Ma tahan ka sinuga jagada enda lugu. Minu lugu sai alguse sisuliselt juba sündides.

Ma tahan ka sinuga jagada enda lugu. Minu lugu sai alguse sisuliselt juba sündides. Minu ema väärkohtles mind terve mu elu(ma ei räägi siin vitsast, vaid konkreetslt peksmisest, mõnitamisest ja näljas hoidmisest.) Teismelisena ma hakkasin end lõikuma, kuna füüsiline valu võttis vaimse korraks peast ära. Ilmselt otsisin ka tähelepanu(politsei, lastekaitse), aga seda ma ei saanud. Ok, ma valetan, tähelepanu sain(politsei käis ema peksmise pärast mitu korda nädalas ukse taga), abi ma ei saanud. Ükshetk sain vanemaks, leidsin endale kaaslase ja kolisime kokku. Kaaslase valisin ilmselgelt sama käitumismustri järgi mida ma kodus nägin, mu elukaaslane oli nagu minu ema, sain peksa. Talusin seda viis aastat, kuni üks hetk mul sai siiber(armastus oli ammu kadunud) ja ma võtsin oma asjad, rentisin korteri ja jätsin tema maha ja oma ema ka. Võiks ju arvata, et kõik läks heaks. Ei. Ma poleks elus arvanud milline ma tegelikult olen, milliseks inimeseks mu ema oli mind vorminud.
Vaba naisena, kes ei pidanud enam kunagi kellegile aru andma, tegin kõike mis pähe tuli. Jõin, jõin isegi siis kui pidin järgmine päev tööle minema. Ükskord ma lahkusin baarist ka mingi suva kutiga tema juurde.
Mu elu hakkas järjest alla minema. Kuna mu ema oli üksikema, siis mul peale tema, kedagi muud ei olnud ja ma hakkasin ennast süüdistama, et me ei suhtle. Mu kunagine elukaaslane ütles mulle: “Isegi sinu oma ema ei armasta sind, miks peaks keegi teine seda tegema.” See lause vasardas mu peas koguaeg, eriti kui ma täis olin. Mul tekkusid tagasi vanad kombed, ma hakkasin ennast uuesti lõikuma, salaja, keegi ei teadnud. See rahustas mind.
Kuni ükskord käisin sõbrannaga peol ja oli jälle täis ja siis enam lihtsalt lõikumisest ei piisanud, ma vajasin midagi karmimat. Ma lõin endale kööginoa kõhtu. Ma tänan jumalat, et tollel korral oli mu sõbranna teises toas ja ta leidis mu, ning kutsus kiirabi. Teel haiglasse ma nutsin, mitte valust, seda ma veel ei tundnud, vaid hirmust. Ma kartsin, et ma suren ja suren üksi. Hoop oli korralik, haava sügavus oli 15 cm ja lõin selle endale maksa. Õnneks olen ma väga, väga hea tervisega, keegi justkui hoidis mind, ei lasknud mul üksi surra.
Haiglast saadeti mind psühhiaatria haiglasse, kus mulle kirjutati välja ainult ravimeid ja see oli kõik, muud abi ma ei saanud. Küll aga politsei pakkus mulle kriisinõustamist. Ma seda abi vastu ei võtnud, pöördusin sõprade käsul ise psühholoogi juurde. See oli küll kallis, aga ma sain palju abi. Enesesüüdistus kadus, aga enesehaletsus jäi.
Kõik hakkas laabuma, jätsin joomise maha, leidsin endale elukaaslase ja kõik on justkui hästi. Nüüd olid just pühad ja ikka on alkoholi tarbimised, kus ka mina võtan ja kui ma võtan veidi rohkem kui peaks, hakkab see trall jälle pihta.
Eile me pidasime Vabariigi aastapäeva ja jõin jälle rohkem kui peaks, täna ärkasin haavad randmetel. Jõulude ajal seisin nuga käes peegli ees, jälle olin täis. Ma võitlen üksi, mu elukaaslane ei tea midagi sellest.
Minu sõltuvus ei ole niivõrd alkohol, pigem enesevigastamine ja valu. Alkoholiga ma lihtsalt teen neid asju, mitte kunagi kainena. Ma loodan, et ma saan üle sellest, sest ma kardan, et muidu ma lõpetan kirstus.

 

Sinu blogi on mulle tohutuks abiks, isegi kui meie probleemid on täiesti erineva(samas on alkohol mõlema puhul ühine tegur), sa motiveerid mind. Suur tänu, Linda.

Leave a Reply