. See on normaalne! Meil on vaja seda energiat ja toitaineid, mida vaid toiduga saab.

Kui tunned ennast sensuaalsena ja vägevana peale üheöösuhet on kõik imeline ja mul on hea meel sinu üle. Kui aga tunned ennast odavalt ning nagu seksuaalobjekt, siis lõpeta see. Sa läksid sinna põhjusega. Sul on õigus nautida seksi. Ära tee ennast maha. Naudi ning vali partner ka üheks ööks hoolega. Igale mehele ei pea enda energiat jagama. See on väga oluline, mis eesmärgiga me läheme voodisse. Kui sa lähed eesmärgiga, et nautida ning veeta kirglik öö pole seal midagi halba. Kui sa lähed, aga eesmärgiga lihtsalt kellegagi magada, kuna oled purjus või proovid kellelegi  (või endale) midagi tõestada, pole see kõige targem mõte.

Näiteks mina praegu. Ma olen täiesti avatud igasugusele seksuaalsusele. Samuti arvan, et üheöösuhe on okei, kui seda teha õige eesmärgiga. Ma avastasin, et miks ma ennast nii litsakana tundisin oli see, et ma jõin kõik mehed ilusaks ja meeldivaks. Kui hommikul üles ärkasin, olin nagu „mida kuradit sa tegid?“. Ma arvan, et  nendest viiekümnest mehest ainult paar meest oleksid mulle reaalselt meeldinud. Nüüd, kus ma ei joo ei eruta mind peaaegu mitte keegi. Tuleb välja, et tegelikult olen väga valiv. Pole ime, et ennast sitasti tundsin, kui jagasin oma energiat nii suvaliselt ära. Ma pidin, ennast täis jooma, et mulle mees meeldiks. Nüüd ma ei lase ennast puudutatagi mehel, kui ta mind just jalust nõrgaks ei tee.

Ma ei pane endale enam piiranguid nagu alguses panin. See oli alguses väga oluline, et endale kõik kiusatused ära keelasin, kuna tänu sellele pole ma endiselt alkoholi joonud ning lolluste teed läinud. Seks on aga hea asi, tervislik. Kuid kindlasti tuleb valida omale partner hoolega. Tuleb tunda enda piire ning lasta lahti koormast, mille endale ise peale kallame. Lase vabaks, lase lõdvaks ning naudi elu. Õpi ennast tundma, mis on sulle hea ja mis pole. Jäta ära negatiivne self talk ning kogu su elu muutub. Mis iganes su elus toimub või juhtub. Asenda enda jaoks „miks see minuga juhtus?“ hoopis „mis see mulle öelda tahab?“

Me saame pidevalt hakkama asjadega, mille üle me uhked pole. Sellest kõigest tuleks lihtsalt õppida ning mitte enam korrata. Kui sa aga arvad, et sulle meeldib vigu teha – tee siis! Kes see ikka keelab. Kui sa ennast maha ei tee, pole probleemi. Kui sa aga ei oska enda mõtteid veel niimoodi kontrollida, siis sea endale seniks piirid, mis hoiaksid sind positiivsel teel. Me pole siin, et kannatada. Igaüks meist vastutab ise enda tegude eest ning peab aru andma vaid iseendale. Kuid selleks pead ennast tõesti tundma õppima, kuna endale valetamine on väga lihtne. Kuula enda südame häält ning usu enda kõhutunnet.

Kiusatus oli metsikult suur, kuid ma ei teinud seda

Ma olin terve päev tüdinenud olemisega ning ei soovinud voodist välja tulla. Ma arvan, et mu uus sõltuvus on üle töötamine. Nagu nad räägivad, et sõltlane asendab ühe sõltuvuse lihtsalt teisega. Ma olen rahul selle sõltuvusega kuna see on teismoodi sõltuvus. Kuid mul on keeruline lõdvaks lasta. Ma tunnen süümepiinu, kui proovin puhata. Ma tunnen nagu mul ei oleks õigust ega aega võtta aeg maha. Mis ma tean on väga vale kuna nagu ma ka teile ütlen on väga oluline üksinda aega veeta.

Ma olen ennast parandamas ning sunnin omale vahest ka vabu päevi. Pool päeva pean küll omale ütlema, et see on okei Linda et sul on vaja puhata. Niimoodi ma siis täna olingi voodis terve päeva. Lõpuks hakkas juba väga imelik ning mind kutsuti välja. Rõõmuga ajasin ennast püsti ning käisin pesus, panin ilusa meigi peale. Mul oli isegi suva, mis neil plaan oleks olnud mul oli lihtsalt hea meel välja minna. Aega läks, et valmis saada kuid sain ning linnas juba olingi. Kohe, kui neid nägin tuli välja, et nad on juba siga lakku täis. No tore küll.. Mina endiselt ei joo tilkagi ning on keeruline kannatada välja purjus inimesi, kui ise oled kaine.

Davai pole hullu, võtsin kohvi ning plaan oli minna mõnekesi sõbra poole edasi. Okei läksime, ning siis sain alles teada, et sõbra juures oli plaan neil triipu teha. NO mida kuradit lihtsalt. Ma olen sõltlane ning mul on sellisele asjale eriti keeruline Ei öelda. Kiusatus oli metsikult suur, kuid ma ei teinud seda ning nad õnneks austasid seda. See, aga tõmbas neid kainemaks ning sai normaalsemalt suhelda. Kuid siis hakkas juba tantsima kutsumine, pigem tirimine ning väga tugevalt lähenemine. Mis ajas mind tõsiselt närvi. Ma näen seda inimest, kui sõpra ning ma ei soovi eriti kui ta purjus on millegi sellisega kaasa minna. Siis oli purjus inimesel vaja, aga takso võtta ning oma eks naisega midagi ajama minna. Ütlesin talle, et see on väga halb mõte, kuid ta ei kuulanud mind. Okei davai mine siis. Ma läksin linna kohvikusse seniks tööd tegema kuna kohvik juba kinni ja kui kedagi pole on kõige parem raha lugeda ning tabeleid täita. Ta pidi hiljem järgi tulema. Kuna ta sõitis minu taxify äpiga nägin, kui kaua tal läheb ning kui ta linna tagasi jõudis ta ka ei helistanud.

Ma ei ole kellegi booty call. Ma vaid pööritasin silmi selle käitumise peale ning austus taas langes selle inimese vastu. Kuid sellest kõigest hoolimata ma sain voodist välja ning mul on tuju super hea. Ma tegin tööl paberid korda ning istusin maha ning hakkasin kirjutama. Kirjutasin üle väga pika aja ka paberile pliiatsiga. See on kõige parem tunne, mõtted hakkavad jooksma ja on väga tervendav. Niimoodi ma siin nüüd avastasingi, et ma pole reaalselt endaga aega veetnudki tükk aega. Oi, kuidas ma seda olen igatsenud. Ma näen hetkel fantastiliselt hea välja ainult iseenda jaoks välja. Naeratan oma ette ning veedan aega endaga. See on nii hea tunne ning ma tunnen kuidas mu hing puhkab.

Ei ole mingit odavat ebameeldivat käitumist. Purjus meestega flirtimist või midagi. Olen mina, üksinda kohvikus tegelemas sellega, mis  mulle meeldib. Ma varem karstin olla üksinda. Nüüd ma pigem kardan seda, kui minu ümber on valed inimesed. Tuleb hoolega valida, kellega me suhtleme ning kellele oma aega kulutame. Lase lahti vajadusest olla vajatud.

Ma tunnen nagu ma oleksin taas suhtes iseendaga. Ma soovin ennast taas ise välja viia, sööma  viia, ning lihtsalt veeta aega üksinda. Mitte keegi pole sulle elus rohkem toeks, kui sina ise. Ole enda jaoks esimesena olemas. Sa oled number üks enda elus. Ära unusta ennast kuulata.

Kuid samas ma nutan õhtuti. Ma ei tea, eks see ole ülemineku protsess.

Mõne inimesega on meil täiesti teisel tasandil side. Ma arvan, et on täielik haruldus leida inimene, kellele saad ka südamerahus jagada enda kõige mustemaid ja südavamaid mõtteid. Kõiki mõtteid ning ideid. Mitte kartes, mida ta arvab vaid hoopis teades, et ta mõistab sind ning jagab sulle ka vastu enda maailma.

Mul oli see praeguse mehega. Tegelikult siiani on, kuid sellest ei piisanud. Mul on väga hea meel, et ta on mu elus ning ma saan endiselt jagada talle asju, kuid teda pole siin. Kas on kole öelda, et ta oli mul ees? Nii juhtub, kui inimesel pole enda isiklikku elu. Me lämmatame niimoodi teineteist. Igas suhtes peab mõlemal poolel olema oma elu ning samuti ühine elu. Praegu oli paraku vaid minu elu ning mina olin tema elu. Mis on õige vaid mingi piirini.

Igal õhtul, kui päev on läbi ja kell juba hiline, lähevad mul silmad märjaks, kui ma mõtlen talle. Korduvalt olen lausa nutma hakanud. Mis vaid ütleb mulle, et mul olid tema vastu tugevad tunded. Me pole koos, kuna me teadsime, et selline pikk vahemaa ei tööta. Me leppisime kokku, et me anname teineteisele teada, kui liigume omapäi edasi.

Olin siis taas ühel toredal päeval tööl oma toimetusi tegemas, kui näen, et tema poolt tuleb snap. Teen selle siis lahti oodates taas mingit toredat vaadet Kreeka randadest. Sealt aga vaatas mulle vastu tema käsi klaasi veini hoidmas ning naine voodis magamas. Mul jäi süda seisma ning kogu mu keha muutus tuliseks. Hetkeks ei saanud hingata. See oli justkui nuga südamesse. Küsisin kohe, et mis sul viga on, miks sa mulle selle saatsid? Ta vastas, et ise soovisid ju teada. Selle peale ma läksin tulivihaseks. Elusees poleks ma soovinud saada sellest pilti kohe peale selle toimumist. Üleüldse mitte kunagi poleks ma soovinud saada sellest pilti.

Minul – impulsiivne nagu ma olen – kui midagi sellist juhtub on väga raske teha paus ja hingata. Automaatselt blokeerisin ma ta kohe igalt poolt ära. Saatsin sõnumi, et „I hate you, I never want to see you again.“ Tõmbasin omale badoo äpi ning olin kohe valmis üheöösuhteks. Seekord polnudki alkohol minu isutaja vaid isutajaks oli mu teine halb sõltuvus – üheöösuhted. Odav käitumine. Badoo äpis ei pea sa ise idee poolest midagi tegema. Mehed hakkavad sinuga ise rääkima ja saad valida, kellele sa vastad. See ei tundu minu jaoks nii rõve, kui Tinder kus sa lihtsalt valid kes on ilus, kes mitte.

Koheselt kirjutati mulle ja palju. Ühele-kahele ma ka vastasin. Üsna ruttu sain ma aru, et see õnneks ei ole enam mina. Ma ei ole siiani mitte ühtegi kutset vastu võtnud. Mind on kutsutud nii deidile kui ka kolmandaks voodisse, mullivanni, lihtsalt öö seks-maratoni tegema ja muudki. Kuid see ei ole enam mina. Äpp on mul endiselt alles ja mõnega jutustan lihtsalt niisama, mis on kusjuures tore. Mu suhtlemine on seal ka täiesti teine.

Kiusatusi on palju ning kuna mul pole reaalselt aega väljas flirtimas käia, olen ma hetkel selle endale alles jätnud. Kas ma sellega ka midagi peale hakkan ma ei oska öelda. Mehelt võtsin ma aga juba järgmine päev bloki maha. Sõimasin tal näo täis ning siis juba läkski viha üle. See pilt oli lihtsalt nii lugupidamatu minu vastu ning ausalt öeldes rõve. Jah, tõesti ma soovisin teada, kui ta midagi on teinud, kuid mitte niimoodi pildiga. Ta sai sellest õnneks väga hästi aru ja vabandas. Ta oli tol hetkel veel endiselt purjus ning ta sai alles hiljem aru, et see polnud ilus. See tegi mulle haiget, kuid ma ei ole pahane. Me ei ole koos ning mõlemal on vabadus teha, mida iganes me soovime.

Täna saadab ta jälle sõnumeid, et igatseb mind väga ning soovib mind näha. Kuna käima läheb kohe mu kohviku remont, oleks mul tema oskuseid väga tarvis. Nimelt tal oli Rootsis oma ehitusfirma ja ta oskab sellel alal kõike. Ma saaksin anda talle tööd Eestis, mida tal varem polnud. Ta isegi naljatas, et on valmis kotid kokku pakkima ning tagasi tulema. Kuid kohe, kui ta seda ütles tuli mu sisse tunne, et ma ei taha et ta tuleks. Mul on vaja seda kõike ise teha. See on minu asi ning ma soovin hetkel keskenduda sellele kõigele ise. Mitte, et mingi mees tuleks ja teeks. Ma arvan, et see on minu jaoks väga oluline kõik ise saavutada. Mul on endiselt väga palju abilisi, kuid need on tööalased abilised. Mitte mees, kes teeks minu eest midagi ära. Jah, ma tean endiselt, kui ta tuleks oleks see minu tegemine, kuid millegipärast tunnen ma, et ma ei soovi seda. Siis me hakkaks jälle pere mängima ning ma peaksin taas endast nii palju ka suhtele andma ja mul pole selleks hetkel aega.

Kuid samas ma nutan õhtuti. Ma ei tea, eks see ole ülemineku protsess. Või lihtsalt pettumus, et ei läinud niimoodi nagu peas ette kujutasime. Eks ma ole imelik ka enda saja probleemiga, mis mu sees on. Just nende probleemide pärast soovingi ma endale keskenduda, kuna ma olen andja ning, kui ma olen suhtes annan ma teisele poolele kõik, mis mul on. Ma ei oska muudmoodi, kuid hetkel on aeg ennast ise tippu viia ning keskenduda emaks olemisele. Ma olen nii lähedal meie oma kodu saamisele. Mul on teised eesmärgid ja kahjuks pole aega armastuse jaoks. Ma arvan, et ma lihtsalt kardan ennast taas kaotada ning see on okei. Igal asjal oma aeg. Kõike korraga ei saa.

Plaan oli lihtsalt aknast piiluda ning jagada ideid, mõtteid.

Siin ma nüüd siis istun. Peale pikka päeva ringi jooksmist tulime tibuga mängumaale. Tema tuuseldab ja mina saan klapid peas kirjutada. Natukene naljakas, et koht, kus saan lõpuks lõõgastuda, on karjaga lapsi ja kilkeid täis. Kuid ma olen lõpuks paigal ja no nii hea on olla.

Käidud taas Gemossis topse toomas, kuna topse tellida tänu vanade arvete probleemile pole võimalik. Tegelikult sain seal lõpuks uue diili tehtud ning järgmine nädal asjad juba jooksevad. Käidud mõlemas kohvikus. Lilled vastu võetud ning hooldatud. Nimelt ühes kohvikus lisaks kohvile müüme me ka lilli. See on ka omamoodi seiklus olnud, kuna ega ma lõikelillede hooldusest, tellimisest ning müüginippidest varem midagi ei teadnud ja ega keegi pole välja koolitanud ka. Kuid mul on oskus õppida kõike jooksu pealt ja nüüd tunnen ennast täitsa asjaliku tädina nende lilledega.

Uue kaubaga läheb ikka tunnike kuni kolm. Kõik üleliigsed lehed eemaldada, otsad lõigata, hinnad panna, tabelisse märkida ja lilled välja panna. Laps oli samal ajal teises kohvikus. Mul on nii toredad baristad, kes on alati rõõmuga nõus tal silma peal hoidma. Uhkustab siin ise ka alati, kuidas tal on suured sõbrannad.

Peale lilledega möllamist tagasi teise kohvikusse tellimusi tegema. Mõned uued kohvijoogid käiku ning juba edasi oma kohvikuga tegelema. Sain täna ehitusjuhiga kokku ning käisime koos pinda vaatamas, et saaks hinnapakkumise anda ning  saaks hakata ehitama.

Plaan oli lihtsalt aknast piiluda ning jagada ideid, mõtteid. Ime kombel nagu ikka, oli samal ajal maja vastutav isik meist mööda kõndimas ja tegi meile samuti ka ukse lahti ning saime pikalt sees vaadata ning rohkem detailidest rääkida. Maja tädi oli nii tore, jäime jutustama päris kauaks. Tuleb välja, et kondiiter, kelle tooteid hakkame edasi müüma on ka tema lemmik. „Liiga hea“ Eesti jaoks nagu ta ütles.

Pinnal, mida me üürida soovime, on vaja aga üsna kõva remonti, mis otseselt pole probleemiks. Kõik on tehtav, kuid see tähendaks, et läheb rohkem raha. Seal kõrval on aga samuti saadaval kohviku pind, mis on eriti suur. See oli varem restoran. Praeguse esimese kohavaliku pind on 126 ruutu, mis on juba väga suur minu meelest. Laoruum, kontor, riietusruum ning kolm saali kohviku jaoks. See teine pind on lausa 230 ruutu. Saali osad on natukene suuremad, kuid siis see teine pool on köök, kontoriruum, suur ladu ning lausa teine korrus töötajate riietusruumi ning duširuumiga. Hind samuti poole suurem, mis meile üldse ei sobi, kuid nad andsid oma visiitkaardi. Täna käisin ka seda vaatamas ja saame homme kokku kogu nende juhtkonnaga. See kuulub nimelt hotelliketile ning kuna neile on oluline, et ruume kasutataks, on võimalik see hind alla saada, ma loodan.

Eks me homme näe ja kuule, kui esitlen neile enda kohviku ideed. See on lihtsalt nii suurepärane, et kindlasti see meeldib neile ning, kui nende ruumide hinda alla ei saa, siis kasutame lihtsalt seda algset plaani. Point on sellest, et see teine variant on nii palju vähem tööd nõudev ning saaksime kiiremini vähese remondiga avada. Kell tiksub ja suvi on kohe ukse taga. Ma usun, et see on okei, kui Juuli alguses avame, aga kui juba üle selle läheb, on jama.

Teate, tore on! Silma nurgast vaatan, kuidas laps möllab ja hingan suurelt välja, kuna asjalik päev on taas seljataga. Kirjutasin peatüki ning lähen möllan ka koos temaga. Lennumaal saavad ka suured liugu lasta ja mu inner child juba kibeleb sinna. Ma olen õnnelik, et ma naudin samuti taas kirjutamist. Hull positiivsuse laine on taas peal. Elu on tore, täis üllatusi, täis raskusi. Kuid need raskused tunduvad nii mõttetud. Ma pigem nagu pööritan nende peale silmi. Mu eesmärk on minu jaoks käega katsutav. Kuidas ma saakski mitte õnnelik olla?

Ma lubasin teiega jagada „seda hirmsat sündmust“

Olen aru saanud, et mul pole enam mõtet rääkida enda minevikust väga. Mingi pildi olen suutnud luua, et näidata, kui kaugelt ma olen tulnud ja millise suure muutuse enda elus ette võtnud. Kuna mind endiselt häirib kõige rohkem see, et on paljusid, kes lihtsalt arvavad, et mul on hea fantaasia, siis jätan enamus enda mineviku lood raamatusse, mille plaanin tulevikus välja anda. Sinna saavad asjad detailsemalt kirja. Lugusid on veel rääkimata oi, kui palju. Just nende ulmeliste seikade pärast ma oma lugu jagada soovingi, kuna näiteid tuua on nii palju ja jagada on veelgi rohkem.

Kuid ma lubasin teiega jagada „seda hirmsat sündmust“. Paar päeva tagasi käisin lõpuks politseis tunnistust andmas. Neil läks kaks kuud aega, et mind tunnistama kutsuda. Mul on hea meel, et asjaga siiski tegeldakse, kuna minu elule pani see suure paugu ja jättis jälje. See oli esimest korda, mil ma reaalselt kartsin enda elu pärast ning ootasin kõige hullemat.

Ma tulin just Hiiumaalt Tallinna, oma mehe juurde. Ta kolis välja oma vanalinna korterist teise korterisse. Mingi hosteli moodi maja vanalinnas, kus üüriti välja kuuks või kauemaks tube või kortereid. See ei olnud mugav ega midagi, kuid tal oli plaan teha seal remonti ja luua meile väike mõnus pesa. Mulle meeldis see mõte, kuna töö oli mul vanalinnas ja see oleks olnud igati mugav. Esimene ja ainuke öö seal korteris oli väga… huvitav. Meil oli tore kirglik taaskohtumine pärast mida, uinus tema sügavasse unne. Minul on alati keeruline uues kohas ööbida ja mu uni oli väga õrn. Vara hommikul kuulsin, kuidas koridoris olid kolm meest, kes olid peolt tulnud ja hooplesid kakluse üle, milles olid osalenud ja oli aru saada, et nad polnud päris selged. Purjus või laksu all. Nad ei suutnud leida ülemise korteri võtmeid ning lõugasid koridoris tunde. Mina olin rahulikult voodis ja lihtsalt proovisin koguaeg uuesti magama jääda, mis oli võimatu tänu nende lõugamisele.

Lõpuks, mõne tunni pärast ärkas üles ka minu mees. Ma siplesin voodis nii palju ja ta küsis minult, mis värk on. Pööritasin silmi ja kommenteerisin lärmavaid mehi koridoris. Kuna pidin hommikul tööle minema, häiris see mind eriti. Korteril oli õhuke puidust uks, seega kõike oli kajavast koridorist kuulda. Mu mees pani teksad jalga ja läks poolpaljalt koridori trepist üles, meeste juurde paluma, et nad oleksid vaiksemalt. Selle peale hakkas üsna ruttu lõugamine ja mehed hakkasid vastu plõksima. Eks nad olid linnast peolt tulles ja alles kakluses osalemisest äksi täis. Ma mäletan nii hästi, kuidas nad juba enne naersid oma eelmise kakluse üle. Korralik mölisemine hakkas pihta ja asi läks väga ruttu agressiivseks. Kuna juba karjuti koos mu mehega koridoris, läksin just sel hetkel ukse peale, kui mu mees trepist alla lükati. Läksin ja palusin kõva häälega ukse vahelt, et lõpetage ära. See oli muidugi rumal minust, kuid see oli mu kohene reaktsioon kuidagi olukorda aidata, lootes see lõpetada.

Paraku, kuna naine nägu näitas, oli meestel vaja hakata ennast tõestama või midagi. Karjuti mulle, et kontrolli oma meest ja kutsu ta ära. Juba läksid rusikad käiku ja mees karjus, et ma tuppa läheks. Surma hirmul sellest vaatepildist, jooksin voodisse ja nende paukude ja karjumise peale värisesin voodis teki all ja soovisin, et mu mees ruttu minu juurde tuleks. Asi läks vaid hullemaks ja hakati karjuma: „ME TAPAME TEID ÄRA, ME TAPAME TEID ÄRA!” See oli kohutav. Mees jooksis tuppa, kuna need kolm tüüpi olid talle kõik koos peale lennanud. Ta hoidis kogu jõuga ust kinni, kuid nemad peksid jalgade ja kätega ja proovisid ust maha lüüa. Uks muudkui liikus ja mu mees oli näost juba verine. Kuna ta sai aru, et kohe on uks maas, karjus ta mulle, et ma kutsuksin politsei.

Täiesti surma hirmus ja šokis helistasin ma politseisse. Esimene dispetšer üritas mind maha rahustada. Andsin talle juhised, kus me oleme ja mis toimub. Selleks, et sisehoovi pääseda on aga vaja avada värav ja ma seletasin, kuidas muud moodi läbi ühe ukse on samuti võimalus meieni pääseda. Politsei teel, karjusin ma, et politsei juba tuleb, palun lõpetage ära. Aga seda ei juhtunud. Uksest lendas pilpaid ja varsti oli juba suur auk ukse sees. Sealt pistis üks meestest oma pea läbi, pupillid tohutult suured. Kohe näha, et millegi laksu all. See oli kohutav, õõvastav vaatepilt. Vaatas meid nagu hull ja karjus: „Me tapame teid ära, me tapame teid ära!” Prõmmisid ust edasi ja mees karjus uuesti, et ma helistaksin politseisse. Helistasin värisedes uuesti ning too dispetšer vaid ütles, et politsei juba tuleb ja pani kõne tuima häälega ära.

See tunne oli nii hirmus. Ma tundsin ennast nii alasti, nii kaitsetuna, nii nõrgana. Ma värisesin nii hullusti ja ei teadnud, mida teha. Siis mees karjub, et neil on nuga. Nad olid sellega juba läbi ukseaugu vehkima hakanud ja ma helistasin uuesti politseisse. Nad ütlesid, et ei leidnud kohta üles või midagi. Ma olin nagu mida vittu, mind ähvardatakse ära tappa, mis kuradi Eesti politsei see on??? Nad olid lihtsalt edasi sõitnud või midagi. Täpselt selline tunne, et ei võeta tõsiselt. Mehed ukse tagant olid järsku kadunud ja ma jooksin õue politseile teed näitama. See oli nii kuradi hirmus – korterist õue joosta. Kartsin, et iga hetk jookseb keegi mulle järele ja ongi kõik. Jõudsin välja ja lehvitasin ja hüppasin eemal politseile, et neid meieni juhatada, kuna teadsin, et muudmoodi nad polekski meieni jõudnud. Juhatasin nad kohale.

Mida iganes! See, kui mökud olid politseinikud, ma isegi mitte ei alusta. Ka politsei juuresolekul mehed karjusid: „Me tapame teid ära, me tapame teid ära!” Ennast turvaliselt ei tundnud ma hetkekski. Kaasa võeti MINU MEES, kuna tema oli ühe löögi ühele vastu pannud ja sellel olevat suuremad vigastused, kui meie maha murtud uks, minu verine mees ja surma hirmul mina. Mind taheti sinna nende meestega üksinda jätta, keda veel polnud ära viidud. Korterisse, mille uks oli katki, linki polnud ees ja kinni ei käinud. Meie asjadest oli mendil suva, et need võidaks varastada ja korter segi keerata. Politsei, kes seal kamandas oli nii üleolev. Mina endiselt surmani hirmunud, tahtsin kaasa minna, kuna kartsin reaalselt oma elu pärast. Kuid ei… Mees viidi mul minema ja mina sinna korterisse tagasi ei julgenud minna. Läksin lihtsalt varem tööle ja värisesin töö juures enne avamist.

Ma ei teadnud, mis saab minu mehest. Tööle saabudes oli korralik segadus, sest endine omanik oli seal peo korraldanud. Pidin hakkama seda koristama. Samuti oli vaja poest asju tuua kohviku tarbeks. Kõik meie asjad olid korteris ja ma ei teanud, kuidas neid sealt kätte saada. SEE OLI KOHUTAV! Lihtsalt kohutav.

Pärast pikka päeva, tuli snapchati kaudu üks blogi jälgijatest kohale ja aitas mul oma autoga asjad ära tuua, viisime need ajutiselt mu venna juurde. Tegin oma tööpäeva ära ja mees sai samuti lõpuks välja. Need emotsioonid, mis tol päeval mind valdasid, olid midagi, mida ma enam tunda ei sooviks. Ma võtsin meile toa Von Stackelberg hotellis koos mullivanniga, kuna me väärisime sellist hellitust peale kohutavat ja traumeerivat päeva. Samuti oli meil nüüd vaja kohta, kus ööbida. Sinna korterisse poleks ma julgenud tagasi minna. Nad oleksid oma alustatu lõpule viinud.

Ma eeldasin, et saan kulutatud raha mehelt tagasi, kuid lisaks kõigele tuli välja, et mu mees oli kaotanud oma vähimagi sissetuleku. See on nüüd juba tema enda lugu, mida ta peaks ise jagama. Aga long story short, ta kaotas kogu oma vara ning oli nüüd  minu rahakoti peal. Ehk mina pidin meie eest nüüd hoolitsema.

Peale seda sündmust me kõigepealt rändasime hotellide vahelt. Ta proovis pidevalt leida muid variante ja viise, kuid neid ei tulnud. Tulemuseks olin mina see, kes pidi muretsema meile ööbimiskoha ja toidu.

Kogu see mats ja rahalised probleemid tekitasid meie vahel nii palju tülisid ja stressi. Ma poleks iial arvanud, et nii varases suhtes ja üleüldse pean mina hoolitsema selliste asjade eest. Mul lihtsalt ei jäänud muud üle, kuna ma armastan teda ja elu mängis lihtsaltt õelaid trikke. Nii me nüüd siis kuni tänaseni saime hakkama, kuid see on minu jaoks liiga palju. Ma juhatan kohvikute ketti, käin edasi-tagasi Hiiumaa ja Tallinna vahelt. Nädal siin, nädal seal. Hiiumaal olles keskendun vaid lapsele. Samuti on mul mees, kelle eest hoolitsemine võtab nii suure osa minu energiast. Ma lihtsalt ei jaksa teha absoluutselt kõike. Niimoodi me nüüd, siis lõpuks lahku läksime. Täna lahkus ta Kreekasse, kuhu oli tal plaan minna enne, kui ta oma rahalise seisu tõttu Eestisse kinni jäi. Eks kõik juhtub põhjusega ja tänu sellele saime me tuttavaks ja ta näitas mulle, kuidas üks mees võib naist jumaldada ning armastada. Kui raha ei oleks elus küsimus, oleksime me muretult edasi koos. Ma armastan teda, ta armastab mind. Kuid, kui väga ta ka ei proovinud Eestis olles päästa seda, mida ta Rootsis kaotas, see ei õnnestunud. Ma olin ta kõrval ja nägin, kuidas ta pingutas ja oli öid üleval ning muudkui tegi ja tegi. Lihtsalt ei läinud nii ja me mõistsime mõlemad, et viisid kuidas proovisime ei toonud lahendusi. Lõpuks tundis ta ennast juba ise, kui vangis siin maal. Ainult mina ja ei kedagi muud. See oli liiga palju ka minu jaoks.

Ta ei tahtnud mind siia jätta, kuid seal ootavad teda ees tema inimesed. Ta elas kunagi mitu aastat Kreekas ning samuti oskab ka nende keelt. Ta elu ja lugu on üks pööraselt huvitav seiklus olnud. Eks sellepärast me teineteist vast nii hästi mõistsime. Ta ise arvab, et me ei ole läbi ning ega mul pole plaani midagi uut kusagil alustada, ega otsida samuti. Eks mul ole nüüd koht, kuhu puhkama minna ja ma loodan, et ka tema on varsti siin tagasi.

Peatükk sai nüüd metsikult pikk ja eks need loe, kes jaksavad ja viitsivad. Ma pole ju nii ammu midagi kirjutanud just täpselt kogu selle koorma pärast, mis minu õlgadel on. Mina keskendun endiselt parema tuleviku nimel tööle ning olen saavutamas rohkem, kui oleksin arvanud. Olen saanud omale püsiva sissetuleku ning graafiku, et olla olemas lapsele ning luua meile lõpuks varsti oma kodu. Seda kõike vaid kolme kuuga. See on imeline, kui kiiresti on võimalik ja kui palju on võimalik saavutada, kui ei murdu alkoholi kiusatuse all. Kui hoiad oma pilgu auhinnal. Kui ei anna alla ka selliste keeruliste väljakutsetega. Täna juhatan kohvikute ketti, homme avan oma kohviku.

Ilma naljata. Seda ma teen. Liigun oma unistuste poole ning saavutan kõik. See kõik vaid näitab mulle, et saan millega iganes hakkama. Elu jääbki viskama ette õelaid nalju ning pööraseid väljakutseid. See on meie enda teha, kuidas me sellele reageerime. Mida me ette võtame. Kuidas parimad lahendused leiame. Uksed sulguvad, aknad avanevad. Ei tohi lihtsalt pead norgu lasta ja silmi kinni panna. Tuleb edasi minna, oma tugevusest kinni hoida ning liikuda oma teed.

Ma kiidan ennast oma saavutuste eest ning ma olen nii põnevil, kuhu ma muudkui edasi liigun.

Ma pole kirjutanud õige kaua. Vähemalt endale tundub nii. Varem kirjutasin pea iga päev ja mõnikord lausa mitu peatükki päevas. Ma tegin pausi, kuna ma lihtsalt ei leidnud selleks aega ja hakkasin juba vinguma, et asju on nii palju, nii palju. Asju ongi palju, lausa kohutavalt palju, kuid see on ju tore. Ülesandeid ja väljakutseid tuleb elus järjest juurde ja juurde.

Nimekiri arvuti ekraanil, mida kõike ma tegema pean, muudkui suureneb. Tuleb lihtsalt asju järjest teha, mitte kõike korraga ja poolikult. Lisaks kõigele jäin ma just praegu, kus mul pole aega teha pausi, haigeks. Higistan nagu siga ja kõik kohad valutavad, kuid tänu sellele olen voodis kinni ja olen taas siin kirjutamas. Ma hakkasin mõtlema, kuidas on nii lihtne hakata vinguma, et on vaja teha seda ja toda ja ma ei jaksa ja ma ei taha. Tegelikult ma tahan. Mulle meeldib muudkui edasi areneda ja leida tarkus ja tugevus see kõik ära teha. See tugevus on meie endi sees ja kui sulle miskit ei meeldi, tee muutus! Kui sulle ei meeldi midagi, siis muuda seda. Vingudes ei jõua me kuhugi.

Mulle ei meeldinud mu palganumber. Küsisin juurde, sain juurde. Mulle ei meeldinud mustalt palka saada ja paljud muudki asjad tööl. Sündis ime! Meil on uus osanik kohvikus ja kõik on muutumas. Tuhat ülesannet mul endal juures, kuid tehti ka pakkumine saada osanikuks. Ehk ma ei tööta enam niisama, vaid ma saan tänu oma raksele tööle ka tunnustust ning see ongi ju järgmine samm kaheteistkümne aastase Linda unistuse jaoks. 12-aastasena ma otsustasin, et 40-aastaselt on mul oma restoran Prantsusmaal. Enne seda soovin samm sammu haaval käia teekond läbi, et jõuda tippu. Alustasin ettekandjana. Olin pool aastat ettekandja, edasi sain ma vahetuse vanemaks. Olin poolteist aastat vahetusevanem, kui sain võimaluse olla restorani teenindusjuht. Edasi sain olla järgmises restoranis teenidusjuht. Edasi juhataja kohvikus ja siis juhataja kahes kohvikus. Nüüd juhataja kohvikute ketis ning pakkumine saada osanikuks. Samm sammu haaval just nii nagu endale ette kujutasin. Mida sa mõtled, seda sa tõmbad. Keegi pole öelnud, et teekond saab olema kerge. Absoluutselt mitte, see on kuradima raske. Kuid kui sa töötad muudkui edasi ja pingutad, asjad ka liiguvad ja sa jõuad oma eesmärgini.

Vahepeal on nii keeruline ja raske. Väsimus tapab ja sa mõtled, miks sa seda üldse teed? Mina teen seda selleks, et edasi jõuda ning areneda. See on okei, kui sa tunned, et soovid alla anda. Sellised emotsioonid on lubatud, kuid ei tohi alla anda. Õpi puhkama, mitte alla andma! Kui sulle midagi ei sobi, siis võim seda muuta on sinu enda käes. Vingumise asemel tee muudatus, nõua juurde, tõsta häält ja hoia ennast. Enda eest tuleb seista ja tuleb liikuda muudkui oma eesmärkide suunas. Kui sa näed vaeva, tuleb ka tasu. Mitte midagi tehes ja virisedes asjad ei muutu. Tuleb võtta võim enda kätte. Sina oled see, kes kontrollib enda elu.

Lihtsalt Lindaga on mul samuti suured plaanid edasi liikuda. Kuna mind tugevalt häirib, et on paljud, kes arvavad, et kirjutan kohati ilukirjandust, olen ma palju mõelnud vlogimise peale. Võib-olla, kui ma räägin otse kaamerasse ja sa näed mu nägu ja kuuled mu häält, on sul lihtsam mind kuulda võtta. Kuna mu soov on jõuda blogimaailmast kõvasti kaugemale, tundub see hea mõte. Otseloomulikult pean ka selleks aja leidma. Hetkel jooksen ma liialt ringi. Ma ei piitsuta ennast, et ma kõike korraga ei jõua, kuid mu soov on tugev ja kõik omal ajal. Elus juhtub kõik põhjusega ning õigel ajal. Tuleb teha asja hea emotsiooniga, kuna ennekõike on ju just see, mida ma soovin jagada. Positiivne mõtlemine toob sulle positiivse elu. Nähes vaeva ja uskudes endasse on absoluutselt kõik võimalik!

Ühtlasi pole ma endiselt tilkagi alkoholi joonud ja selle eest teen omale suure aplausi! Isegi kõige stressirohkematel aegadel olen ma suutnud öelda EI ja teen seda ka edasi. Ma liigun muudkui edasi ning arenen ja kasvan inimesena pidevalt. Ma olen nii õnnelik, et olen avastanud enda sees selle tugevuse mitte alla anda, kuna see pole kerge. Ma kiidan ennast oma saavutuste eest ning ma olen nii põnevil, kuhu ma muudkui edasi liigun.

Ole uhke enda üle! Me oleme meistriteosed, kes muudkui arenevad ja kasvavad. Elu on imeline, elu on põnev, elu on rakse, kuid elu on seda väärt!

Õnneks on mul see teadmine, et see ei jää kestma

Inimesed ei hinda ennast piisavalt. Nad ei näe, kui paljudest asjadest on nad juba üle saanud ja kuidas nad võitlevad, et enda elu paremaks muuta. Me ei mõtle sellele, kui väga me tegelikult oleme vaeva näinud. Mis kõik juba on muutunud. Mitte langeda tagasi enda vanadesse mustritesse ei ole kerge. See on pidev võitlus ja selle eest tuleb kiitust anda! Ära ole endaga nii karm, sa annad endast parima! Muutused võtavad aega ja pingutusi peab tähele panema. Endale tuleb pai teha ning olla uhke iga väiksemagi muutuse üle.

Ma olen omadega täiesti ummikusse jooksnud. Ma olen nii läbi omadega, et voodist välja saada on pea võimatu. Keha on nõrk ja motivatsioon on kadunud. Sundisin ennast loometööd tegema, ehk enda puhul mandalaid joonistama. Käes täielik nõrkus ja loobusin sellest ruttu. Mees viis mind jalutama, kuid suutsin vaid pool tavalist jalutamisteed ära kõndida. Kodus potsatasin taas pikali. Hiljem kirjutas sõbranna, et lähme lõpuks tantsima. Ma olen nii kaua soovinud minna, kuna armastan tantsimist ja auru välja laskmist. Pole juba mitu kuud lihtsalt välja saanud minna. Pole lihtsalt aega olnud. Esimese kutsumise peale keeldusin, kuna olin nii läbi omadega, kuid siis rääkis mind mees ümber kuna arvas, et see võib mulle head teha.

Tunnike otsisin motivatsiooni, et pesema minna. Meik peale ja autot oodates muudkui haigutasin. Kohale me jõudsime ja juba nägin nii palju kalleid inimesi. Muusika oli nagu ta ikka on Hiiumaa Rannapaargus. Ega see midagi suurepärast pole, kuid olenemata loost me tantsime ja lollitame ja laseme auru välja. Sain naerda ja mõnuga tantsida. Ühtlasi nägin ka oma meest esimest korda purjus peaga. Talle tavaliselt ei meeldi juua ja ta teeb seda harva. Temast tuli välja üks eriti rõõmus, natuke tobe, energiline ja mega armas tegelane. Ta tantsib mul mega hästi ja see on lihtsalt lust, kui mees on suurima hea meelega koos sinuga tantsimas.

Peale paari tundi tantsimist olin ma omadega läbi, kui laip. Jätsime peo seljataha ja läksime koju. Pidin tal küll paar korda tantsulaval järgi käima, kuna tal oli nii lõbus, aga see oli vaid armas. Mina endiselt ei ole tilkagi joonud, ega kavatse ka. Kui me aga koju jõudsime…

Kõigepealt sain ma kaela miljon komplimenti. Kui imeline naine ma ikka olen, parim asi mis temaga eales juhtunud, kuidas ta naudib minuga igat hetke ja on kuradima õnnelik mees. Ta räägib seda mulle ka tavalistel päevadel, kuid purjus peaga tuli see kuidagi eriti südamest. Võib-olla, kuna ta rääkis sellest nii pikalt ja ilmekalt.

Kuna ma olin omadega läbi, kui laip, siis läksime kohe magama, kuid komplimendid jätkusid kõrva ja lõpetuseks: „I want you to have an orgasm before you fall asleep“. Juba see lause pani surina üle terve keha jooksma. Niimoodi ta minuga mängima hakkas ning me kadusime paariks tunniks teise maailma. See oli imeline. Kui me lõpuks selle multiorgasmide saamise lõpetasime, hakkas ta koheselt norskama ja minul kaine inimesena tulid vaid meelde kommentaarid mu enda kohta, kui ma purjus peaga ära kustunud olen. Ma olevat samuti norsanud nagu traktor ja ma ei imesta. Sain mehele paar korda jalaga panna ning kõik oli korras. See on okei.

Ma aktsepteerin ennast sellisena nagu ma olen ja kõige olulisem on vaid meie endi arvamus endast. Eelkõige peame me ise enda eest hoolitsema. Ma keskendun endale ning leian taas oma jõu üles. Ma ütlen ausalt, et on natukene hirmus, et mu sees on järsku selline nõrkus. Arvatavasti tulemus ületöötamisest ning ega mu toitumine pole ka korras olnud. Kindlasti on organismist tuhat ainet puudu. Kuid ma tean seda ja ma tegelen sellega. Aga tehes kõike justkui õigesti, see jõuetus vaid suureneb. Ma ei ole masenduses ega depressioonis. Ma olen tuim ja jõuetu. Ma endiselt armastan ennast metsikult ja ma olen õnnelik enda elu üle. See pole muutunud, kuid mu sära on tuhmunud. Ma ei soovi mitte midagi teha, kuid ma võitlen selle vastu. Ma ei anna alla ja ma lihtsalt kannatan selle perioodi ära, kuna see on okei, kui sa pole koguaeg okei. Õnnelikud inimesed on ka kurvad ja jõuetud vahepeal. Õnneks on mul see teadmine, et see ei jää kestma.

 

 

Sa annad endast kõik, kuid probleemid ja mured ei saa iial otsa.

Photo by Henri Künnap

 

Mida tähendab enesearmastus? Kui sa armastad ennast, pead sa ka enda eest hoolt kandma. See ei tähenda lihtsalt seda, et oled enesekindel ja meeldid endale. See on alles algus. Aktsepteerida ennast sellisena nagu sa oled. Kuid kedagi armastada, tähendab hoolt kanda ja mitte lasta endale liiga teha. Enda eest hoolitsemine on vägagi vajalik ja oluline, see pole isekas.

Mina näiteks, unustan enda eest hoolitsemise üsna ruttu ära, kui on palju tööd või ma tegelen teiste inimestega. Mul on probleem töö ning teised inimesed enda jaoks esimeseks panna. Mida üldse tähendab olla kohviku juhtaja? Kahe kohviku juhataja? See tähendab olla 24/7 kättesaadav ning joosta koguaeg ringi. Selline asi nagu täiesti terve päev mitte tööga tegeleda või kellelegi vastata, on pea võimatu. Tekib kohe küsimus, miks ma üldse enda vanast töökohast loobusin. Ma üritasin ju ometigi sellest elustiilist välja tulla. Seekord – jumal tänatud – ei käi alkohol minuga kaasas, kuid on korduvalt ja korduvalt tahtnud mind stressi tõttu murda.

Sa annad endast kõik, kuid probleemid ja mured ei saa iial otsa. Alati on kuskil midagi, mida on vaja lahendada. Ja siis sa küsid seda enda käest: „Miks ma seda teen?”. Arveid on vaja maksta. Okei, kuid arvete maksmine pole elu ja ma ei soovi niimoodi elu lõpuni elada. Just täpselt sellepärast ma ka edasi liikusingi ning oma eelmise töö seljataha jätsin. Sellepärast alustasin ma millegi uuega – oma blogiga, et olla toeks teistele, endale ning kusagile jõuda. Praegune töö imeb minust kõik välja ja ma ei soovi isegi mitte kirjutada. Seega, miks ma seal töötan? Nalja teete, et ma puhtalt palka saan, nalja teete, et mul haigekassatki on? Nalja teete, et ma magada saan? Nalja teete, et palk on vääriline sellele kõigele?

Ma leian ennast taas sellest kohast, kus mu töö on mu elu. Kuigi see tegelikult ju pole mu elu. Õnnelikuks ta mind ei tee, ta vaid tapab mind. Ära saa minust valesti aru, ma olen vägagi töökas ja on põhjus, miks mulle selline töö anti. Kuid leida see aeg endale ja enda eest hoolitseda, on mega keeruline, kuna ma annan endast alati rohkem, kui mul on. Ma lihtsalt olen selline. Ja kujuta ette, kui palju energiat läheb ühe perses kohviku üles töötamiseks. Kogu energia. Ja nüüd ma küsingi enda käest – milleks? Selleks, et areneda? Kuhu ma sellega arenen? Jah ma saan kogemust juurde, kuid kas see tasub nii pingelises keskonnas ära?

Ma arvan, et mu vaimne tervis pole veel nii tugev. Nii lihtne on ennast ära kaotada ja ma olen näinud nii kuradima palju vaeva, et muuta enda mustreid ja elustiili. Miks ma olen valmis sinna tagasi langema? Ma ei ole ju. Kuid, mis on see vastus ühiskonnas, kus ilma rahata ei saa? Miks ma elan äärmusest äärmusesse? Mul on veel nii palju rääkida ja samuti endaga tööd teha.

Töö ei ole elu. Sinu elu on kodus, sina ise oled elu. Sina oled oluline. See tööstaaž ja tegevjuhatajaks olemine pole oluline, kui oled seest katki ja lõhud ennast järjest rohkem. Tööl otseloomulikult peab käima, kuna muudmoodi lihtsalt ei saa. Ma soovin panna Sulle südamele – ole karmim! Võta omale aeg. Pole vaja kokku joosta, ennast põhjast leida ja alles siis endale aega otsima hakata. Teeme seda kohe ning hoiame ära masenduse, stressi ja depressiooni, kuna see on Sinu ülesanne enda eest hoolt kanda. See on sinu kohustus.

Elu on nii ilus ja imeline. Me peaksime olema hetkes ja seda nautima. Mitte stressama asjade üle, mis pole isegi mitte meie asjad. Sa peaksid magama minnes olema õnnelik ja tänulik oma päeva üle, mitte mõtlema silmad kinni, mida kõike sa täna ei jõudnud ja homme taas tegema pead. Tulemuseks oled peata kana. Õnneks teha muutusi on samuti meie endi käes. Alati on olemas lahendus. Kui pole võimalik või sa arvad, et pole võimalik tööd vahetada, siis on võimalik oma telefon aeg-ajalt välja lülitada ja lihtsalt võtta see aeg iseendale. Teha nii palju, kui on võimalik ja mitte ennast halvasti tunda, et sa ei saa teha rohkem korraga. Ennast piitsutada ei tohi. Sa oled imeline ja fantastiline tegelane! Hoiame ennast!

Kuid ikkagi ei osanud ma arvata, et mul on depressioon

Photo by Henri Künnap

 

Kui ma räägin sulle enda minevikust, see pole selle jaoks, et sa mulle kaasa tunneks. Ole nüüd, ma ise ka ei tunne. Ma räägin seda selleks, et Sa mõistaksid mind. Ma räägin seda selleks, et saaksid paremini teisi mõista ja võib olla ka iseennast. Maailmas on nii palju erinevaid inimesi, kellel kõigil on erinevad eluteed. Ma räägin seda selleks, et sa näeks, kuidas on võimalik kõike muuta. Kuidas on võimalik endale ja teistele andestada ning lõpuks ometi elama ja elu nautima hakata.

Kõik asjad elus loksuvad lõpuks paika. Pead olema kannatlik ja mitte enda elu saboteerima. Alkoholi taha peitumine ei aita. Narkootikumide taha peitumine ei aita. Põgenemine ning vigade mitte tunnistamine ei aita. Sa ei saa enda elu eest ära joosta. Aktsepteeri seda. Tuleb ära kannatada rasked ajad ning nautida häid aegu. Tuleb lasta lahti negatiivsest, mis meid alla surub ja tuleb kinni haarata positiivsest, mis meid üles tõstab. Tuleb keskenduda headele asjadele ja uskuda, et kui kõik pole hästi, pole see veel lõpp.

Paraku, kui on rasked ajad, on seda ka keeruline uskuda. Kui sa ei usu ilusasse tulevikku ja olevik on sinu jaoks kohutav, siis tungibki peale depressioon. Ma mäletan nii hästi, kuidas ümberringi tundus kõik nii tume. Nii raske, nii kole, nii mõttetu. Ma ei tahtnud seda elu, mis mul oli. Ainuke lootuskiir ja päike minu jaoks oli mu laps. Ma võitlesin tema nimel. Kuid oli ka korduvalt ja korduvalt aegu, kus ma andsin alla, kui mul oli selleks võimalus. Ma mäletan nii hästi, kuidas piitsutasin ennast, et ma ei jaksanud olla musterema.

Kui minul parasjagu polnud tööpäev ja saime lapsega vaba aega koos nautida, olin ma väsinud ja omadega läbi, kui laip. Seda depressioon teebki – sul lihtsalt pole elujõudu. Sellele vastu võidelda oli pea võimatu. Negatiivsus võttis täielikult üle minu elu. Ega ma siis seda endale ei tunnistanud. Läks väga kaua aega mööda, kus lõpuks mõistsin, kui masenduses ma reaalselt olin. Ma unustasin sellest, kuidas minuga võiks juhtuda õnnetus ja mind enam poleks. Ma nägin unenägusid, kus ma jäin oma lapsest ilma. Miljon erinevat varianti, kuidas ise surma sain. Ärgates tundsin ma kurva tunnet, et ma reaalselt veel elus olen. Kuid ikkagi ei osanud ma arvata, et mul on depressioon. Ma arvasin, et need on normaalsed mõtted. Kuidas palun, eksole…

Otsi abi! Räägi oma sünged mõtted välja. Ära lase sellel kõigel enda peas toimuda. Kõige keerulisem on seda alguses endale tunnistada, teistele veel keerulisem. Kuid enne ei hakka mitte midagi paremuse poole minema, kui sa ei tunnista endale, kui perses sa omadega reaalselt oled. See on valus ja muutus ei tule üleöö. Kuid elu on elamist väärt! Ausalt on! Ma käisin sügavast august läbi ja välja tulemine oli korduvate kukkumistega, kuid näed – täna armastan ma ennast metsikult. Aktsepteerin ennast sellisena nagu ma olen, kuna mind on üks. Sind on üks. Siin maailmas pole mitte kedagi teist, kes oleks just nagu sina. On aeg seda näha ja lasta oma maagia valla. Anname jõudu positiivsele ja lõpetame selle elu raiskamise!

Kui lased sõnadel ennast kontrollida, tähendab, et lased inimestel ennast kontrollida.

Sündmused meie minevikust mõjutavad meid kindlasti. Aga, kuidas minevikust täielikult lahti lasta? Ma arvan, et see polegi võimalik. Ma arvan, et see pole isegi mitte vajalik, kuna need sündmused on teinud sinust inimese, kes sa oled täna. Kes sa oled otsustanud olla. Sinu minevik ei määra sind. See, kes sa otsustad olla pärast seda, määrab.

Ma olen õnnelik ja olen elanud hetkes. Nii nagu peabki. Kuid paratamatult meenub, või eks ma ka tuletan ise endale meelde, oma minevikku. Ma arvan, et just See on oluline. Tuletada endale meelde, kui kaugelt sa oled tulnud ja kui kaugele on veel võimalus minna. Quote, mis mind rasketel aegadel edasi viis, oli: „You’ll never know how strong you are until being strong is the only option“. See on tõsi. Kui elu viskas mind külma vette ja polnud kellegi teise peale loota, kui iseenda, hakkasin ma lõpuks nägema, milleks kõigeks ma reaalselt võimeline olen.

Mida iganes ma pähe võtan, teen ma ära, kuna ma usun endasse ja see on kõige aluseks. Tuleb näha vaeva ja, kui teised sinusse ei usu, mis sellest? See on sinu elu ja loeb vaid sinu arvamus. Tõesta neile teisiti ja las nad vaatavad ja imestavad. Näita neile, et kõik on võimalik. Võib-olla hakkavad ka nemad endasse lõpuks uskuma ja nägema kogu seda maagiat.

Sa jäädki kannatama, kui sind mõjutab emotsionaalselt kõik, mis sulle öeldakse. Vaata asju loogikaga ja mõtle läbi, kas tegelikult on ka nii nagu väidetakse. Miks peaksid mingid tobedad solvangud ja vihalaused sind heidutama? Enamjaolt pole neil inimestel õrna aimu ka, kes sa oled. Nad pole kõndinud sinu kingades ja nad ei näe, kui suur ja hea on sinu süda. See on nende arvamus, enda elu põhjal, enda kogemuste alusel. Kui lased sõnadel ennast kontrollida, tähendab, et lased inimestel ennast kontrollida. Astu samm tagasi ja hinga. Sinul on kontroll enda elu üle, mitte teistel. Luba see pask endast mööda ja naudi enda elu, mis on sinu ja ainult sinu elu.

Sa oled maagiline, unikaalne, oma minevikuga, oma tulevikuga äge tegelane! Ära unusta enda väärtust! Oled vaid kõike kõige paremat väärt. Aeg on endasse uskuma hakata!

See oli kuradima valus. Mäletan, kuidas karjatasin.

Mul on viimasel ajal taas tulnud blokk ette igasuguste uute asjade proovimisega. Vanad partnerid, kes mul elu jooksul olnud on, on siiski minusse jälje jätnud. Üheks nendest asjadest on näiteks anaalseks. See on täiesti normaalne ja ma olen seda varem ka nautinud, kuid hetkel ma keeldun sellest kategooriliselt, kuna meelde tuleb alati minu viimane kord.

Lubasin ka kunagi varem, et räägin teile oma Rootsi miljonärist. See toimus peale seda korda, kui ma Kalanas 5miinuse ajal ennast täiesti mällu jõin. Järgmisel päeval ärkasin metsas mingis kämpas ja, kuna oli vaba päev ja ma ennast juba nii kaugele joonud olin, siis otsustasin sinna ka oma tuumapohmelli põdema jääda. Kalana on fantastiliselt ilus koht. Lebotasin seal pingi peal mere ääres ja võtsin päikest. Käisin aeg-ajalt restoranis, et midagi süüa ja vett juua. Kokku oli neid seal ümber mitu tükki. Hooaja restoranid suvel, on mu lemmikud. Kalana lähedal asub ka surfiparadiis. Otsustasin sinna kuumal suvepäeval kõndida, mööda maanteed, mööda metsa, mööda mereäärt. Lõpuksin jõudsin kohale ja nautisin Corona lounge’i. Võtsin omale ühe külma Corona, kuid see ei tahtnud kohe üldse alla minna.

Veetsin vähemalt kaheksa tundi üksinda rannas, metsateedel ja värskes õhus. Samal ajal oli Hot or Not’is minuga suhtlema hakanud too Rootsi miljonär, kellega tegelikult kohtusime ka mu töö juures paar päeva enne seda. Jutustasime ja ta kutsus mind Hiiumaal Ungru kanti oma suvilasse. Kuna olin eelmine päev niikuinii korraliku lollitamise maha pannud ja pohmelliga on fuck the world tunne peal mõtlesin, miks mitte. Lõpuks kutsusin endale auto järgi ja sain tagasi Kärdlasse. Hüppasin kodus pessu ja pohmell oli lõpuks juba inimlikul tasandil. Kutsusin takso ja läksin tema juurde. Armsasse metsamajja.

Kavatsused puudusid, lihtsalt taas oli janu seikluse järgi. Ta oli väga nägus ja huvitav persoon. Rääkisime seinast seina asjadest tunde. Naersime ja arutasime maailma üle. Välja võeti muidugi ka vein. Oleks olnud nagu reaalne date, kuid kui arvestada seda, et läksin tema juurde alles kell üksteist õhtul, siis milleks muuks mind sinna ikka kutsuti. Amelemisest edasi arenes asi ruttu. Toimus pigem tema rahuldamine, kui minu. Alguses polnud mul selle vastu midagi, kuid see lendas mulle silma ja tuleb välja, et kui sperma silma lendab, läheb silm punaseks ja paiste. Olge sellega ettevaatlikud. Terve õhtu oli silm paistes ja valus. Iu. Ei, aitäh. Milleks seda vaja oli?

Edasi suunas ta mind sujuvalt magamistoa poole. Sel puhul ei olnud mitte kuidagi tegemist leebe suunamisega. Tuli välja tema teine pool ja tugev, lausa valus amelemine ja krabamine. Tol hetkel tundsin ma kerget ebamugavust, kuid samas nautisin seda. Edasi lausus ta juba läbi hammaste ja kurjema häälega, et soovib mind tagant panna. Midagi armsat ega ilusat seal enam polnud. Juba olin kõhuli pikali ja tema minu peal. Alguses olin ma selleks valmis, kuna olin seda ka varem teinud, kuid seekord oli see nii valus, et ütlesin ei. Selge „ei”. Kuid tema ei hoolinud sellest. Võttis kapi pealt kookose päevitusõli, kasutas seda ja surus ennast minu sisse. See oli kuradima valus. Mäletan, kuidas karjatasin. Seal ta siis liigutas ennast minu peal. Surus mulle padja pähe ja pani edasi. Lõpuks enam  ei olnud valus ja ma vahtisin lihtsalt seina. Ta tõstis mu jalalabad oma selja vastu ja oigas.

Kui ta lõpetas, ütles ta, et see oli tema parim anaalkogemus üldse. Ma ei osanud muud teha, kui naeratada ja öelda: „Tore!”. Ma ei tea isegi, kas ta aru sai, kui väga see mulle ei meeldinud ja kui valus see oli. Hommikul ei saanud ma ei istuda ega astuda. Valetasin endale, et mul oli tore õhtu ja rääkisin sellest naerdes järgmisel päeval ka oma parimale sõbrale. Saatsime veel Rootsi miljonäriga järgmisel päeval sõnumeid, kuid siis ta kadus. Jumal tänatud, kuna see õhtu ei olnud meeldiv. Ma võisin selle üle naerda nagu ma ikka peitsin oma rumalused tobeda naeru taha. Kuid täna ei luba ma ennast endiselt sealt puudutada. Tuleb koheselt see ebameeldiv kogemus meelde.

Mida sa veel otsid võõra välismaalase juurest, kui lähed hilisõhtul tema juurde? Hiline tee joomine? No palun! Kus on su ajud? Kuid ma arvan, et seda ohtu ja idiootset põnevust ma taga otsisingi. Ma ju uskusin tol ajal südamest, et muud minult ei soovitagi. Ma lasin ennast kohelda, kui litsi, kuna ma uskusin, et see ma olen. Kuid ma ei ole. Absoluutselt mitte. Ja jumal tänatud, et lõpuks ometi ma sain sellest aru.

Ma olen vägagi väärtuslik naine ja blokke on mul mineviku pärast palju. Küll need kaovad ja kui ei kao, on see ka okei. Voodis ei pea ega tohi teha asju, mis sulle ei sobi. On endiselt väga väga palju asju, mida ma naudin südamest. Ma lasen ennast lõpuks ometi hellitada, mitte pole vaid meeste rahuldamise peal väljas. Ma oman vaid ühte partnerit ja olen temasse metsikult armunud. See pole ainult seks vaid tunnete avaldamine. Ma ei tunne ennast enam nagu seksuaalobjekt vaid ma tunnen, et olen naine, keda armastatakse. Aitäh Sulle selle eest. Ma poleks eales uskunud, et mõni mees suudaks mind taas nii väärtuslikuna tundma panna.

Minu jaoks on masturbeerimine the ultimate alone time

Naiste jaoks on masturbeerimine ma arvan, et midagi väga teistsugust, kui see on meeste jaoks, kuna nagu juba teada on, oleme me täiesti erinevatelt planeetidelt loomad. Ma ei hakka teiste naiste eest rääkima, kuna on täiesti võimalik, et mina olen lausa mingilt kolmandalt planeedilt.

Minu jaoks on masturbeerimine the ultimate alone time. Ma ei vaata pornot. See ei meeldi mulle, kuna naised ja mehed ei ole minu jaoks seksuaalobjektid ja see on kuidagi räpane. Mul on olemas imeline fantaasia ja kujutusvõime ja ma kasutan seda. Ma lõõgastun ja lasen oma mõtetel teha puhkuse. Ma viin ennast mediteerivasse olekusse ja laskun teise maailma. Ma puudutan ennast õrnalt ja lasen endal aeglaselt erutuda. Ma emban ja hoian ennast. Ma ei mõtle vahekorrast, kui ma ennast puudutan vaid ma lihtsalt naudin iseennast ja igat puudutust. Ma olen vaikuses ja täielikus naudingus.

Ma ei saa öelda, et see on parem, kui seks oma partneriga, kuid see on midagi täiesti muud. Iseennast tundes ja teades õigeid punkte ja nautides seda aega iseendaga, kestab nauding metsikult kaua. Alguses, kui oma punktid üles leidsin, oli tegemist nagu kähkukaga. Nii hea oli, et ruttu tuli ja ruttu läbi. Nüüd, mida rohkem aeg edasi  ja mida paremini ma enda keha tunnen, võin ma ennast päris kauaks unustada.

Täna, kui vannist välja tulin, mees muigas ja küsis: „Kuidas oli?” Olin kogemata poolteist tundi omaette vannis. Vannis on lihtsalt veidi keerulisem, kuid vägagi mõnus. Puhas, soe, maagiline.

Puuduta ennast, naine! See on parim puhkus ja aja veetmine endaga üldse. Ei pea ainult mehed ennast rahuldama, kuna neil on seda nii hirmsasti vaja. Ka meie teeme seda ja oi, kui teistmoodi. Minu jaoks on see teises maailmas käimine. Ma isegi ei tea, kas just niimoodi on õige öelda, aga pea on tühi ja tunne on vaid puhas nauding. Kõige parem „elu eest põgenemine“.

Samuti olen ma see idioot, kellel on kogemus SMS laenudega

Kunagi ma imetlesin inimesi, kellel oli palju raha ja luksusi. Täna ma imetlen inimesi, kes on leidnud sisemise rahu ning kellel on olemas enesearmastus. See on üllatav, kuidas mind absoluutselt raha ei huvita. Kõik, mis ma teen, on enese arendamiseks. Soovin inimesena kasvada ja areneda ja elada hetkes. Nautida elu kohe ja praegu.

Raha tekitab  otseloomulikult stressi. Paraku on ilma selleta pea võimatu elada. Arveid tuleb maksta, toitu tuleb osta. Kuid ma ei ole enam obsessed rahast ja sellest, mida ma endale lubada ei saa. Ma ei tee enam metsikult ületunde, et lihtsalt rohkem palka saada. Milleks? See kulus mul nagunii rumaluste peale. Õnnelikumaks ei teinud see mind absoluutselt. Samuti olen ma see idioot, kellel on kogemus SMS laenudega. Raha polnud mitte kunagi piisavalt. Mul oli alati vaja rohkem, kui mul oli. Mul oli alati vaja omale mõttetult palju asju osta, kuna ma arvasin, et asjad teevad mind õnnelikuks.

Nagu olen korduvalt öelnud, ma suudan kõigest sõltuvusse jääda. Samuti on mul probleem shoppamisega. Kui ma hakkan poes ringi käima ja asju ostma, käib mul samamoodi klikk, kus enam ei mõtle selgelt, mis mul reaalselt vaja on. Ma ostan, kuni raha on otsas. Tuleb peale eufooria ja ajutine metsik õnnetunne. Mäletan nii hästi, kuidas olid viimased kuuskümmend eurot kontol ja teadsin, et sellega kuu lõpuni niikuinii toime ei tule. Selle asemel, et sente lugeda, läksin ja kulutasin hoopis kõik ära uutele riietele või meigile. SMS laene võtsin, kui raha polnud, et süüa osta. Kuid miks polnud, oli sellepärast, et kulutasin olemas olevat raha täiesti idiootselt.

Mida rohkem ma palka sain, seda rohkem ma kulutasin. Küll oli vaja uut aiamööblit, küll oli vaja lapsele uhket ratast, küll oli vaja kappi, mis enam kinni ei lähe, veel rohkem riideid osta. Mitte kunagi ei lahkunud ma poest vaid ühe asjaga. Olen korduvalt ostnud aksessuaare ja riideid, mida olen heal juhul korra kandnud ja edasi need lihtsalt kellelegi edasi andnud.

Asjad ei tee meid õnnelikuks. Muidugi võib omale asju osta ja ilusaid asju lubada, kuid seda peab tegema mõistlikult ja siis, kui selleks reaalselt on ressursse. Hetkel, kui ma endale asju lubada ei saa, ei tee see mind kurvaks. Mulle on oluline, et mu lapsel oleks kõik olemas. Toit oleks laual ja riided seljas. Kõike seda on piisavalt ja nüüd, kus ma ei keskendu ja ei paanitse raha pärast, tuleb see ka loomulikult, kuna ma näen igapäevaselt vaeva parema tuleviku nimel.

Ma olen rõõmsalt üllatunud, et mu blogi toob samuti juba raha sisse. Iga päevaga järjest rohkem, mis minu jaoks tähendab lihtsalt seda, et jõuan järjest rohkem inimesteni, kellele saan abiks olla. Mind teeb rõõmsaks just see pool. Tööl sain samuti palgakõrgendust ja idee poolest ka ametikõrgendust. Kas ma selle võimaluse ka vastu võtan, ma veel ei tea. Kuid näen seda samuti, kui arenemise võimalust. Ma janunen arenemise ja uute kogemuste järgi. Rahaliselt halb seis on mulle õpetanud seda hoopis teisiti hindama ja selle eest olen ma tänulik.

Raha ei ole siin maailmas kõige olulisem asi. Armastus on. Õnn on. Tuleb küsida endalt, mis teeb sind õnnelikuks? Kui sul on piisavalt raha, et endale kõike seda lubada, mida sooviksid osta asjade kujul? Kui see kõik sul käes on, kas oled õnnelik? Ma arvan, et siis sa lihtsalt leiad järgmised asjad, mida nii väga omale soovid. Asjad ei tee meid õnnelikuks.