Minu jaoks on masturbeerimine the ultimate alone time

Naiste jaoks on masturbeerimine ma arvan, et midagi väga teistsugust, kui see on meeste jaoks, kuna nagu juba teada on, oleme me täiesti erinevatelt planeetidelt loomad. Ma ei hakka teiste naiste eest rääkima, kuna on täiesti võimalik, et mina olen lausa mingilt kolmandalt planeedilt.

Minu jaoks on masturbeerimine the ultimate alone time. Ma ei vaata pornot. See ei meeldi mulle, kuna naised ja mehed ei ole minu jaoks seksuaalobjektid ja see on kuidagi räpane. Mul on olemas imeline fantaasia ja kujutusvõime ja ma kasutan seda. Ma lõõgastun ja lasen oma mõtetel teha puhkuse. Ma viin ennast mediteerivasse olekusse ja laskun teise maailma. Ma puudutan ennast õrnalt ja lasen endal aeglaselt erutuda. Ma emban ja hoian ennast. Ma ei mõtle vahekorrast, kui ma ennast puudutan vaid ma lihtsalt naudin iseennast ja igat puudutust. Ma olen vaikuses ja täielikus naudingus.

Ma ei saa öelda, et see on parem, kui seks oma partneriga, kuid see on midagi täiesti muud. Iseennast tundes ja teades õigeid punkte ja nautides seda aega iseendaga, kestab nauding metsikult kaua. Alguses, kui oma punktid üles leidsin, oli tegemist nagu kähkukaga. Nii hea oli, et ruttu tuli ja ruttu läbi. Nüüd, mida rohkem aeg edasi  ja mida paremini ma enda keha tunnen, võin ma ennast päris kauaks unustada.

Täna, kui vannist välja tulin, mees muigas ja küsis: „Kuidas oli?” Olin kogemata poolteist tundi omaette vannis. Vannis on lihtsalt veidi keerulisem, kuid vägagi mõnus. Puhas, soe, maagiline.

Puuduta ennast, naine! See on parim puhkus ja aja veetmine endaga üldse. Ei pea ainult mehed ennast rahuldama, kuna neil on seda nii hirmsasti vaja. Ka meie teeme seda ja oi, kui teistmoodi. Minu jaoks on see teises maailmas käimine. Ma isegi ei tea, kas just niimoodi on õige öelda, aga pea on tühi ja tunne on vaid puhas nauding. Kõige parem „elu eest põgenemine“.

Samuti olen ma see idioot, kellel on kogemus SMS laenudega

Kunagi ma imetlesin inimesi, kellel oli palju raha ja luksusi. Täna ma imetlen inimesi, kes on leidnud sisemise rahu ning kellel on olemas enesearmastus. See on üllatav, kuidas mind absoluutselt raha ei huvita. Kõik, mis ma teen, on enese arendamiseks. Soovin inimesena kasvada ja areneda ja elada hetkes. Nautida elu kohe ja praegu.

Raha tekitab  otseloomulikult stressi. Paraku on ilma selleta pea võimatu elada. Arveid tuleb maksta, toitu tuleb osta. Kuid ma ei ole enam obsessed rahast ja sellest, mida ma endale lubada ei saa. Ma ei tee enam metsikult ületunde, et lihtsalt rohkem palka saada. Milleks? See kulus mul nagunii rumaluste peale. Õnnelikumaks ei teinud see mind absoluutselt. Samuti olen ma see idioot, kellel on kogemus SMS laenudega. Raha polnud mitte kunagi piisavalt. Mul oli alati vaja rohkem, kui mul oli. Mul oli alati vaja omale mõttetult palju asju osta, kuna ma arvasin, et asjad teevad mind õnnelikuks.

Nagu olen korduvalt öelnud, ma suudan kõigest sõltuvusse jääda. Samuti on mul probleem shoppamisega. Kui ma hakkan poes ringi käima ja asju ostma, käib mul samamoodi klikk, kus enam ei mõtle selgelt, mis mul reaalselt vaja on. Ma ostan, kuni raha on otsas. Tuleb peale eufooria ja ajutine metsik õnnetunne. Mäletan nii hästi, kuidas olid viimased kuuskümmend eurot kontol ja teadsin, et sellega kuu lõpuni niikuinii toime ei tule. Selle asemel, et sente lugeda, läksin ja kulutasin hoopis kõik ära uutele riietele või meigile. SMS laene võtsin, kui raha polnud, et süüa osta. Kuid miks polnud, oli sellepärast, et kulutasin olemas olevat raha täiesti idiootselt.

Mida rohkem ma palka sain, seda rohkem ma kulutasin. Küll oli vaja uut aiamööblit, küll oli vaja lapsele uhket ratast, küll oli vaja kappi, mis enam kinni ei lähe, veel rohkem riideid osta. Mitte kunagi ei lahkunud ma poest vaid ühe asjaga. Olen korduvalt ostnud aksessuaare ja riideid, mida olen heal juhul korra kandnud ja edasi need lihtsalt kellelegi edasi andnud.

Asjad ei tee meid õnnelikuks. Muidugi võib omale asju osta ja ilusaid asju lubada, kuid seda peab tegema mõistlikult ja siis, kui selleks reaalselt on ressursse. Hetkel, kui ma endale asju lubada ei saa, ei tee see mind kurvaks. Mulle on oluline, et mu lapsel oleks kõik olemas. Toit oleks laual ja riided seljas. Kõike seda on piisavalt ja nüüd, kus ma ei keskendu ja ei paanitse raha pärast, tuleb see ka loomulikult, kuna ma näen igapäevaselt vaeva parema tuleviku nimel.

Ma olen rõõmsalt üllatunud, et mu blogi toob samuti juba raha sisse. Iga päevaga järjest rohkem, mis minu jaoks tähendab lihtsalt seda, et jõuan järjest rohkem inimesteni, kellele saan abiks olla. Mind teeb rõõmsaks just see pool. Tööl sain samuti palgakõrgendust ja idee poolest ka ametikõrgendust. Kas ma selle võimaluse ka vastu võtan, ma veel ei tea. Kuid näen seda samuti, kui arenemise võimalust. Ma janunen arenemise ja uute kogemuste järgi. Rahaliselt halb seis on mulle õpetanud seda hoopis teisiti hindama ja selle eest olen ma tänulik.

Raha ei ole siin maailmas kõige olulisem asi. Armastus on. Õnn on. Tuleb küsida endalt, mis teeb sind õnnelikuks? Kui sul on piisavalt raha, et endale kõike seda lubada, mida sooviksid osta asjade kujul? Kui see kõik sul käes on, kas oled õnnelik? Ma arvan, et siis sa lihtsalt leiad järgmised asjad, mida nii väga omale soovid. Asjad ei tee meid õnnelikuks.

 

Kas ma olen kihlatud?

Olla täiskasvanu, olla vastutustundlik ei olene vanusest. See oleneb kogemusest, vigadest õppimisest ning arusaamisest. Kogemused ja nendest õppimine on see, mis meid täiskasvanuks teeb. Olla täiskasvanu ei tähenda elada igavat elu ning päevast päeva arveid maksta. Elu saab väga põnev ja seiklusterohke olla ka vastutustundlikult.

Ma teen hetkel omale suure suure pai, kuna ma oleks äärepealt murdunud ja jooma hakanud. Miks? Kuna nii palju toimus korraga ja ma ei leidnud seda vaikust, et korraks hingata. Kuid siis ma mõtlesin kõigele sellele, mis ma olen kirja pannud ja teile jaganud. Ei olegi lihtne, kuid lihtsalt peab ennast õigele teele sundima. Mis mind alati aitab, on oma mõtteid jagada. Kui ma tunnen, et hakkan alla andma, siis ma lihtsalt sunnin ennast seda kellelegi ütlema. See annab mulle aja teha paus. Olles väga impulsiivne inimene, on mul lihtne teha midagi hetke emotsioonil. Hiljem muidugi mõeldes: „Mis sul viga oli?! Miks sa enne rahulikult ei hinganud ega teinud pausi?”

Ma harjutan pausi igapäevaselt. Enne mõtle, siis ütle. Alkoholiga on see impulsiivsus veel tugevam. See klikk käib lihtsamini ja oledki kadunud. Jood muudkui peale ja kui lõpuks saabub kaine hetk, saad aru, et mida kuradit…

Seega ma olen õnnelik, et suutsin enne hingata ja tuua ennast tagasi positiivsete mõtete lainele, kuna elu on imeline ja ma olen metsikult õnnelik. Ühtlasi vaevan ma siin enda pead ja mõtlen – kas ma olen kihlatud? Meil oli imeline öö peale seda jubedat sündmust, millest veel pole soovinud blogis rääkida. Ärkasime hotellis üles ja mu mees ütles mulle, et ta soovib minuga abielluda. Ma ütlesin, et ma sooviksin sama, kuid selleks peaks ju sõrmuse hankima. Sinna paika see jäi, aga nüüd kutsub ta mind järjest rohkem „my future wife“. Mina pomisen tihti samuti vastu, „husband“. See tekitab nii hea tunde. Idee poolest olen ma talle ju „jah” juba öelnud.

See võib enamuse jaoks olla nii crazy, kuid see on lihtsalt maagiline, mis meie vahel toimub. Kui on raske, on minu esimene reaktsioon inimesi eemale tõugata. Isegi, kui ma ütlen talle „mine ära” ja „ma soovin hingata”, kuna stress on üle pea kaela, saab ta aru, et tegelikult on mul lihtsalt vaja, et keegi mind hoiaks. Kui ta oleks tol hetkel lahkunud, oleksin ma 90% tõenäosusega üksinda jooma hakanud. Kuid ta kannatas mu jonni ära ja oli lihtsalt olemas. Me ei karjunud ega tülitsenud, me jagasime rahulikult sõnadega oma tundeid. Rääkisime ausalt. Kuulsime mõlemad üksteise vaated ära ja tulemuseks on tunded meie vahel veel suuremad.

Seega sõrmus või mitte. Kihlatud või mitte. Mina näen ennast sinuga elu lõpuni koos, kuna niimoodi nagu Sina, pole veel mitte ükski hing mind mõistnud. Mu perele sa meeldid. Mu laps on sinust vaimustuses ja pööraselt õnnelik meie üle. Seda on lausa lust vaadata. Ta pole mind ühegi mehega niimoodi varem näinudki. Olime just nädalake kõik koos Hiiumaal ja see oli imeline. Kudrutasime kõik koos ja üle pika aja tundsin ma, et selline see pere tunne ongi. Ma olen õnnelik! Elu on imeline!

Seda on lihtsalt kurb vaadata

Kui sa soovid alla anda, siis vaata, kui kaugele sa juba jõudnud oled. Ma olen sinuga aus, kuna ma soovin, et ka teised sama võitlust läbi käivad inimesed saaksid aru, et see on okei, kui on raske. See ei jää kestma ja see tugevus vastu pidada, on sinu enda sees olemas.

Ma andsin inimesele taas võimaluse ja pehmelt öeldes, keeras ta selle putsi. Ta on sõltlane ja ma soovisin südamest uskuda, et ta ei saa enam selliste paskadega hakkama nagu ta varem on saanud, kuid kahjuks keeras ta suure pasa kokku ja nüüd joob ja rikub oma elu edasi. Mis täpsemalt toimus, ma ei hakka sulle jagama, kuid see ajas mind nii vihale, kui vastutustundetu inimene saab olla. See tekitas minus küsimuse, miks mina üldse nii väga pingutan? Miks mina võtan vastutust? Miks mina ei lähe lolliks? Ma olin millimeetri kaugusel kõik putsi saatmast ja jooma hakkamast, kuna persse – närvi ajab, kuidas inimesed kasutavad teisi ära ja ei võta vastutust enda tegude eest. Muudkui valetavad. Ja kui saavad aru, et on sita kokku keeranud, käituvad hoopis ülbelt, mitte ei vabanda.

Ma mõistan. Keeruline on endale oma probleeme tunnistada. Ausalt mõistan, kuid niimoodi oled sa kahjuks omadega varsti sügavalt perses ja see on sinu enda, mitte kellegi teise süü. Mitu võimalust peaks ühele inimesele andma? Ma arvan, et seda tuleb teha sisetunde järgi. Ma ei kavatse inimest piitsutada ja näidata näpuga, mida ta tegi valesti ja, mida ta peaks tegema. Täiskasvanud inimene vastutab enda elu eest ise.

Seda on lihtsalt kurb vaadata, kuidas intelligentne, tark inimene niimoodi oma elu perse keerab. Teda on korduvalt aidatud ja lausa käest kinni hoitud ja koos temaga kõnnitud ja suunurki üleval hoitud, kuid keegi teine peale sinu enda ei saa sinu elu muuta.

Kurb. Kahju, kuid mis seal ikka. Mina elan oma elu ja tegelen enda probleemidega. Ma olen olemas, kui abi palud, kuid seni käi enda teekonda ja ma loodan, et leiad taas õige tee üles. Mina endiselt ei plaani murduda, kuna ma olen samasse auku juba liiga palju kukkunud. Olen targem ja võitlen kiusatustele vastu.

Baaris, ma mäletan, olid mingid türklased või, mis iganes asjad.

Ma mõtlen taas alkoholist. No pekki, ei jaksa ja ei taha sellest unistada. Mis mul viga on? Alkohol peaks reaalselt olema seadusega keelatud. See on räme mürk. Sellega tehakse nii palju lollusi. Ma hetkel reaalselt unistan kuidas, kui Tallinna lähen, hiilin kusagile baari ja hakkan lihtsalt shotte sisse kummutama. What’s up with that?

Sellega tuleb meelde nii palju kordi, mil sai käidud Nimeta baaris, kuna sinna baari sain ma ka alaealisena alati sisse. Alustasin seal käimist, kui olin umbes neliteist või viisteist. Ühel korral olime sõbranna juures korteripeol. Korralikult purjus juba kõik. Sõbranna magas tagatoas oma kutiga, mina magasin elutoas mingi kutiga, kolmas sõbranna tuli ka meie juurde, suudlesime seal juba kolmekesi, aga kuna tal oli igav, soovis ta linna minna. Mis seal ikka, ma tahtsin ka linna minna, kuna see seks polnud suurem asi ja iga kord, kui ma selle kuti kaela suudlesin, tuli kibe maitse suhu. Ei tea, kas asi oli tema lõhnaõlis või milleski muus.

Olime täis nagu ma ei tea, mis asjad. Raha polnud ega midagi, aga linna poole me tatsuma hakkasime. Keset Mustamäge hääletasime mingi auto või takso peale ja vanalinnas me olimegi. Mõlemad sõbrannaga olime täiesti locod, kui purjus olime. Jõudsime omadega Nimetasse. Mäletan, kuidas autojuht meile tee peale veel suitsu kaasa andis. Kuna korteripeol olin juba nii purjus, siis selga sai mul ainult sõbranna väga väga avara dekolteega helesinine pluus. Minu seljas nägi see välja nagu kleit. Jalga panin ma sõbranna tikk-kontsad ja sellise hoora välimusega ma viieteist aastasena baari sattusin.

Baaris, ma mäletan, olid mingid türklased või, mis iganes asjad. Hüppasime kohe tantsulavale nendega hõõruma. Mingil hetkel hakkas mul väga väga ebamugav ja tahtsin koju minna. Purjus nagu ma olin, hakkasin ma kontsades Mustamäe poole tagasi tatsuma. Tee pealt võttis mind aga peale mingi vanem mees oma autoga. Nüüd hakkas mul juba hirmus, kuna ta võttis mul käest kinni ja suudles seda terve tee. Ma arvan, et ta arvas, et ma olen päriselt lits. Ei imesta, arvestades, mis mul seljas oli. Koolis aga oli sõbranna just rääkinud, et kui ta kunagi peaks ära kaduma, siis ta ema, kes on politsei, tuleks teda kopteriga otsima. See lugu tuli mulle seal autos olles meelde ja rääkisin seda tollele mehele, et: „Issand, kus ma olen omadega, varsti hakkab ema juba kopteriga mind otsima, kuna ta on nii ülemuretsev ja töötab mul ju politseis!”

Pekki, jumal tänatud, et mu purjus aju tuli sellise loo peale ja see mees viiski mind mu sõbranna juurde tagasi. Ta küsis minult veel numbri ja ma andsin selle talle. Ühtegi kõne õnneks tulevikus ei tulnud ja rohkem ta mind õnneks ka ei puudutanud.

Tule taevas appi, viieteist aastane Linda. Tule taevas appi, praegune Linda, et sa soovid niimoodi baari laaberdama minna. Tegelikult ma ju ei soovi. See on see kurdaima sõltuvus, mis minu sees rääkida soovib. See on see tunne, et käigu kõik persse ja ma lähen nüüd lolliks. Õnneks olen ma targem ja ma ei plaani lolliks minna, kuna ma olen täiskasvanu ja mulle meeldib mu elu. Tegelikult ma ei soovi seda õnne saboteerida, mis mu elus on. See on nii jabur, et leian ennast selliste mõtetega diivanilt. Mul on nii kuradima palju kohustusi, mida ma tunnen, et kannan üksinda enda õlul. Ma mõistan ennast – miks mul nii rumalad mõtted peas on, kuid ma ka tean, et kui ma reaalselt sellise lollusega hakkama saaksin, ei oleks ma absoluutselt õnnelik.

Meil kõigil on meie pahed ja tumedad mõtted peas. Nendest lihtsalt tuleb üle olla ning keskenduda heale ja positiivsele, kuna ma olen nii nii õnnelik ja ma nii naudin oma elu praegu. Samal ajal on olemas tavaline elu, stress ja pinged ka, mis on normaalne. Tuleb lihtsalt keskenduda sellele ilusamale poolele.

Kui nii mõelda, siis tegelikult meil on aega.

Kuidas nautida üksinda olemist? Ma mäletan nii hästi, kuidas ma absoluutselt ei kannatanud üksinda olla ega osanud midagi teha, kui olin üksinda. Koheselt hakkas igav ja oli vaja tegevust. Ma lihtsalt ei kannatanud üksinda olla ja selle lahenduseks oli mul filmide ja sarjade vaatamine. Täna näiteks, ma ei mäleta, millal viimati filmi või sarja vaatasin. Kunagi vaatasin Netflixi hommikust õhtuni. See on täielik aja raiskamine ja täna ma selleks õnneks aega ei leia ega soovi selleks aega ka teha. Pole vaja seda lisa müra enda pähe juurde.

Kuid kuidas nautida üksinda olemist? Kui sa tunned ennast alguses üksikuna, siis anna endale aega. Võta omaks see aeg ja olemine, mil oled üksinda. Olla vaikuses iseendaga on maagiline. Täna on see minu lemmiktegevus. Kõige rahulikum, kõige mõnusam, kõige huvitavam tegevus üldse. Olla üksinda, hingata välja ja nautida seda aega. Lasta oma peal teha restarti ning lihtsalt olla. Taastada oma jõud ning kuulata ennast.

Üks minu lemmikumaid tegevusi on panna kodus muusika valjuks, tantsida nii jaburalt, kui üldse võimalik, joosta ringi ning lollitada. Mitte keegi ei vaata mind, mitte keegi ei mõista hukka, mitte kedagi ma ei häiri. Olen vaid mina ringi kargamas ja see tunne on imeline. Kõige parem auru välja laskmine üldse. Pärast potsatan diivanile pikali, omadega täiesti läbi, kuid nii hea on olla. Pea on saanud nii selgeks ja vaim on saanud palju jõudu juurde.

Seda vaba aega, mida võtta ainult endale, on tõesti keeruline. Ma tean. Seda peaaegu polegi. Une arvelt seda ka ei tohi võtta. Uni on nii oluline. Seda on meil samuti vaja, et me saaks seedida enda mõtted läbi ja koguda taas oma energia kokku.

Kuid meil on aeg, mil sõidame ühistranspordiga. Meil on aeg, kui kõnnime üksinda punktist A punkti B. Meil on aeg, kus oleme pesemas. Meil on aeg, kus selle asemel, et telefonis passida, me saaksime olla vaikuses. Meil on aeg, kus teleka asemel saaksime hoopis endale keskenduda. Meil on aeg, kus leiame ennast muretsemast ning stressamast enda mõtetega. Tee nendele mõtetele stopp ning hakka parem unistama ja keskendu positiivsele.

Kui nii mõelda, siis tegelikult meil on aega. Meil on aega, et võtta hetk täiesti iseendale. Lihtsalt tihti me ei tea, mida selle hetkega peale hakata. Harjuta! Harjutamine teeb meistriks. Anna omale aega ja harju endaga ära. Kuidas muudmoodi me saame ennast tundma õppida ja avastada, kui toredad me oleme? Kuidas muudmoodi näha ja märgata, kui imelised me oleme? Kuidas muudmoodi leida tee enesearmastuseni?

Kui me vaatame sarju ja filme, me ohkame ja unistame sellest ulmelisest elust, mis pole reaalne. Või elame kaasa millelegi, mida tegelikult ei eksisteeri. Kui me telefonis scrollime oma news feedi, me ohkame ja vaatame, kui toredad elud on teistel sotsiaalmeedias. Me võrdleme ennast instagrami imelistega. Me soovime endale seda elu, mis tegelikult üldse ei pruugigi olla selline elu, kuid see paistab meile nii. Niimoodi sa ei leiagi õnne, kui võrdled ennast ebareaalsete asjadega.

Veeda aega iseendaga, kuna see aeg on parim aeg üldse. Sina oled siin ja praegu ning siin ja praegu toimubki reaalne elu. Naudi seda kohe. Ela hetkes, kuna elu on imeline!

Kõik, mida sa teed põhineb valikutel, mida oled teinud.

Kõik, mida sa teed põhineb valikutel, mida oled teinud. Need ei ole meie vanemad, meie mineviku suhted, meie töö, majandus, ilm mis on väljas, vaidlused millesse satume ega meie vanus, mis on süüdi. Sina ja ainult sina vastutad iga teo ja otsuse eest ise. Seega vaata endale otsa ja otsi üles enda vead ning tee nendega tööd, mitte ära näita näpuga teiste peale ega millegi kolmanda peale. See siin on sinu elu ja võim on sinu enda käes.

Ma olin harjunud kõiki ja kõike süüdistama enda kannatustes. Mu ülemus oli minu jaoks süüdi, et ma olin nii väsinud ja ta minult nii palju nõudis. Tegelikult olin ma ise süüdi, et ei osanud öelda „ei” ega osanud võtta endale vabu hetki. Selle asemel leidsin ennast pudeli küljest. Küll oli mu eks süüdi mu kannatustes, küll oli mu laps süüdi, et ma nii väsinud olin. Tegelikult ju absoluutselt polnud nemad sellega seotud. See on elu ja on normaalne, et meil on palju teha. Me ise peame enda eest hoolt kandma ja tunnetama, kus kohast jookseb see piir, et me enam ei jaksa. Meie ise saame teha pausi ja puhata, mitte nähvata ega toriseda vaid leida õige hetk, kuidas puhata ja kuidas vähendada enda stressi.

Küll olid mu sõbrad süüdi, et nad ei viitsinud midagi teha, kui ma tahtsin midagi teha. Või, mis iganes asjadega me üksteist närvi ajada suutsime. Jällegi – absoluutselt polnud see ju tegelikult nende süü. See, et sa ei suuda omale tegevust leida on sinu enda probleem.

Kui sul on igav, otsi omale tegevust. Kui sul on probleemid, otsi endale lahendus. Kui sa oled väsinud võta puhkust. Kui sa tunned, et sa jooksed kokku ja soovid närvi minna, siis võta paus. Kui sul on asjad ülepea kasvanud, siis alusta ühest asjast. Kõike korraga ei saagi teha. Hakka algusest pihta ja tee tasapisi. Ära piitsuta ennast. Kui on liiga palju, siis puhka. Tee üks asi ära ja taas puhka, tee järgmine asi ära ja nii edasi. Kui sa arvad, et sul pole selleks aega, siis palu abi. Inimesi on ümberringi nii palju. Alati leiab abi. Peab lihtsalt oskama seda küsida.

Usalda enda sisetunnet ning imelised asjad juhtuvad.

Maagia hakkab pihta, kui hakkad uskuma maagiasse, mis peitub sinu sees. Usalda enda sisetunnet ning imelised asjad juhtuvad. See on ulme, kuidas kohtud inimestega enda elus täiesti kogemata ja lihtsalt klikk kliki järel loksuvad asjad nii paika. Usalda enda teekonda ning ava silmad millelegi suuremale.

Pärast seda hirmsat sündmust polnud meil enam mehega kuskil ööseks olla seega sattusime üheks ööks mu täditütre poole. Koridoris nägin juhtumisi enda vana klassivenda. Sai teregi öeldud ning õhtul hakkas ta mind instagramis jälgima. Vaatasin ta instagrami kontot ja avastasin, et ta oskab suurepäraselt latte art’i teha. Võtsin temaga ühendust, et kuidas talle enda töö meeldib ja ehk oleks ta huvitatud mulle kohvikusse tööle tulema, kuna ma olen otsinud endale häid baristasid juba kuu aega. Kuna mul pole korralikku meeskonda, olen pea iga päev ise olnud letis ja lisaks majandamisele ning blogile ja kõigele olen olnud barista, kuna mina samuti oskan seda mängu hästi.

Igatahes – kogemata nägin enda vana klassivenda ja avastasin, et just teda ma olengi otsinud. Tuli meile kohvikusse ja talle meeldis idee koostööst. Me teeme asja hingega. Me oleme tiim, kes hoiab kokku nagu perekond. Meil kõigil on omad tugevused, aga eelkõige oleme sõbrad ja teeme asja, mis paneb nii kliendile kui ka meile endile naeratuse näole. Areneme koos ning oleme täis positiivsust.

Kui ma alusatsin natukene üle kuu aja tagasi, siis see koht oli üks hot mess, kuid me tegime oma kätega ise remonti, leidsime endale imelise pagari ning tiim on samuti nüüd lõpuks koos. Lihtsalt imeline! Ma olen ninapidi nii töös olnud ja vaeva näinud ja nüüd sattus mu teele ka imeline barista. Ma olen nii nii õnnelik, kuna see tähendab minu jaoks väga suurt stressi kadu. Saan taas keskenduda rohkem ka blogile.

Kui sa väga midagi soovid, leiad sa tee selleni. Ausalt leiad. Võimalused ja uued uksed, mis ootavad avamist, on iga nurga peal. Peab vaid silmad lahti hoidma ning võimalusest kinni haarama. Antud juhul nägin ma võimalust, tegin omapoolse pingutuse ühendust võtta, tema omalt poolt tuli kohale ja jututasime ja avastasime mõlemad, et just see siin on õige asi. Temal on võimalus areneda koos meiega ja minul on lõpuks ometi staarbarista ja ma ei pea enam kõike ise tegema. Amazing! Elu on imeline!

 

 

Mees sa ei võta naiselt toitu ära. Eriti, kui tal on päevad.

Teate seda tunnet, kui teil on päevad ja te lihtsalt soovite enda isiklikku ruumi?  Ei soovi, et keegi sind puudutaks ja, et sind jäetaks lihtsalt rahule, kuna iga pisikene asi ajab sind metsikult närvi. Sa ajad ennast ise närvi, kuna sa lähed iga asja peale närvi ja kokku võttes oled sa närvis kõige peale ja siis keegi küsib sinu käest, miks sa närvis oled ja sa ei tea ise ka, mille pärast sa täpselt närvis oled ja sa plahvatad. Olukord ajab nii nutma, kui ka naerma ja sa sooviks lihtsalt karjuda ja kuulda enda mõtteid, mida on võimatu kuulda, kui kogu maailm sind närvi ajab.

Ja siis sul on su mees, kes sind on terve päev närvi ajanud. Tegelikult pole ju tema otseselt närvi ajanud vaid ta on parasjagu kõrval olnud, kui kõik muu närvi ajab. Ütleb sulle iga natukese aja tagant, et ta sind armastab ja sa ütled, et armastad teda ka väga palju, aga siiski ajab see sind hetkel nii närvi ja ta ei oska midagi teha ja ta muudkui vaatab sind, kui sa kirjutad ja kui sa talle otsa vaatad, siis mida ta teeb… sa avastad ta võileiba söömast, mille olid endale ostnud. Ainuke taimetoit, mille te poest ostsite ja ta fucking sõi selle ära. Mees sa ei võta naiselt toitu ära. Eriti, kui tal on päevad. Ausalt! Sa ei söö naise võileiba ära…

Ta vajutas mu nuppe kohutavalt, kuid see toimis. Lõpuks ma plahvatasin ja mu seest tulid välja asjad, mis mulle hoopis tõeliselt muret tekitasid. Raha, stabiilsus, turvatunne. Kohas, kus me Tallinnas ööbisime löödi ukse sisse suur auk ning toimus kohutav madistamine. Räägin sellest sulle lähitulevikus. Hetkel veel ei taha sellele mõelda, kuna see oli nii hirmus. Need, kes mind snapchatis jälgivad, juba teavad. Igatahes seal me enam olla ei saa ega taha. Tulemuseks oleme hotellide vahelt käinud ning see on lihtsalt jube väsitav.

Teate, kui tähtis on uni? Väga tähtis. Kuid iga päev vahetada ööbimiskohta ning hommikul tööle minna ja öösel ennast kirjutama sundida ei võimalda mulle neid vajatud öötunde, mille tulemuseks ongi pea paks ning ei saa ise ka aru, mis täpselt stressi tekitab.

Tuleb teha paus ning ennast välja lülitada. Ma tean, et see on keeruline, kuid see on nii vajalik. Ma ei väsi kordamast, et kvaliteet aeg endaga on see kõige olulisem aeg üldse. Muidu tekivad enda mõtete asemele sul juba teiste inimeste mõtted ja sa oled lihtsalt segaduses. Õnneks olen ma taas Hiiumaal ja saan hingata. Valentinipäeval istusime ja mõtisklesime mehega koos, et miks me üldse Tallinnas oleme? Minu töö pärast? Ma olen suutnud kohvikus asjad niimoodi käima lükata ning samuti leidsin omale staarbarista seega ma ei pea enam koguaeg kohal olema. On täiesti võimalik juhatada kohvikut ka saare pealt. Me ei soovi seda Tallinna möllu ja draamat ja kiiret elutempot. Absoluutselt mitte, ma jõudsin tagasi Tallinna vaid töö tõttu. On metsikult väsitav joosta linna ja saare vahet. Paraku muud varianti polnud ning ma olen tugev uskuja, et kõik juhtub põhjusega.

Tänu sellele kohviku tööle leidsin ma oma hingesugulase. Sulle muidugi võib tunduda, et olen naiivselt armunud nagu väike tüdruk. Kes teab, eks ma võib-olla olegi, kuid ma ise julgen väita, et see on midagi muud, kui lihtsalt armumise tunne. Mul on temaga tunne nagu ma oleksin kodus. Kõik on rahulik. Täpselt selline tunne, et niimoodi peabki olema. Mida rohkem ma teda tundma õpin, seda suuremaks need tunded lähevad. Oi, ta pole absoluutselt täiuslik. Mina samuti mitte. Mitte keegi pole. Kuid ma näen ja aktsepteerin ka tema tumedamat poolt. Seda, mis meie vahel toimub, ei ole lihtsalt võimalik sõnadesse panna. See tunne on lihtsalt nii õige. Ja see on parim tunne üldse, et ma saan olla enesekindel, et just mina talle meeldin, kuna ma olen olnud algusest peale täiesti mina ise. Siin pole mänge, siin pole teesklust. Siin on ausus, sõprus ning kirg.

Mul tekkis tõsine blokk seksi ees

Mis iganes metsikult seksuaalse mulje ma olen sulle jätnud, siis ma ise tunnen nagu ma alles avastan seda maailma. Jah, ma olen paljude meestega maganud, kuid vähemalt 90% nendest kordadest olin ma maani juuatäis. Me kõik teame, et purjus peaga käitume me teisiti. Lõpuks olin ma enda jaoks juba nii rõve, et ma ei nautinud absoluutselt seksi. Mu sees hing närbus. Mul tekkis tõsine blokk seksi ees. Seksi isu oli olemas, kuid mitte odava seksi järgi. Isu puudutuste, helluse ning kehasoojuse järgi.

Kokku umbes neli kuud ei maganud ma mitte kellegagi, kuna ma olin endale tõestanud korduvalt ja korduvalt, kuidas üheöö suhted ei ole head. Tõeliseid tundeid mul jällegi ühegi mehe vastu polnud tekkinud ja niimoodi ma siis üksik ja katkine olin. Üheöö suhted olid minu jaoks lahendus, kuid seda ma vaid arvasin. Tegelikult mõjusid nad mulle laastavalt.

See praegune kuival oldud aeg mõjus mulle imeliselt. Ma hakkasin taas tundma surinaid. Ma hakkasin taas mehi vaatama teise pilguga. Ma ei tundnud enam ennast seksuaalobjektina. Ma tundsin, kuidas mu hing taastus ja räpasus kadus. Ma sain tagasi oma väärikuse ning puhtuse tunde. Ise enda jaoks. Sinu jaoks ei pea ma puhas tunduma, kuid ma ise tundsin ennast taas imeliselt. Ma kaitsesin oma energiat.

Ulmelisel kombel, mees kellega lõpuks otsustasin magada on mees, kellega näen ennast elulõpuni koos. Ma olen suhtes. Ma olen päriselt suhtes. Me elame koos. Kuidas see veel juhtus? Alles hiljuti ja väga pikalt ei tundnud ma mitte ühtegi emotsiooni meeste vastu. Hetkeks olin juba valmis elu lõpuni üksi olema, mis muide pole üldse nii tobe, kuna ma olen ennast ise reaalselt õnnelikuks teinud. Mitte mingi uus mees ega keegi teine. Ma tegin ennast ise õnnelikuks, kuna seda saabki vaid ise teha ja lihtsalt juhtus, et peale seda astus ka minu ellu mu hingesugulane.

Teades oma väärtust, uskudes seda, hoides ennast ning armastades ennast, olles üdini sina ise, leiab ta tee sinuni üles. For the longest time ootasin ma, et tuleks mees ja päästaks mind. Ei tulnud. Päästsin ennast ise. Jumal tänatud, et tegin seda ise, kuna ma olen õnnelik ka individuaalselt. Lihtsalt boonuseks ja väga imeliseks boonuseks on ka minu elus mees, keda ma armastan.

Enne, kui sa saad kedagi armastada, pead sa ennast terveks ravima, muidu vaid klammerdud selle õnne külge, mida teine sulle pakub, mitte tõelise õnne külge, mida endale ise tuleb anda. Usu, ma tean. Nii juhtus minuga eelmine kord.

 

Mulle meeldib elu nautida kohe ja praegu kuna keegi pole lubanud meile homset päeva

Minu blogi kohta on palju öeldud, et alguses hakkasin suure hooga lugema, aga nüüd satun järjest vähem ja vähem sinu blogisse, kuna sa kordad ennast nii palju. Tead, sul on tuline õigus. Kirjutamisega on mul täpselt nii palju kogemust, kui see kogemus, mille ma olen saanud kolme kuuga seda blogi kirjutades.

Kui ma alustasin, kartsin ma väga, mis siis saab, kui mul tuleb writer’s block peale. Mu sõber jagas selle peale mulle ühte youtube’i videot, kus räägiti, et sellist asja nagu writer’s block ei eksiteeri. See tuleb meil siis peale, kui me hakkame kartma, et mida me kirjutame, teistele ei meeldi. Me kardame teiste arvamusi. Sellepärast kirjutan mina muudkui enesekindlalt edasi. Jagan omi mõtteid, arenen, kordan ennast ja muudkui kirjutan. Iga postitus ei saagi olla staarpostitus, kuid hea sõnum on neis kõigis peidus. Ja sellepärast ma ju seda blogi kirjutangi. Kes teab, kes mu blogisse satub mingil kindlal hetkel. Võib olla tema jaoks oligi vaja, et ma just seda sõnumit uuesti kirjutaksin ja ennast kordaks.

Kuid muidugi kõik teie tagasiside on oodatud. Palun esitage mulle julgesti küsimusi. Ma ütlen ausalt, et vahepeal oli mu peas juba nii palju asju segamini uue töö, elukoha muutuse ja muude igapäevaeluliste asjade pärast. Mu elus toimub koguaeg nii nii palju. Mis on okei, kuna see on minu elu ja see meeldib mulle. Kuid raske on jagada ja kirja panna enda mõtteid, kui peas toimub nii tohutult palju. Mõtteid on nii palju, et ühele keskenduda on keeruline. Ma olen nüüd taas üritanud enda toitumist joonde saada ning jalutamas käia. Kuna kohe, kui ma ei keskendunud endale, läks pea paksuks. Suitsetamine mõjus ka halvasti, sellega ma nüüd taas siin võitlen.

Suhe oma mehega on mulle metsikult hästi mõjunud. Härra tulekuga mu stress muudkui väheneb, kuna ta kohtleb mind, kui kuningannat. Ta näeb vaeva meie ühise elu nimel ja see on imeline. Tihti, kui ma küsin tema käest: „Mida sa teed?“ Vastab ta mulle: „Just making sure my queen has everything she wants“. Kui ta paluks mind endale naiseks, oleksin ma kohe nõus. Ta on just täpselt see, kellest ma olen unistanud. Kuid muidugi, see on alles algus ja ma naudin seda algust täiega. Eks me näe, mis edasi saab. Kuid mulle meeldib elu nautida kohe ja praegu kuna keegi pole lubanud meile homset päeva. Elama peab hetkes!

Kuna poolpaljalt rätikus on vaja teha tuhat videot

Teate, kui tore on saata neid imalaid „I love you“ sõnumeid. Täitsa pekkis, kui tore. See on nii imal, see on nii tobe, see on nii naljakas minu jaoks, aga mulle nii väga meeldib neid saata. Snapchat on meil pidevalt punane. Kui ma Teile jagan enda snapchati storysse teie meelest palju asju, siis oma mehele saadan ma neid veel rohkem. Niimoodi peamiselt suhtlemegi vist, kuna trükkida on nii igav ja inglise keeles on üleüldse parem rääkida sõnadega ja pilt ütleb ju omakorda veelgi rohkem, kui tuhat sõna.

Kui varem käisin ma pesus viisteist minutit, siis nüüd kulub alati vähemalt pool tundi, kui mitte rohkem. Kuna poolpaljalt rätikus on vaja teha tuhat videot  talle ja saata, kuna meest kiusata on ju tore. Eriti, kui me koos pole. Kui ma varem alustasin tööl kohe tööga, siis nüüd läheb samuti mul poole rohkem aega, kuna ma pean talle videosid tegema ja jutustama, mida kõike ma tegema pean ja mis kõik tegemata on jne. Kusjuures, see on mega tervislik. Neid videosid tehes ja saates, peegeldan ma endale iseennast. Me ütleme selle kohta valjusti mõtlemine ja me lihtsalt jagame enda mõtteid teineteisele.

Uuh, see mees on minu teine pool ja see on nii cool. Elu on täis üllatusi – no tõesti on. Ma ütlesin teile ja ka endale, et ideaalis järgmine mees kellega ma magan, on mu future baby daddy. Niimoodi see ka läinud on. Kas temast mu baby daddy saab, eks me näe tulevikus, kuid kokku loodud me igatahes oleme. Meie kõigi jaoks on kusagil see keegi olemas. Tuleb lihtsalt tõesti olla sina ise ning temal olla tema ise ja te tunnete üksteist ära. Maskid alla lasta ning avastada, sina see oledki.

Lisaks tahan sulle meelde tuletada, et see on nii väga okei elada elu, millest teised aru ei saa kuna see on sinu elu. Minu kohta on nii palju öeldud, et: „Haha, mis prints valgel hobusel? Mis karjäär? Ta on ju põhiharidusega alkoholisõltlane,” aga no näed – prints valgel hobusel tuli. Karjäär muudkui samamoodi edeneb. Põnevad, põnevad asjad toimuvad mu kohvikutööga ning samuti selle blogiga. Ma olen väga väga elevil. Kedagi ei huvita sinu haridus. Okei, kui sa soovid minna ülikooli teatud asju õppima, siis muidugi, kuid elukogemus on midagi palju olulisemat. Ma alustasin ettekandjana ja olen roninud vanakooli viisil redelist üles ning teen seda ka edasi. See, et mul pole mingit tunnistust ette näidata, ei tee mind rumalaks. Ausalt ei tee. Teeme koos IQ-testi ja sa näed ise ka. Ma arvan, et tulla toime ilma hariduseta ja olla seal, kus ma omadega olen, juba näitab, et tegemist ei ole rumala inimesega.

Seega usu endasse! Liigu edasi! Las koerad hauguvad. Sina näe muudkui vaeva edasi ning tunne juba praegu elust rõõmu. Elu on ilus! Elu on imeline! Head asjad juhtuvad heade inimestega.

Kas tõesti eestlased ei oska seksi nautida?

Eestlased, miks olete nii masenduses? Kuhu on kadunud teie sekselu? Miks nii kibestunud? See ei ole elu, tule taevas appi. Mehel on vaja seda lähedust. Sinul on vaja seda lähedust. Seks on nii oluline. Kui Mallukas mind teemaks võttis, kokku tuli sadu kommentaare, lugesin muidugi samuti need rõõmuga läbi.

Kui te küsite, kes kirjutab niimoodi BAAM! BAAM! Life is amazing, siis seda kirjutan mina, kes saab 5 orgasmi järjest. Mina, kes ma olen seitsmendas taevas. Mina, kes ma armastan, kui mu mees mind puudutab. Mina, kes ma pole nõus elama ilma orgasmideta. Kui see teeb mind nümfomaaniks sinu jaoks, siis no palun väga. Miks on seks nii tabu teema? Kas sa üldse oled kunagi orgasmi saanud? Kas sa mastrubeerid? Kas sa ikka tead, et see kõik on väga oluline ja toob su ellu nii palju positiivsust ja õnne juurde.

Lisaks kommenteeriti muidugi juurde, et tal pole ju lapsi. Oodaku, kuni need majja tulevad, siis kõik muutub. Esiteks mul on laps, tean väga hästi, mida see tähendab, kui laps on majas. Kas seksi jaoks aega leida on raskem? Muidugi, kuid see aeg on olemas ja see on nii oluline.

Mehel on vaja seda lähedust ja hellust. Sinul on vaja seda lähedust ja hellust. Vahet pole kaua te koos olete olnud. Kui sa ei hoolitse enda mehe eest, ei hoolitse ka tema sinu eest. Lase mehel olla mees. Lase mehel tunda oma võimu. See annab talle hea tunde ning sulle samuti. Kui ta ei eruta sind, siis räägi temaga. Suhelge ning leidke taas tee teineteiseni. Sul on alati seksi jaoks aega. Kähkukates peitub väga palju ilu.

Seks on oluline! Kui sa ei naudi seksi ja ohkad, et mida see mees taas tahab, siis kallis naine otsi enda punktid ülesse ja hakka mastrubeerima. Kui su mees ei oska sind rahuldada, siis suuna teda. Kvaliteetne seks elu on nii väga oluline. Ei te ei pea igav paar olema, kes seksib vaid siis kui on sees juba hirmuäratavalt suur paus. Kui te kogemata liiga palju veini jõite või mis iganes. Seks peaks olema normaalne päeva osa. See võtab teilt mõlemalt nii palju stressi ära ning liidab teid ürgsel viisil kokku.

Lõpetage mehe kallal näägutamine ning hakake tema eest rohkem hoolt kandma. Pane tähele, kuidas mehelikkus temas taas kasvab ja ta sinu eest taas imeliselt hoolitsema hakkab. Suhe nõuab kahe inimese poolset pingutust ja olgem ausad seks on lihtsalt üks imeline boonus. I get that mul on suhte algus. Kuid see on lihtsalt kurb, mis seal arutelu all toimus. Kas tõesti eestlased ei oska seksi nautida?

 

 

 

Millest iganes saab sõltuvusse jääda, mina ka jään.

Millest iganes saab sõltuvusse jääda, mina ka jään. Väga raske on niimoodi elada, kas pole? Ma olen endas tugevalt pettunud, et taas suitsetama hakkasin. Kuid minu enda teha on see ka taas maha jätta. Väga väga raske, kuid ma suudan seda. Suitsetamine ei tee sind rahulikumaks. Korraks oli lihtsalt nii hea ennast lõdvaks lasta ja pahedele järgi anda, kuid see pole tervislik ja ma armastan ennast liiga palju, et oma kehale liiga teha. Sinu keha on sinu tempel. Hoia seda!

Tänu tohutult kiirele elustiilile on mu toitumine täiesti käest läinud. Kehakaal kehakaaluks. Seda ma ei jälgi ega huvita ka. Kuid see, kuidas ma ennast tunnen ja kuidas energia väheneb, on küll hirmuäratav. Toitumine mõjutab nii paljut. Meie emotsioone, energiat, naha välimust jne. See on nii väga oluline, mida sa sööd. Mul olid korraks rahad nii otsas, et ma sõin tüki šokolaadi, et lihtsalt energiat saada. Ma ei jälginud, et ma saaks vajalikke toitaineid, mis on nii rumal, kuna ma tunnen, kuidas ma närbun. Ma närbun, kuna mu kehal ei ole piisavalt toitaineid. Ma sooviks vaid magada, kuna taas olen une arvelt nii palju teinud.

Uni on samuti väga oluline tegur. Minna õigel ajal magama ja ärgata vara. Seda on vaja, et elada täisväärtuslikku elu, mitte seda raisata. Ennast peab samuti liigutama. Ma pole võtnud juba nädalaid enda jaoks aega üksinda, et lihtsalt minna jalutama. Jälle nii rumal. Ma saan aru, et mul on tuhat asja koguaeg kusagil toimumas, aga selle aja peab endale leidma. See on nii väga oluline. See on aeg, kus su mõtted saavad selguse ning sa saad puhata. Kvaliteetaeg iseendaga. See aeg iseendaga on reaalselt kõige olulisem aeg üldse. Meil kõigil on seda vaja. See on see aeg, kus sa saad ennast mõista paremini. See on hetk, millal sa võtad pausi. Paus, et mõtiskleda enda asjade üle. Suhe iseendaga on aluseks kõigele muule.

Seega ma hakkan taas võitlema suitsetamise vastu, kuna ma tunnen, kuidas see minust energiat välja imeb. Ma hakkan jälle rohkem jälgima, mida ma söön, kuna toitumine on nii väga oluline. Mina reaalselt tunnen kohe, kuidas mu tujud muutuvad ja energia väheneb, kui söön valesid asju. Ma lähen taas jalutama, et nüüd suhtes olles ma iseennast ära ei unustaks. Ma olen seekord targem ja ma võtan pause enda jaoks, et ma kogemata ennast taas valelt teelt ei leiaks.

Kui sa tunned, et soovid alla anda, mõtle miks sa alustasid. Ja ma ei soovi alla anda. Ma soovin vaid edasi areneda. Kogu see tugevus, mille ma enda sisse kogusin, oli puhtalt sellepärast, et ma õppisin aega veetma iseendaga. Ma pole tükk aega viinud ennast ise välja kohtingule. Oleks aeg seda taas teha.

Keegi ei päästa meid peale meie endi. Keegi ei saa ega tohi. Meie ise peame enda teekonda kõndima. -Buddha

Ma ei ole parem, kui sina. Sa ei ole parem, kui mina.

Olla ignoreeritud inimese poolt, kelle käest sooviksid enim tähelepanu, on üks kõige hullemaid tundeid siin maailmas. Kuid kui sa vaatad piisavalt sügavale enda sisse, siis sa saad aru, et see inimene oled sina. Ma arvan, et kui me tunneme ennast nii haavatavana kellestki teisest, on see lihtsalt elu meile näitamas, et tegelikult ei anna me endale ise piisavalt tähelepanu. Tavaliselt kaasneb see häiretega, mis viib meid sellisesse tähelepanu vajavasse seisundisse. Tegelikult see inimene oli lihstalt viimane piisk karikasse, et sulle lõpuks jõuaks kohale, et sa ärkaksid ülesse ning leiaksid tee taas enesearmastuseni.

Ma mäletan nii hästi, kuidas mul oli kinnisidee meeldida oma eksile. Kui ma temaga koos ei olnud, oli lausa füüsiliselt valus. Ma klammerdusin täielikult ega andnud talle ruumi. Mul ei olnud enda elu ning see oli nii vale. Ebaõiglane minu suhtes, ebaõiglane tema suhtes. Ma soovisin teda omada. Kuid kedagi armastada tähendab lasta neil olla vaba ning jagada armastust. Mitte hoida kinni ning sundida armastust.

Ma olen täiesti ülepeakaela armunud. See on nii huvitav, kuidas kõik on täiesti teistmoodi. Nüüd, kus ma tean enda väärtust ning ma pole ebakindel. Mu peas pole kordagi olnud mõtet, et äkki ma pole piisavalt hea, äkki ma tegelikult ei meeldi talle, äkki talle ei meeldi see ja too. See idiootsus mu peas puudub. Eelmises suhtes olid need parakad koguaeg. Ma mäletan isegi, et kui me abiellusime, ma teadsin, et me ei jää kokku. Ma lausa ütlesin, et üle 5 aasta me nagunii koos pole. Kes abiellub sellise mõttega? Lubagem naerda. See suhe oli lihtsalt nii vale nii mitmes võtmes. Polnud teineteise hoidmist vaid pigem oli pidev võistlus, kes mida valesti rohkem teeb. Ma mäletan nii hästi, kui õnnetu ma olin ja kuidas ma väitsin endale, et selline see suhe ongi. See ongi armastus. Väga ebatervislik. Seega, kui ma ütlen, et mul on kurdima hea meel, et mind maha jäeti, siis ma ka mõtlen seda. Miks ma peale seda nii lolliks läksin, olin lihtsalt mina oma valuga tegelemas ja avastamas, kes ma tegelikult olen. Kuna varem ma tõesti ei teadnud seda.

Palun ära saa minust valesti aru. Ma ei süüdista enda eksi enda lollustes ja tegudes. Me ei olnud üksteisele head kaaslased. Ma kannatasime tükk aega koos, kuna me ei osanud kumbki teineteist tegelikult armastada. Noored ja lollid eksole. Me saime mõlemad metsikult suure elukogemuse sellest kõigest ning kõik, mis on peale seda mu elus aset võtnud, on toonud mind sellesse hetke. Mina usun siiralt ja tugevalt, et kõik mis juhtub siin elus, on põhjusega. Kõik negatiivne ja positiivne on toonud mind siiani. Ma olen õnnelik. Nii kuradima õnnelik. Ma olen valinud positiivse mõtlemise ja positiivse elu. Mu teele sattus imeline mees. Mu blogi on mu uus kirg. Mu lapsel läheb hästi. Ma töötan kohvikus juhatajana. Ma näen imelist tulevikku ja mu elu on ka praegu imeline.

Nii kaua olin ma kinni mõtetes, et miks läks küll niimoodi? Millega ma selle pasa ära teenisin? Miks elu nii ebaõiglane on? Kogu see pask ei olnud absoluutselt pask. Need olid õppetunnid, millest ma olen õppinud ning õpin tulevikus veel ka teistest. Minu suurim tugevus, ma arvan on see, et ma tunnistan endale oma vigu, ebaõnnestumisi ning muudan ennast. Ma ei süüdista teisi vaid vaatan enda sisse. Mida tegin mina valesti. Kuna see siin on minu elu ja mina vastutan enda tegude eest. Jah tõesti, kallid lugejad, ma olin nii kadunud, kui üldse olla sai. Kuid näed – selle asemel, et ennast edasi hävitada ja elu eest põgeneda, olen otsustanud selja sirgu lüüa. Ma ei ole parem, kui sina. Sa ei ole parem, kui mina. Me oleme inimesed. Me ei ole täiuslikud. Tunnista endale enda vigu, mitte ära näita näpuga teise inimese peale. Kõik see muutus, mida me elus soovime, saab alguse meie endi seest.