Kuid ikkagi ei osanud ma arvata, et mul on depressioon

Photo by Henri Künnap

 

Kui ma räägin sulle enda minevikust, see pole selle jaoks, et sa mulle kaasa tunneks. Ole nüüd, ma ise ka ei tunne. Ma räägin seda selleks, et Sa mõistaksid mind. Ma räägin seda selleks, et saaksid paremini teisi mõista ja võib olla ka iseennast. Maailmas on nii palju erinevaid inimesi, kellel kõigil on erinevad eluteed. Ma räägin seda selleks, et sa näeks, kuidas on võimalik kõike muuta. Kuidas on võimalik endale ja teistele andestada ning lõpuks ometi elama ja elu nautima hakata.

Kõik asjad elus loksuvad lõpuks paika. Pead olema kannatlik ja mitte enda elu saboteerima. Alkoholi taha peitumine ei aita. Narkootikumide taha peitumine ei aita. Põgenemine ning vigade mitte tunnistamine ei aita. Sa ei saa enda elu eest ära joosta. Aktsepteeri seda. Tuleb ära kannatada rasked ajad ning nautida häid aegu. Tuleb lasta lahti negatiivsest, mis meid alla surub ja tuleb kinni haarata positiivsest, mis meid üles tõstab. Tuleb keskenduda headele asjadele ja uskuda, et kui kõik pole hästi, pole see veel lõpp.

Paraku, kui on rasked ajad, on seda ka keeruline uskuda. Kui sa ei usu ilusasse tulevikku ja olevik on sinu jaoks kohutav, siis tungibki peale depressioon. Ma mäletan nii hästi, kuidas ümberringi tundus kõik nii tume. Nii raske, nii kole, nii mõttetu. Ma ei tahtnud seda elu, mis mul oli. Ainuke lootuskiir ja päike minu jaoks oli mu laps. Ma võitlesin tema nimel. Kuid oli ka korduvalt ja korduvalt aegu, kus ma andsin alla, kui mul oli selleks võimalus. Ma mäletan nii hästi, kuidas piitsutasin ennast, et ma ei jaksanud olla musterema.

Kui minul parasjagu polnud tööpäev ja saime lapsega vaba aega koos nautida, olin ma väsinud ja omadega läbi, kui laip. Seda depressioon teebki – sul lihtsalt pole elujõudu. Sellele vastu võidelda oli pea võimatu. Negatiivsus võttis täielikult üle minu elu. Ega ma siis seda endale ei tunnistanud. Läks väga kaua aega mööda, kus lõpuks mõistsin, kui masenduses ma reaalselt olin. Ma unustasin sellest, kuidas minuga võiks juhtuda õnnetus ja mind enam poleks. Ma nägin unenägusid, kus ma jäin oma lapsest ilma. Miljon erinevat varianti, kuidas ise surma sain. Ärgates tundsin ma kurva tunnet, et ma reaalselt veel elus olen. Kuid ikkagi ei osanud ma arvata, et mul on depressioon. Ma arvasin, et need on normaalsed mõtted. Kuidas palun, eksole…

Otsi abi! Räägi oma sünged mõtted välja. Ära lase sellel kõigel enda peas toimuda. Kõige keerulisem on seda alguses endale tunnistada, teistele veel keerulisem. Kuid enne ei hakka mitte midagi paremuse poole minema, kui sa ei tunnista endale, kui perses sa omadega reaalselt oled. See on valus ja muutus ei tule üleöö. Kuid elu on elamist väärt! Ausalt on! Ma käisin sügavast august läbi ja välja tulemine oli korduvate kukkumistega, kuid näed – täna armastan ma ennast metsikult. Aktsepteerin ennast sellisena nagu ma olen, kuna mind on üks. Sind on üks. Siin maailmas pole mitte kedagi teist, kes oleks just nagu sina. On aeg seda näha ja lasta oma maagia valla. Anname jõudu positiivsele ja lõpetame selle elu raiskamise!