Söö ära see šokolaad, kui see sind isutab

Mida ma arvan kehakaalust ja kuidas me, naised, peaksime välja nägema? Mida arvan endast? Mul on välja kujunenud enda stiil ning ma arvan, et suur osa sellest on minapildiga kokku sobimine. Mulle sobivad minu pehmed kurvid ja selline ma olen. Kas ma arvan, et ma pean ennast nüüd paljaks võtma ja kõigile lehvitama? Ei, ei arva, kuid mulle ausalt meeldib mu keha ja ma olen nii uhke selle üle, et ma lõpuks niimoodi tunnen.

Ma olen alati olnud natukene suurem. Mitte kunagi „paks“ vaid lihtsalt suurem. Mitte kunagi pole ma olnud see „peenike“. Isegi, kui ma sündisin ütles arst mu emale, et „Oi see on küll 1-kuune beebi“. Kui ema käis minuga kontrollis, siis samuti kommenteeriti, et: „Kas te annate juba lisatoitu või ainult rinnapiima peal? Nii suur laps…“. Vend tegi mu üle pidevalt nalja, et olen paks. Koguaeg keegi kommenteeris. Kehakaal on üks populaarsemaid teemasid, mille üle rääkida, nalja teha. Samuti väga hell teema, eriti meie naiste jaoks. Mind narriti igalpool, üleüldse I was the weird kid. Koolis narriti mind metsikult. Küll ma olin rase, küll ma olin koll, küll ma olin lihtsalt rõve. Mine trenni.. Varja enda kõht ära.. Kuidas sa üldse julged avalikus kohas viibida.. Ma sattusin klassi, kus absoluutselt kõik olid „peenikesed“ ja siis olin mina. Täiesti tavaline, normaalne laps. Lihtsalt juhtus niimoodi, et minu kõht ei olnudki täiesti sile. Kui sa kuuled igapäev ülesse kasvades, et sa oled paks, hakkad seda lõpuks ka kuulma kohtadest, kus tegelikult seda ei mõelda. Kui keegi siiralt viskab lihtsalt nalja, ise isegi mitte tähele pannes, solvab see sind, kuna me kuuleme seda, mida me kuulda tahame, mitte, mida tegelikult öeldakse.

Tulemuseks oli mul väga madal ensehinnang. Kusjuures alles nüüd julgen ma väita, et mu enesehinnang pole enam madal, selleks läks 22 aastat. Mida kõike ma tegin, et olla „peenike“ , näha välja nagu need ilusad naised telekas, reklaamides? Kuidas välja näha selline, et ma kõigile meeldiks? Ma arvan, et ma olin 12, kui asi väga hulluks oli läinud. See on see vanus, kus sa hakkad naiseks sirguma ja enam ei taha olla see paks väike tüdruk. Ma hakkasin enda toitu välja oksendama, et vanemad mind ei kuuleks tegin seda vannitoas, kui vesi jooksis. Me lapsed oleme väga osavad teesklejad ja varjajad. Kas nad üldse teaksid sellest, kui ma praegu ei kirjutaks? Ei usu. Seega kallid lapsevanemad, suhelge oma lastega rohkem. Niimoodi tegin ma mõned nädalad, kuna ma ei näinud koheselt mingit muutust ja see oli väga rõve tegevus, siis õnneks lõpetasin selle. Natukene aega möödas, mõistes ikka, kui paks ma olen, hakkasin ma kõhulahtisteid sööma. Kordades rohkem, kui tohiks. Need hakkasid väga järsku tööle ja vahest olin terve öö potil, siis lõpetasin nende tarvitamise ka üsna varsti. Siis ma nägin kuskil sarja, kus modellid sõid vatti, et see vatt maitseks paremini kastsid nad selle mahla sisse, neelasid selle alla ja see pidi tekitama täiskõhutunde. Vot see oli rõve. Sellest ma väga aru ei saanud, kuna kõht võis ju täis tunduda, aga isud olid ikka. Koolis räägiti, kui ohtlik see kõik on. Igalt poolt kuuled, kuidas sellised asjad pole kasulikud sulle, rikud enda tervist jne. Mind ei huvitanud. Arvatavasti ei huvita sinu last ka. Me lihtsalt tahame olla „ilusad“ ja me arvame, et see on viis, kuidas me lõpuks endaga rahul saame olla. Ma arvan, et ma isegi palvetasin, et palun-palun tee mind ilusaks, peenikeseks. Tegelikult ma ju olingi ilus selle madala enesehinnangu katte all. Kui sa usud, et sa oled kole ja paks, siis sa hoiad enda keha niimoodi, sa ei hoolitse enda eest. Vähemalt minuga juhtus niimoodi. Mu juuksed olid rasvased, selga ma ei osanud midagi panna, mis kokku sobiks. See paistab välja, kui laps kannatab.

Natukene vanemaks saades, kus see tõeline puberteet pihta hakkas, olin ma the worst teenager üldse. Kuna mind narriti nii kuradima palju koolis, siis hakkasin selleks „rebeliks“. Olin 13-aastane, kui alustasin joomise ja suitsetamisega, sealt hakkas kodust ära jooksmine jne. Kõik sai alguse madalast enesehinnangust. See oli jälle see ehtne ma ei soovi tegeleda millegagi, ma vihkan ennast, ma kannatan nii väga enda sees, kas te siis ei näe seda? Kuidas aidata sellist last? Ära mõista teda hukka vaid näita talle, mida ta tegelikult väärt on. Näita talle, kui ilus ja eriline ta on. Kuna too aeg ma suutsin enda mõtteid ja kõike tuimestada lollustega, ei mõelnud ma väga enda kaalule ja kui ma nüüd tagasi mõtlen, siis ega minu kaalul midagi viga polnud. Ma lõpuks sain sealt väga ebameeldivast koolist minema, kus mind koheldi kui sitta ja läksin uude kooli.

Alguses oli nii fun. Olin see uus tüdruk, see sära alguses hajutas mu issue´d iseendaga, kuid siis need hakkasid vaikselt välja kooruma. Ühtlasi, kui enne narriti mind, siis nüüd olin mina „the mean girl“. Ma tahtsin ka seda võimu tunda. Käitumise tulemuseks jällegi see, et ma ei tundnud ennast ära ega tahtnud selline olla. Olin jälle segaduses ja endas pettunud. Tuli tagasi see oksendamine ja kõhulahtistid. Nendega ei toiminud, siis ma lihtsalt ei söönud midagi. Käisin trennis ja sõin tüki leiba päevas. Inimesed ümberringi tegid ikka kommentaare, et oi kas sa oled alla võtnud? Sa oled nii tubli! No kurat, ei ole tubli. Ma näljutan ennast, et sa mulle midagi sellist saaksid öelda. Ma vaatan iga päev peeglisse, nähes ainult ühte paksu idiooti vastu vaatamas.

Kooliaeg sai mööda ja olin järsku juba ema. Mind väga ei huvitanud, kuid samas huvitas ka. Ma olin liiga väsinud, et sellele mõelda. Rase olla oli hea aeg, mil sai elus esimest korda olla uhke enda keha üle. Olles kodune mom, siis mäletan, et jälgisin mingeid toitumiskavasid ja proovisin vormi saada. Esimene kord ei saanud hakkama. 6 kuud enne lahkuminekut olin ma ennast lõpuks täiega kätte võtnud, sõin ainult tervislikult. Igakord, kui tulid isud hakkasin midagi muud tegema, suur puhastust, kõhulihaseid, mis iganes pähe tuli, et mõtteid eemale saada. Kõik algas tervislikult ja kaal langes kolinal. Esimest korda nägin, kuidas ma väiksemaks jäin. Ma olin lõpuks 15kg kergem, kui ma praegu olen, kuid ma ei näinud ennast mitte kunagi „peenikesena“, isegi, kui teised seda ütlesid. See jällegi lõppes mitte söömisega, me läksime lahku ja kehakaal tõusis vaikselt aastaga tagasi sinna, kust ma alustasin.

Kehakaalule ja kõigele muule, mis ma nägin, et minu juures olid valesti vaatasin ma nüüd lihtsalt sellise pilguga, et kes kurat sa veel oled? Kuna ma liikusin järjest rohkem depresiooni poole, siis oli mul suva. Ma olin nii või naa enda jaoks rõve.

Mida ma täna arvan endast? Ma ei viitsi kaaluda ennast. Mul on täpselt samamoodi see „tavaline“ keha. Ma ei ole „peenike“ ega „paks“, aga ma armastan enda keha, kõikide nende venitusarmidega. Ma ei ole ja ma ei hakka ka selleks jõusaali kaunitariks. Te olete mega tublid, kes te olete „ideaalvormis“ nagu naised ajakirjakaantel, kuid seda elu lõpuni hoida, et ennast armastada, mina ei suudaks. Mulle meeldib olla selline nagu ma olen praegu. Kas mulle meeldiks olla peenem? Alati vist. Ma ausalt ei mõtle sellele. Ma armastan ennast sellisena nagu ma olen. Oluline on enda keha eest hoolitseda, kuid mitte eesmärgil, et ennast alles siis armastada.

Sa ei pea olema XS suurus, ei S ega M suurus. Sa ei pea olema mitte midagi, mida teised ütlevad, et sa peaksid. Sa oled juba praegu ilus, sellisena nagu sa oled. Minu voldid pole mind küll takistanud meest saada. Enamjaolt on neil ka suva, arvan mina. Kui nad soovivad endale modelli, siis olgu ise ka modellid. Mina arvan, et see on nii ilus, kui erinevad me naised oleme. Kui erinevad on meie kehad, meie hinged. Ära mõtle sellele kehakaalule. See on lihtsalt number. Söö ära see šokolaad, kui see sind isutab. Mine võta üks burx, kui isutab. Ära unusta juua ka smuutit, süüa ära mõned juurikad või minna jalutama, kuna see teeb hingele head. Võidelda pool elu sellega, et sa pole enda kehaga rahul? Milleks? Ära piina ennast, naudi elu!

Hoida enda keha hea tervise juures on oluline! Muud moodi ei saa me hoida enda pead tugeva ning selgena – Buddha

 

Kui naine avastab, mida ta väärt on, on ta võitmatu

 

Kõik mu sõbrannad ja sõbrad teavad, et mulle meeldivad „vanemad mehed“. Seda kirjutades hakkasin lausa naerma praegu. Jah, tõesti, minu loogika ütleb, et kui mees on üle 30ne on suurem võimalus, et ta on juba meheks saanud ja võibolla saab ka minuga hakkama. Ise arvan, et olen next level tugev naine, veidi liiga pöörane ja minuga ei saa hakkama enamus mehed. Ennast väiksemaks ma ei tee. See on nii oluline olla just selline nagu oled. Tegin ennast väiksemaks, ei lõppenud hästi. Sa ei saa olla pidevalt sellise mõttega, et soovid kellegile meele järgi olla. Muidugi peab mehe eest hoolitsema, kui te koos olete, samuti peab tema sinu eest hoolitsema. Ma hoolitsen hea meelega, ma armastan teiste eest hoolitseda. Aga ennast väiksemaks ei pea tegema. Ei tohigi, niimoodi kaotad iseennast ja tulemuseks on õnnetu suhe ning kõik on pekkis.

Nii, aga miks mulle meeldivad vanemad mehed? Kas ikka meeldivad? On üks asi, millega ma ei ole nõus enam. Ma ei ole nõus olema kellegile kõrval, kes ennast üles töötab, saab jalad alla, hakkab enamvähem meheks ning siis kõnnib minema. Ehk ma ei ole enam mitte kunagi nõus enda elu pausile panema mitte ühegi mehe pärast. Mul on täpselt samasugune õigus enda elu elada nagu on sinul, kallis Härra. Vanasti võib-olla oli nii, et naised ootasid meest koju, tegid süüa, koristasid, tegelesid lastega ning olid lihtsalt ilusad oma Härra jaoks. Tööl ei käinud, neid muresid ei näinud, arveid ei vaadanud, kõik see oli meeste peal. See on pilt, mis meile on naisest loodud, aga kahjuks või õnneks see pilt hakkab järjest rohkem muutuma, kuna mehed on järjest vähem mehed. Ma ei süüdista otseselt mitte kedagi ja kaudselt ma süüdistan teid kõiki. Mina olen see tädi, kes tahab ise tööd teha ning kaugele jõuda, see on nii hea ja tore. Järjest rohkem on naisi, kes on sama edukad, kui mehed, mõned veel rohkemgi. Isegi, kui ma ei tahaks, siis ma pean ise ennast ülesse töötama, kuna I am a singlemom. Mul ei ole meest ja ei näe teda lähitulevikus tulemas ka. Ja see on okei. Mine suhtesse alles siis, kui oled selleks valmis. Ära mine sinna, kuna oled lihtsalt üksik.

Seega ma olen eeldanud, et vanemal mehel on juba nii materiaalne elu kui ka pea rohkem paigas. Arvan, et mehe jaoks on see väga oluline, et ta saaks võimaldada oma naisele ja perele. Ennem ei vaadatagi tõsiselt, et võiks pere luua, kui pole see pool paigas. Usun, et see annab mehele enesekindlust juurde ning toob välja selle ürgse mehelikkuse, mis mulle väga meeldib. You know. Tõeline mees, tugev, enesekindel, oskab otsuseid teha. Mmm.. See võib kõlada valesti, aga minu jaoks on oluline, et mees oleks jõukas. „Rikas“, kuna ma kavatsen elus kaugele jõuda ja samuti olla edukas ja ma ei soovi, et teeksin sellega enda meest väiksemaks. Mehe ego on sama õrn, kui naise enesehinnang. Kuidas mõjuks mehele see kui naine on võimsam? See on selline keerulisem teema. Kui naine ütleb välja, et soovib endale rikast meest on ta automaatselt „gold digger”. Rikas mees lihtsalt erutab mind, mitte enda raha pärast vaid enda võimu pärast, paneb mind turvaliselt tundma. Ma olen käinud mitme erineva miljonäriga kohtingutel ja neis on lihtsalt see võimas mehelikkus. Otseloomulikult sellest ainult ei piisa, sellega kaasneb ka elustiil „Ma võin kõike teha“ . Kõige kurvem kogemus oli, kui sain teada, et olen „Linda the third“ ehk kolmas naine. Oi! Sellest inimesest tuleb veel üks pikk ja mahlane peatükk.

Nagu ma olen öelnud, vanus on ainult number. Tegelikult see käib kõigi kohta. Ma olen kohanud  või noh maganud 30-aastasega, kes käitub nagu 18-aastane; 25-aastasega, kes käitub nagu 40-aastane; 41-aastasega, kes käitub nagu 20-aastane; 47aastasega, kellel oli lihtsalt keskeakriis ning arvas, et on surematu 20-aastane. Ma olen olnud miljonäriga, ma olen olnud narkomaaniga. Seega mu point on see, et tegelikult vahet pole, kui vanad nad on, sisu loeb ja hea sisu on üldse haruldus.

Mehed, mehed, mehed. Ma ei saa teile midagi pahaks panna, ise olen lasknud endaga niimoodi käituda. Aga nüüd, kus ma tean lõpuks ometi, mida ma väärt olen, ei lase ma ennast enam ära kasutada. Kui naine avastab, mida ta väärt on, on ta võitmatu. Paraku pidin mina ennast kõigepealt hävitama, et näha, kes ma tegelikult olen. Loodan, et sina leiad teise viisi.

„Harjuta pausi“

Ära mõista kedagi hukka peatüki pealt, kuhu sa just astusid. Kui sa ei mõista midagi, siis kuula ja vaata. Täiesti võimalik, et saad ka sina aru, kui oled nõus oma silmad avama. See on nii tavaline kohe hukka mõista. Isegi olen seda teinud, kes meist poleks. Minu soovitus: „Harjuta pausi“ . Tee paus enne, kui sa kedagi hukka mõistad. Tee paus enne, kui sa eeldad midagi. Tee paus enne, kui sa kahtlustad kedagi. Tee paus, mil iganes sa soovid negatiivselt reageerida. Niimoodi on võimalik ära hoida sõnu või tegu, mida hiljem kahetseksid. See on kindlasti asi, mida mina proovin rakendada enda elus. Vahest jääb see paus tegemata ning reageerin järsult, rumalalt. „Harjuta pausi“ aitab alati. Põhimõtteliselt lihtsalt hinga, enne kui sa teed järgmise sammu. Kui ma haiglas olin, siis arst seletas mulle samuti: inimene – impulsiivne inimene – Sina.  Seega olen seda “Harjuta pausi” kasutanud palju.

Minuni jõudis esimene negatiivne tagasiside. Otseloomulikult ma olin sellega arvestanud. Teema, millest räägin pole populaarne teema. Lihtsalt, et sa teaks, ma ei kirjuta seda blogi puhtalt rääkimise pärast. Ma kirjutan seda selleks, et minu minevik saaks olla kasulik teistele. See ei ole lihtne ning kohe kindlasti ma ei tee seda hetke emotsioonil. Jah, ma võiksin võtta vastu töö teenindusjuhina ja taas elada oma elu vanaviisi, nagu normaalne inimene. Õnneks ma pole „normaalne“ ja ma ei tee seda. „I’m not weird, I’m limited edition“ See siin on hetkel ehtne näide mugavustsoonist välja astumisest. Kas ma mõtlen ka enda lapse peale? Jah, mõtlen. Otseloomulikult mõtlen. Kogu mu muutus ju ongi tema jaoks. Ma näen seda maailma natukene teistmoodi ja samuti näeb ka tema seda teistmoodi, mis on fantastiline. Asju saab vaadata igatpidi, mina näen seda niimoodi.. Ma saan olla oma tütrele kui ka teistele noortele naistele inspiratisoniks. Ma olen aus oma tütrega, mis annab meile väga lähedase ema-tütre suhte. Mu blogi saadab edu ja see tagab meile parema tuleviku. Kui ei saada, siis vähemalt ma olen teinud midagi. Ma olen riskinud. Negatiivne suhtumine ei too sulle positiivset elu. Ma tunnen, et ma pean sulle oma lugu jagama, kuna saan sellega teisi aidata. Mulle on antud minu avameelsus, saan rääkida asjadest, mis nii paljudele on tabuteema. Me võime enda pea liiva alla peita ning teha nägu, et me ei tee elus vigu, aga me teeme. See, et mina nendest räägin avalikult, ei tee sind minust paremaks. Ma olen siin, et näidata sulle, kes sa isegi mitte ei tunnista oma probleeme, et on ka teisi, kes on olnud samas olukorras. Kes on teinud väga palju rumalusi. Oma lapse nimel, enda nimel olen pea püsti tõstnud ning teinud kanna pöörde. Seega ma olen arvetsanud, et seda negatiivset tuleb veel. Samuti tuleb ka positiivset ja tegelikult positiivset ongi rohkem, nii palju lihtsam on meil näha negatiivset. Ma oman julgust, et olla see, kes ma olen. Mu tütar armastab mind, mina armastan teda. Meil on väga ilus ja õnnelik elu praegu ja läheb muudkui paremaks, seega ära muretse. Mu suhkrukringlil on kõik hästi, muud moodi ma ei lubakski.

Muidu ei oleks sellest teemast väljagi teinud, aga kuna mängu toodi küsimus „Kas ta oma lapse peale üldse ei mõtle?“, siis impulsiivne Linda kirjutas eile viis lehekülge, mis sul viga on, vastuseks. Sain selle endast välja ning hingasin. Kõigil on õigus enda arvamusele aga kuna ma näen ning tunnen enda elu paremini, siis kasutan enda häält ning usaldan ennast. Ma ei ole siin, et kedagi maha teha. Ma lihtsalt jagan sulle oma kogemust ning mis ma sellest kõigest õppinud olen. Tegelikult on väga hea meel, et inimesed arutavad. Järelikult inimesi huvitab ning mu lugu jõuab üha rohkem nendeni, kellel seda on kuulda vaja. Ma olen kirjutanud blogi vaid 9-päeva ja vaatamisi on ligi 3000, ei kurda. Ma olen tänulik, kus ma olen praegu. Põnevil, kuhu ma edasi lähen.

 

Võta aega, et mõista ja armastada seda, kes sa oled

Usalda ennast, sa tead rohkem, kui sa arvad… Üks väga kallis inimene ütles mulle hiljuti midagi sarnast. Me tihti kahtleme iseendas ning küsime teiste käest nõu. Nõu küsimine on väga tark mõte, kuid sageli laseme kellegil teisel enda eest otsustada, kuna me ei usalda ennast. Me ei julge otsust ise vastu võtta. Nii palju, kui on inimesi on ka arvamusi, ideid. Üli oluline on iseennast kuulata ning panna kõrva taha ka teiste mõtted. Kokku panna ideed enda omadega või jääda truuks originaal ideele. Oleneb mõttest, aga oluline on ennast usaldada vähemalt samapalju, kui usaldad seda, kelle käest küsid.

Mul oli periood, kus ma ei julgenud enda ideid väljagi öelda. Automaatselt arvasin, et minu ideed pole head ja kellegil on kindlasti parem idee. Milleks seda üldse välja öelda? See on jällegist enda maha tegemine. Sinu ideed on sinu ideed, sinu mõtted on sinu mõtted. Jaga neid maailmale. Kõigi ideed on olulised ja vajalikud. Kas ka nende ideedega midagi peale hakatakse? Kes teab, vähemalt sa oled need välja käinud. Kui sa neid välja ei käi, siis kindlasti ei lähe need käiku. Vähemalt anna minna ja proovi. Sul on antud sinu hääl, kasuta seda.

Kuidas õppida ennast usaldama ja kuulama? Veeda aega endaga. Ma ei tea, kuidas on sul, aga mulle tundus üksinda olemine naljakas, lausa imelik. Nagu peaks kohe teleka taustaks sumisema panema, kellegi külla kutsuma või muud plaanid tegema. Tegelikult ju aeg iseendaga on kõige olulisem aeg üldse. Mõtle, kui tore on minna deidile iseendaga. Jalutama iseendaga, jagada mõtteid iseendaga. Astuda samm tagasi ning läbi käia emotsioonid, tunded, ideed, uued ja vanad teadmised. See kõik tundus mulle väga imelik. Suur osa oli kindlasti tingitud sellest, et ma ei meeldinud endale. Aega veeta kellegagi, kes sulle ei meeldi pole ju tore. Vabal ajal, kui peaks laskma ajul puhata, panin ma alati telekast sarja mängima. I have Netflix you know.. See pole, aga õige iseendaga aja veetmine. See on teleka sisse laskumine, ulme maailmaga kaasa minemine. Nende emotsioonide tundmine, mida telekast sulle parasjagu pakutakse. Vahest tõesti me tunneme, et meil on seda vaja, kuid tegelikult on see aja raiskamine. Sul on võimalik kogu oma vaba aeg sinna sisse panna. Ma mäletan, kuidas mõni sari oli nii kaasa haarav, et vaatad kuni hommikuni välja. Vahest on sul enne tööd aega natukene rohkem, kui tavaliselt ning samuti saad ruttu ühe osa ära vaadata. Ma vaatasin järjest hooaegade kaupa sarju, kui üks lõppes, otsisin uue sarja, mida vaadata. Mida tarka ma enda vaba ajaga tegin? Ma lisasin lisamüra ja ebavajalikku informatsiooni enda ajju. Kas see oli mulle kuidagi kasulik? Kas ma õppisin ennast rohkem tundma? Noup! Muidugi on teleka vaatamine ka tore ning eriti filmiõhtud aga see pole see, mida ma hetkel mõtlen. Kasulik ta kindlasti pole.

Kuidas iseendaga aega veeta? Kuna mina olen hetkel ennast töötuks võtnud, siis mul on seda aega arvatavasti natukene rohkem, kui sul praegu. Kindlasti leiad ka sina selle aja kusagilt. Kui leiame aega, et teha rumalusi. Aega, et peole minna. Aega, et telekat vaadata. Leiame samuti aja lihtsalt endale võtmiseks. Mulle näiteks väga meeldib hommikul Lisanna lasteaeda viia, sealt kohvikusse sööma minna ning edasi mere äärde jalutama, üksinda. Tavaliselt kõnnin üks tunnike või kaks, kuid isegi 10 minutit üksinda kõndida on hea. Panen muusika mängima kuna just niimoodi lähen ma „mediteerivasse“ olekusse. Mu pea mõtleb midagi, kuid samas ei mõtle millegile. Just, kui teeks restarti. Alati, kui ma mereäärde jõuan võtan ma klapid peast ning seal hakkab õige rahu pihta. Meri.. Lainete loksumine, mere kohin, mere värskus. See on midagi imelist. Sa lihtsalt vaatad kaugusesse ning oled. Igakord ma leian ennast ohkamas kuna see on lihtsalt nii metsikult kaunis vaatepilt. Silm puhkab nagu öeldakse. Ma naudin seda aega iseendaga ning ma naudin seda vaadet, mis on meie ümber. Alles hiljuti ma ei näinud seda, mu silmad olid kinni. See, kui kaunis on loodus meie ümber, on täiesti crazy, mitte ainult Hiiumaal, mitte ainult välismaal, mitte ainult seal, kuhu lähed puhkama. See on igalpool, me lihtsalt hoiame enda silmi kinni ja ei näe seda. Tee silmad lahti ja vaata! Juba ongi su elus midagi ilusat juures.

Kuidas, siis veel endaga aega veeta? Leia endale hobi. Ausalt, see on mega tore, kui sul on midagi, mida sulle lihtsalt meeldib teha, millega ei peagi raha teenima. Minu hobiks on mandalate joonistamine, maalimine ning pudelitele joonistamine. Mandalate tegemine viib mind täieliku rahu sisse. Mu pea on täiesti tühi ning mul on lihtsalt hea olla, olen õnnelik. Nende joonistamise avastasin täiesti kogemata. Kõigepealt hakkasin topsidele joonistama töö juures, edasi pudelitele ning nüüd joonistan ka paberile ja lõuendile. Ma ei ole absoluutselt mingi profesionaal selles kuid see on midagi, mis mulle nii väga meeldib ja rõõmsaks teeb. Nad tulevad mul pidevalt vildakad, aga nad ikka meeldivad mulle. Sa ei peagi oma hobis meister olema, lihtsalt tee midagi mis tekitab sinus hea tunde. Kui tihti me jätame asjad pooleli kuna me pole selle tegemisel koheselt parimad. Hakkab jälle see teistega võrdlemine pihta. „Ta on selles palju osavam, tema pilt tuli palju parem, tal on palju ilusam hääl“. Väga tore, kui keegi oskab midagi hästi ja on andekas. Huvitav, kui kaua ta selleks vaeva nägi? Seda sa ju ei tea ning see ei loe. „Ma ei oska midagi“ on rumal väide. Tee, siis midagi mida sa ei oska. Laula, kui sa ei oska. Tantsi, kui sa ei oska. Joonista, kui sa ei oska. Tee seda, mida sulle meeldib teha. Sul pole vaja ennast teistega võrrelda, praegu oled lihtsalt sina ja sina. Sa oled üksinda. Sa ei pea kellegile midagi tõestama, sa lihtsalt veedad aega iseendaga. Tee seda, mis paneb sulle naeratuse näole. Su naeratus on nii oluline. Naeratus toob rõõmu kellele iganes sa otsa vaatad.

On nii palju asju, mida sa saad üksinda teha. Mis on tore, mis on lõbus, mis on lõõgastav, mis on hariv, mis on kasvõi igav. Vahest võib ka igav olla. Seega ole üksi. Veeda aega üksi. Söö üksinda, vii ennast ise välja, maga üksinda. Võta aega, et mõista ja armastada seda, kes sa oled. Õpi ennast tundma, siis on ka lihtsam ennast usaldada.

On aeg selg sirgu lüüa ning tugev olla

Mida ma silmas pean, kui ma ütlen sulle, et ma olen alkohoolik? Alkohoolikuid on erinevaid. Tihti me arvame, et alkohoolik on joodik tänava nurgas, kodutu. See joodik, kes töllerdab ringi, haiseb viina järgi ja ajab tänaval lolli juttu. See, kes viib taara poodi ja ostab endale uue õlle. Alkohoolik on see, kes joob õlle iga päev kodus teleka ees. Alkohoolik on see, kes joob raamatu kõrvale igapäev pudeli veini. Alkohoolik on see, keda isutab alkohol. Alkohoolik on see, kui tal on mure või stress, mis tõttu ta joob. Alkohoolik on see, kui ta ka tähistab juues. Alkohol, alkohol, alkohol.

Milline alkohoolik siis mina olen? Ma ei joo kodus, mulle ei meeldi see. Pole kunagi meeldinud. Ma olen seltskonna joodik. Meeldib väljas käia ja lisaks joomisele pidutseda, tantsida ja mitte mõelda. Teha ohtlikke asju, teha pööraseid asju, joosta ringi, põgeneda. Mida iganes, et kaotaks korraks enda pea. Teha hulljulgeid asju, mis on idiootsed. Teha asju, mida ma muidu ei saa teha. Olla korraks mitte kohusetundlik. Niimoodi ma käitun, kui ma olen purjus ja see on alati nii lõbus aga nii ohtlik. Ma jõuan veel kindlasti teile rääkida, mida kõike ma korraldanud olen, neid kordi on olnud liiga palju.

See reede käisin ma 5miinuse peol, Hiiumaal, Rannapaargus. Väga lõbus oli ringi tõmmelda ja tantsida. Tegin seda täiesti kainelt. Ei tilkagi alkoholi, ei ühtegi suitsu ning läksin koju ka üksinda. See oli mu esimene pidu ilma alkoholita peale joomise lõpetamist. Sain ennast tühjaks tantsida, kõndisin sirgelt, silmad olid lahti ja hommikul polnud paha olla. Imeline!

Suvel oli samuti 5miinuse pidu Hiiumaal, Kalanas. Hahaha, oh jah.. Käisin ka seal. Ma jõin seal väga üle. Mida ma täpselt seal tegin, ma ei oska sulle ausalt öelda. See, mida ma mäletan.. Sõitsime sõpradega koos sinna. Autos jõin ma pudeli veini ära, sinna jõudes võtsin kohe puhtalt viina. Rämmar hakkas pihta, tantsisime, kargasime.. Jõin veel viina.. Ma, loll, jõin viinale siidrit peale. Iu! Esiteks siider on nii magus ja viin on viin. Kui mul oleks praegu pohmell, siis ma sooviks oksendada sellele vaid mõeldes, aga õnneks mul ei ole. Midagi jaurasin sõpradega laua taga, väga paigal ei püsinud. Läksin „jalutama“ mingi surfariga, pigem töllerdasin ühest otsast teise ja tema hoidis mind püsti. Suudlesime, seda ma mäletan ja siis vist läksin tagasi teiste juurde. Esinemine oli lõppenud, aga muusika käis. Läksin DJ juurde lavale tantsima kuna ennem päeval tegin talle jooke. Tantsisin seal arvatavasti väga värdjalt, siis otsustasin, et on aeg koju minna. Hakkasin siis kõndima, Kalana on mu kodust 41km… Kõndisin või tuigerdasin autoteeni ja siis tuli jube uni peale. Seal oli kivi, viskasin sinna KÕRVALE ennast pikali ja otsustasin magama jääda. Olin seal silmad kinni ja ikka sitaks paha oli olla. Kuulen, et mingid noored tulid kontrollima, kas ma olen elus. Kui te seda loete või näete, siis suur aitäh teile! Ma oleksin vabalt võinud seal enda okse sisse ära lämbuda. Midagi nad minuga kantseldasid, mulle toodi vett ja ma oksendasin, ma mäletan. Ikka selline tõeliselt kaunis vaatepilt ühest naisterahvast. Hommikul ma tegin silmad lahti ja ma olin metsas, kuskil kämpas. Ma jõin ennast kodust 40 kilomeetri kaugusele kuskile metsa. Päris hea Linda, päris hea. „Tundub, et pidu oli hea“ nagu öeldakse. Aga tegelikult ei olnud ju. Mis ma selle eest sain? Ma ei mäleta, mida ma tegin. Kuidas saab hea pidu olla, kui sa ei mäleta mida sa tegid? Mis mõte on juua ennast nii täis, et sa ei anna endale aru enam. Mul oli väga korralik tuumapohmell. Mingid noored arvatavasti päästsid mu elu. Who knows… Päris rõve ju. Milleks? Jah, jällegist ma ei mõelnud üheks õhtuks. Mul oli hetkeks tore ja lõbus, see hetk, kui ma seal tantsisin ja millestki veel aru sain. Aga edasi? Milleks? Minuga oleks võinud palju palju hullemini minna.

Ilmselgelt on mul alkoholiprobleem, kui ma ei suuda sellega piiri pidada, kunagi suutsin, enam mitte. Nüüd üks klaas tähendab 10 klaasi, kuni ma olen nii väsinud, et soovin magama jääda. Kuni ma olen nii mälus, et järsku on hommik ja pohmell ja ma ei mäleta midagi. Ma olen proovinud seda, “ma võtan täna ainult ühe klaasi“, see pole mitte kunagi ainult üks klaas olnud. Kust ma aru sain, et mul on probleem? Mu neelud hakkavad käima, kui on käes reede. Ma kuulen midagi, mis mulle absoluutselt ei meeldi ja mind endast välja ajab. Esimene mõte on, et läheks õhtul välja jooma, pidutsema, lollitama. Automaatselt soovin probleemi eirata. Mul oli harjumus peale tööd alati tööle jääda ja teistega juua. Laps magama panna, tädiga koju jätta ning ise välja minna. Enamjaolt, jah, ma jõudsin koju tagasi, laps magas ilusasti, aga see milline ma hommikuti olin? Kui tihti oli emmel pohmell? Kui tihti ma tööle läksin pohmelliga? Milleks? Milleks see kõik? Sellele vaid mõeldes hakkab mul häbi.

Peale praegust pidu oli nii hea olla. Pea ei valuta, värske on olla, naeratus on kohe olemas, kui tibu ringi jookseb ja jutustab.. Vot see oli hea pidu. Ma mäletan, mida ma tegin ja mul oli lõbus. Ma nägin algusest lõpuni imehea välja ning ma ei teinud midagi, mida ma kahetseksin. Me arvame, et see ajutine lahendus, alkohol, leevendab meie probleeme. Hetkeks tõesti, aga järgmine päev? Tegelikult teeb see ju kõik hullemaks. Kuni lõpuks sa ei tule toime selle kõigega ja õige varsti pole sa ainult seltskonnas jooja. Varsti oledki see joodik, kes viib taara automaati ja ostab uue õlle. Kaua sa ootad, et lõpetada see halb muster? Mina ei ole nõus rohkem enda elu rikkuma. On aeg selg sirgu lüüa ning tugev olla.

Kui mitte praegu, siis millal?

Mu õde küsis mu käest: „Kui sa neid teemasid jälle läbi töötad, kas need ei tekita sulle probleeme?“ Jah, ma olen emotsionaalsem ning tundlikum küll. Kuid vaadata tagasi ning läbi mõelda oma teod on oluline. Mitte ainult edasi joosta ja teha nägu nagu midagi poleks olnudki. Ma tean, et see kõik on minevik ja minevikku ei saa muuta. See on seljataga ja ma ei defineeri ennast selle järgi. Praegu on praegu ja see, kes ma olen praegu on üks väga tore tegelane. Pidevas arengus ning muutuses. On ainult kaks päeva, millega sa ei saa midagi peale hakata. Päev, mis oli eile ja päev, mis tuleb homme. Seega tänane päev on õige päev, mil armastada, uskuda ning elada. Elada tuleb siiski hetkes, mitte minevikus ega tulevikus. Ma olen see, kes ma olen. Natukene teistsugune, kohati liiga avameelne, aga see olen mina ja see on põhjusega niimoodi.

Muidugi on oma lugu rääkida natukene hirmuäratav. Ma südamest soovin, et kõik minu lollused, millega ma endale nii palju liiga olen teinud olid põhjusega, et ma saaks rääkida sellest neile, kes on sarnases olukorras. Näidata, et kui sa soovid muutuda, siis sa saad seda teha. Neile, kes arvavad, et see on nii jube lahe, kõik need pöörased peod ja seiklused, teile tahan ma lõpuks näidata, et mind võibolla ei olekski siin maailmas tänu nendele tegudele. Seal on nii palju põhjuseid, miks ma tahan teile seda kõike jagada ning ma juba tunnen, kuidas mu jutt mõjub ja aitab inimesi. Kas see pole mitte tore?

Nii, et ma räägin edasi ja see on alles algus. See aitab mind ka, kui ma teile räägin. See aitab mul mitte tõsta seda klaasi. See tuletab mulle pidevalt meelde, mida ma väärt olen, mida ka sina väärt oled. Elu on pidev võitlus. Ma võitlen samamoodi koguaeg. Mu suhtumine selle kõige juures on, aga  täielikult muutunud. Jah, elu on raske, see on elu. See elu on meile antud ja meie ülesanne on seda elada. Sul on võimalus vinguda ja uputada enda elu sinna klaasi sisse või teha midagi enda eluga, saavutada midagi.

Kas sa teadsid, et kõik on võimalik? Absoluutselt kõik. See on meil peas kinni, et me ei saa hakkama. See on hirm, mis räägib. Meile meeldib elada enda armsas comfort zone-is. Miks? Sest see on turvaline. Mis see turvalisus sulle annab? Elada enda elu pooleldi ärkvel olles? Vinguda, et üks pole hea ja teine pole hea? Olla masenduses, et miks küll mul on selline elu. Miks teistel on parem elu? Mulle tehti liiga ja nüüd on kõik nii halb ja vastik. TEAD, KÄI PERSE! Palju õnne, et sulle haiget tehti! Palju õnne, et tööl on raske. Palju õnne, et sul on igav. TEE MIDAGI SIIS! Muuda enda elu. Kas sa pigem elad enda „turvalist“ elu vingudes või sa võtad ette ühe mega hirmsa ja julge sammu ning näed, kuidas magic hakkab pihta. See ei pea isegi mitte olema suur samm, võib ka olla tillukene, aga tee midagi. Muuda midagi. Asjad ei muutu iseenesest, sa pead ise muutma. Areng on pikk protsess. Sa võidad, sa kaotad, sa nutad, sa kasvad, sa õpid, sa proovid ning sa feilid, aga sa proovid uuesti ja uuesti, kuni sa õpid oma õppetunnid ära ja kuniks sa oled seal, kus sa soovid olla. Kui mitte praegu, siis millal? Kaotajad annavad alla, kui nad kukuvad. Võitjad feilivad, kuni nad õnnestuvad.  Ära anna alla, ära ela igavat elu. Ära lase elu mööda ilma elamata. Sul on antud see üks elu. Kasuta seda!

 

See on sinu enda ülesanne ennast hoida, keegi teine ei tee seda sinu eest

Ma olen teie käest nii palju positiivset tagasisidet saanud. Vanad tuttavad, sõbrad ning ka inimesed, keda poleks absoluutselt oodanud kirjutavad. Aitäh teile! Te kõik olete öelnud mulle: „Vau, kui tugev sa oled. Nii julge. Sa oled nii tubli.” Iga kommentaar annab julgust ning jõudu juurde. See on tõsi, ma pingutan, aga mul on ka nii palju asju, mille üle ma ei ole uhke. Ma olen teinud metsikult palju lollusi ja ettekääneks toonud, et mul on vaja puhata, mul on stress, mul on vaja midagi üksinda teha. Laps on daddy juures. Tööpäev sai läbi, mul on hetkeks vabadus, miks mitte välja minna, vahet pole, et homme peab tööle minema, aga see on minu vaba hetk praegu. Otseloomulikult, kui sul on vaba hetk, siis kasuta seda! Iseenda eest hoolitsemine ei ole isekas, see on vajalik. Probleem on selles, et ma ei hoolitsenud enda eest. Ma hoopis tuimestasin kõike, mida ma tunnen. Surusin alla kõik enda emotsioonid ning probleemid. Kui meil on raske me ei mõtle selle peale, et see on ajutine lahendus, haava lakkumine. Me lihtsalt soovime, et me ei tunneks hetkeks midagi, et meil oleks korraks lõbus. Tegelikult teeb see asja hullemaks ning sealt hakkas asi veerema.

Alates sellest, kui minust sai singlemom. Esimene kuu ei saanud ma mitte midagi aru, olin šokis. Teine kuu ma nutsin iga jumala päev, mitte neid ilusaid pisaraid, aknast välja vaadates ja ohates, vaid ma nutsin hüsteeriliselt suud kinni hoides kuna ma ei suutnud lõpetada. Arvan, et nutsin kõik oma pisarad ära, kuna pärast seda ei suutnud ma enam nutta, isegi kui oleksin soovinud. Teine kuu ma otsustasin, et aitab. Ma ei soovi enam midagi tunda, ma soovin välja minna ning lõbutseda. Lõbutsemine on väga oluline asi, kuna elu on nautimiseks ja elamiseks, mitte tuimalt edasi minekuks mõeldud. Aga lõbutsemisel ja lõbutsemisel on vahe sees. Tihti meie „lõbutsemine“ teeb meile hoopis liiga ja ei olegi tegelikult fun. Ma olin lonely as fuck. Okei, mees jättis maha, aga kuna ma olin kodune ema, alati Lisannaga koos ja nüüd järsku mõned korrad kuus ei olnud ka Lisannat enam. Korter oli täiesti tühi. Ma nautisin seda päeva osa, kui sain teha omi asju või pikki päevi tööl ning mulle meeldis ka mõte, et sain välja minna, aga ma ei suutnud üksinda kodus olla. Nii üksik tunne tuli peale, et ma oleksin teinud ükskõik mida, et ma ei peaks seal üksi olema. Mis sa arvad, mida üks lonely women teeb? Lonely drunk women… Magic Tinder, haha oi, mis jutud veel sealt tulema hakkavad, aga seda teinekord. Kõigepealt alustame, selle esimese korraga.

Lisame juurde, et mu enesehinnang oli madalam, kui muru. Ma põhimõtteliselt arvasin, et ma olen koll ja keegi ei taha mind. Mis on muidugi lollus, kuna lisaks sellele, et ma olen väga ilus naine olin ma  too aeg ka enda parimas vormis. Davai, läksime välja ja BUUM! Kohe hakkasid mehed ümber ringi siblima. Ma olin väga üllatunud. Ma polnud väga ammu tähelepanu saanud ning see tunne oli nii hea. Peaaegu sõltuvust tekitav… Lisame sinna alkoholi, ka seda ma olin eelmistel aastatel minimaalselt joonud. Ma ei käinud väljas, mitte kuskil. See eest, kui ma olin teismeline 13-16 , olin ma väga hull peoloom. Hull ja loll. Kui sa annad mulle alkoholi kätte, siis BUUM! you never know, mille peale ma tulla võin. Ma ise ka ei tea. Ma olen impulsiivne inimene ning alkohol korrutab selle miljoniga.

Nii, nüüd on meil lonely Linda, madal ensehinnang, alkohol, mehed ümber ringi. Oh, it felt good! Ma ei pidanud mõtlema, mul ei olnud muresid. Ma sain lõpuks elada elu, mida teised minu vanuses elasid. Ma sain hetkeks olla samamoodi lihtsalt noor. Mulle nii meeldis, kuidas mehed mind vaatasid ja tekkis isegi mingi positiivne arvamus endast. See oli nii põnev. Ma ei osanud alguses midagi teha, kuna ma olin 3 – aastat ainult ühe mehega olnud, ainult ühte vaadanud. Aga no worries, need oskused tulid või ei tulnud ka, kes teab, ma olin purjus ning sealt hakkasid minu üheöö suhted pihta.

See oli vana-aasta õhtu, kui minu esimene härra, austraallane, pakkus nii palju tähelepanu, ma tundisn ennast nii hästi. Meil olid ühised tuttavad ning olime mitu korda samasse baari sattunud. Ta elas mu kõrval majas, seega eriti lihtne.  Ma vist olin tööl too õhtu ning peale seda jõin ennast hästi kähku täis. Väga ei mäleta aga ma ise läksin tema juurde, tema koju. Tal oli mingi sõber ka seal, aga too kadus kähku. Me olime diivani peal temaga ja u know, erutav flirt ja pilgud ja rääkisime juttu — enda unistustest ja plaanidest. Ta rääkis kui ilus ja eriline ma olen ja et ära mõtle täna enda probleemidele, lihtsalt oleme. Ma polnud kedagi teist veel suudelnudki. Ja siis me suudlesime, see oli alguses nii imelik, kuid mul oli nii hea tunne, et keegi soovis mind, keegi arvas, et ma olen ilus. Sealt läks see edasi ning järgnes juba seks ja kõik.

Seks oli mõttetu, eufooria oli üle läinud, pohmakas hakkas peale tulema, kurbus trügis taas sisse ning tema kõrvale magama ma ei tahtnud jääda. Tahtsin kohe põgeneda ja läksingi koju. Tunne oli selline, et käisin kedagi rahuldamas ning siis lahkusin, dirty tunne oli. See täitis mu üksinduse vaid hetkeks, nagu alkohol. Hommikul tundsin ma ennast sitemini kui varem ja see oli alles esimene kord.

Alati, kui ma rääkisin kellegile, et mul on üksik olla, siis kõik ütlesid mulle, sa ei ole ju üksinda, sul on Lisanna. Jah, ma ei ole üksinda, mul on laps. Seda enam on mul vaja tuge. Kui sul on laps, siis seda enam on sul vaja abi, sul on vaja kedagi. Mul polnud kedagi. Sõbrad, kellel polnud õrna aimugi, milline on mu elu, mida tähendab olla sellises olukorras nagu ma olin. Nad kahjuks polnud piisavad, nendega sain ma väljas käia ning unustada hetkeks oma tegeliku elu. See polnud probleemiga tegelemine, see oli selle eiramine. Ma arvasin, et mul on vaja kedagi, kuna keda mul selle kõige juures samuti polnud olin mina. Ma ei kannatanud üksinda olla, ma ei kannatanud iseennast. Nagu lollike vaatasin igat meest sellise näoga, et äkki tema on see, kes tuleb ja päästab mind. Kui temaga midagi tegin, siis tundsin jälestust ning põgenesin. Nii on olnud iga jumala mehega.

Vahest pead sa hoopis ise olema iseenda kangelane. Päästa ennast sellistest tegudest, ära rüveta ennast. See teeb asja ainult hullemaks, kuni oled kinni selles mustris, see tundub sulle juba normaalne. Võitlen sellega endiselt, and that’s not cool. Kui varem surusid enda emotsioone alla, siis nüüd ei leida sa neid enam sealt alt ülesse. Ma pole suutnud päriselt armuda, seega ma otustasin endasse taas armuda nind armastada isennast, hoides ennast rumaluste käest nagu need. See on sinu enda ülesanne ennast hoida, keegi teine ei tee seda sinu eest.

Miks ma räägin sulle sellest kõigest avameelselt ja avalikult? Võibolla, siis sa näed kuhu ma nende „ägedate“ tegudega välja lõpuks jõudsin. Kuidas ma endale auku kaevasin ja sinna sisse kukkusin. Wait and see.

 

 

 

Sa pole siia maailma loodud, et sobituda halli massi. Sa oled loodud siia, et välja paista

Üks suurimaid vigu, mida me saame teha, on iseennast maha teha. Ma pole piisavalt hea… Ma ei saa hakkama.. Ma olen kole.. Ma pole midagi väärt… See on pöörane, kui tihti me tegelikult niimoodi mõtleme. Kuidas me ei armasta iseennast, kuidas me pidevalt võrdleme ennast teistega – absurd. Me oleme kõik täiesti erinevad inimesed. Me kõik mõtleme omamoodi, näeme välja omamoodi. Meil kõigil on erinev hääl, meil kõigil on erinev nägu. Kuidas me üldse saamegi teineteist võrrelda? Miks me seda üldse teeme? Mille kuradi pärast sa tahad olla täpselt nagu keegi teine? Miks sa soovid kopeerida? Ole sina ise! Ole originaalne! Kas sa mõistad ka, kui unikaalne sa oled. Siin maailmas pole mitte kedagi, peale sinu, kes oleks täpselt nagu sina. Ära varja enda potentsiaali ega raiska oma aega, proovides olla keegi, kes sa pole. Elu suurim ülesanne on avastada, kes sina oled. Usaldada ennast ning ole see, kes sa oled. Ma ei ole siin, et öelda sulle, et see on kerge. Ma olen siin, et öelda sulle, et see on seda väärt! Magic hakkab pihta, kui sa avastad self-love’i. Usu mind, ma tean. See on see, mis juhtus minuga.

Ma tegin ennast koguaeg maha. Võrdlesin ennast pidevalt teistega ja olin keegi, kes üritas olla keegi teine ehk tulemuseks olin ma „midagi”. See „midagi“ ei ole ju tegelikult mina. Kuna ma ei arvanud, et lihtsalt mina olla on piisav. Aga see ON piisav. See on nii kuradima oluline, olla lihtsalt sina. Siis sa tõmbad enda ligidale need inimesed, kes on mõeldud sinu ellu. Tõmbad ligi need sündmused, mis on mõeldud sinu ellu. Kui sa mängid kedagi teist, tuleb su ellu ka midagi, mis pole sinu jaoks mõeldud. Raisatud potentsiaal on selle nimi.

See, miks sa oled õnnetu ja ei armasta isennast on sellepärast, et sa proovid olla keegi teine. Ja kuna sa proovid olla keegi teine, kes sa tegelikult ei ole, ei saagi sa ennast armastada. Kuna sa ei oska olla keegi, kes sa pole. Sa võrdled ennast teistega, sa näed, kui tore oleks vot selline olla ja selline olla. Nii ilus on vaadata, neid ideaalseid inimesi, kellel on ideaalne elu ja ideaalne kodu. Tegelikult sa ju ei tea, milline on nende elu. See on see, mis välja paistab. Ära ürita olla midagi, millest sa isegi tegelikult aru ei saa. Sa vaatad ümberringi, sa vaatad, mis toimub meedias, sa vaatad, mida su sõbrad teevad, sa vaatad, mida täiesti võõrad teevad. Sa proovid ka seda sama teha, mida kõik teised teevad. Sa soovid sobituda siia maailma. Kui hakata mõtlema, siis me proovime olla hall mass, sest me kardame, et see, kes me tegelikult oleme ei sobi teistele. Kallis sa pole siia maailma loodud, et sobituda halli massi. Sa oled loodud siia, et välja paista. Who the fuck cares, kui sa ei meeldi kõigile. Mis seal vahet on, mida teised sinust arvavad? Kõige olulisem on see, mida SINA endast arvad. Kuna sina oled see, kes vaatab peeglist vastu. Sina kuuleb oma mõtteid, tunneb oma tundeid ja emotsioone. Sina oled see, kes kõnnib seda eluteed, mis sulle on antud. Miks sind huvitab inimese arvamus, kellega sa ei pruugi tulevikus isegi mitte suhelda? Miks on sulle nii oluline, mida tema sinust arvab?

Me otsime pidevalt kellegi heakskiitu. Meil on vaja koguaeg kuulda, kui ilusad me oleme, kui andekad me oleme. Kui meile seda ei öelda, siis arvame, et oleme inetud ning pole midagi väärt. See on puhtalt sellepärast, et sul pole suhet iseendaga. Sina ise saad endale seda kõike öelda, sest sina oled koguaeg iseenda jaoks olemas. Inimesed ümberringi liiguvad, aga sina jääd ja oled enda jaoks olemas. 99% võitlusest on saada enda pea õigesse kohta. Hakka prioriteediks enda elus. Ole selline inimene, kelle ümber sa ise tahaksid olla. Lõpeta enesehaletsus ning võta kontroll enda elu üle. Võta ennast kokku! Sa saad sellega hakkama. See on sinu elu ja see on nii ilus elu. Sa elad seda ainult ühe korra. Kui sa alustad elu lõpuks iseendana, siis kõik alles algab. Enne seda ongi üks suur segadus ja õnnetus. Trust me, I know!

Olla ema, on olla kellegi jaoks number üks siin maailmas

Paneme nüüd korraks need rasked ja keerulised asjad kõrvale. Soovin teile jagada hoopis seda imelist poolt, miks on ema nii hea olla. Alustame sellest, kui tore oli rase olla. Oioi.. Ma olin nii armunud too aeg ja nii-nii õnnelik. Ma käisin parasjagu koolis, Tekos, õppisin kokaks ja Baby daddy oli minu klassivend. Meie suhe oli alguses, aga me olime juba ülepeakaela armunud. Mul olid imelikud kõhuvalud ning käisin naistearsti juures. Ma olin kodus ka teinud rasedusteste, aga need polnud kunagi positiivsed, seega ma ei arvanud, et ma rase olen. Mingi kahtlus oli ikka, aga ei tunnistanud seda endale.  Kõik oli chill ja olime toredad noored nagu noored ikka. Käisime pidudel, väljas, koolis ja no enamus ajast olime siiskit voodis.. u know.

Ma mäletan nii palju, et oli tavaline koolipäev. Istusime koos matemaatika tunnis Baby daddyga, kui  mulle tuli telefonikõne. Läksin klassist välja ning võtsin vastu: „Tervist! Olen arst blabla ja mul on teie testide tulemused käes. Kui vaatan, siin seda hormoonide taset, siis olete umbes 7ndat nädalat rase. Mis me nüüd edasi teeme? Kas paneme aja abordile?“ Esiteks, BUUM! Kuidas palun? Ma olen mida? Ei pane aega kuskile, nalja teete? Ma hakkasin kohe nutma ja lõpetasime kõne, leppides kokku uue aja. Nutsin aga rõõmupisaraid. Mitte üheks sekundiks ka ma ei ole mõelnud, et ma ei sooviks seda last. Ma olin nii nii õnnelik, kui ma seda kuulsin. Arvatavasti mu hormoonid ka möllasid ja buusti andis juurde see, kui väga armunud ma olin. Läksin klassi tagasi. Istusin Baby daddy kõrvale. Nuttes. Kõvasti nuttes. Sõbrannad tagant küsisid, mis värk on, keegi klassivendadest kuskilt tagant küsis, mis sa saad endale väikse õe või midagi, et sa nii õnnelik oled? Haha. Eksole. Baby daddy oli ka, et mis värk on. Ma ei osanud muud teha, kui kirjutada talle vihiku serva peale: „Ma olen rase.“ BUUM! Ma arvan, et tal jäi süda seisma hetkeks. Ta võttis minult käest kinni ning me jalutasime klassist välja ning läksime koju. Tee peal jõudis ta ka oma emale SMSi saata, et ma olen rase. Seda nägu oleks küll tahtnud näha…

Igaljuhul niimoodi jõudis see uudis minuni, et ma olen rase ja sealt see emaks olemine pihta hakkas. Tegelikult, mis seal imestada, et ma rasedaks jäin, kui me kordagi kondoomi ei kasutanud ning seksisime vähemalt 3x päevas. Miinimum 3x, tihti ka rohkem. Seega kallid lugejad, kasutage kondoomi, kui te veel järglasi ei soovi, kuna lisaks kõigele sellele, sain ma hiljem arsti käest teada, et kui natukene arvutada, siis jäin ma rasedaks juba põhimõtteliselt esimesest korrast. Piisab ühest korrast and here you go! You are a mom!

Koolile ma enam väga ei keskendunud ning olin lihtsalt õnnelik rase. Oi, kui uhke ma enda punnu üle olin. Olla rase on olla uhkusega paks. Sa võid süüa absoluutselt kõike ning rõhutada enda kõhtu riietega. Mäletan, kuidas mul veel polnudki õiget kõhtu, kuid punnitasin seda kuna tahtsin näidata, kui rase ma olen. Raseduse ajal oksendasin ma heal juhul 3x , seda ka siis, kui ma kiiruga ärkama pidin. Peale selle, ei midagi. Lõpuks olid valusamad rohkem mu jalad, selg ka natukene, aga see oli minimaalne mure. Baby daddy aitas mind selle koha pealt massaažiga. Ma magasin enamus ajast, lasin ennast poputada ning olin õnnelik. Rasedus ei häirinud isegi mitte sekselu. Ma arvan, et see ainult suurenes tänu hormoonidele. See oli üks minu lemmikumatest aegadest elus. Oi ja see, kuidas sa tunned, kuidas laps su sees liigutab. Mine.. See on midagi maagilist. Su sees liigutab ennast inimene. Sinu inimene. Sinu laps. Viskab vahest sulle nukke ja siis teeb seal saltosi ja no, see tunne on kõige ägedam tunne maailmas. Ma tahan kunagi kindlasti uuesti seda kogeda. Ma tean, et on ka väga palju teisi rasedate lugusi, kuid minu rasedus oli amazing.

Sealt edasi, kui laps sündis. No jällegist, mine… Enda lapse lõhn, see kui pehme ta on ja see kuidas ta naeratab sulle läbi une või kuidas ta koogab. Ma arvan, et ma veetsin tunde ja tunde teda lihtsalt nuusutades ning paitades. Ma ei suutnud olla ilma temata. Mu süda tilkus verd, kui ma alguses ta kellegi teise sülle andsin. Ma tahtsin teda ainult endale. Mitte kunagi ei oleks tahtnud teda maha panna. Ma mäletan, kuidas olin armukade, kui ta kellegi teise käes oli või keegi teda vaatas. Ulme. Kui ma esimest korda pidin lapse jätma kellegagi, oi ma passisin koguaeg telefoni, olin koguaeg mures. Kui lapse magama panin käisin vähemalt kümme korda katsumas, kas ta ikka hingab.

See hetk, kui laps tõstab kaela esimest korda, kui ta naerab ärkvel olles, kui ta itsitab esimest korda, kui ta naerab tugevalt ning sina naerad järgi ja te ei suuda kumbki lõpetada. Amazing! Ning sealt edasi tuleb keeramine, roomamine, istumine, püsti tõusmine, kõndimine, rääkimine. Kõik need sündmused ja paljud teised on lihtsalt sõnatuks võtvad. Olla ema on next level crazy amazing experience. Ma olen nii õnnelik, et mul on Lisanna. Minu laps. Minu seest välja tulnud. Wau!

Ta suudab iga päev teha midagi, mis paneb mind naeratama. See kõik on nii seda väärt! Ükskõik, kui palju ta ka ei jonni või pahandust tee,  see käib asjaga kaasas. Ükskõik, mida ma olen pidanud läbi elama, mul on laps. Mina olen tema ema. Olla ema, on olla kellegi jaoks number üks siin maailmas. Pole olemas imelisemat tunnet ega sidet. Tule vaata meie hetki snapchatis või intagrammis, et saada aru, mida ma mõtlen. Ma ei vahetaks seda mitte kui millegi vastu. See on seletamatu side, mis sul on lapsega ja ma olen kõige õnnelikum ema, et mul on just Lisanna. Ta on minu päike, minu valgus, minu sära, minu rõõm, minu kõik. Minu elu.

See on okei, kui kõik pole okei

Hetkel olen enda eluga heas kohas, kuid otseloomulikult on mul hetki, kus tahaks nutta. Kus ma tean ja tunnen, kui ebaõiglane see maailm on. Kuidas inimesed valmistavad sulle pidevalt pettumust ja ei anna sulle seda armastust vastu, mida sina neile annad. Kuidas vahel tunned, et sa pead kogu aeg tugev olema.

Õppisin Prantsusmaal, et see on okei, kui kõik pole kogu aeg okei. Emotsioonide välja laskmine on nii oluline. Nuta, kui sa tunned, et see on vajalik. Ausalt. Nuta! See teeb sulle head. Tunne enda emotsioon lõpuni ära ning ära hoia tagasi. Sest pekki, sulle tehti haiget ja jah tõesti sa ei ole seda valu endale valinud. See on okei, kui sa tunned, et seda on liiga palju. Sest vahel seda ongi liiga palju ja tunneme, et me ei tea kuidas selle pasahunnikuga toime tulla. Me ütleme endale, et me peame olema tugevad, me ei saa murduda, meil pole selleks aega. Kallis inimene, emotsioonide välja laskmine ja näitamine ongi tugevus. Näidata oma nõrgemat poolt on tugevus. Paluda abi on tugevus. Näidata, et sa ei ole täiuslik on tugevus. Seda suudab teha vaid tugev inimene. Nõrk ei tunnista mure ega probleemi. Tugev võtab midagi sellega ette. Ma tegin tükk aega nägu, et kõik on korras. Et mul on asi kontrolli all, et ma saan hakkama. Kuidas pole probleemi olla singlemom, teenindaja, teha remonti, omada sotsiaalelu, maksta arveid ja näha normaalne välja.

 Tehes sulle nägu, et kõik on okei olid mul kraanikausis nõud pesemata, kodu oli segamini, prussakad jooksid ringi, arved maksmata. Mul olid ärevushood. Ma tirisin enda juukseid, et mitte enda lapse peal ennast välja elada. Selleks, et tulla kõigega toime, on sul vaja kodus rahu ja vaikust. Kui sul on kodus 2-aastane laps pole sul öösel ka vaikust. Sellist asja ei eksisteeri. Lõpuks su pea lihtsalt kumiseb ja sa plahvatad. Ma vahel lihtsalt istusin maha ja hakkasin nutma. Ja siis tuleb see armas 2-aastane, teeb sulle pai ja pühib pisarad. Ja siis sa hakkad veel rohkem nutma, kuna see on sinu ülesanne tema eest hoolitseda. Nii kuradima raske on üksinda. Sa pead võtma tugevuse kokku, et abi paluda.

Olla singlemom on olla superwoman. Olla working singlemom on superwoman. Olla working singlemom with a clean house on extreme is this real superwoman. Olla working singlemom with a clean house who is also renovating the apartment is crazy level superwoman. Olla working singlemom with a clean house who is also renovating the apartment and also has a social life is unreal. Näed, kuhu ma sellega lähen. Hinga! Sind on ainult üks ja see, mida teed on super. Palu abi, kui näed, et ei saa kõigega hakkama või kui sul on lihtsalt raske. Sa ei pea kannatama ja ära ole endaga nii karm. Sa annad endast parima. Minul isiklikult oli häbi abi paluda. Iga kord, kui võtsin end kokku, et abi paluda tundsin ma süümepiinu, et kuidas ma ikka koorman kedagi enda muredega. Röövin kelleltki aega, kuna mul on abi vaja. See on lollus! Palun ole sina targem ja tea, et see on okei abi paluda! Ja sina, kellel on praegu kõik hästi, ole olemas enda lähedastele ja näita neile, et sa oled olemas ilma tingimusteta.

Me oleme inimesed. Me ei ole loodud siia maailma üksinda. Meid on siin nii palju ja me peaksime kokku hoidma ning üksteisele olemas olema. Kus on üldse öeldud, et sa pead üksinda hakkama saama millegagi, et sa pead kannatama? Lapse kasvatamine on meeskonnatöö. Sa ei saa korraga teenida raha, hoida kodu ning olla lapsevanem 100%. Jah, sellega saab hakkama, aga mis tulemusena? Alkohoolikuna? Depresiooniga?

Me tapame ennast, et olla täiuslikud ning see muudab meid hulluks. Sa kaotad iseennast hoolitsedes kõige muu eest, kui iseenda. Sa ei saa ennast alla jätta kogu sellele koormale. Kes sinu eest hoolitseb? Ka mina arvasin, et ma pean selle kõigega üksi hakkama saama, aga nüüd ma näen, kui palju lihtsam oleks olnud, kui ma oleksin reaalselt abi palunud. Sa oled nii tubli ja sa annad endast parima. See, mida teed, on piisav. Sa juba oledki superwoman. Sa saad hakkama ning head asjad hakkavad taas juhtuma. Ja ühel päeval sa vaatad tagasi ning isegi praegune olukord polegi nii hull.

Suurtel ideedel on väiksed algused

This is the excerpt for your very first post.

Tere!

Minu nimi on Linda Maiste ja ma olen üksikema. Sõna üksikema mulle väga ei meeldi, kuna ma pole üksik. Mul on väga hea suhe endaga ja ma ei tunne ennast üksinda. Seega “Singlemom” on palju parem. Kuna oioi, kui single ma olen. Mu põnn on mu maailm. Kui teil tekib kunagi võimalus Lisannaga juttu rääkida, siis näete ise, kui äge ja eriline laps ta mul on. Olla singlemom polnud mu enda otsus. Nii lihtsalt läks ja siin ma nüüd siis olen.

Ma olen hakkama saanud küll läbi erinevate raskuste ja takistuste, kuid siin ma olen ja see on minu elu. Kõik mu raskused ja takistused on mind kasvatanud ja ma olen nii palju self-love´i avastanud ja tahan seda ka sulle jagada. Ma andsin lahkumisavalduse ning tulin ära alalt, mis mulle tegelikult meeldis, aga töötada 200-250h kuus lapse kõrvalt on liig. Ma tegin seda tükk aega ja asi lõppes alkoholisõltuvuse ning depressiooniga. Klassikaline stressi ajutine leevendus, maagiline alkohol. Sa ei saa arugi, mil käib see klõps, kus asi on läinud ülekäte. Depressioonist lahti saamisest on möödas nüüd juba aasta, aga alkoholi pole ma joonud vaid üle kuu. See on pidev võitlus ja see pole kerge. Tähtis on see, kus su pea on asja juures.

Peale töölt lahkumist läksin ma 1 – kuuks Prantsusmaale. Täiesti üksinda. Mu baby daddy ning tädi ja sõbrad olid olemas Lisannale, et mina saaksin puhata. Vaadata elus tagasi ning laadida täis enda patareid. Seda ma tegin. Mul on olnud üks pöörane elu. Eriti enda vanuse kohta. Aga see on mu elu ja ma arenen ning kasvan pidevalt. Reisile minnes suurim küsimus mu sees oli, et mis ma nüüd siis edasi teen? Kui ma tagasi tulen pole mul töökohta. Jah, mul on pakkumised teistes restoranides, et olla vahetusevanem või teenindusjuht taas. Kuigi ma armastasin seda tööd, ei jää mul selle kõrvalt veel aega, et olla täiskohaga ema. Vaadake, mul olen mina, kellele toetuda ja mul on maailma suurim kingitus, kes toetub mulle. Õnneks olen ma ka õppinud rohkem abi paluma ja olen aru saanud, et ei pea alati kõigega üksi hakkama saama.

Nüüd ma olen siis reisilt tagasi ning mis ma nüüd siis peale hakkan? Otsustasin alustada selle blogiga. Ma südamest loodan, et seda saadab edu, kuna mul on nii palju teile öelda ning jagada. Näidata, mis peitub ühe üksikema kardinate taga. Milleks me naised võimelised oleme. Kui erilised igaüks meist on.

Jagan teile oma süngemaid aegu ning kõige õnnelikumaid hetki.

Kui sa oled minuga kunagi kokku puutunud, siis sinust tuleb siin arvatavasti juttu. Tule vaata, mis mul öelda on ning jaga ka teistele. Loodan oma looga jõuda kõigini, keda mu lugu inspireerida või aidata võiks.