Sa annad endast kõik, kuid probleemid ja mured ei saa iial otsa.

Photo by Henri Künnap

 

Mida tähendab enesearmastus? Kui sa armastad ennast, pead sa ka enda eest hoolt kandma. See ei tähenda lihtsalt seda, et oled enesekindel ja meeldid endale. See on alles algus. Aktsepteerida ennast sellisena nagu sa oled. Kuid kedagi armastada, tähendab hoolt kanda ja mitte lasta endale liiga teha. Enda eest hoolitsemine on vägagi vajalik ja oluline, see pole isekas.

Mina näiteks, unustan enda eest hoolitsemise üsna ruttu ära, kui on palju tööd või ma tegelen teiste inimestega. Mul on probleem töö ning teised inimesed enda jaoks esimeseks panna. Mida üldse tähendab olla kohviku juhtaja? Kahe kohviku juhataja? See tähendab olla 24/7 kättesaadav ning joosta koguaeg ringi. Selline asi nagu täiesti terve päev mitte tööga tegeleda või kellelegi vastata, on pea võimatu. Tekib kohe küsimus, miks ma üldse enda vanast töökohast loobusin. Ma üritasin ju ometigi sellest elustiilist välja tulla. Seekord – jumal tänatud – ei käi alkohol minuga kaasas, kuid on korduvalt ja korduvalt tahtnud mind stressi tõttu murda.

Sa annad endast kõik, kuid probleemid ja mured ei saa iial otsa. Alati on kuskil midagi, mida on vaja lahendada. Ja siis sa küsid seda enda käest: „Miks ma seda teen?”. Arveid on vaja maksta. Okei, kuid arvete maksmine pole elu ja ma ei soovi niimoodi elu lõpuni elada. Just täpselt sellepärast ma ka edasi liikusingi ning oma eelmise töö seljataha jätsin. Sellepärast alustasin ma millegi uuega – oma blogiga, et olla toeks teistele, endale ning kusagile jõuda. Praegune töö imeb minust kõik välja ja ma ei soovi isegi mitte kirjutada. Seega, miks ma seal töötan? Nalja teete, et ma puhtalt palka saan, nalja teete, et mul haigekassatki on? Nalja teete, et ma magada saan? Nalja teete, et palk on vääriline sellele kõigele?

Ma leian ennast taas sellest kohast, kus mu töö on mu elu. Kuigi see tegelikult ju pole mu elu. Õnnelikuks ta mind ei tee, ta vaid tapab mind. Ära saa minust valesti aru, ma olen vägagi töökas ja on põhjus, miks mulle selline töö anti. Kuid leida see aeg endale ja enda eest hoolitseda, on mega keeruline, kuna ma annan endast alati rohkem, kui mul on. Ma lihtsalt olen selline. Ja kujuta ette, kui palju energiat läheb ühe perses kohviku üles töötamiseks. Kogu energia. Ja nüüd ma küsingi enda käest – milleks? Selleks, et areneda? Kuhu ma sellega arenen? Jah ma saan kogemust juurde, kuid kas see tasub nii pingelises keskonnas ära?

Ma arvan, et mu vaimne tervis pole veel nii tugev. Nii lihtne on ennast ära kaotada ja ma olen näinud nii kuradima palju vaeva, et muuta enda mustreid ja elustiili. Miks ma olen valmis sinna tagasi langema? Ma ei ole ju. Kuid, mis on see vastus ühiskonnas, kus ilma rahata ei saa? Miks ma elan äärmusest äärmusesse? Mul on veel nii palju rääkida ja samuti endaga tööd teha.

Töö ei ole elu. Sinu elu on kodus, sina ise oled elu. Sina oled oluline. See tööstaaž ja tegevjuhatajaks olemine pole oluline, kui oled seest katki ja lõhud ennast järjest rohkem. Tööl otseloomulikult peab käima, kuna muudmoodi lihtsalt ei saa. Ma soovin panna Sulle südamele – ole karmim! Võta omale aeg. Pole vaja kokku joosta, ennast põhjast leida ja alles siis endale aega otsima hakata. Teeme seda kohe ning hoiame ära masenduse, stressi ja depressiooni, kuna see on Sinu ülesanne enda eest hoolt kanda. See on sinu kohustus.

Elu on nii ilus ja imeline. Me peaksime olema hetkes ja seda nautima. Mitte stressama asjade üle, mis pole isegi mitte meie asjad. Sa peaksid magama minnes olema õnnelik ja tänulik oma päeva üle, mitte mõtlema silmad kinni, mida kõike sa täna ei jõudnud ja homme taas tegema pead. Tulemuseks oled peata kana. Õnneks teha muutusi on samuti meie endi käes. Alati on olemas lahendus. Kui pole võimalik või sa arvad, et pole võimalik tööd vahetada, siis on võimalik oma telefon aeg-ajalt välja lülitada ja lihtsalt võtta see aeg iseendale. Teha nii palju, kui on võimalik ja mitte ennast halvasti tunda, et sa ei saa teha rohkem korraga. Ennast piitsutada ei tohi. Sa oled imeline ja fantastiline tegelane! Hoiame ennast!

Kuid ikkagi ei osanud ma arvata, et mul on depressioon

Photo by Henri Künnap

 

Kui ma räägin sulle enda minevikust, see pole selle jaoks, et sa mulle kaasa tunneks. Ole nüüd, ma ise ka ei tunne. Ma räägin seda selleks, et Sa mõistaksid mind. Ma räägin seda selleks, et saaksid paremini teisi mõista ja võib olla ka iseennast. Maailmas on nii palju erinevaid inimesi, kellel kõigil on erinevad eluteed. Ma räägin seda selleks, et sa näeks, kuidas on võimalik kõike muuta. Kuidas on võimalik endale ja teistele andestada ning lõpuks ometi elama ja elu nautima hakata.

Kõik asjad elus loksuvad lõpuks paika. Pead olema kannatlik ja mitte enda elu saboteerima. Alkoholi taha peitumine ei aita. Narkootikumide taha peitumine ei aita. Põgenemine ning vigade mitte tunnistamine ei aita. Sa ei saa enda elu eest ära joosta. Aktsepteeri seda. Tuleb ära kannatada rasked ajad ning nautida häid aegu. Tuleb lasta lahti negatiivsest, mis meid alla surub ja tuleb kinni haarata positiivsest, mis meid üles tõstab. Tuleb keskenduda headele asjadele ja uskuda, et kui kõik pole hästi, pole see veel lõpp.

Paraku, kui on rasked ajad, on seda ka keeruline uskuda. Kui sa ei usu ilusasse tulevikku ja olevik on sinu jaoks kohutav, siis tungibki peale depressioon. Ma mäletan nii hästi, kuidas ümberringi tundus kõik nii tume. Nii raske, nii kole, nii mõttetu. Ma ei tahtnud seda elu, mis mul oli. Ainuke lootuskiir ja päike minu jaoks oli mu laps. Ma võitlesin tema nimel. Kuid oli ka korduvalt ja korduvalt aegu, kus ma andsin alla, kui mul oli selleks võimalus. Ma mäletan nii hästi, kuidas piitsutasin ennast, et ma ei jaksanud olla musterema.

Kui minul parasjagu polnud tööpäev ja saime lapsega vaba aega koos nautida, olin ma väsinud ja omadega läbi, kui laip. Seda depressioon teebki – sul lihtsalt pole elujõudu. Sellele vastu võidelda oli pea võimatu. Negatiivsus võttis täielikult üle minu elu. Ega ma siis seda endale ei tunnistanud. Läks väga kaua aega mööda, kus lõpuks mõistsin, kui masenduses ma reaalselt olin. Ma unustasin sellest, kuidas minuga võiks juhtuda õnnetus ja mind enam poleks. Ma nägin unenägusid, kus ma jäin oma lapsest ilma. Miljon erinevat varianti, kuidas ise surma sain. Ärgates tundsin ma kurva tunnet, et ma reaalselt veel elus olen. Kuid ikkagi ei osanud ma arvata, et mul on depressioon. Ma arvasin, et need on normaalsed mõtted. Kuidas palun, eksole…

Otsi abi! Räägi oma sünged mõtted välja. Ära lase sellel kõigel enda peas toimuda. Kõige keerulisem on seda alguses endale tunnistada, teistele veel keerulisem. Kuid enne ei hakka mitte midagi paremuse poole minema, kui sa ei tunnista endale, kui perses sa omadega reaalselt oled. See on valus ja muutus ei tule üleöö. Kuid elu on elamist väärt! Ausalt on! Ma käisin sügavast august läbi ja välja tulemine oli korduvate kukkumistega, kuid näed – täna armastan ma ennast metsikult. Aktsepteerin ennast sellisena nagu ma olen, kuna mind on üks. Sind on üks. Siin maailmas pole mitte kedagi teist, kes oleks just nagu sina. On aeg seda näha ja lasta oma maagia valla. Anname jõudu positiivsele ja lõpetame selle elu raiskamise!

Kui lased sõnadel ennast kontrollida, tähendab, et lased inimestel ennast kontrollida.

Sündmused meie minevikust mõjutavad meid kindlasti. Aga, kuidas minevikust täielikult lahti lasta? Ma arvan, et see polegi võimalik. Ma arvan, et see pole isegi mitte vajalik, kuna need sündmused on teinud sinust inimese, kes sa oled täna. Kes sa oled otsustanud olla. Sinu minevik ei määra sind. See, kes sa otsustad olla pärast seda, määrab.

Ma olen õnnelik ja olen elanud hetkes. Nii nagu peabki. Kuid paratamatult meenub, või eks ma ka tuletan ise endale meelde, oma minevikku. Ma arvan, et just See on oluline. Tuletada endale meelde, kui kaugelt sa oled tulnud ja kui kaugele on veel võimalus minna. Quote, mis mind rasketel aegadel edasi viis, oli: „You’ll never know how strong you are until being strong is the only option“. See on tõsi. Kui elu viskas mind külma vette ja polnud kellegi teise peale loota, kui iseenda, hakkasin ma lõpuks nägema, milleks kõigeks ma reaalselt võimeline olen.

Mida iganes ma pähe võtan, teen ma ära, kuna ma usun endasse ja see on kõige aluseks. Tuleb näha vaeva ja, kui teised sinusse ei usu, mis sellest? See on sinu elu ja loeb vaid sinu arvamus. Tõesta neile teisiti ja las nad vaatavad ja imestavad. Näita neile, et kõik on võimalik. Võib-olla hakkavad ka nemad endasse lõpuks uskuma ja nägema kogu seda maagiat.

Sa jäädki kannatama, kui sind mõjutab emotsionaalselt kõik, mis sulle öeldakse. Vaata asju loogikaga ja mõtle läbi, kas tegelikult on ka nii nagu väidetakse. Miks peaksid mingid tobedad solvangud ja vihalaused sind heidutama? Enamjaolt pole neil inimestel õrna aimu ka, kes sa oled. Nad pole kõndinud sinu kingades ja nad ei näe, kui suur ja hea on sinu süda. See on nende arvamus, enda elu põhjal, enda kogemuste alusel. Kui lased sõnadel ennast kontrollida, tähendab, et lased inimestel ennast kontrollida. Astu samm tagasi ja hinga. Sinul on kontroll enda elu üle, mitte teistel. Luba see pask endast mööda ja naudi enda elu, mis on sinu ja ainult sinu elu.

Sa oled maagiline, unikaalne, oma minevikuga, oma tulevikuga äge tegelane! Ära unusta enda väärtust! Oled vaid kõike kõige paremat väärt. Aeg on endasse uskuma hakata!

Kui nii mõelda, siis tegelikult meil on aega.

Kuidas nautida üksinda olemist? Ma mäletan nii hästi, kuidas ma absoluutselt ei kannatanud üksinda olla ega osanud midagi teha, kui olin üksinda. Koheselt hakkas igav ja oli vaja tegevust. Ma lihtsalt ei kannatanud üksinda olla ja selle lahenduseks oli mul filmide ja sarjade vaatamine. Täna näiteks, ma ei mäleta, millal viimati filmi või sarja vaatasin. Kunagi vaatasin Netflixi hommikust õhtuni. See on täielik aja raiskamine ja täna ma selleks õnneks aega ei leia ega soovi selleks aega ka teha. Pole vaja seda lisa müra enda pähe juurde.

Kuid kuidas nautida üksinda olemist? Kui sa tunned ennast alguses üksikuna, siis anna endale aega. Võta omaks see aeg ja olemine, mil oled üksinda. Olla vaikuses iseendaga on maagiline. Täna on see minu lemmiktegevus. Kõige rahulikum, kõige mõnusam, kõige huvitavam tegevus üldse. Olla üksinda, hingata välja ja nautida seda aega. Lasta oma peal teha restarti ning lihtsalt olla. Taastada oma jõud ning kuulata ennast.

Üks minu lemmikumaid tegevusi on panna kodus muusika valjuks, tantsida nii jaburalt, kui üldse võimalik, joosta ringi ning lollitada. Mitte keegi ei vaata mind, mitte keegi ei mõista hukka, mitte kedagi ma ei häiri. Olen vaid mina ringi kargamas ja see tunne on imeline. Kõige parem auru välja laskmine üldse. Pärast potsatan diivanile pikali, omadega täiesti läbi, kuid nii hea on olla. Pea on saanud nii selgeks ja vaim on saanud palju jõudu juurde.

Seda vaba aega, mida võtta ainult endale, on tõesti keeruline. Ma tean. Seda peaaegu polegi. Une arvelt seda ka ei tohi võtta. Uni on nii oluline. Seda on meil samuti vaja, et me saaks seedida enda mõtted läbi ja koguda taas oma energia kokku.

Kuid meil on aeg, mil sõidame ühistranspordiga. Meil on aeg, kui kõnnime üksinda punktist A punkti B. Meil on aeg, kus oleme pesemas. Meil on aeg, kus selle asemel, et telefonis passida, me saaksime olla vaikuses. Meil on aeg, kus teleka asemel saaksime hoopis endale keskenduda. Meil on aeg, kus leiame ennast muretsemast ning stressamast enda mõtetega. Tee nendele mõtetele stopp ning hakka parem unistama ja keskendu positiivsele.

Kui nii mõelda, siis tegelikult meil on aega. Meil on aega, et võtta hetk täiesti iseendale. Lihtsalt tihti me ei tea, mida selle hetkega peale hakata. Harjuta! Harjutamine teeb meistriks. Anna omale aega ja harju endaga ära. Kuidas muudmoodi me saame ennast tundma õppida ja avastada, kui toredad me oleme? Kuidas muudmoodi näha ja märgata, kui imelised me oleme? Kuidas muudmoodi leida tee enesearmastuseni?

Kui me vaatame sarju ja filme, me ohkame ja unistame sellest ulmelisest elust, mis pole reaalne. Või elame kaasa millelegi, mida tegelikult ei eksisteeri. Kui me telefonis scrollime oma news feedi, me ohkame ja vaatame, kui toredad elud on teistel sotsiaalmeedias. Me võrdleme ennast instagrami imelistega. Me soovime endale seda elu, mis tegelikult üldse ei pruugigi olla selline elu, kuid see paistab meile nii. Niimoodi sa ei leiagi õnne, kui võrdled ennast ebareaalsete asjadega.

Veeda aega iseendaga, kuna see aeg on parim aeg üldse. Sina oled siin ja praegu ning siin ja praegu toimubki reaalne elu. Naudi seda kohe. Ela hetkes, kuna elu on imeline!

Kõik, mida sa teed põhineb valikutel, mida oled teinud.

Kõik, mida sa teed põhineb valikutel, mida oled teinud. Need ei ole meie vanemad, meie mineviku suhted, meie töö, majandus, ilm mis on väljas, vaidlused millesse satume ega meie vanus, mis on süüdi. Sina ja ainult sina vastutad iga teo ja otsuse eest ise. Seega vaata endale otsa ja otsi üles enda vead ning tee nendega tööd, mitte ära näita näpuga teiste peale ega millegi kolmanda peale. See siin on sinu elu ja võim on sinu enda käes.

Ma olin harjunud kõiki ja kõike süüdistama enda kannatustes. Mu ülemus oli minu jaoks süüdi, et ma olin nii väsinud ja ta minult nii palju nõudis. Tegelikult olin ma ise süüdi, et ei osanud öelda „ei” ega osanud võtta endale vabu hetki. Selle asemel leidsin ennast pudeli küljest. Küll oli mu eks süüdi mu kannatustes, küll oli mu laps süüdi, et ma nii väsinud olin. Tegelikult ju absoluutselt polnud nemad sellega seotud. See on elu ja on normaalne, et meil on palju teha. Me ise peame enda eest hoolt kandma ja tunnetama, kus kohast jookseb see piir, et me enam ei jaksa. Meie ise saame teha pausi ja puhata, mitte nähvata ega toriseda vaid leida õige hetk, kuidas puhata ja kuidas vähendada enda stressi.

Küll olid mu sõbrad süüdi, et nad ei viitsinud midagi teha, kui ma tahtsin midagi teha. Või, mis iganes asjadega me üksteist närvi ajada suutsime. Jällegi – absoluutselt polnud see ju tegelikult nende süü. See, et sa ei suuda omale tegevust leida on sinu enda probleem.

Kui sul on igav, otsi omale tegevust. Kui sul on probleemid, otsi endale lahendus. Kui sa oled väsinud võta puhkust. Kui sa tunned, et sa jooksed kokku ja soovid närvi minna, siis võta paus. Kui sul on asjad ülepea kasvanud, siis alusta ühest asjast. Kõike korraga ei saagi teha. Hakka algusest pihta ja tee tasapisi. Ära piitsuta ennast. Kui on liiga palju, siis puhka. Tee üks asi ära ja taas puhka, tee järgmine asi ära ja nii edasi. Kui sa arvad, et sul pole selleks aega, siis palu abi. Inimesi on ümberringi nii palju. Alati leiab abi. Peab lihtsalt oskama seda küsida.

Kuna poolpaljalt rätikus on vaja teha tuhat videot

Teate, kui tore on saata neid imalaid „I love you“ sõnumeid. Täitsa pekkis, kui tore. See on nii imal, see on nii tobe, see on nii naljakas minu jaoks, aga mulle nii väga meeldib neid saata. Snapchat on meil pidevalt punane. Kui ma Teile jagan enda snapchati storysse teie meelest palju asju, siis oma mehele saadan ma neid veel rohkem. Niimoodi peamiselt suhtlemegi vist, kuna trükkida on nii igav ja inglise keeles on üleüldse parem rääkida sõnadega ja pilt ütleb ju omakorda veelgi rohkem, kui tuhat sõna.

Kui varem käisin ma pesus viisteist minutit, siis nüüd kulub alati vähemalt pool tundi, kui mitte rohkem. Kuna poolpaljalt rätikus on vaja teha tuhat videot  talle ja saata, kuna meest kiusata on ju tore. Eriti, kui me koos pole. Kui ma varem alustasin tööl kohe tööga, siis nüüd läheb samuti mul poole rohkem aega, kuna ma pean talle videosid tegema ja jutustama, mida kõike ma tegema pean ja mis kõik tegemata on jne. Kusjuures, see on mega tervislik. Neid videosid tehes ja saates, peegeldan ma endale iseennast. Me ütleme selle kohta valjusti mõtlemine ja me lihtsalt jagame enda mõtteid teineteisele.

Uuh, see mees on minu teine pool ja see on nii cool. Elu on täis üllatusi – no tõesti on. Ma ütlesin teile ja ka endale, et ideaalis järgmine mees kellega ma magan, on mu future baby daddy. Niimoodi see ka läinud on. Kas temast mu baby daddy saab, eks me näe tulevikus, kuid kokku loodud me igatahes oleme. Meie kõigi jaoks on kusagil see keegi olemas. Tuleb lihtsalt tõesti olla sina ise ning temal olla tema ise ja te tunnete üksteist ära. Maskid alla lasta ning avastada, sina see oledki.

Lisaks tahan sulle meelde tuletada, et see on nii väga okei elada elu, millest teised aru ei saa kuna see on sinu elu. Minu kohta on nii palju öeldud, et: „Haha, mis prints valgel hobusel? Mis karjäär? Ta on ju põhiharidusega alkoholisõltlane,” aga no näed – prints valgel hobusel tuli. Karjäär muudkui samamoodi edeneb. Põnevad, põnevad asjad toimuvad mu kohvikutööga ning samuti selle blogiga. Ma olen väga väga elevil. Kedagi ei huvita sinu haridus. Okei, kui sa soovid minna ülikooli teatud asju õppima, siis muidugi, kuid elukogemus on midagi palju olulisemat. Ma alustasin ettekandjana ja olen roninud vanakooli viisil redelist üles ning teen seda ka edasi. See, et mul pole mingit tunnistust ette näidata, ei tee mind rumalaks. Ausalt ei tee. Teeme koos IQ-testi ja sa näed ise ka. Ma arvan, et tulla toime ilma hariduseta ja olla seal, kus ma omadega olen, juba näitab, et tegemist ei ole rumala inimesega.

Seega usu endasse! Liigu edasi! Las koerad hauguvad. Sina näe muudkui vaeva edasi ning tunne juba praegu elust rõõmu. Elu on ilus! Elu on imeline! Head asjad juhtuvad heade inimestega.

Ma ei ole parem, kui sina. Sa ei ole parem, kui mina.

Olla ignoreeritud inimese poolt, kelle käest sooviksid enim tähelepanu, on üks kõige hullemaid tundeid siin maailmas. Kuid kui sa vaatad piisavalt sügavale enda sisse, siis sa saad aru, et see inimene oled sina. Ma arvan, et kui me tunneme ennast nii haavatavana kellestki teisest, on see lihtsalt elu meile näitamas, et tegelikult ei anna me endale ise piisavalt tähelepanu. Tavaliselt kaasneb see häiretega, mis viib meid sellisesse tähelepanu vajavasse seisundisse. Tegelikult see inimene oli lihstalt viimane piisk karikasse, et sulle lõpuks jõuaks kohale, et sa ärkaksid ülesse ning leiaksid tee taas enesearmastuseni.

Ma mäletan nii hästi, kuidas mul oli kinnisidee meeldida oma eksile. Kui ma temaga koos ei olnud, oli lausa füüsiliselt valus. Ma klammerdusin täielikult ega andnud talle ruumi. Mul ei olnud enda elu ning see oli nii vale. Ebaõiglane minu suhtes, ebaõiglane tema suhtes. Ma soovisin teda omada. Kuid kedagi armastada tähendab lasta neil olla vaba ning jagada armastust. Mitte hoida kinni ning sundida armastust.

Ma olen täiesti ülepeakaela armunud. See on nii huvitav, kuidas kõik on täiesti teistmoodi. Nüüd, kus ma tean enda väärtust ning ma pole ebakindel. Mu peas pole kordagi olnud mõtet, et äkki ma pole piisavalt hea, äkki ma tegelikult ei meeldi talle, äkki talle ei meeldi see ja too. See idiootsus mu peas puudub. Eelmises suhtes olid need parakad koguaeg. Ma mäletan isegi, et kui me abiellusime, ma teadsin, et me ei jää kokku. Ma lausa ütlesin, et üle 5 aasta me nagunii koos pole. Kes abiellub sellise mõttega? Lubagem naerda. See suhe oli lihtsalt nii vale nii mitmes võtmes. Polnud teineteise hoidmist vaid pigem oli pidev võistlus, kes mida valesti rohkem teeb. Ma mäletan nii hästi, kui õnnetu ma olin ja kuidas ma väitsin endale, et selline see suhe ongi. See ongi armastus. Väga ebatervislik. Seega, kui ma ütlen, et mul on kurdima hea meel, et mind maha jäeti, siis ma ka mõtlen seda. Miks ma peale seda nii lolliks läksin, olin lihtsalt mina oma valuga tegelemas ja avastamas, kes ma tegelikult olen. Kuna varem ma tõesti ei teadnud seda.

Palun ära saa minust valesti aru. Ma ei süüdista enda eksi enda lollustes ja tegudes. Me ei olnud üksteisele head kaaslased. Ma kannatasime tükk aega koos, kuna me ei osanud kumbki teineteist tegelikult armastada. Noored ja lollid eksole. Me saime mõlemad metsikult suure elukogemuse sellest kõigest ning kõik, mis on peale seda mu elus aset võtnud, on toonud mind sellesse hetke. Mina usun siiralt ja tugevalt, et kõik mis juhtub siin elus, on põhjusega. Kõik negatiivne ja positiivne on toonud mind siiani. Ma olen õnnelik. Nii kuradima õnnelik. Ma olen valinud positiivse mõtlemise ja positiivse elu. Mu teele sattus imeline mees. Mu blogi on mu uus kirg. Mu lapsel läheb hästi. Ma töötan kohvikus juhatajana. Ma näen imelist tulevikku ja mu elu on ka praegu imeline.

Nii kaua olin ma kinni mõtetes, et miks läks küll niimoodi? Millega ma selle pasa ära teenisin? Miks elu nii ebaõiglane on? Kogu see pask ei olnud absoluutselt pask. Need olid õppetunnid, millest ma olen õppinud ning õpin tulevikus veel ka teistest. Minu suurim tugevus, ma arvan on see, et ma tunnistan endale oma vigu, ebaõnnestumisi ning muudan ennast. Ma ei süüdista teisi vaid vaatan enda sisse. Mida tegin mina valesti. Kuna see siin on minu elu ja mina vastutan enda tegude eest. Jah tõesti, kallid lugejad, ma olin nii kadunud, kui üldse olla sai. Kuid näed – selle asemel, et ennast edasi hävitada ja elu eest põgeneda, olen otsustanud selja sirgu lüüa. Ma ei ole parem, kui sina. Sa ei ole parem, kui mina. Me oleme inimesed. Me ei ole täiuslikud. Tunnista endale enda vigu, mitte ära näita näpuga teise inimese peale. Kõik see muutus, mida me elus soovime, saab alguse meie endi seest.

Seega naised – ma tean, mida tähendab ennast vihata

Varem, kui ma vaatasin peeglisse, nägin ma vaid enda vigu. Mitte midagi muud. Mu silmad vaid peatusid voltidel, mis mulle ei meeldinud. Ma ei kandnud lühikesi varrukaid avalikus kohas  kaheksa aastat, kuna alates teismelise east ma vihaksin enda käsi. Need olid paksud ja kaenla alla jäi alati volt, mis mulle ei sobinud. Peale lapse saamist jäid mu kõhule metsikult suured venitusarmid. Mu kintsudel on venitusarmid, mu kätel, mu jalgadel, mu tagumikul, mu rindadel. Mul pole mitte kunagi olnud lamedat kõhtu. Ma pole mitte kunagi olnud „peenike“. Ma polnud mitte kunagi number üks iludus seltskonnas.

Ma pole aastaid käinud avalikus rannas, kandnud päevitusriideid ega lühikesi pükse. Peale nii mitme erineva mehega magamist kandsin ma alati pikki riideid, kõrgeid kaeluseid ning pikki pükse. Lohvakaid kampsuneid ning maksikleite. Ma tegin seda siiskit stiilselt, kuid ma ei kannatanud ennast näidata. Kõik riided, mis ma poest ostsin olid alati meelega XXL. Mida suurem seda parem. Mida suurem seda turvalisem. Mida rohkem ma olin kaetud, seda parem oli olla.

Nii palju ebakindlust, nii palju rõvedust oli mu sees peidus, kuni ühel päeval ma otsustasin ennast kiilakaks ajada. Ma tundsin, kuidas kõik mu vanad halvad mälestused kadusid. Mul polnud enam juukseid, mille taha peitu pugeda ning minust kiirgas välja tugevus ja julgus. Mul polnud enam muud varianti, kui pea püsti tõsta ning omada julgusega seda, kes ma olen. Milline ma olen.

Ma olen naine, kellel on kurvid. Ma olen naine, kellel on armid. Ma olin naine, kes vihkas ennast, kui ta peeglisse vaatas. Ma olin naine, kes ei uskunud komplimente. Ma ausalt arvasin, et mu üle naerdakse, kui tegelikult tehti  kompliment. Ma arvasin alati, et tegu on sarkasmiga. Ma arvasin, et ma olin monstrum. Ma arvasin, et ainus viis, kuidas mehele meeldida, oli temaga magada. Ma ei uskunud, et tõeline mina kellegile võiks sobida. Ma arvasin, et ma pole armastust väärt.

Ma pugesin peitu alkoholi taha. Sellest piisas mulle mõneks ajaks. Edasi ma pugesin narkootikumide taha. Õnneks taipasin lõpetada enne, kui ka nendega asi käest oleks läinud. Neid tarvitades sain ma hetkeks tunda ennast hästi. Sellele, et järgmine päev ja päev pärast seda olukord vaid hullemaks muutus, ma tol hetkel ei mõelnud.

Mu viimane pidu narkootikumidega on siiani minu jaoks üks madalamatest punktidest üldse. Tüüp, kellega sain tuttavaks tinderis, võttis meile Balti jaama juures hostelis toa. Me tegime MDMA-d, korgijooki ning speedi. Need on kolm tugevat narkootikumi. Segamini. See ei olnud ilus vaatepilt. See on asi, millest ma lihtsalt ei suuda detailselt rääkida, kuna mul hakkab sellele mõeldes füüsiliselt paha. Kuidas jõuab üks inimene nii madalale, et ei oska muud moodi lõõgastuda? Kuidas ebakindlused viivad meid selliste asjadeni? Ma võtsin vabatahtlikult korgijooki Balti jaama hostelis endale sisse mehega, kes tarvitas selliseid asju iga päev. Kas enam madalamale saab laskuda? Kas ma olin uhke enda üle, et midagi sellist tegin? Mul hakkab sellele mõeldes lihtsalt rõve.

Seega naised – ma tean, mida tähendab ennast vihata. Endaga mitte rahul olla. Arvata, et sa ei kõlba. Arvata, et oled paks. Tõelist ennast mitte näha. Kuid no näed – täna arvan, et mu kurvid on imelised. Ma jooksen meeleldi paljalt ringi ja eputan oma mehe ees, uhkusega. Ma tunnen ennast metsikult seksikana ja ta näeb seda. Enesekindel naine on kõige seksikam asi üldse. Ma armastan enda juures absoluutselt kõike. Kuidas see võimalik saab olla? Kuidas ma selleni jõudsin? Mu keha on ju samasugune. Ma olen ju sama inimene.

Ma tegin tööd sisemise endaga, siiani teen. Ma õpin ennast tundma. Ma näen ennast. Ma ei varja ennast. Ma panen kirja enda mõtted. Ma teen endale komplimente. Ma teen endale ise pai. Ma hoolitsen enda eest. Ma viin ennast ise kohtingule. Ma veedan aega endaga. Ma ei poe enam peitu elu eest. Ma üritan olla iga päev parem inimene. Enda jaoks, oma tütre jaoks, oma sõprade jaoks ning teie jaoks. Kuna tehes head teistele, soovides head teistele peegeldab see nii palju positiivsust sulle endalegi tagasi. See on midagi suuremat, kui sina ise. See on imeline tunne aidata kedagi, toetada kedagi. See on tunne, et sa oled oluline ja väärtuslik. See on teha midagi, mis pole isekas. Puhtalt heast südamest teha midagi teiste jaoks. Sa annad endast positiivsust ning sa saad vastu topelt positiivsust. Olla põhjuseks, miks keegi naeratab, on parim tunne üldse.

Jagagem soojust. Olgem toeks teineteisele. Olgem parem inimene iga päev. Tehkem midagi lihtsalt heast südamest, mitte midagi vastu oodates. Kui sul on võimalus kedagi aidata, siis tee seda. Ma mäletan nii hästi, kuidas ma arvasin, et ma olen kõige rõvedam naine maailmas. Täna ma arvan, et ma olen fantastiline, maagiline, imekaunis naine ja isiksus. Mitte ainult seksobjekt vaid lihtsalt naine. Inimene. Täielik meistriteos, täiesti ise. Ma olen mina. Ma olen unikaalne. Ma olen 100% piisav. Ma soovin südamest, et ma suudan ka sind, kes sa endast veel niimoodi ei arva kuidagigi suunata sellele imelisele teele, kus sa avastad enesearmastuse, kuna kõik see ilu ja maagia on sinu enda sees. Mitte välimus, mitte riided, mitte mehed, mitte keha, mitte aksessuaarid, mitte raha, mitte haridus, mitte sõbrad, mitte töö ei tee sind kauniks. Vaid see, mis peitub sinu südames. See, mis peitub sinu sees, on maagia. Kui sa lõpuks armud endasse, vallutad sa maailma! Sa oled imeline! Sa oled unikaalne! Sa oled sina. 

Ta õpib mind tundma ja seda on nii ilus vaadata

See on ulmeline, kuidas elus asjad lihtsalt loksuvad paika, kui sa tõstad oma pea eest ära. Lähed vooluga kaasa, mitte ei mõtle tuhandet erinevat asja peas välja, mis võivad juhtuda, mis sind hirmutab, mis vanasti juhtus, mida sa kardad. Mul on varsti teile jagada üks väga huvitav armastuse lugu, kuid ma ei jaga seda kohe, kuna see on alles alguses. Seda aga soovin sulle küll jagada, et ma olen nii kuradima õnnelik.

Ma olen mina. Mul polnud plaanis armuda, kuid juhtus. Ma otsustasin lihtsalt mitte mõelda ja oma pead vaevata eelmiste ebaõnnestumistega. Otsustasin olla üdini mina ja teha seda, mis mulle meeldib. Ei ürita meeldida, ei ürita mõelda, milline naine talle meeldida võiks. Ei pinguta üle. Ma olen lihtsalt mina ja tuleb välja, et ka temale üllatuseks see lihtsalt mina on rohkem, kui piisav. Kui sa ei pane maski ette ja ei mõtle üle, siis vauuu milline maagia sellega kaasneb.

Ma arvan, et suur põhjus, miks ma seda blogi kirjutan on selleks, et lõpuks ometi nähtaks, mis on minu kardinate taga – kes ma olen. Kuna jah tõesti, mu elus juhtub pidevalt midagi sellist, mis ei tundu reaalne, kuid see siin ei ole ilukirjandus. Kõik mu lood on tõestisündinud lood ja kõikide lugude taga on reaalsed inimesed. Kui ma käisin eile sõbrannaga jalutamas ja jutustasime, mis parasjagu meie eludes toimub, ütles mu sõbranna, et mu elu on nagu muinasjutt. Absoluutselt, mitte klassikaline, kuid tavaline igav elu see kindlasti pole. Eks see olegi põhjus, miks ma soovin oma lugu jagada ja rääkida. Lood otsa ei saa, kuna see on Lihtsalt Linda elu ja pööraseid, huvitavaid, erinevaid asju juhtub mu elus pidevalt. Ma ise olen sellega juba harjunud. Kuid see, mis nüüd hiljuti on toimunud, on olnud üks kõige imelisem ja positiivsem üllatus üldse.

Ma usun, et kõik juhtub põhjusega. Kohvik, kuhu tehti mulle juhataja pakkumine ning kus ma praegu töötan polnud absoluutselt minu plaan. Ma ütlesin mitu korda ära, kuid siin ma siiski olen. Mulle väga meeldib, kuna ma ei jahi taga raha. Ma jahin kogemusi ja võimalus areneda ning õppida midagi uut on minu jaoks oluline. Imeline kogemus. Ma otsustasin sellele tööle mitte vastu võidelda, kuna ma tundsin, et sellega kaasnevad väga põnevad asjad. Ma kindlasti jagan sulle ühel päeval, mis siin kõik on juhtunud. Kuid mitte täna.

Täna soovin ma lihtsalt sulle julgust juurde anda, et meie kõigi jaoks on kindlasti kusagil keegi olemas. Sa pead lihstalt olema sina ise. Oi, kui palju on minu kohta öeldud, et kuidas selline naine üldse omale mehe peaks leidma? Võin teid maha rahustada ja öelda, et isegi minul, kes ma olen oma mineviku suhtes avatud raamat ja räägin asjadest, mis nii mõndagi panevad peast kinni hoidma, pole tähelepanust puudust. Ma olen vägagi väärtuslik naine ning tema näeb seda. Ta nägi mu minevikku, ta kuuleb sellest veel nagu teiegi. Ta õpib mind tundma ja seda on nii ilus vaadata, kuidas ta iga päevaga avastab midagi uut minu kohta  ning mina tema ja tunded vaid suurenevad. Vaimusilmas näeb ta ka juba tuleviku Lindat ning juba praegu hoiab ta ka seda Lindat.

Ma tunnen, kuidas ta suudles mineviku Lindat otsa ette, kallistab praegust mind ning hoiab käest kinni tuleviku Lindal. See tunne, et sa oled üdini sina ja ei proovi olla keegi teine ja tema seda näeb, on imeline. See on lihtsalt fantastiline kombinatsioon ja see, mida kõike ta ilma küsimata minu jaoks teha soovib, on uskumatu. Ta oli lihtsalt klient, kes tuli kohvi jooma ja nüüd ta disainib ja teeb muudatusi minu blogis koos minuga kella 7ni hommikul. Ta soovib, et mind saadaks suur edu ning ta teeb seda lihtsalt lahkest südamest. Ma pole mitte kunagi tundnud, et keegi oleks mind rohkem näinud ja toetanud. Ma ei küsi mitte midagi ja ma saan rohkem, kui oleks võinud unistadagi.

Ma tunnen nagu mul oleks parim sõber. Ma tunnen ennast turvaliselt. Ma tunnen ennast rahulikult. Ma ei ole närviline ega karda, kuna mis iganes juhtub, see juhtub. Mina olen mina. Ma hoian ja hoolitsen ning tema teeb vastu sama. Kumbki ei palu midagi. Mõlemad lihtsalt liiguvad vooluga kaasa. Ma olen nii õnnelik ja mis iganes juhtub see juhtub. Põhjuseid ma näen juba praegu, miks ta minu ellu tuli. Eks me näe, kuhu see edasi liigub.

Kui sa armastad ennast, vallutad sa maailma

Leia ennast taas üles. Sa ei ole kadunud, sa oled lihtsalt vales kohas. Kõik, mis sinuga juhtub, kasvatab sind. Sa ei pea mitte kellelegi peale enda midagi tõestma, jäta see meelde! Ära ole endaga nii karm. Sa annad endast parima! Ma tean, et mina annan. Ennast piitsudada ei tohi.

Kui ma blogiga alustasin, ei käinud ma tööl ja ma olin just tulnud Prantsusmaalt, kus ma käisin täiesti üksinda. See oli imeline kogemus. Reaalselt võtta paus ja tunda tundeid, emotsioone, mis aastatega olid kuhjunud minu sisse. Kindlasti kõigil meil seda luksust pole, kuid sa küsid, kuidas ma lõpuks leidsin tee enesearmastuseni?

Ma tuhnisin minevikus, ma avasin uksed mille olin enda sees kinni löönud ning ma lasin kogu valu välja. Ma nutsin südamest. Oli aeg, kus keelasin endale pisarad, kuna kui oleksin nad välja lasknud, oleksin ma kokku kukkunud. Ma lasin endal viimaks olla „nõrk“, mis tegelikult on metsik tugevus. Lasta endal tunda, mitte teha nägu nagu oleks kõik hästi. Ma lasin valla kõik selle, mis mu sees toimus, olles ise turvalises kohas.

Ma mõtisklesin omaette ja suur küsimus mu sees oli, mis nüüd edasi saab? Ma lahkusin töölt ning läksin üheks kuuks Prantsusmaale, sest mu elus läks kõik hästi. Ma teadsin, et soovin seda hoida, kuna iga sügis käivitub minus masendus ning iga talv olen ma pimedas augus ja varem ma ei osanud sellega toime tulla ning lihtsalt põgenesin enda elu eest.

Kuid nüüd otsustasin, et ei ma ei lange masendusse ega depressiooni, kuna kontroll on minu enda käes ning ma võtsin ette suured muudatused. Astusin teadmatusse, muutsin oma mustreid. Peamine küsimus minu jaoks oli, kuidas ma saan tagada endale ja oma lapsele parema tuleviku? Kui ma jätkan selles restoranis, siis ma jäängi siia kinni ning jään elulõpuni vaid arveid maksma ning elu raiskama. Ma väärin paremat, mu laps väärib paremat. Mul polnud plaanis alkoholi maha jätta ja isegi mitte muid mustreid muuta. Mul polnud otseselt mitte mingit plaani, kuid kaudselt oli mul suur plaan.

See oli plaan alustada uut peatükki enda elus, kuna võim teha muudatusi on meie enda kätes. Astuda välja enda mugavustsoonist ning teha midagi, mis on hirmus, kuid annab sulle võimaluse millelegi uuele. Otsustasin vooluga kaasa minna. Ma kuulasin ennast ning enda sisetunnet. Mul oli selleks imeline võimalus ning võtsin osa programmist, kus terve nädal ei räägita sõnagi, ei kasutata telefoni ega internetti.

Ma olin täielikus vaikuses. Aeg justkui lendas ja seisis korraga. Ma kuulasin ennast. Ma olin hetkes. Ma tegin ühe väga suure pausi. Ma veetsin aega iseendaga. Asjad, mille taha varem peitu pugesin, kadusid eest ning ma nägin oma minevikku ning mõistsin, kui niimoodi jätkan, mitte midagi ei muutu. Sa ei saa teha samu asju uuesti ja uuesti oodates teistsugust tulemust.

Ma mõistsin, et mul on probleem alkoholiga. Mul on sõltuvus ja mul oli vajadus põgeneda enda elu eest, kuna ma ei uskunud endasse ning ma ei uskunud, et mulle piisab vaid minust endast, et enda elu muuta. Ma avastasin olles vaikuses, et asjad mida ma kardan on vaid ettekäänded endale, miks mu elu selline on. Kõik mu teod ja lollused olid selleks, et joosta elu eest ära. See pole võimalik. Niimoodi jooksed sa elulõpuni ja jäädki peidus olema.

Ootad, et keegi tuleks ja päästaks sind sinu enda käest. Hirmus on teha midagi uut, midagi mida teised ei tee, ega varem proovinud pole. Mis seal ikka, kõigel on esimene kord. Tugevus, tarkus, võim. See kõik on meie endi sees. Ma suudan veel elus korduvalt ebaõnnestuda, kuid just sellest me õpime kõige rohkem. Õpime enda kohta uusi asju, õpime maailma kohta uusi asju. Tuleb tunnetada ning endasse uskuda. Kõige olulisem tarkus on teada, et sa oled just selline nagu sa oled põhjusega. Sa oled unikaalne, sa oled teistsugune, sa oled sina.

Ma viimaks mõistsin, et mulle olid teiste arvamused palju olulisemad, kui minu enda omad. Olles ainult iseendaga kadus see ümber olev arvamuste sumin ära. Mul oli võimalus vaid ennast kuulata ning tunnetada.

Minus tärkas metsik armastus viimaks ka iseenda vastu. Teistest ma olen alati tohutult hoolinud ning soovinud aidata. Kuid kuidas sa saad teisi armastada, kui sa ei armasta iseennast? Tõeliselt sa ei saagi. Absoluutselt kõik algab sinust endast. Kui sa armastad ennast, vallutad sa maailma. Kaob viha, kaob pettumus. Silmad avanevad positiivsusele ning heale.

Ma vaatasin enda sisse ning ma olin aus. Ma andestasin iseendale enda idiootsused ning otsustasin seda jagada ka teistele. Ma võtsin kaasa selle, mille ma avastasin ning nüüd olen siin, et seda sulle jagada ning samal ajal ka ise edasi areneda.

Absoluutselt kõik on võimalik. Piiranguid lood endale vaid sina ise. Unusta ära need vabandused, mis sa omale tood. Lase lahti kõigest negatiivsest. Enamus inimesed, kes loobivad negatiivsust, on selles lihtsalt nii kinni, et muud nad ei näegi. Ole sina valgus, mida pole võimalik kustutada. See maailm vajab headust, soojust ning mõistmist. Mis saab homme? Kes teab? Mul pole ka õrna aimugi, kuid kui sa annad võimu juurde positiivsele, siis kõik liigubki paremuse poole.  See on sinu enda valik kumma sa valid. Mina olen valinud positiivsuse. Vali sina ka!