Minu auto jäi veoauto ette kinni ja nii me libisesime.

Tere Linda

Kirjutan sulle oma loo,
Mul läks üle pika aja väga hästi. Ma sain l.õpuks ülikooli sisse oma soovitud erialale (praegusel hetkel olen 23-aastane) ja augustis sain teada, et olen lõpuks rasedaks jäänud. Olime elukaaslasega väga pikalt seda proovinud, aga miski pärast ei tahtnud õnnestuda. Me ootasime seda pisikest Imet väga. Mul oli väga raske algus, oksendasin tihti. Ja käisin sellepärast isegi haiglas tilguti all, kuna lõpuks ei seisnud enam isegi päevane söök sees. Agakahjuks juhtus mul 28.september 2017 autoõnnetus. Tulime vennaga koolist ja hakkasime koju Hiiumaa poole liikuma. Mina käin Tartu ülikoolis ( kust on praegu võetud tervislikel põhjustel akadeemiline puhkus), vend käib Viljandi lähedal kutsekoolis ja kuna tema kool jäi mulle tee peale, siis miks mitte võtta oma vend kaasa ja ta ka koju tuua. Minu edasine jutt on enam-jaolt see, mis mulle on räägitud, sest ma ise ei mäleta ega saagi paljusid asju teada. Sellest neljapäevast ei ole minul ühtki mälestust. Minu aju kustutas kõik selle päeva mälestused ära. Tean vaid seda, et tekkis ilmselt pimenurk ja ei näinud ristuval teel liikuvat veoautot. Hea, et minu pisike auto üldse nii hästigi sellele suurele hoobile vastu pidas ja mina ja mu vend üldse elus oleme. Kuna löök tuli minu poolelt, siis läks minul palju kehvemini kui vennal. Minu auto jäi veoauto ette kinni ja nii me libisesime. Kui lõpuks seisma jäime, siis kutsus veoautojuht päästjad. Vend sai ise autost välja ja läks teepervele pikali. Mina olin aga autos minestanud ja mind pidid päästjad autost välja lõikama. Kui mind lõpuks kätte saadi viidi mind reaanimobiiliga Põhja-Tallinna Regionaalhaiglasse. Kuna mul oli tekkinud reaanimobiilis suur hulluse hoog (ilmselt šokk), siis viidi mind kunstlikusse koomasse. Ja nii kui haiglasse kohale jõudsin viidi mind uuringutele, kus selgusid kõik minu vigastused. Mul oli ajupõrutus ja turse, parema käe õlavarreluu killustunud murd, mu vaagnaluu oli katki ja lahti, mul oli aordi rebend ja veel paljupalju sisemisi rebendeid. Tol hetkel ütlesid arstid mu emale ja elukaaslasele, et lapse süda lööb ja tundub, et temaga on kõik korras. Pikalt ei saanud arstid mulle operatsioone teha, sest ajutursega inimest ei tobi panna pikali asendisse (olin pikalt haiglavoodis 45kraadise nurga all istunud, või noh maganud). Kui kahe nädala möödudes mu ajuturse oli taandunud, hakati järjest operatsioone tegema. Kõigepealt tegeleti mu südamega. Aorti viidi läbi aordisoonte üks metallist võrk. See operatsiooni tehti parema jala pusa lähedal. Järgmiseks tehti käeoperatsioon. Kätte pandi plaat. Lõpuks viimasena tehti vaagnaoperatsioon. Vaagen pandi selgroo külge kruviga kinni. Niiet nüüdseks olen ma üsna metalli täis. Ja peale kõiki neid operatsioone äratati mind lõpuks koomast ka üles. Kui ma lõpuks täiesti teadvusel olin ja juba asjadest aru sain, siis küsisin õdede käest, et kas ma olen veel rase. Ja kui õed ütlesid, et kahjuks see rasedus ise katkes, siis muutusin päris kurvaks. Niigi oli raske haiglas olla ja peale sellist traumat veel. Samas nüüüd mõeldes siis võib-olla see oli isegi hea. Turvavöö jookseb ju täpselt üle kõhu, seal haiglas sain ma üsna palju erinevaid valuvaigisteid ja ka rahusteid. Ja need ilmselt poleks sellele lootele hästi mõjunud. Hirmus kurb oli, aga kui ta otsustas ise lahkuda, siis ilmselt oligi niii kõige parem. Aga kui ma juba teadvusel olin, siis hakati minu taastumisega tegelema. Algul ei saanud ma üldse kuidagi aru, et miks ma ei tohi voodist välja minna ja kõndida. Aga siis arst seletas mulle ilusti, et mul oli vaagnaluuga murd ja et peale vaagna operatsiooni ei tohi kaks kuud jalgadele mingit raskust panna, peab laskma rahulikult taastuda.  See oli minu jaoks väga raske aeg. Aga õnneks mul on tädi Tallinnas, kes käis mul tihti külas ja ka mu elukaaslane üritas peaaegu iga nädalavahetus mind vaatamas käia.  Ja niimoodi ma seal Tallinnas siis vaikselt taastusin. Parim oli muidugi see, et peale seda ränka õnnetust ei jäänud ma halvatuks ja mu käed-jalad liikusid. Lõpuks novembri lõpus viidi mind Haapsalu taastusravisse kus hakkas pihta põhiline taastumine ja enese uuesti liigutamine. Seal veetsin ma kolm nädalat. Kui lõpuks koju sain küll oli hea oma kodus olla. Sain kodus veeta jõulud ja aastavahetuse. Nägin kõiki oma sõpru ja üldse väga mõnus oli. Jaanuari alguses pidin uuesti Haapsalusse minema. Ja kuna eelmine kord oldi minuga suhteliselt leebed (ei tohtinud ma siis ju veel ringi kõndida vaid pidin liikuma ratastooliga), siis seekord tehti füsioteraapias ikka väga kõvat tööd. Ka pandi mind tasakaalugruppi, sest kui sa oled ikka kolm kuud lamanud ja mitte ringi kõndinud, siis kaob ka tasakaal ära. Aga Haapsalus taastusin ma hästi ja sain oma liikumise tagasi. Ka Haapsalu arst ütles, et rokem pole neil mõtet mind sinna tagasi kutsuda. Jääb vaid kodus taastumine. Aga kogu selle haiglates oldud aja ootasin muudkui septembrit, et oma kooliteed jätkata. Nüüd puhkangi rahulikult kodus kuni septembrini ja teen oma harjutusi. Aga elu otsustas mind üllatada. Mul ja mu mehel oli veider tunne, et võib-olla peaks rasedustesti tegema. Tegin siis ja see näitaski kahte triipu. Korraks tekitas see ehmatuse ja erinevad mõtted, aga koos arutades otsustasime siiski, et kui ta nii väga soovis meie juurde tulla, siis meie vahele segama ei hakka ja las ta tuleb. Tuleb lihtsalt koolist uuesti akadeemiline võtta ja kui ei lasta, siis võtan paberid välja ja proovin mõne aja pärast uuesti. Veel pole ma rasedusest rääkinud vanematele ja lähedastemale sõpradele. Küll jõuab. Selline siis ongi minu lugu.
Mu loo mõte on see, et sa tegelikult ei tea kunagi mis võib juhtuda. Sa võid sõita enda arust ilusti ja rahulikult, aga õnnetused kahjuks ei hüüa tulles. Kogu see aeg on olnud minu jaoks üsna raske. Ja tegelikult saab kõigest kohekohe mööda alles viis kuuud. Niiet see et ma saan iseendaga ilusti hakkama, liigun ringi ja olen see sama inimene, kes vanasti on suur õnn ja tuleb osata kasutada, seda teist võimalust mis on antud 🙂

Üks mõte “Minu auto jäi veoauto ette kinni ja nii me libisesime.” kohta

Leave a Reply