Elis jagas oma lugu mulle.

Elis jagas oma lugu mulle. Pani paberile kirja loo, mis nii mõndagi võib võpatada. Sa oled imeline ja tugev naine Elis! Vägagi väärtuslik ning sa oled siin põhjusega. Pikema tagasiside saadan sulle isiklikult vastu 🙂

Aitäh, et jagasid meile enda lugu!

Olen Elis. Kõigest 22aastane naine. Väliselt võib tunduda, et mul on kõik okei. Mees on, oleme kihlatud, olen alati õnnelik ja naeratan. Käin tööl, teen seda mida mulle meeldib teha, töötan kokana. Aga see mida viimase peaaegu kolme aasta jooksul olen läbi elanud, ei ole sugugi okei. Olen kindel et nutan selle loo kirjutamise ajal sada korda.

Alustan siis kõige algusest. 2016aasta jaanuaris sain teada et olen rase. Oh seda õnne. Tegin kindlasti 5 testi ja siis rääkisin sellest oma mehele. Käisin siis küll veel koolis aga olime mehega valmis. Kõik kodused ootasid last ja olid nii õnnelikud. Seda tunnet kui saad teada, et sinu sees kasvab väike ime ei saa mingite sõnadega kirja panna see on parim tunne maailmas lihtsalt. Alguses oli kõik super, ma poleks kunagi suutnud uskuda, et minu rasedus peetub. Olin õhtul ühiselamus kui hakkas kerge verejooks. Jooksin alla komandandi juurde ja ta kutsus mulle kiirabi (olin siis Haapsalus) arstid tulid ja viisid mind haiglasse aga sealne naistearst ei tulnud välja ja mind viidi öösel ühe aegu Ida-Tallinna keskhaiglasse. Kui tuli sealne naistearst siis tema esimene küsimus mulle oli, et kas sellise asja pärast tulitegi siia? Olin selleks ajaks juba nii tüdinenud ja väsinud, et ei vastanud talle midagi. Ta siis kontrollis mind ikka lõpuks ja ütles et ta ei näe praegu südametööd, et mingi nädala pärast uuesti kontrolli ja nüüd võite siit ära minna. Kell oli kaks-kolm öösel ja mind sõna otseses mõttes visati haiglast välja nii ma siis seisin haigla uks ees ja mõtlesin et kuidas ma Haapsalusse ühiselamusse tagasi saan. Helistasin mehele, mees kutsus mulle takso. Õnneks oli üks väga tore nais taksojuht kes viis mind Haapsalusse. Terve tee sain temaga kõigest rääkida ja suhtleme ka tänaseni. Jõudsin siis kuskil viie-kuue paiku ühiselamusse. Kooli ma tol päeval ei läinud, vaid tulin Hiiumaale.

Kui nädala pärast Hiiumaa naistearsti juurde kelleks oli tol hetkel dr. Kovalenko. Tema ütles, et kõik on korras. Lapse süda lööb ilusti, pole vaja muretseda ja andis isegi ultraheli pildi mulle. Ma olin nii õnnelik, mure langes südamelt ja sain ilusti oma pisikest oodata. Läksin siis kooli tagasi paari päeva pärast, kuid mõne hetke pärast helistas mulle dr. Volmer ja ütles et midagi on ikka väga halvasti, loode nii väike, et tule kohe Hiiumaale ja haiglasse. Nii ma siis ka tegin. Läksin siis uuesti ultrahelisse ja Volmer ütles et lapse süda ei löö juba ammu. Ja ta on juba minu nädalate kohta ka nii tilluke. See oli väga õudne hetk. Ma pole elus nii palju veel nutnud kui siis, nii ma lamasin seal tooli peal ja nutsin ja nutsin. Arst küll ütles et kõik saab veel korda, et ma olen veel nii noor ja jõuan lapsi teha küll. Aga kes tahab kuulda, et tema laps on surnud ja pead abordi tegema. Arst veel ütles ka, et laps on minu küljes nii tugevasti kinni, et see on uskumatu. Võtsin siis tol õhtul haiglas kaks tabletti sisse ja ülejärgmine hommik pidin tagasi minema ja siis juba rohkem tablette võtma. Läksin hommikul kaheksa haiglasse ja mind pandi sünnitusosakonna tuppa. Varsti hakkasid meeletud valud. Sel hetkel saingi aru, et ma olengi oma lapse kaotanud, et ma ei saa talle elu kinkida, ega teda sülle võtta. Ma ei kuule teda ütlemas emme, ma ei näe ta esimesi samme. Ma lihtsalt kaotan ta. Ämmaemand tegi mulle valuvaigistava süsti millest oli väga abi. Olin seal pika päeva kui lõpuks dr. Kovalenko tegi mulle ultraheli ja ütles et kõik on puhas ja võid koju minna. Nii ma siis vahetasin riided ära ja läksin koju. Olin tegelikult väga suures depressioonis. Ei möödunud hetkegi kui pisarad ei vooland. Ma olen tänulik et mu vanemad ja mees mu kõrval olid. Ma oleks ilmselt tänaseks tänu sellele juba alkohoolik.

Olin päris pikalt kodus. Hinded läksid koolis halvemaks, tegemata töid oli lademetes, aga ma võtsin end kokku, läksin kooli tagasi ja sain järjepeale. Selleks ajaks olid juba kooli peale mõned haiged jutud tekkinud, küll mul pidi olema tupeseen ja muud hädad aga keegi ei teadnud tegeliku põhjust. Tupeseen oleks tõesti selle jama kõrval olnud täiesti lihtne asi. Olin koolis ja kurtsin vahest kõhuvalude pärast, arvasin et see on okei, et emakas taastub jne. Kui üks nv kodus olin siis ei kannatanud enam valusi välja ja läksin hommikul haiglasse. Emos pandi kohe tilgutid külge ja saadeti ultrahelisse. Vaadati ja öeldi et pooled lootetükid veel sees ja mul oli juba korralik veremürgitus. Siis öeldi, et nüüd pandakse mind narkoosi ja tehakse uuesti puhastus. Puhastuse tegi dr. Kovalenko. Olin sünnitusosakonnas. Kui narkoosist toibuma hakkasin siis ei teinud kohe silmi lahti vaid kuulsin kuidas ämmaemand ja narkoosiarst omavahel rääkisid dr. Kovalenkost. Tuli välja et mina pole ainuke olnud kelle elu ta on suutnud ära rikkuda. Lõpuks ikka tegin silmad lahti ja mind tõsteti opi laualt voodisse. Arstid läksid kõik välja. Järsku hakkasid mul meeletud külmavärinad. Üks naisterahvas koristas koridori ja nägi, et ma värisen väga hullusti ja olen näost lumivalge ja kutsus arsti. Arst siis mõõtis mu vererõhku ja kraadis mind. Vererõhk oli umbes 5/3le ja palavik üle 41. Arstid olid kõik väga hirmul. Aravati, et Kovalenko tegi mu emaka katki. Mäletan seda hetke väga hägusalt, sest olin juba pm surnud. Mind viidi liftiga ultrahelisse, seal vaadati ja tundus, et kõik on korras siis viidi mind intensiivi. Helistasin oma emale ja ütlesin et nüüd on halvasti, mind viidakse Tallinna, et ta tuleks mind veel vaatama ja helistaks mu mehele ka. Mul oli meeletu pissihäda ja pandi kateeter. Üks arst ei saanud sellega kohe hakkama, ta surkis nii palju et ma lausa karjusin ja nutsin valust. Kui mu vanemad ja mees tulid siis üks arstitest ütles neile, et nad ei saa mulle helikopterit kutsuda, et ma ei elaks seda sõitu üle kuna minuga peab olema kaasas terve prigaad, siis kutsuti mulle lennuk. Arstid ütlesid mu vanematele, et te võite temaga igaksjuhuks ka hüvasti jätta, sest pole palju usku, et selle üle elan.

Ma olen väga tänulik ühele ämmaemandale, kes oli terve see aeg minu kõrval. Mäletan et nad pakkisid mu riided kokku ja isa oli mulle poest veel mõningaid asju toonud(hambahari.. jne). Mäletan kui olin haigla peaukse juures ja mind sealt kiirabiautosse tõsteti ja mu mees tuli ja andis otsaette musi ja ütles, et kõik saab korda kallis, ma suutsin talle ainult põgusalt naeratada ja siis nägin kuidas mu ema kokku kukkus. Ja ma lihtsalt hakkasin nutma. Kui mind lennukisse pandi siis öeldi, et kui halb hakkab kohe lehvita käega. Ma ei tahtnud üldse oksendada aga nii ikka juhtus. Kusjuures see oli minu esimene lennukisõit aga kahjuks ei olnud see üldse meeldejääv ja õnnelik hetk. Kui lennuk maandus ja mind kiirabiautosse hakati tõstma siis tuli piloot ja pakkus mulle kommi ja mäletan, et üks meesterahvas ütles piloodile, et kas sa teed nalja, tüdruk pole midagi peaaegu 17h söönud ega joonud ega ei tohi ka ja sina pakud talle kommi.

Kui ma Ida-Tallinna keskhaiglasse jõudsin siis viidi mind kohe ultrahelisse ja mäletan et seal oli kaks nais praktikanti aga naistearst ajas nad kohe sealt välja. Mind uuriti ja uuriti ja pandi kõik uued kanüülid ja igast muid juhtmeid pandi ka külge. Viidi mind peale uurimist intensiivi. Siis tuli üks õde, kes andis mulle joodi juua ja seda oli väga palju. Pidin minema kompuutertomograafiasse. Kell oli kuskil 10 õhtul kui mind viidi kusagile maa alusesse kompuutertomograafia ruumi. Ma pidin mitu korda seal sees hinge kinni hoidma, ausalt see oli väga raske ülesanne tol hetkel, kuna mul polnud üldse jõudu.

Sain lõpuks intensiiv palatisse tagasi. Üks arst tõi mu telefoni ja ütles et helista emale nad kindlasti muretsevad. Hakkasin helistama siis tuli teine arst ja ütles, et poole tunni pärast lähed operatsioonile. Ja rohkem ei öeldud midagi, et miks jne. Helistasin ruttu emale ja ütlesin ainult, et lähen operatsioonile ja kõik. Pandi siis mulle need operatsioonisokid jalga ja minek. Pandi jälle narkoosi, tol päeval juba teine narkoos. Peale oppi ärkasin ülesse ja mul oli meeletult raske hingata. Ma olin lihtsalt paanikas. Olin kaks ööd intensiivis ja peale seda sain tavapalatisse. Vereproovid ei läinud paremaks. Sain tilguteid kolm korda üks hommikul kuskil 10 ajal teine kuskil 18 ajal ja kolmas öösel kahe aegu. Ma olin nii läbi torgitud et käed olid täiesti sinised. Lõpuks sain endale kolm väga toredat palatikaaslast, kellega suhtlen tänaseni. Rääkisime miks me kõik seal oleme ja saime väga lähedasteks. Me ei lasknud üksteisel masendusse langeda. Tegime nalja. Mäletan et üks õhtul käis õde meid mitu korda keelamas, et me oleksime vaiksemalt. Aga nemad said kõik enne mind välja ja ma jäin jälle üksi. Nutsin end iga öö magama. Ja teen seda vahest tänasenigi.

Olin seal üle nädala. Lõpuks olid mu vereproovid korras ja sain koju. Ma ootasin seda nii kaua, mees ja ema tulid järgi. Ja Hiiumaale sõit võis alata. Sellistel hetkedel tunned kui hea on kodu ja kui hea on kodus olla. Kooli ei läinud nii pea.

Kahjuks jäi peale seda jama minu vanaema väga haigeks kes tänaseks on juba surnud ja ma tunnen temast meeletult puudust. Ja samuti läks ka minu vanaisa eelmine aasta talle järgi. Kõik halb juhtub ikka ühel ajal.

Ma ei jäänud rasedaks ja arvasin, et äkki mul ikka ei õnnestu peale sellist jama ikka rasedaks jääda ja lõpuks loobusin üritamast.

Kuid oh seda ime, eelmise aasta detsembris avastasin, et mul on kaks triipu. Ma ei oleks suutnud enam rohkem õnnelikum olla aga samas olin ka veidi rohkem hirmul. Kartsin, et elan uuesti raseduse peetumise läbi ja nii ka juhtus. Olin kodus ja hakkas meeletult määrima. Kui haiglasse läksin siis öeldi et jälle on rasedus peetunud, seekord oli kõik ise välja tulnud. Ma ei suuda sõnadesse panna mida ma hetkel tunnen, ma tunnen, et ma pole täisväärtuslik naine. Naiste kohus on kanda sugu edasi aga miks mina sellega hakkama ei saa?  Kas ma polegi väärt seda õnne? Mul on enda arust kõik olemas, et last kasvatada. Aga kaua võib? Kas ma üldse enam saangi rasedustestil kahte triipu näha? Ma olen igasuguse lootuskiire kaotanud ja ma ei hooli enam millestki. Olen oma lühikese elu jooksul nii palju jama läbi elanud, et ma lihtsalt ei jaksa enam. Ma ei jaksa enam nutta ega karta midagi. Ma lihtsalt olen masenduses.

Leave a Reply